1-12-1542/21 · 1-12-1542/21 · Tallinna Ringkonnakohus

1-12-1542

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprillil 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-1542 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kriminaalasi Stanislav Žutškov’i süüdistuses KarS § 121järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 18. jaanuari 2013. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Stanislav Žutškov’i kaitsja advokaat Alla Raudsepp Prokurör Kristine Tamm Süüdistatav Stanislav Žutškov, isikukood 38212214242, elukoht: XX, Pärnu, EV kodanik, põhiharidus, emakeel - vene keel, töötab XX, varem kriminaalkorras karistatud: - 05.12.2008 Pärnu Maakohtu poolt KarS § 263 p 1,4 järgi vangistusega 5 kuud tingimisi katseajaga 18 kuud. Kaitsja Advokaat Alla Raudsepp Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 18. jaanuari 2013. a kohtuotsus Stanislav Žutškov’i suhtes jätta sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustuse, et süüdistatava Stanislav Žutškov’i ja tunnistajate A I, T Ž ja E Ž’i ütlusi loeb kohus ebausaldusväärseteks ning jätab need tõendikogumist tervikuna välja. 2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. 3. Mõista Stanislav Žutškov’ilt riigieelarvesse riigi poolt kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 230,40 eurot.

2(8) Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas 10220034796011 või Swedpangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).

Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 16. aprillil 2013. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 18.01.2013 otsusega tunnistati Stanislav Žutškov süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel otsustati mitte pöörata karistust täielikult täitmisele, kui Stanislav Žutškov ei pane 18-kuulise katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 toodud kontrollnõudeid.

2. Stanislav Žutškov tunnistati süüdi KarS § 121 järgi selles, et tema 25.06.2011 kella 16.00 paiku ründas XX maja hoovile tulnud A K’i lüües teda rusikaga näopiirkonda, mille tagajärjel põhjustas A K’ile füüsilist valu ja järgmised kehavigastused: huule ja suuõõne pindmise vigastuse, hammaste ja nende tugikudede ja nende tugistruktuuride haigusseisundid.

Maakohus leidis, et käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et Stanislav Žutškovi ja A K vahelises konfliktis 25.06.2011.a. kella 16.00 paiku sai A K kehavigastusi. Vaidlus on tõusetunud selles, mis põhjustel A. K vigastused sai ning kas talle tervisekahjustuse tekitamist S. Žutškovi poolt saab pidada õigusvastaseks või tegutses S. Žutškov hädakaitses.

Süüdistatav S. Žutškov, tunnistajad T. Ž, A. I ja E. Ž kinnitasid, et nägid A. K käes nuga. A. K olevat noaga vehkinud ja kuivõrd S. Žutškovi oli ka varem noaga löödud ja kartes taas noaga pihta saada, tõukas S. Žutškov A. K. Maakohus leidis, et tõendamist ei ole leidnud, nagu oleks A. K üritanud noaga S. Žutškovi rünnata. Maakohus leidis, et tunnistajate T. Ž, A. I ja E. Ž ütlused on vastuolulised. Nii kinnitas E. Ž, et nägi A. K käes nuga ja nägi ka, kui A. K noa aknast sisse viskas. Samas sündmuskohale saabunud politseinikele ta ei rääkinud, et nägi kuhu nuga visati, sest politseinikud A. V ja R. K ning eelnimetatud tunnistajad ise otsisid intensiivselt nuga igalt poolt õuest neist kohtadest, kuhu A. K võis noa visata. Kui E. Ž oleks kohe avaldanud, et nägi noa tuppa viskamist, poleks olnud vajalik nuga õuest otsida vaid kohe pöördutud noa otsingutele toast. Samuti ei rääkinud keegi teine politseinikele, et A. K viskas noa tuppa. Ei S. Ž ega keegi teistest isikutest ei ole esitanud avaldust kriminaalmenetluse alustamiseks noaga ähvardamise põhjusel.

Süüdistatav S. Žutškov väitis, et teda oli kunagi varem noaga löödud ja ta kartis, et teda võidakse taas rünnata. Maakohus sedastas, et kui kohtulikul uurimisel oleks tõsikindlalt tõendamist leidnud, et A. K ikkagi S. Žutškovi ees noaga vehkis, siis kohtu hinnangul ei saaks siin rääkida ründest, mida teise isiku tervise kahjustamisega tõrjuda tuli. Nagu kinnitavad tunnistajad T. Ž ja A. I vehkis A. K kätega S. Žutškovist umbes 2 meetri kaugusel. Sellise vahemaa tagant ei ole võimalik noaga tabada. Samas S. Žutškov ei kartnud A. Kle läheneda ja teda näkku lüüa, kuigi väitis A. K käes nuga olevat. Analüüsides ja hinnates tunnistajate ütlusi kogumis jõudis maakohus veendumusele, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et ründe alustajaks oli A. K ning et tema tegu saaks pidada õigusvastaseks, seega ei olnud S. Žutškov ka hädakaitses.

3(8)

ESITATUD APELLATSIOON

3. Süüdistatava Stanislav Žutškov’i kaitsja vaidlustas Pärnu maakohtu otsust tervikuna.

Kaitsja leiab, et kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele. Kaitsja märgib, et maakohus järeldas õigesti, et on 4 tunnistajat, kes kõik nägid A. K käes nuga ja rünnet noaga S. Žutškovi suunas, kuid ometi leidis, et see ei ole tõendatud. Selline kohtu seisukoht ei vasta asjas kogutud tõenditele. Maakohus tugines oma eelviidatud põhjenduses asjaolule, et nuga ei leitud, jättes tähelepanuta asjaolu, et nuga põhjalikult ei otsitudki, nagu tunnistaja V kohtuistungil kinnitas. Nuga otsiti, sealt, kust otsiti, ei leitud, kuid millegagi ei ole välistatud, et nuga ei olnud, kuna toast nuga ei otsitud ja tuppa tunnistajate väitel A. K just noa viskaski.

Kohus heitis S. Žutškovile ette, et ta politseitöötajale ei rääkinud noa tuppa viskamisest olukorras, kus nagu kohus ise õigesti tuvastas, oli kisa, kära, lärm, sagin ja kõrgendatud meelelolu. Kaitsja leiab, et on loomulik, et sellises närvilises situatsioonis ei mainitud politseitöötajatele kuhu nuga oli visatud.

Kaitsja leiab, et on jäänud tõsikindlalt kõrvaldamata kahtlus, et A. K vehkis siiski, nagu S. Žutškov jt. tunnistajad ütlesid, „teda ähvardavalt noaga“ ja kellele jäi mulje, et kui S. Žutškov end ei kaitsnuks, saanuks ta ilmselt taaskord noaga kallaletungi ohvriks nagu eelmisel korral. Hirm noaga vigastada saamise ees oli ka S. Žutškovil üle keskmise tugev ja seda ei ole kohus millegagi ümber lükanud ega põhjendanud, miks ta seda ei arvesta või miks kohtu hinnangul ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et rände alustajaks oli A.K.

Kaitsja järeldab, et ei ole süüdimõistva kohtuotsuse aluseks muid tõendeid, kui kannatanu ütlus, et Žutškov teda lõi, kuna teised nn. prokuröri tunnistajad ründe alguse momenti ei näinud, küll aga kõik kohtu poolt tuvastatud tunnistajad, kes nägid selgelt noaga ründe alustamist A.K poolt. Selliselt on alusetu ka kohtu järeldus, et ründe tõrjumine ei olnud õiguspärane ehk et S. Žutškov ei tegutsenud hädakaitses. Seega saabki kahtluse kõrvaldamiseni teha asjas vaid tõenditele tugineva järelduse, et S. Žutškov tegutses hädakaitses ja tema tegu ei ole õigusvastane. Kaitsja leiab, et on faktiliselt tuvastatud asjaolu, et toimus ründe tõrjumine, milline asjaolu oli ka eeluurimisel tõendatud, tuvastatud ja süüdistatava poolt õigeks võetud, kuid kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ehk asjaoludele, millised välistavad teo õiguspärasuse. Järelikult oli tegemist õiguspärase teoga.

Kaitsja osundab, et vahendiks, millega S. Žutškovit rünnati, oli nuga. Kuna ei ole üheselt leidnud tõendamist, mitu korda rünnati, enne kui asuti kaitsesse („K vehkis noaga“), on kohtu poolt alusetu väita, et rünnak S. Žutškovi elule oli vähemohtliku iseloomuga kui hädakaitse A. K löökide vastu - palja käega. Noaga ründaja eest aktiivne kaitsmine talle vastu astudes oli ainus võimalus stiilis „parim kaitse on rünnak“ isikule, kelle elu kallale just alles noaga tuldi, kus ta end kaitsta ei suutnud.

Kaitsja märgib, et oluline asjaolu, mida maakohus on jätnud põhjendamata on asjaolu, miks kohus ei pea tunnistajate ütlusi usaldusväärseks, kes reaalset nuga ja rünnet nägid, kuid neid, kes ei näinud, peab kaudsete tunnistajatena tõenditeks ründe puudumise kohta. Kaitsja kokkuvõtvalt leiab, et süüdistatava tegu oli õiguspärane, kuna ta tegutses hädakitse seisundis.

Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu otsus ning mõista Stanislav Žutškov talle süüks arvatud teos õigeks.

4(8)

PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

4. Prokuratuur leiab, et S. Žutškovi kaitsja esitatud apellatsioon on põhjendamatu, kuna Pärnu Maakohus ei ole rikkunud KrMS §-s 3051 ettenähtud kohtuotsuse põhjendamiskohustust ning kohtu järeldused vastavad tuvastatud faktilistele asjaoludele. Vastupidiselt apellandile prokuratuur leiab, et kohus on otsust nõuetekohaselt põhjendanud ning analüüsinud ja andnud hinnangu kõikidele kohtus uuritud tõenditele nende kogumis. Kohus on analüüsinud tõendeid süüteokoosseisu struktuuri silmas pidades lugejale jälgitavalt ja arusaadavalt ja esile toonud need tõendid, millistele tuginedes ta loeb tõendamiseseme asjaolu tõendatuks.

Apellandi hinnangul tulnuks kohtul arvestada nelja kohtus ülekuulatud tunnistaja ütlusega kannatanul noa olemasolu ja sellega süüdistatava ründamise kohta. Prokuratuur leiab, et sellist kohustust kohtul ei ole. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning iga tõend kuulub hindamisele kogumis teiste tõenditega. Ei ole välistatud ega seadusele mittevastav, et kohus loeb ka nelja tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks, kui kohus oma otsust põhjendab ning see on seadusega kooskõlas. Apellandi hinnangul on kohus alusetult leidnud, et kannatanu noaga rünne on tõendamata. Kohus on otsuse lk 6-7 põhjalikult vaaginud kohtule esitatud tõendeid, eelkõige kaitsja tunnistajate ütlusi, küsimuses, kas kannatanu väljus majast nuga käes hoides, kas ta ründas sellega süüdistatavat ning kas süüdistatav oli hädakaitseseisundis ning vastas peale tõenditele hinnangu andmist küsimustele põhjendatult eitavalt. Prokurör märgib, et kaitsja kutsutud tunnistajate T. Ž, E. Ž ja A. I käitumine sündmuskohal ja nende ütlused nende tegutsemise motiivide kohta ei ole eluliselt usutavad. Nii kinnitasid kaitsja tunnistajad ühest suust, et (I) süüdistatav tõukas nuga käes hoidvat ja süüdistatavat ründavat kannatanut, kes põrkas seljaga vastu seina ja sai süüdistuses nimetatud vigastused; (II) süüdistatav ja tunnistajad takistasid nuga käes hoidvat kannatanut majja pääsemast sooviga näidata politseile, et kannatanu hoiab nuga käes.

Kui süüdistatav põhjendas kannatanu tõukamist (kohtueelsel uurimisel tunnistas löömist) vajadusega lõpetada kannatanu noaga ründamine, siis kohtueelsel uurimisel ta rääkis kannatanu löömisest, et kannatanu rahuneks, mitte ründe tõrjumiseks (08.01.2013 kohtuistungi protokoll lk 39) . Süüdistatava ütlused vajadusest kannatanut lüüa kui ka kehavigastuse tekkemehhanismi kohta olid eeluurimisel antuga võrreldes ebajärjekindlad ja vastuolus muuhulgas ka kaitsja kutsutud tunnistajate ütlustega, muutudes löömisest tõukamiseks ja alles prokuröri ristküsitluse käigus jälle löömiseks. (08.01.2013 kohtuistungi protokoll lk 39).

Kohus on täiesti õigustatult leidnud ja oma seisukohta veenvalt põhjendanud kohtuotsuse lk 6, et kannatanu ei saanud temale tekitatud ja kirjalikes dokumentides fikseeritud vigastusi süüdistatava ja tema lähisugulastest tunnistajate kirjeldatud viisil tõukamisest vaid rusikalöögist näkku. Nimetatud asjaolu annab aluse seada kaitsja tunnistajate ütlused kannatanu tõukamise kohta kahtluse alla.

Lisaks nimetatule asusid süüdistatav ja kaitsja tunnistajad kannatanut takistama majja pääsemast, süüdistatava ema T Ž väljenduse kohaselt „takistas oma kehaga“ nuga hoidvat isikut, väljendamata sõnas või teos vähimatki kartust, et kannatanu kedagi seejuures noaga rünnata võiks. Samuti leidis kinnitust, et perekond Ž käitusid sündmuskohal agressiivselt ja viskasid kannatanu korteri aknasse telliskivi. Selline käitumisviis noaga ründava isiku juuresolekul ei ole eluliselt usutav ja tekitas kohtus põhjendatult veendumuse, et mingit nuga kannatanul ei olnudki ning tunnistajate sellekohased ütlused ei ole usaldusväärsed.

Apellandi seisukoht, mille kohaselt kohus ei ole pidanud oluliseks põhjendada, miks ta ei pea usaldusväärseks tunnistajate ütlusi, kes nuga nägid, ei vasta tegelikkusele. Kohus on kohtuotsuse lk

5(8) 6-7 tunnistajate usaldusväärsust hinnanud ja põhjendanud nende kõrvalejätmist ütluste vastuolulisuse tõttu. Konkreetsemalt on kohus välja toonud ütluste vastuolu iga tunnistaja puhul ning analüüsinud ka nende elulist usutavust. Kohtu arutluskäik on jälgitav ja arusaadav.

Apellandi seisukoht, et tunnistaja E. Ž ei rääkinud kohe noa tuppa viskamisest, kuna primaarne oli tema elu ja tervise alalhoid, ei lange kokku kohtus tuvastatuga. E. Ž ei olnud väidetava noaga vehkimise ajal üldse kannatanu lähedal ega olnud seetõttu ka väidetavas ohuseisundis. Tunnistaja T. Ž ütluste kohaselt viibis E. Ž veidi eemal grillimiskoha juures, E. Ž enda kohtus antud ütluste kohaselt tema juurde kannatanu ei tulnud. Tunnistaja A. I ütluste kohaselt tuli E. Ž õue alles siis, kui süüdistatav oli kannatanut juba tõuganud ja seetõttu ei saanud kannatanu majja sisse vaid põgenes teisele poole maja. E. Žl ei olnud mingit takistust kohalesaabunud politseile näidata ja rääkida, mida ta nägi ja kuulis, seda enam, et Žid rääkisid politseile kohe, et kannatanu vehkis noaga ja seda asuti sündmuskohalt aktiivselt otsima. On täiesti arusaamatu ja eluliselt ebausutav, et sündmuskohal viibiv tunnistaja E. Ž, nähes, et väidetav ründaja vabaneb noast selle aknast sisse viskamisega, laseb politseil nuga otsida õuest ega maini kordagi nähtut; alles kohtuistungil aga avaldab, mis tegelikult toimus. Tähelepanuvääriv on, et kohtueelsel uurimisel antud ütluste kohaselt ei näinud aga E. Ž ise üldse kannatanu käes nuga (avaldatud ütlused kohtuistungi protokolli tl 36 9.-10.rida), mis tekitab tõsiseid kahtlusi tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kui kannatanu oleks tõesti nuga käes hoidnud ja sellest vabanenud noa tuppaviskamisega, näinuks seda kohalviibinud tunnistajad ja teatanuks politseile. Midagi sellist aga aset ei leidnud. Lisaks on tuvastatud politseiniku ütlusega ja patrullilehega, et isikud, sh E. Ž, olid sündmuskohal joobeseisundis. Sellise tunnistaja, kes ei suutnud vastuolusid oma ütlustes põhjendada muuga, kui et võib-olla rääkis ta eeluurimisel valesti (kohtuistungi protokolli lk 36) ja kelle ütlused on vastuolus nii tema enda kohtueelsel uurimisel antud ütlustega kui teiste tunnistajate ütlustega, ütluste ebausaldusväärseks lugemine on põhjendatud. Tunnistaja A. I ütlused kohtuistungil E. Ž tegevusest sündmuskohal, noa äraviskamisest ja asjaolust, kas tunnistaja seda nägi, samuti tema enda löömise kohta olid vastuolus kohtueelsel uurimisel antuga. Tunnistaja põhjendas seda sellega, et ta enne istungit ikkagi mõtles selle sündmuse üle, millist selgitust ei saa pidada ammendavaks ning aktsepteeritavaks, kuivõrd tavapäraselt aja möödudes sündmuse asjaolud ununevad, mitte ei tule meelde. Seetõttu on ka tunnistaja A. I ütluste ebausaldusväärseks lugemine põhjendatud. Tunnistaja T Ž andis kohtuistungil nii segaseid ütlusi sündmuste järjestuse kohta, et nendest ei suutnud aru saada isegi kaitsja (kohtuistungi protokolli lk 33). T Ž ütluste kohaselt viibis E. Ž kuuri juures, istus seal ja nägi kõike pealt, mistõttu pidanuks ta nägema ka noast vabanemist. E. Ž ütles aga, et tema kuulis noast T. Žlt.

Kokkuvõttes jõudis kohus õigele järeldusele, et kaitsja tunnistajate E. Ž, T. Ž ja A. I ütlused on ebausaldusväärsed ning tõendeid selles, et kannatanul oli ründevahend, ta ründas süüdistatavat ning seetõttu oli süüdistatav hädakaitseseisundis, ei ole. Seetõttu ei ole asjaolul, mitu meetrit oli kannatanu ja süüdistatava vahel ning kas süüdistatavat on kunagi keegi rünnanud mingit tähtsust.

Kohus tuvastas, et süüdistatav lõi kannatanule rusikaga näkku, tekitades kannatanule tervisekahjustuse. Kohus on leidnud õigesti, et sellega pani S. Žutškov toime KarS § 121 süüteokoosseisule vastava teo, ta on selle toimepanemises süüdi. Süüd ja teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Seetõttu puudub alus analüüsida edasi süüdistatava käitumist, kas kaitse vastas ründele või ületati kannatanu näkku löömisega hädakaitsepiire.

Kokkuvõtvalt prokuratuur leiab, et Pärnu Maakohtu 18.01.2013 otsus S. Žutškovi süüdimõistmises KarS § 121 järgi on motiveeritud ja seaduslik ning tuleb jätta muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6(8)

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni ning sellele esitatud vastuse väidetega, leiab, et apellatsioon kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.

6. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning Stanislav Žutškov’i õigeksmõistmist KarS § 121 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu A. K ning tunnistajate S K, A V, R S, H V’e ütlusi ning uuritud dokumentaalsed tõendid (25.06.2011 politsei patrullileht, kannatanu A. K’i patsiendikaart) süüdistatava S. Žutškovi ja tema lähikondlastest tunnistajate T Ž, E Ž’i, A I ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1- 1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust, kui ka tema lähikondlastest tunnistajate ütlusi kannatanu poolt väidetavast noaga vehkimisest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.

7. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, maakohus jättis põhjendamatult arvestamata 4 tunnistaja ütlustega, kes kõik nägid A. K käes nuga ja rünnet noaga S. Žutškovi suunas. Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-87-11 sedastatule, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06).

7(8) Maakohus on vastavalt Riigikohtu lahendis sedastatule toiminud, seejuures kui kannatanu A K’i ütluste usaldusväärsust kontrolliti kaitsja taotlusel üksnes tsiviilhagi suuruse osas, siis tunnistajate A I, T Ž ja E Ž’i ütluste usaldusväärsust kontrolliti prokuröri taotlusel korduvalt seoses oluliste erinevustega nende isikute poolt eeluurimisel ja kohtulikult uurimise antud ütluste vahel. Maakohus on neid erinevusi põhjalikult analüüsinud ning üksikasjalikult kirjeldanud, milles nende isikute ütlustes esinevad vastuolud seisnevad. Kuigi maakohus oma otsuses otseselt ei ole asunud seisukohale, et süüdistatava ja tunnistajate A I, T Ž ja E Ž’i ütlused on ebausaldusväärsed ning neid tuleb tõendikogumist tervikuna välja jätta, asus maakohus siiski õigele järeldusele, et tõendamist ei ole leidnud, et A. K oleks noaga S. Žutškovi ees vehkinud ja kedagi sellega ähvardanud. Tuginevalt maakohtu otsuses toodud ja analüüsitud süüdistatava Stanislav Žutškov’i, tunnistajate A I, T Ž ja E Ž ütluste vastuoludele, kohtukolleegium peab vajalikuks teha maakohtu põhjendavasse ossa täpsustuse, et süüdistatava ja tunnistajate A I, T Ž ja E Ž’i ütlusi tuleb lugeda ebausaldusväärseteks ning need tõendikogumist tervikuna välja jätta.

8. Lisaks sellele, et tunnistajate A, T Ž ja E Ž’i ütlusi tuleb lugeda ebausaldusväärseteks, kohtukolleegium peab eluliselt mitteusutavaks kaitsja apellatsioonis toodud väidet, et E. Ž ei rääkinud kohe noa tuppa viskamisest, kuna primaarne oli tema elu ja tervise alalhoid. Politseiametnikust tunnistaja A V ütlustest nähtub, et nuga otsiti väga põhjalikult ja seda tegid ka isikud, kes politseile väljakutse tegid (T lk 56), millest võib järeldada, et noa otsingutest võttis osa ka E Ž või oli vähemalt teadlik, et otsitakse nuga. Eluliselt ei ole usutav, et noa viskamist konkreetsesse kohta näinud tunnistaja, kes on ka ise huvitatud noa ülesleidmisest, ei ütle selle võimalikust asukohast midagi kohale saabunud politseinikele. See asjaolu kinnistab kohtukolleegiumi veendumust ning nõusutmist maakohtu järeldusega, et saades teada, et kannatanu A. K kavatseb politseisse pöörduda, hakassid teda süüdistatav ja lähikondlastest tunnistajad kinni hoidma ja ise esimestena teatasid politseisse väidetavast noaga ründajast.

9. Kohtukolleegium ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et kõik süüdistatava kasuks ütlusi andnud tunnistajad on lähikondlased – süüdistatava ema, vend ja venna elukaaslane (T Ž sõnadest), mis iseenesest ei ole asjaolu, mis peaks tekitama kahtlusi selliste tunnistajate ütluste usaldusväärsuses, kuid peale nende ütluste ebausaldusväärsuse tuvastamist, seletab nende soovi anda toimunust süüdistatavale soodsaid ütlusi.

10. Kohtukolleegium nõustub ka maakohtu järeldusega, et eluliselt ei ole usutav, et kannatanu A. K’ile tekitatud vigastused - pindmine haav ülahuulel seest poolt ning 2 esimese hamba loksumine, võisid olla tekitatud kannatanu tõukamise tagajärjel rindu, nagu seda seletasid kohtuistungil süüdistatav ning tema lähikondlastest tunnistajad.

11. Ringkonnakohus arutab kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Kuivõrd kaitsja apellatsiooni põhiliseks argumendiks oli, et kannatanu ründas süüdistatavat noaga, mis ei leidnud kohtulikul uurimisel kinnitamist, jätab kohtukolleegium tähelepanuta kõik apellatsiooni argumendid, mis on seotud süüdistatava väidetava hädakaitse seisundiga.

12. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Stanislav Žutškov’i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Alla Raudsepp taotles maakohtu otsusega tutvumise, selle tutvustamise ja selgitamise vene rahvusest ja vene keelt kõnelevale kaitsealusele ja apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 230,40 eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku

8(8) kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad Stanislav Žutškov’i apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda.

13. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 2, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 18. jaanuari 2013 otsuse Stanislav Žutškov’i suhtes sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustuse, et süüdistatava ja tunnistajate A I, T Ž ja E Ži ütlusi loeb kohus ebausaldusväärseteks ning jätab need tõendikogumist tervikuna välja. Ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata.

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Malle Preimer