4-13-1159/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-13-1159

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-1159 (2316,13,000008) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Liivi Viidemann Väärteoasi D.R kaitsja Henrik Kirsimäe kaebus Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 29.01.2013 otsusele nr 2316,13,000008 D.R karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2

järgi rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: D.R, ik: XXX, elukoht: XXX.

Kaitsja: advokaat Henrik Kirsimäe, AB Legalia, Narva mnt 13, 10151, Tallinn RESOLUTSIOON

1. Jätta D.R kaitsja Henrik Kirsimäe kaebus Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 29.01.2013 otsusele nr 2316,13,000008 D.R karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,

so 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 29.01.2013 otsus nr 2316,13,000008 D.R karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 10 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 10 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul

juhiluba loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 23.04.2013. Kui kassatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 01.05.2013. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 23.05.2013. Kui kassatsioonkaebust teate esitamise järgselt ei esitata, jõustub kohtuotsus 24.05.2013.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 29.01.2013 otsusega nr 2316,13,000008 karistati D.R LS § 224 lg 2 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks selles, et menetlusalune isik 01.01.2013 kell 08.56

Tuukri 54 maja juures juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris juhi

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,50 +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles leiti, et liiklusjärelevalvet teostanud liikluspolitseinikud suhtlesid kaebajaga vaheldumisi eesti ja inglise keeles. Kaebajal

tuvastati indikaatorvahendiga joove, kuid enne indikaatorvahendisse puhumist temale tema

õigusi arusaadavas keeles ei tutvustatud, ühtegi dokumenti ei koostatud ning kirjalikku nõusolekut ei küsitud. Tõlk kaasati alles politseijaoskonnas, kus joove tuvastati tõendusliku

alkomeetriga. Kaebuses asutakse seisukohale, et indikaatorvahendi kasutamisel on oluliselt

rikutud väärteomenetlusõigust ning esinevad väärteomenetlust välistavad või lõpetamist võimaldavad asjaolud. KrMS § 10 lg 2 kohaselt menetlusosalisele ja kohtumenetluse poolele,

kes ei valda eesti keelt, tagatakse tõlgi abi ning KrMS § 161 lg 4 kohaselt on tõlgi kohustuslikku osalemist nõudev menetlustoiming tõlgi puudumise tõttu õigustühine. Politsei

ja piirivalve seaduse § 724

lg 1 sätestab alkoholi sisaldumise kontrollimise väljahingatavas

õhus indikaatorvahendiga ning positiivse tulemuse korral edasised toimingud. Enne indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontrollimist selgitatakse isikule sama paragrahvi lõikes 2 märgitud õigusi. Kuivõrd kõnealuse liiklusjärelevalve raames läbiviidud toimingute puhul ei kaasatud enne indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontrolli tõlki KrMS § 161 lg 2 tähenduses PPVS § 724 lg 2 ettenähtud selgituste andmiseks, siis on rikutud KrMS § 10 lg 2 ja § 161 lg 1

nõudeid. Seega on kaebaja suhtes teostatud indikaatorvahendiga alkoholijoobe kontroll kui

menetlustoiming ja ka kõik järgnevad menetlustoimingud KrMS § 161 lg 2 mõistes õigustühised, mistõttu ei saa lugeda joobe tuvastamist legitiimseks ning tuleb kohaldada V™S § 29 lg 1 p 1 sätteid. Seetõttu tuleb 29.01.2013 otsus väärteoasjas nr 2316,13,000008 tühistada ja väärteomenetlus antud asjas lõpetada.

Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et vaidlusalusel ajal juhtis oma autot Volvo V70

Suurtüki tänaval, oli koos tüdruksõbraga. Eelmisel õhtul oli tarvitanud alkoholi. Eeldas, et enam alkoholijoovet ei ole. Olid püüdnud saada taksot, magas autos parkimisplatsil. Millegagi kontrollida ei olnud, eeldas, et joovet enam ei ole. Kui politsei peatas, toimus vestlus eesti ja inglise keeles. Politsei ei osanud inglise keelt rohkem kui paar sõna, tema ei osanud eesti keelt rohkem kui paar sõna. On samalaadse väärteo eest karistatud. Peab seda halvaks õnneks, ei ole suur alkoholi tarbija, politsei varitseb kõikjal. Kõik on toimunud peale sündmusi, purjus

peaga väljas ei käi, kui on sündmus, jääb vahele. Varasematest kordadest läbi viidud toiminguid ei mäleta, oli šokis kui kinni peeti, sest pidi tööle jõudma. Teadis mis toimingut

hakatakse tegema kui politsei tuli indikaatorvahendiga, kuid kaitsja selgitas, et politsei ei

3 käitunud õigesti, ei öelnud kõike seda, mida pidanuks ütlema. Ei selgitatud, et on võimalus minna vereproovi andma. Ei mäleta, et tutvustatud õigust keelduda puhumisest, küsiti miks tuled põlevad, pärast esimest küsimust paluti puhuda indikaatorvahendisse. Ilmselt öeldi eesti keeles, küsiti kas räägite eesti keelt, vastas, et natuke. See ei tähenda, et aru sai. Tõlk kaasati

politseijaoskonnas, võeti proove, pidi paberitele alla kirjutama, viidi teise tuppa, siis oli võimalus tõlgi abi kasutada. Kirjutas dokumentidele inglise keeles. Väärteoprotokolli on tema

käekirjaga eesti keeles, kuid kirjutas dikteerimise järele mida ütles kõrval seisnud isik.

Politsei ütles mida kirjutada. See härra kõrval ütles mida peaks eesti keeles kirjutama. Kirjutas dikteerimise järgi, ise aru ei saanud. Arvab, et see on tavaline lause mida kirjutatakse.

Peatamise järgselt ei öeldud, et on õigus keelduda puhumisest. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis on tema enda kirjutatud sõnad, mida ütles ette see härra jaoskonnas.

Vaatasid koos materjalid läbi. Mis keeles eelmised menetlused toimusid, seda ei mäleta, otsused tõlgiti, sai aru miks otsused tehti.

Tunnistaja Erlika Malberg selgitas, et 01.01.2013 hommikul sõitis kaebuse esitaja oma sõidukiga Ahtri tänavalt Tuukri tänavale. Sõiduvõtted oli ebaühtlased, äratas kahtlust. Peatati Tuukri 54 maja juures. Tutvustas ennast, palus dokumente. Oli tunda alkoholi lõhna. Küsis

kas on tarvitanud alkoholi, vastust ei saanud. Selgitas, et on vaja puhuda

indikaatorvahendisse. Indikaatorvahendi näit oli positiivne. Palus väljuda sõidukist, et täpsemalt tuvastada ning parkis kaebuse esitaja sõiduki ära ning liikusid edasi jaoskonda, kus

kutsusid tõlgi. Selgitati õigusi, kohustusi, puhus tõenduslikku alkomeetrisse. Kui kinni

pidasid, siis suhtles kaebuse esitajaga eesti keeles. Mõni aeg hiljem oli aru saada, et palub küsimusi korrata. Kõrvalistuja ütles, et rääkigu inglise keeles. Kuna isik oli eelnevalt rääkinud eesti keeles, jätkas vestlemist eesti keeles, kolleegi abil ka inglise keeles. Palusid kõrvalistujal

tõlkida juhul, kui isik aru ei saa mis edasi toimuma hakkab. Jaoskonnas suheldi läbi tõlgi

inglise keeles. Ütles alguses, et võib puhumisest keelduda, kuid hiljem peab puhuma kas

tõenduslikku alkomeetrisse või andma analüüsi. Õiguste selgitamine on tavapärane

protseduur. Isik pidi temast aru saama, isik suhtles temaga eesti keeles. Indikaatorvahendi

kasutamise protokoll koostati jaoskonnas. Isik hakkas selgitama, et ei saanud taksot, et on varajane hommik, peab saama koju.

Kaitsja leidis, et väärteomenetluse raames on rikutud menetlusaluse isiku õigusi, temale on arusaadavas keeles jäetud selgitamata tema õigused ja kohustused. Kohtuliku arutamisega on

välja selgitatud, et õigusi tutvustati alles pärast toiminguid ja seetõttu on rikutud väärteomenetlusõiguse norme, mistõttu on teostatud väärteomenetluslikud toimingud tühised

ja karistamine ei olnud õiguspärane. Kohtuvälise menetleja väide, et tegemist oli

haldusmenetlusega, on asjakohatu, kuivõrd tegemist on menetlustoimingutega, mis loovad

alused edasisteks väärteotoiminguteks. Ka haldusmenetlus võib olla eelduseks väärteomenetluse õiguspärasuse selgitamiseks ja seetõttu on kaebaja õigusi rikutud.

Kohtuväline menetleja leidis, et indikaatorvahendiga joovet tuvastada ei tohi, tegemist on haldustoiminguga, mistõttu väärteomenetlusõigust kohaldada ei saa. Ei ole võimalik olulisel määral rikkuda õigusnormi, mida ei saa kohaldada. Joobe olemasolu tõendatakse tõendusliku alkomeetriga ja selle toimingu juures oli tõlk olemas. Väita, et tõlgist aru ei saa, oleks kohatu.

Väärteomenetlust alustatakse esimese väärteotoiminguga, indikaatorvahendi kasutamisel ei

ole väärteomenetlust alustatud. Järgneb haldustoiming, kas toimetada isik tõendusliku

alkomeetri juurde või arsti juurde. Kui tõenduslik alkomeeter näitab 0, siis puudub

väärteomenetluse alus sõltumata indikaatorvahendi näidust. Järgitud on kõiki väärteomenetluse norme ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistaja ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas

4 õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest

kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2

ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Seega on põhikaristus

määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus

ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas ulatuses ettenähtud sanktsioonist. Väärteoasja

materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta

alkoholisisaldus 0,50 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku

kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks,

millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,45 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmise määra lähedane.

Esitatud kaebuses taotleti otsuse tühistamist, kuivõrd kaebuse kohaselt leiti, et menetlusaluse isikuga menetlustoimingute läbiviimisel rikuti menetlusaluse isiku õigusi, sest toimingutele ei kaasatud tõlki. Kuigi hilisemate menetlustoimingute läbiviimisel politseijaoskonnas osales ka tõlk, siis enne seda läbi viidud toimingud on tõlgi kaasamata jätmise tõttu tühised ning sellest

tulenevalt ka sellele järgnenud toimingud. Kaebuses on seejuures viidatud Politsei ja

piirivalve seaduse § 724

sätestatud toimingute läbiviimisel tõlgi puudumisele, mistõttu jäid

menetlusalusele isikule läbi viidud toimingud arusaamatuks. Kohtuistungil väitis kaitsja esialgselt, et tegemist oli väärteomenetlusõiguse normide rikkumisega, kohtuväline menetleja leidis, et indikaatorvahendi kasutamisel viidi läbi haldustoimingut. Kohus leiab, et kuigi

kaitsja viitas eelmärgitud sätte lõikes 2 märgitud isiku õigustele, millised on märgitud punktides 1-5, jättis kaitsja punkti 5 sisu läbi lugemata. Vastasel juhul ei oleks ta hakanud

esitama kaebuses väiteid väärteomenetlusõiguse normide rikkumisele. Nimelt sätestab

viidatud p 5 üheselt, et enne alkoholijoobe kontrollimist indikaatorvahendiga selgitatakse isikule muuhulgas ka õigust esitada vaie Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile või kaebus

halduskohtule. Teadupärast halduskohus väärtegude menetlemisega ei tegele ning sellest

viidatud sättest saab üheselt järeldada, et tegemist on Haldusmenetluse seaduse

reguleerimisalasse kuuluva küsimusega. Peale selle on Politsei ja piirivalve seaduse kaitsja viidatud säte oma asukoha poolest jaos, mis sätestab järelevalve erimeetmed ning üheselt on arusaadav, et tegemist oli politsei järelevalvetegevusega. Kaitsja viidatud Politsei ja piirivalve

seaduse § 724

lg 4 välistab võimaluse liiklusalaste süütegude kahtluse korral piirduda indikaatorvahendi näiduga, mis üheselt viitab sellele, et indikaatorvahendi näit ei ole tõendina

kasutatav. Vastavalt senisele kohtupraktikale alustatakse väärteomenetlust siis kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad väärteo toimepanemisele. Sama praktika kohaselt ei kujuta

joobeseisundi tuvastamine indikaatorvahendiga endast väärteomenetluse toimingut kuna puudub menetluse alustamise alus. Küll on see alus olemas siis kui indikaatorvahendiga on

joobeseisund tuvastatud ja edasised toimingud joobe olemasolu tõendamiseks kujutavad

endast väärteomenetluse toiminguid. Indikaatorvahendi kasutamine annab seega alust

kahtluseks väärteo toimepanemise kohta, kuid selle teo toimepanemine tuleb tõendada

tõendusliku alkomeetriga. Seega esimeseks väärteomenetluse toiminguks on õiguste selgitamine tõendusliku alkomeetriga joobe tuvastamise kohta, samuti õiguse selgitamine

loobuda tõendusliku alkomeetri kasutamisest. See menetlustoiming on läbi viidud

politseijaoskonnas ja toimingus osales tõlk, mida on kaebuse esitaja ise kohtuistungil kinnitanud. Mis puudutab haldusmenetluse käigus saadud tõendit ja selle kasutamist hilisemas väärteomenetluses, siis leiab kohus, et edasised väärteomenetluse toimingud süü tõendamisel

saavad muutuda õigustühiseks juhul, kui haldusmenetluses saadud teave on

väärteomenetluses tõendamiseseme tuvastamiseks oluline. Kuna indikaatorvahendi

kasutamisel saadud teave võib LS § 224 lg 1 või 2 ettenähtud väärteo mõttes olla vaid

kahtluse tekkimise aluseks väärteo toimepanemise kohta, kuid ei ole kasutatav tõendina, ei

5 saa ka väita, et väärteomenetluses oleks tõendite kogumise korda rikutud. Seetõttu jätab kohus

kaebuse väited väärteomenetlusõiguse normide olulise rikkumise kohta tähelepanuta ning

kohus asub seisukohale, et vaidlusaluse väärteo menetlemisel ei ole väärteomenetlusõigust rikutud. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus on oma sisult alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

Samas peab kohus vastavalt V™S § 123 sätetele arutama väärteoasja täies ulatuses

sõltumata kaebuse piiridest ning kohus asub seisukohale, et nii menetlusaluse isiku enese

kohtuistungil antud süüd tunnistavate ütluste kui ka tõendusliku alkomeetri kasutamise

protokolliga on menetlusaluse isiku süü tõendatud ning tema käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Allpool käsitleb kohus menetlusalusele isikule määratud karistust.

Karistamise aluseks on vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära

ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on keskmises suuruses või mõningal määral alla selle. See omakorda tingiks karistuse ranguse ja

sellest tulenevalt ka karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Süü

kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuväline menetleja oma otsuses selliseid asjaolusid tuvastanud ei ole ning neid ei ilmnenud ka kaebemenetluses. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et

karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas

leiduvatest karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat alates 2008 aastast väärtegude

toimepanemise eest karistatud seitsmel korral, neist kuuel korral liiklusalaste väärtegude

toimepanemise eest. Seejuures nähtub samadest andmetest, et kaebuse esitajat on

menetlusesemeks oleva väärteoga samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud 14.11.2008 otsusega LS § 7419 lg 1 järgi rahatrahviga praeguses vääringus summas 843,63

eurot ja 20.12.2011 otsusega LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 300 eurot. Seejuures on mõlemal juhul lisakaristus jäetud kohaldamata. Viimase trahvi on kaebuse esitaja aga tasunud

alles pärast käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist. Seega kuus eelmist rahatrahvi liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja kaks nendest trahvidest

samalaadse väärteo toimepanemise eest ei sundinud kaebuse esitajat hoiduma järgmise

samalaadse väärteo toimepanemisest. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt peab ta halvaks

õnneks seda, et politsei varitseb kõikjal ja kõik kinnipidamised on toimunud peale teatud sündmusi. Seega saab sellisest väitest teha järelduse, et kaebuse esitaja heidab politseile ette,

et teda peetakse kinni mootorsõiduki juhtimiselt juhile keelatud seisundis. Kohus leiab, et taoline väide ning nüüdseks juba kolmas samalaadse väärteo toimepanemine viitavad sellele,

et kaebuse esitaja peab mootorsõiduki juhile keelatud seisundis juhtimist tavapäraseks ja iseenesestmõistetavaks. Seega ei ole varasemad karistused sundinud kaebuse esitajat uue

väärteo toimepanemisest hoidumisele ja eelnevad karistused oma eesmärki ei saavutanud.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist, kuid kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka

kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest ja kohtuistungil antud menetlusaluse isiku ütlustest saab järeldada,

et menetlusalune isik veendus täielikult selles, et ta on uut aastat vastu võttes ja alkoholi

tarvitades viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud. Arvestades kaebuse esitaja varasemat kogemust samalaadsete väärtegude toimepanemisel ei tohiks kaebuse esitajale olla

üllatuseks, et alkoholi sihtotstarbeline kasutamine põhjustab alkoholijoobe. Kohtu arvates

viitab alkomeetri näit sellele, et kaebuse esitaja juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis

teadlikult ning ta ei teinud ka midagi selleks, et oma seisundit kindlaks teha, vaid otsustas

sõidukit juhtides koju sõita sõltumata tema seisundist, tegutsedes seega eesmärgipäraselt.

Seejuures pidas kaebuse esitaja vajalikuks sõidutada ka kõrvalist isikut. Kohus leiab, et

6 taoline isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Käesoleval juhul juhtis ta sõidukit, mis temale ei kuulunud, ohustades võõrast vara ja sõidutas kõrvalist isikut, millega seadis kohtu arvates ohtu võõra vara, kõrvalise isiku ja iseenda, rääkimata teiste kaasliiklejate tervisest ja kõrvaliste isikute varast. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise

huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest võimalikult pikaks ajaks kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära

ületamise määra, et varasemad karistused samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ei sundinud isikut uue süüteo toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et

menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja

kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on enamasti mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kuivõrd kaebuse esitajat on juba korduvalt samalaadsete

väärtegude toimepanemise eest karistatud, siis on lisakaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras täielikult põhjendatud, kuivõrd kaebuse esitaja kujutab endast liikluses jätkuvalt ohtu, mida ta on püsiva järjekindlusega tõestanud.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse

muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata nii põhikaristuse suuruse kui ka lisakaristuse kohaldamise ja määra osas.

Märt Toming Kohtunik