1-13-142/15 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprillil 2013 Tallinnas, Liivalaia kohtumajas

Kriminaalasja number

1-13-142

Kohtunik

Anne Rebane

Sekretär

Merike Kunnus

Tõlk

Maksim Tšurkin

Kriminaalasi süüdistuses KarS 121 järgi P.M üldmenetluses

Süüdistatav , P.M isikukood: XXX;

elukoht: XXX; kodakondsus: määratlemata; emakeel: vene keel; haridus: keskharidus; töökoht

või õppeasutus: FP OÜ, maaler; karistatus:

kriminaalkorras karistatud 2 korda: Harju

Maakohtu 23.12.2008 otsusega KarS § 188 lg 1

järgi KarS § 74 alusel tingimisi vangistusega 2

aastat katseajaga 2 aastat ja Harju Maakohtu

13.12.2010 otsusega KarS § 424 järgi KrMS §

238 lg 2, KarS § 65 lg 2, KarS § 69 alusel

vangistusega 1 aasta 4 kuud ja 27 päeva, mis

asendati üldkasuliku tööga 1024 tundi 24 kuu

jooksul, mis on teostatud; tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 14.09.2012

Ringkonnaprokurör Natalia Miilvee

Lepinguline kaitsja Olesja Polehhina RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada P.M KarS § 121 järgi ja karistada vangistusega 1 (üks) aasta. KarS § 74 lg 1 alusel määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut kuritegu ja täidab katseajal KarS §-s 75 lõikes 1 sätestatud järgmisi kontrollnõudeid ja kohustusi:

2

1) elada kohtu määratud alalises elukohas aadressil XXX;

2) ilmuda kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda

registreerimisele;

3) alluda kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitada talle andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;

4) saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elukohast lahkumiseks Eesti

territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks;

6) saada kriminaalhooldusametnikult eelnevalt luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja

väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks.

KarS § 74 lg 3 alusel määrata katseaja pikkuseks 2 (kaks) aastat. Katseaega hakata lugema alates 11. aprillist. Kui süüdimõistetu katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus pöörata tingimisi karistuse täitmisele. Kriminaalhooldaja määrata Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonnast. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

P.M-ilt välja mõista KrMS § 180 lg 1, § 179 lg 1 p 2 alusel II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 480 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et P.M võib menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.

Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank, 221023778606 Swedbank või 333416110002 Danske Bank. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitusse kriminaalasja kohtunumber 1-13-142, süüdimõistetu nimi ja tekst „kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt

tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse

seadustikus sätestatud korras. Kohtukulude tasumist tõendav dokument tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kriminaalkantseleile. Politsei väljakutse audiosalvestis jätta kriminaalasja materjalide juurde. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades

kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7

(seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest ning esitades

apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on

kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooniteate mitteesitamisel motiveeritud kohtuotsust ei koostata.

Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 (kümne) päeva jooksul. Määruskaebus tuleb

3

esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu

P.M-i süüdistatakse selles, et tema 25.08.2012 kell 4.00 paiku Tallinnas aadressil Viru väljak 4 asuva Sokos Hotel Viru juures lõi jalaga KJvastu säärt ja seejärel ühel korral rusikaga vastu nägu, tekitades kannatanule füüsilist valu, pannes toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

II Kaitsja seisukoht

Kaitsja leiab, et P.M tuleb õigeks mõista kuna:

- kannatanu ja tunnistaja ütlused on vastuolulised selles osas, kelle telefoni kasutati, et

politseisse helistada ning asjaolus, mitu inimest lähenes kannatanule;

- rikutud on menetlusreegleid, kuna kannatanu ja tunnistajad viitasid P.M-ile

olles alkoholijoobes, seega pidi hiljem toimuma veel äratundmiseks esitamine;

- kannatanu vigastused ei ole fikseeritud, seetõttu ei ole löömine tõendatud;

- kuna kõik asjaosalised olid joobes, ei saa lugeda nende ütlusi adekvaatseks.

III Kohtu põhjendused ja seisukoht

Kohus, juhindudes KrMS-i §-st 312, uurinud käesolevas kriminaalasjas tõendeid, leiab, et P.M-i süü KarS § 121 järgi on tõendamist leidnud.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaoludes, et

- öösel vastu 25.08.2012 oli kannatanu KJ koos sõbrannadega SS ja JK ööklubis Cathouse,

kust nad lahkusid orienteeruvalt kell 4.00 paiku hommikul, samas klubis samal ajal oli ka P.M koos sõbra LZ, kes ütluste kohaselt lahkusid ka umbes samal ajal;

- süüdistatav P.M suundus pärast ööklubist lahkumist koos sõbraga Narva

maanteel asuvasse kohvikusse, kuhu ajavahemikul kell 05.00-5.30 saabus politsei ning

viis süüdistatava kaasa politseijaoskonda, kell 5.41 vormistati indikaatorvahendi

kasutamise protokoll ja P.M tuvastati alkoholijoove 1,22 mg/l ning isikusamasus;

- politsei võttis kaasa kohvikust just P.M-i, kelle poole kannatanu ja tunnistajad

politseile osutasid.

Vastavalt KrMS §-le 60 lõikele 2 on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. KrMS § 61 lõigete 1 ja 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

Vastavalt KarS §-le 121 karistatakse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest.

25.08.2012 kell 4.00 paiku Tallinnas aadressil Viru väljak 4 asuva Sokos Hotel Viru juures P.M-i poolt kannatanu KJ kehaline väärkohtlemine on tõendatud:

4

kannatanu KJ kohtuistungil antud ütlustega, mille kohaselt ööl vastu 25.08.2012, kui ta sõbranna K , kelle perekonnanime ei tea ja sõbranna SS ööklubist Cathouse umbes peale kell kolme lahkusid, läksid nad takso peatusesse Sokos Hotel Viru juures; sõbrannad olid umbes viie meetri kaugusel, kui telefoniga helistamise ajal lähenesid kaks noormeest, kes tahtsid, et kannatanu nendega kaasa läheks või tahtsid ise kaasa tulla, mille peale KJ palus rahule jätta

ning kõndis sõbrannade poole; ootamatult sai ta küljelt löögi vastu jalga ning keerates end lööja poole, sai ka löögi rusikaga näkku, mille tagajärjel tundis valu ning näo piirkonda tekkis paistetus; pärast löömist helistas kannatanu abikaasale ning koos mindi lööjat otsima; lööja ja

tema sõber leiti vähem kui poole tunni pärast Narva maanteel asuva kohviku juurest, kannatanu kutsus telefoni teel ka sõbrannad kohale ning nad tundsid ära lööja ja tema sõbra; politsei pidas meesterahva kinni;

tunnistaja SS kohtuistungil antud ütlustega, mille kohaselt ööl vastu 25.08.2012 väljus tema koos sõbrannade KJ ja JK ajavahemikul kell 3.00-4.00 ööklubist Cathouse ning koos mindi taksot kutsuma; KJ tellis Sokos Hotel Viru ees olevas taksopeatuses taksot, SS ja J K olid

temast umbes 2-3 meetrit eemal, kui SS nägi, et mehed küsisid KJ midagi, kannatanu ei

vastanud, mille peale üks mees pööras end ringi ja lõi KJ tagant jalaga vastu jalga ning

rusikaga näkku, mille tagajärjel tekkis kannatanu näole punetus; KJ läks mehi otsima ning varsti helistas SSle ja teatas, et mehed on endises kohvikus Tallinn; kohviku ees seisis KJ oma elukaaslasega ning SS läks kohvikusse ja veendus, et lööja ja temaga kaasas olnud noormees istuvad kohvikus, koos oodati politseid;

tunnistaja JK kohtuistungil antud ütlustega, mille kohaselt ööl vastu 25.08.2012, väljus tema koos tuttavate KJ ja SS umbes kell 5.00 paiku ööklubist Cathouse, mis asub Sokos Hotel Virus, taksopeatusesse jõudis JK tuttavatest veidi hiljem; JK nägi lähenedes tuttavate poole,

et KJ hoiab kätega näost kinni – kannatanu ütles, et teda löödi, nägu oli paistetanud ja punetas; JK nägi kahte meest eemaldumas; KJ hakkas mehi jälitama ning telefoni teel KJ ütles, et mehed on Narva maanteel asuvas kohvikus; JK nägi, kuidas kohvikus pidas politsei kinni samad mehed, kellele KJ eelnevalt osutanud oli – JK tundis nad ära riiete järgi;

isikusamasuse tuvastamise protokolliga, millest nähtub, et 25.08.2012 kell 05.55 on politsei kinni pidanud P.M-i.

Kohus leiab, et süüdistatava P.M-i ütlused on ebausutavad selle kohta, et ööl vastu 25.08.2012 umbes kell 4.00 paiku hommikul Sokos Hotel Viru juures teel ööklubist Cathouse Narva maanteel asuvasse kohvikusse minnes tema kannatanut ei näinud ning kohvikus nägi esimest korda naist, kes näitas politseile, et P.M oli löönud.

Kohus leiab, et ka LZ ütlused on ebausutavad selle kohta, et tema ööl vastu 25.08.2012

ajavahemikul kell 03.00-04.00 P.M-iga teel ööklubist Cathouse Narva maanteel

asuvasse kohvikusse kedagi ei kohanud ega suhelnud kellegagi ning nägi Narva maanteel asuvas kohvikus esimest korda naisterahvaid, kes näitasid P.M-i kui lööja peale. On ilmne, et LZ P.M-i sõbrana püüdis teda kaitsta, pole ka välistatud, et ta sündmuste asjaolusid ei näinud, kuna ei kõndinud kogu aeg P.M-i kõrval.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-74-05 märkinud, et tõendite hindamisel on muu hulgas

oluline hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.

5

Nii süüdistatava, kannatanu kui ka tunnistajate ütlustest nähtub, et naised ei olnud meestega tuttavad. Löömist nägi pealt nii kannatanu kui ka tunnistaja SS, lööjat ja tema tuttavat nägi ka enne meeste sündmuskohalt lahkumist JK. On eluliselt ebausutav, et kolm inimest hakkaksid ilma põhjusteta pahatahtlikult valetama lööjaks võhivõõrast inimest. Samuti on ebatõenäoline,

et kannatanu ja tunnistajad tuvastasid lööjaks vale isiku, kuna vahemaa lööja ja löömist

näinud isikute vahel ei olnud pikk ning Narva maanteel asuvasse kohvikusse jõuti isikut

tuvastama samal varahommikul. Asjaolu, et mehed olid naisi ka varem näinud, toetavad meeste ütlused, et ka nemad lahkusid ööklubist Cathouse samal ajal kui naised.

Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et 25.08.2012 kell 05.41 on politsei

mõõtnud P.M-i alkoholijoobeks 1,22 mg/l. Ka kannatanu oli oma seltskonnaga

alkoholi tarvitanud. Kannatanu ütluste kohaselt ta palju alkoholi ei joonud, sest võttis

ravimeid. SS arvates oli kannatanu veidi joobes, tunnistaja ise oli joonud pool pudelit

šampust. Seetõttu on arusaadav, et asjaosaliste ütlustes avaldatud kellaajad on ligikaudsed,

ning võrdlemisi vähetähtsad detailsed asjaolud nagu kelle telefoni kasutati, mitu korda helistati ja millal, või kes kõndis ees, ei pruukinud arvestades alkoholi mõju, meelde jääda.

Samas leiab kohus, et löömise fakt on antud juhul erakordne sündmus, mis jääb erksamalt meelde ja kannatanu ning SS mõlemad olid veendunud, et lööja oli P.M, ka JK

jäid sündmuskohalt lahkuvad mehed meelde, keda hiljem Narva maanteel asuvas kohvikus riietuse järgi ära tundis.

Kohus leiab, et kannatanu löömise fakt on tõendatud eelpool nimetatud tõenditega. Asjaolu, et KJ ei pöördunud vigastuste fikseerimiseks kiirabisse, ei välista tema löömist P.M-i poolt. KJ ütluste kohaselt arstiabi vajadust ei olnud.

Kohus leiab, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole rikutud menetlusreegleid seoses

äratundmiseks esitamisega. KrMS 81 lg 1 kohaselt võib menetleja vajaduse korral esitada

isiku, asja või muu objekti ülekuulatud kahtlustatavale, süüdistatavale, kannatanule või

tunnistajale äratundmiseks. Seega ei ole tegemist kohustustega, vaid tuleb kaaluda kas äratundmiseks esitamine on otstarbekas.

Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-52-09 kohaselt on KrMS § 81 lõikest 1 tuleneva nõude

eesmärgiks äratundja järelduste objektiivse kontrollimise ja hindamise tagamine, kusjuures äratundmiseks esitamine võib toimuda alles pärast isiku ülekuulamist.

Kohus on seisukohal, et käesoleva kriminaalasja uurimisel ei olnud vajalik teostada äratundmiseks esitamist. Kannatanu ja tema sõbrannad olid küll joonud alkoholi, kuid kohus leiab, et hilisem kainena äratundmiseks esitamine ei oleks tõendeid objektiivsemaks muutnud.

Kaineks saamine ei muuda tagantjärgi mälu paremaks, mälestus lööja välimusest tekkis

joobes olekus, ning hilisema äratundmiseks esitamise puhul mängib rolli juba ajafaktor –

kannatanu leidis P.M-i vähem kui poole tunni pärast, seega väga väikese ajavahemiku jooksul. Seega on täidetud KarS § 121 objektiivne teokoosseis.

Subjektiivsest küljest peab tahe olema suunatud löömisele. KarS § 16 lõike 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Voluntatiivse elemendi aspektist lähtudes võib isik oma teo tagajärgi soovida, kuid võib olla ka ükskõiksel seisukohal – tagajärje saabumisega leppides. Tunnistaja SS nägi, kuidas P.M ja tema sõber küsisid mööda minnes KJ midagi, seejärel pööras mees end ringi ja lõi kannatanut jalaga vastu jalga ning rusikaga näkku. Seega lüües P.M teadis, et ta lööb KJ ning pidi möönma, et kannatanu võib haiget saada

6

või saada tervisekahjustusi. Seega pani ta teo toime otsese tahtlusega ning teo tagajärje suhtes oli vähemalt ükskõiksel seisukohal.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad, mistõttu P.M vastutab KarS § 121 järgi kuriteo toimepanemise eest.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

KarS § 121 järgi teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu

tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

P.M on käesoleva kuriteo toime pannud ajal, mil tema suhtes kehtis üldkasuliku

töö tegemise kohustus, eelmise kuriteo pani toime katseajal. Varasemalt on teda kriminaalkorras karistatud kahel korral, viimati 2010. aastal joobes juhtimise eest. Kuriteod on olnud erinevat laadi. P.M-i poolt on üldkasulik töö teostatud, mistõttu karistust ei liideta.

KarS § 57 järgi kergendavad asjaolud ja KarS § 58 järgi raskendavad asjaolud puuduvad.

Arvestades üldpreventsiooni ning asjaolu, et P.M pani teo toime üldkasuliku töö tegemise kohustuse ajal, leiab kohus, et rahalisest karistusest ei piisa ning karistuseks tuleb mõista raskem liik – vangistus, s.o isiku vabadust piirav karistus.

Kuigi P.M-i tegu on taunitav, leiab kohus, et tema süü käesoleva kuriteo

toimepanemisel on väike. KJtekkis löömise tõttu valu ja punetus näos, kuid arstiabi ei

vajanud. Löömise tagajärjel tekkinud turse kadus lühikese aja jooksul. Seega võib karistus jääda alla seadusjärgse keskmise määra. Kohus mõistab P.M-ile karistuseks 1 aasta vangistust tingimisi katseajaga 2 aastat.

Kriminaalpoliitika arengusuuna kohaselt peaksid kinnipidamisasutuses viibima kõige

ohtlikumad kurjategijad, samal ajal tuleb soodustada alternatiivkaristuste kasutamist. Kui P.M peaks panema toime uue kuriteo, on karistus juba oluliselt rangem, kuna sel juhul on talle juba kolm korda antud katseajal võimalus end parandada.

P.M-i ei ole varasemalt vägivalla tarvitamise eest karistatud. Kuigi alkoholijoove

ei ole vabanduseks, võimendas see P.M-i negatiivset käitumist, millest ta saab edaspidiseks järeldused teha. Eelmise katseaja läbis suures osas korralikult, üldkasulik töö sai teostatud.

Karistuse mõistmisel lisaks süü arvestamisele tuleb vaadelda ka karistuse eesmärke. Eripreventiivse eesmärgina mõistetakse isiku mõjutamist ja hoiakute muutmist. Riigikohus on

kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11 leidnud, et alati ei pruugi preventsioonid realiseeruda süü piirides.

P.M-ilt välja mõista KrMS § 180 lg 1, § 179 lg 1 p 2 alusel II astme kuriteos

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 480 eurot. Kuna sundraha korraga tähtajaks

7

tasumine võib olla raskendatud, määrata KrMS § 180 lg 3 alusel, et P.M võib menetluskulud tasuda ositi 12 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.

Politsei väljakutse audiosalvestis jätta kriminaalasja materjalide juurde.

Anne Rebane Kohtunik