4-13-223/13 · Tallinna Ringkonnakohus

4-13-223

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16.aprill 2013, Tallinn Väärteoasja number 4-13-223 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Pavel Gontšarov Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Väärteoasi V.R-i väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14.02.2013 otsus Kaebuse esitaja

V.R (ik: XXX, elukoht: XXX X- XX, XXX, XXX)

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.02.2013 otsus V.R-i väärteoasjas nr 4-13-223 jätta muutmata. 2. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav 16.aprillil 2013.a. alates kella 14.00.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule

kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna 24.12.2012

koostatud väärteoprotokolli nr AB1249589 kohaselt juhtis V.R 24.12.2012 kell 00.24

Harju maakonnas, Saku vallas, Tallinna Ringtee 28. km-l, liikudes Saue suunas,

mootorsõidukit Nissan Almera, reg. märgiga XXX XXX, juhile keelatud seisundis, kui ühes

liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,37 +/- 0,005mg, seega 0,32 mg.

Alkoholisisaldust väljahingatavas õhus mõõdeti mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110, s. nr ARAF-0013, taatlemistunnistus TTRC-12-00107. Lisaks juhtis V.R mootorsõidukit, millel puudusid eest ja tagant nähtavalt kohalt algaja juhi tunnusmärgid. Väärteoprotokolli kohaselt

rikkus V.R eelpoolkirjeldatud tegevusega LS § 69 lg 5 ja § 106 lg 3 nõudeid, pannes sellega toime LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Pidades vajalikuks karistada V.R-i arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks.

Maakohtu otsus 2. Harju Maakohus mõistis 14.02.2013 otsusega väärteoasjas nr 4-13-223 V.R-i süüdi LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi ning karistas teda 20 päeva pikkuse arestiga. V.R-i kohustati asuma aresti kandma kuni 1. aprillini 2013. Kohtuotsusega kohaldati V.R-ile KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks.

Karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et V.R-i on 2012. a karistatud rahatrahvi ja

arestiga kolmel korral ja nendest ühel korral ka samaliigilise väärteo eest. Rahatrahvid on tasumata. Seetõttu leidis maakohus, et seekord on vajalik karistada V.R-i arestiga. Kohus arvestas karistuse mõistmisel V.R-i puhtsüdamlikku kahetsust.

Apellatsioon 3. , Harju Maakohtu 14.02.2013 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik V.R

kes vaidlustab kohtuotsust karistuse osas ning palub tema karistust muuta ja võimaldada tal

kanda aresti aasta jooksul, üldkasuliku tööga või asendada karistus tingimisi karistusega aastase katseajaga. Apellatsiooni põhjendustes märgib V.R, et ta töötab OÜ K harvesteri operaatorina ja on ka metsamasinate remondiga tegeleva ettevõtte OÜ R juht (juhatuse liige). Ta on vabaabielus ja tal on 1 laps, pere ainsaks elatiseks on V.R-i tööga teenitud sissetulek. Juhiloata kaotab V.R töökoha ja ei ole ka võimeline firmat juhtima, objektid asuvad üle

Eesti ja ka Soomes. V.R on üks ülalpeetav 5-aastane laps, kes samuti kannataks isa töökoha kaotuse tõttu. Sellega seoses on ka oht kaotada elukoht, kuna pere elab üürikorteris ja maksud vajavad igakuiselt maksmist.

V.R kandis 26.12.2012 kuni 10.01.2013 (15 päeva) Haapsalu arestimajas karistust

samaliigilise väärteo eest mõistetud karistust, kus juba võeti ka arvesse, et V.R juhtis sõidukit 24.12.2012 kell 00.24 keelatud seisundis. V.R jõudis selle 15-päevase karistuse

kandmise ajal läbi lugeda 19 enesemuutmise raamatut, on tänaseks loobunud alkoholist ja tubakast. V.R kaotas Haapsalu arestimajas karistust kandes töökoha, on tänaseks leidnud endale uue tasuva töökoha ja on käivitanud omale kuuluva firma OÜ R. V.R kahetseb väga oma tehtut.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. vaidlustab Harju Maakohtu 14.02.2013 otsust karistuse liigi, samuti ka aresti V.R

kandmise korra osas. Apellant palub asendada talle karistuseks mõistetud 20 päeva pikkune arest üldkasuliku tööga, samuti ta sisuliselt taotleb aresti ositi kandmisele määramist, paludes

võimaldada tal kanda aresti aasta jooksul. Lisaks palub apellant jätta temale mõistetud arest tingimisi kohaldamata. Oma apellatsioonis esitatud taotlusi põhjendab V.R oma tööalase ja perekondliku olukorraga. Ringkonnakohus, vaadanud toimiku materjalid ja esitatud apellatsiooni läbi ning kuulanud ära poolte seisukohad, leiab, et apelleeritud Harju Maakohtu otsus ei ole vastuolus seadusega ja

apellatsioonis esitatu ei ole selle tühistamise aluseks, mistõttu esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

Karistusregistri andmetest (tlk 11-13) nähtuvalt on V.R-i varem liiklusrikkumiste

toimepanemise eest väärteokorras karistatud rahatrahvidega ja arestidega, seejuures viimati väärteoasjas nr 4-12-6839 Pärnu Maakohtu 27.12.2012 otsusega LS § 224 lg 2 järgi 15 päeva pikkuse arestiga, kuid sellele vaatamata on ta jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist. Seega ei ole varem kohaldatud karistused V.R-i puhul täitnud KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse

eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades V.R-i liiklusalaste rikkumiste korduvust, on põhjendatud tema suhtes raskemaliigilise karistuse

– aresti – mõistmine. Arvesse võttes seda, et V.R-i on varasemalt juba karistatud ka arestiga sanktsiooni keskmises määras, s.o 15 päeva, siis on põhjendatud kohtu seisukoht aresti

kohaldamises keskmisest kõrgemas määras, s.o 20 päeva. Harju Maakohus on V.R-ile

karistuse mõistmisel õigesti arvestanud karistust kergendava asjaoluna V.R-i puhtsüdamlikku kahetsust.

Seoses apellandi taotlusega asendada temale mõistetud arest üldkasuliku tööga, märgib

ringkonnakohus, et karistuse mõistmisel lähtub kohus vajadusest mõjutada isikut edaspidi

õiguserikkumistest hoiduma. Olukorras, kui arestkaristusest kergemaliigilisem karistus seda eesmärki ei täida, ei ole võimalik isiku suhtes kergemaliigilist karistust kohaldada. Apellandi

väide, et üldkasuliku töö puhul on tegemist arestist raskema karistusega, on aga väär.

Vaieldamatult on karistus, mis toob endaga kaasa isikult vabaduse võtmise, oma olemuselt raskem niisugusest karistusest, mis isikult vabaduse võtmist kaasa ei too.

5. Arvestades liiklussüütegude ühiskonnaohtlikkust ja laialdast levikut ning sellest tulenevalt

vajadust nende süütegude toimepanemise tõhusamaks tõkestamiseks, on põhjendatud

kohaldada V.R-ile ka KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks. Nimetatud lisakaristuse eesmärk on isiku mõjutamine hoidumaks edaspidi

süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki ei kaalu kuidagi üles apellandi väited

juhtimisõiguse vajaduse kohta seoses oma tööalase ja perekondliku olukorraga. Ringkonnakohus märgib, et pannes taas toime liikluse ühe raskeima rikkumise - alkoholijoobes

sõidukijuhtimise - on V.R oma niisuguse teoga näidanud üles ilmselgelt üleolevat

suhtumist õiguskorda ja teistesse inimestesse. See, et seadus näeb ette niisuguse süüteo

toimepanemise eest kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, pidi olema V.R-ile teada juba enne süüteo toimepanemist. Sellele, et sõiduki juhtimise õigusest ilma jäädes võib ta panna raskesse olukorda nii iseenda kui oma abi vajava lähedase, pidanuks

seega V.R mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo

toimepanemisest hoiduma. Pannud aga kirjeldatud süüteo sellele vaatamata toime, ei saa niisugused põhjendused süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest juhtimisõiguse äravõtmise näol.

6. KarS § 66 lg 1 kohaselt, mõistes rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise vangistuse,

võib kohus süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata karistuse tasumise või kandmise ositi. Apelleeritud Harju Maakohtu 14.02.2013 otsusega on V.R-i karistatud LS § 224 lg 2 ja § 242 lg 1 järgi 20 päeva pikkuse arestiga, mis kuulub kohtuotsuse järgi ärakandmisele korraga. Karistuste mõistmisel võttis maakohus arvesse kõiki asjaolusid, sealhulgas V.R-i tööalast ja perekondlikku olukorda. Puuduvad tõendid V.R-i perekondliku ja tööalase olukorra kohta,

mis kinnitaksid, et tal puudub võimalus kanda aresti järjest. Maakohus ei ole V.R-ile

karistust mõistes pidanud tema suhtes KarS § 66 kohaldamist võimalikuks ja apellatsioonis

esitatu ei anna ringkonnakohtule alust ümber hinnata Harju Maakohtu otsustust V.R-ile karistuseks mõistetud aresti korraga ärakandmise kohta.

Apellandi taotlust jätta temale karistuseks mõistetud arest tingimisi kohaldamata, peab

ringkonnakohus aga alusetuks ja põhjendamatuks, sest KarS §-de 73 ja 74 kohaselt on võimalik isikut tingimisi vabastada üksnes kuriteo eest mõistetud karistusest, väärteo eest mõistetud karistusest tingimisi vabastamist kehtiv seadus ette ei näe.

7. mõistetud karistuse liigi ja Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus V.R-ile

määraga ning leiab, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. V.R-ile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonis esitatu ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks.

Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju

Maakohtu 14.02.2013 kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-13-223 muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Julia Katškovskaja Meelika Aava Pavel Gontšarov