1-13-542/20 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.aprill 2013, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-13-542

Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Kriminaalasi

T.T süüdistuses KarS prg. 424 järgi, lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 11.veebruar 2013.a. Apellatsiooni esitaja T.T kaitsja adv. Jugans Grossmann Süüdistatav T.T (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör Advokaat Jugans Grossmann Deniss Medvedev

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 11.veebruarist 2013.a. Anna laine suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Välja mõista T.T-lt riigieelarve tuludesse

57,60 eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

2

Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi

arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas

XXXXXXXXXXXXXX või Swedpangas nr

XXXXXXXXXXXXXX, viitenumber XXXXXXXXXX (

selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes

advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 14.jaanuari 2013 otsusega süüdi tunnistada T.T KarS § 424 järgi ning karistada 7(seitsme) kuulise vangistusega.

KrMS § 238 lg.2 alusel vähendada T.T-le mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 4(nelja) kuu ja 20 (kahekümne) päevane vangistus.

KarS § 68 lg.1 alusel eelvangistuse aeg 14.10-15.10.2012.a. s.o. 2(kaks) päeva lugeda ka-ristuse hulka ja kandmisele kuulub 4(nelja) kuu ja 18(kaheksateist) päevane vangistus.

KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jätta T.T-le mõistetud vangistus täielikult täitmisele

pööramata , kui T.T ei pane 2(kahe) aastase katseaja kestel toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-5 sätestatud kontrollnõudeid. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse tegemise päev. KarS § 50 lg.1 p.1 alusel lisakaristusena võtta T.T-lt mootorsõiduki juhtimise õigus 6(kuueks) kuuks.

LS § 127 alusel on süüdimõistetu T.T kohustatud 5 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates juhiloa loovutama Maanteeametile.

T.T mõisteti süüdi selles, et tema, 14.10.2012 kella 10:23 paiku Tallinnas Järvevana teel, juhtis mootorsõidukit Chrysler Voyager registreerimismärgiga XXX XXX,

olles joobeseisundis ning nimelt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja amfetamiin

metamfetamiin tarvitamisest põhjustatud terviseseisundis, mis avaldus väliselt

3

tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Sellise tahtliku tegevusega rikkus süüdistatav liiklusseaduse § 69 lg 1

nõudeid selle kohta, et juht ei tohi olla joobeseisundis, s.o alkoholi, narkootilise või

psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundis, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistest või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja adv. Jugans Grossmann.

Apellant ei vaidlusta temale mõistetud karistust selle liigi osas ja samuti seda, et mõistetud karistus on KarS § 74 sätteid arvestades jäetud täitmisele pööramata. Kuid ta

ei ole talle määratud karistusaja ja katseaja pikkusega nõus. Selline karistus ei ole

proportsionaalne tema poolt toime pandud teoga, ega kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Otsuses on märgitud, et karistuse mõistmisel arvestab kohus vastutust

raskendavate asjaolude puudumist, kergendavaks asjaoluks kohus arvestab

puhtsüdamlikku kahetsust, kuid tundub, et tegeliku karistuse mõistmisel ei ole kohus neid asjaolusid arvestanud. T.T andis ütlusi, et ta tarvitas kaks päeva tagasi amfetamiini ning enne rooli minekut tundis ennast normaalselt, kainena. Maakohus leidis, et arvestades, et süüdistatav on ise märkinud, et oli küll narkootikume tarvitanud, kuid tundis ennast kainena, siis kohtu hinnangul pidi ta aru saama, et võib juhtima asudes olla veel joobeseisundis, mis omakorda kinnitabki süüdistatava kaudset tahtlust süütegu toime panna.

Apellandi arvates tuleb arvestada asjaoluga, et narkootikumide tarvitamisel on

eriteadmisi mitteomaval isikul raske määrata aega, millal on tema organismis veel

narkootikumide jääknähud. Kui alkoholi tarvitamisel on olemas enesekontrolliks alkomeetrid, millega saab isik kindlaks määrata, kas ta võib rooli taha istuda või mitte, siis narkootikumide puhul sellised mõõteriistad puuduvad. Selletõttu tekib olukord, kus isik võib tunda ennast normaalsena ja on arvamusel, et narkootikumide jääknähud on organismist väljunud, kuid laboratoorse analüüsi tulemusena tuvastatakse ikkagi tema organismis narkootikume.

Apellant leiab, et sellisel juhul peaks määratav karistus ja lisakaristus olema märgatavalt väiksem kui otsese tahtlusega joobes juhtimise puhul.

Kohtuistungil oma viimases sõnas palus süüdistatav, et talt ei võetaks juhtimisõigust,

sest ilma juhtimisõiguseta ei saa ta oma 4 väikese lapse eest hoolitseda, viia lapsi lasteaeda ning sealt neid ära tuua kuna ta on laste ainus ülalpidaja, kuid kohus ei ole seda asjaolu arvestanud. Samas ei ole kohus motiveerinud, miks ta on määranud katseajaks 2 aasta kuu pikkuse tähtaja. KarS § 74 lg. 3 alusel määratakse katseajaks kaheksateist kuud kuni 3 aastat. Seega kohus on määranud maksimumi lähedase katseaja ja oleks pidanud nii

pika katseaja määramist motiveerima. Apellandi arvates ei ole T.T sedavõrd ühiskonnaohtlik isik, kellele peaks määrama nii pika katseaja kontrollnõuete täitmisega.

Ta on oma süüteost aru saanud ja teinud sellest tõsised järeldused ning andis lubaduse, et tulevikus ta enam taolisi süütegusid toime ei pane.

4

Seega apellandi arvates tuleks T.T karistusaega ja katseaja pikkust vähendada

ning mootorsõiduki juhtimise õigust, arvestades erandlikke asjaolusid, mitte ära võtta või vähemalt vähendada seda miinimumajani s.o. 1 kuuni.

Tallinna Ringkonnakohtu 21.märtsi 2013.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 5.aprillini 2013.a.

Kirjaliku seisukoha esitas määratud tähtajaks prokurör.

Prokurör leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu 11.02.2013 kohtuotsus, millega mõisteti

T.T süüdi KarS § 424 järgi, on seaduslik ja põhjendatud, ning märgib apellatsioonis esitatu kohta alljärgnevat: Prokurörile jääb „jääknähtusid” käsitlev apellandi argumentatsioon arusaamatuks. T.T-le

ei arvata süüks mitte seda, et auto juhtimise ajal sisaldus tal organismis narkootikume, vaid seda, et ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis (narkojoobes). Isikut

ei saa lugeda joobes olevaks üksnes selle alusel, et tema organismis tuvastati

narkootilise või psühhotroopse aine sisaldus. Narkojoovet tuvastatakse kliinilise pildi

põhjal, s.o väliselt tajutavate häiritud või muutunud kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide järgi. T.T oli joobeseisundile vastav kliiniline pilt

tuvastatud narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundi kirjeldamise aktiga. Seega on meelevaldsed kaitsja väited,

et T.T olid vaid narkootikumide tarvitamise „jääknähud“ ja tal oli raske aru saada, et ta on joobes.

Eeltoodut arvestades ei nõustu prokurör kaitsja seisukohaga, et T.T-le tuleb

mõista lühema vangistuse. Õigusteoorias ja kohtupraktikas on välja kujunenud

seisukoht, mille kohaselt peab karistuse mõistmisel võtma lähtepunktiks sanktsioonivahemikku keskmine määr, mis korrigeeritakse, arvestades kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning üldja eripreventsiooni kaalutlusi (RKKKo 3-1-1-77-11, p 11). KarS § 424 sanktsioon võimaldab karistada joobes juhtimise eest kuni kolme aastase vangistusega. Arvestades KarS § 45 lg-s 1 sätestatud vangistuse alampiiri (30 päeva) on vangistuse keskmiseks määraks KarS § 424 järgi 1 aasta 6 kuud 15 päeva. Maakohus karistas T.T 7 kuulise vangistusega ja seega on mõistetud karistus

üle kahe korra väiksem kui sanktsiooni keskmine määr. See näitab üheselt, et maakohus pööras karistuse mõistmisel piisavalt tähelepanu kõigile asjaoludele, mis

rääkisid karistusmäära vähendamise kasuks, sealhulgas tahtluse liigile, mille

arvestamise vajadusele kaitsja apellatsioonis osutab, ning puhtsüdamlikule kahetsusele, mille arvestamata jätmist heidab kaitsja maakohtule ette.

Katseaja pikkust on apellatsioonis hinnatud . Prokurör säärase maksimumilähedasena

väitega ei nõustu. KarS § 74 lg 3 kohaselt määratakse katseajaks kaheksateist kuud

kuni kolm aastat. Katseaja pikkuse alamja ülempiiri vaheliseks keskmääraks on 2 aastat 3 kuud. Seega, T.T-le määratud 2 aastane katseaeg jääb alla keskmist määra ja seega ei saa antud juhul rääkida maksimumilähedase katseaja pikkuse kohta. Lisakaristuse osas peab prokurör vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt

kohaldatakse joobes juhtimise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise kuriteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel või KarS

5

§ 50 lg-s 2 nimetatud juhul, s.o isiku puhul, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuue tõttu. T.T sääraseks isikuks ei ole. Samuti ei ilmne kriminaalasja materjalidest

selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. See, et T.T on oma nelja lapse ainus ülalpidaja ja autot on vaja laste sõidutamiseks lasteaeda, ei ole piisavaks aluseks, jätmaks T.T-le

alles mootorsõiduki juhtimise õigust. Antud asjaolud olid süüdistatavale teada enne

kuriteo toimepanemist ning istudes narkojoobes rooli võttis ta endale teadlikult riski

jääda juhtimisõigusest ilma. Siinkohal juhib prokurör tähelepanu sellele, et joobes

juhtimise ajal viibis autos ka T.T X-aastane laps, kelle elu ja tervis oli seega reaalses ohus, mida tugevdas ka see, et süüdimõistetu ületas oluliselt lubatud kiirust ja autol oli läbimata tehnoülevaatus. Võttes seda arvesse ei ole T.T laste huvides

mitte juhtimisõiguse alles jätmine nende emale, vaid hoopis selle äravõtmine temalt.

Arvestades senist karistuspraktikat leiab prokurör, et vaidlustatud kohtuotsusega

lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse

kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Puudutavalt lisakaristuse pikkust peab prokurör vajalikuks toonitada

vaid seda, et T.T-le mõistetud 6 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine on selle lisakaristuse keskmisest määrast kolm korda väiksem ja seega võib julgelt väita, et selle

mõistmisel on arvestatud kõigi asjaoludega, mis võisid rääkida lisakaristuse vähendamise kasuks. Kokkuvõttes leiab prokurör, et T.T-le karistust mõistes arvestas maakohus kõike

tähtsust omavaid asjaolusid, mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja süüdimõistetud isikule ning seega ei esine käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsuse tühistamise alust, mis on sätestatud KrMS § 338 p-s 4. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 palub prokurör jätta esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooni väidetega ja esitatud kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole.

T.T-le vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud 7 kuulist

vangistust, mida on lühimenetluse sätete alusel vähendatud 1/3 võrra ei pea

kohtukolleegium liiga rangeks karistuseks. Tegemist on tunduvalt alla sanktsioonis

ettenähtud vangistuse keskmäära mõistetud karistusega. Kohtukolleegium ei pea

vaidlusesemeks küsimust sellest, kuivõrd T.T pidi teadma, et olemasoleva narkojoobe tõttu ei tohi ta autorooli istuda. Tegemist on süstemaatiliselt narkootikume

tarvitava isikuga ja arvestades, et narkojoobes sõiduki juhtimisel kehtib n.ö.

nulltolerants, ei tohi tihti narkootikume kasutav isik istuda autorooli. T.T kasutab

pidevalt narkootilisi aineid. Arutatava kriminaalasja tehioludest nähtuvalt peeti ta

autoroolis narkojoobes kinni 14.10.2012.a. KIS andmetel tegi 11.03.2012.a. Harju

maakohus otsuse väärteoasjas 4-13-1067, millisega tunnistati ta süüdi 24.10.2012.a. toime pandud väärteos NPALS § 15¹ järgi ja mõisteti karistuseks arest 3 (kolm) päeva.

Väärteomaterjalidest nähtuvalt on T.T ka varem olnud karistatud

6

väärteomenetluses narkootiliste ainete tarvitamise eest. Seega ei saa rääkida

süüdistatavast, kui isikust, kes ei tea ega tunne endal narkojoobe olemasolu. Veel märgib kohtukolleegium, kui süüdistatav on alates maakohtu otsuse kuulutamisest kuni

käesoleva ajani käitunud õiguskuulekalt ja tahab ning suudab ka kogu ülejäänud

katseaja kestel olla õiguskuulekas, siis on temale mõistetud vangistusmäära reaalne

ärakandmine välditav ja seda tema enda tahtest sõltuvalt ning konkreetne vangistusmäära pikkus ei mõjuta kuidagi tema olukorda. Sellisel juhul on süüdistatava

ainukeseks kohustuseks järgida temale kohtuotsusega määratud kohustusi ja

kontrollnõudeid ning seda olenemata selle karistuse pikkusest, mis talle tingimisi mõisteti.

Kohtukolleegium leiab, et puudub põhjendatud alus ka maakohtu poolt määratud katseaja pikkuse vähendamiseks. KarS prg. 74 näeb ette katseaja pikkuse alates 1,5

aastast kuni kolme aastani. T.T-le maakohtu poolt määratud katseaeg on 2

aastat, mis on alla seaduses ettenähtud katseaja pikkuse keskmäära, mitte

maksimummäära lähedane nagu seda väidab apellatsioonis appellant. Maakohus on pidanud oluliseks süüdistatavale karistust mõistes seda, et tema puhul esineb vajadus kriminaalhooldaja järelevalve all viibimiseks. Tegemist on isikuga, keda on karistatud nii

narkosüütegude, kui ka liiklussüütegude eest väärteomenetluses, millised koostoimes

annavad alust tunnistada riski KarS prg. 424 ettenähtud kuriteo toimepanemiseks.

Sellise riski vähendamise üheks eelduseks on kohtukolleegiumi arvates just süüdistatava viibimine kriminaalhooldaja järelevalve all ning mida pikema aja vältel see toimub, seda väiksem on oht, et T.T võtab endale riski narkojoobes autorooli istuda. Seda, et uue kuriteo toimepanemine tähendab tema jaoks ka reaalset vangistust, seda on süüdistatavale kohtuotsuses selgitatud. Kriminaalhooldaja järlevalve all viibitud aeg lüheneb tahes tahtmata ka edasikaebemenetluse arvelt. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni ja täitmisele pööramiseni kehtivad tema suhtes sisuliselt KarS prg. 73 sätted.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on T.T-le lisakaristuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega.

KarS prg. 50 lg 1 p.1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Lisakaristus mõistetakse sedaliiki (KarS prg.

424) kuritegudes eripreventiivsel eesmärgil ning kohtukolleegiumi arvates võib kohus karistuse mõistmisel süü suurust ja isikut arvestades põhikaristuse arvelt mõista pigem lisakaristuse pikemas määras. Arvestades eeltoodut aga ka seda , et Liiklusseaduse

prg. 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest

lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud ja

maksimaalmäär esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise

korral 12 kuud ja narkootilises joobes juhtimine kvalifitseeritakse alati kuriteona ning

lubatud narkojoobe piiri ei eksisteeri, siis ei saa kuidagi pidada ülemäära rangeks

lisakaristuseks 6 kuuks sellise isiku ilmajätmist juhtimisõigusest, kes on juhtinud mootorsõidukit narkojoobeseisundis. Kohtukolleegium on seisukohal, et üldjuhul peaks

kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistetatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus. Süüdistatav on oma käitumisega näidanud

üles ääretult ükskõikset suhtumist kehtivatesse liiklusnormidesse ning vaatamata

7

sellele, et käesoleval korral raskeid tagajärgi ei kaasnenud, seadis ta siiski ohtu nii

teiste liiklejate kui ka enda elu. Maakohus on T.T-le lisakaristuse mõistmist

piisavalt põhjendanud ning eeltoodud asjaaolusid arvestades ei ole kohtukolleegium tuvastanud asjaolusid, millised annaks alust mõistetud lisakaristust vähendada või veel enam temale mitte lisakaristust mõista.

Süüdistatava kaitsja adv. J.Grossmann taotleb õigusabikulude hüvitamist summas

57,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja otsuse analüüsiks ja Riigikohtu otsuste kontrollimine, apellatsioonkaebuse koostamiseks ja korrigeerimiseks, selle digitaalseks

vormistamiseks ja ärasaatmiseks kokku 1,5 tundi - 48,00 käibemaks 9.60 eurot.

Kohutkolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu

otsuse muutmata, siis KrMS prg. 185 lg lg 2 kohaselt jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab

kohtukolleegium maakohtu otsuse T.T suhtes muutmata ning mõistab välja temalt apellatsioonimenetluse kulud.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Urmas Reinola