1-12-11238/21 · 1-12-11238/21 · Tallinna Ringkonnakohus

1-12-11238

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprillil 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-11238 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kriminaalasi Reijo Karkuse süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 05. veebruari 2013. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Reijo Karkus oma kaitsja advokaat Matti Reinsalu vahendusel ja iseseisvalt Prokurör Merike Lugna Süüdistatav Reijo Karkus, isikukood 38711216028, sünd. 21.11.1987 a. XXXXX, Eesti Vabariigi kodanik, rahvuselt eestlane, põhiharidusega, vallaline, elukoht XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Kriminaalkorras varem kohtulikult karistatud: 1. 07.04.2008 a. Pärnu Maakohtu poolt KarS § 200 lg 2 p 7 järgi 3 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseaja kohaldamisega. 2. 29.01.2009 a. Pärnu Maakohtu poolt KarS § 263 p 1,4, § 118 p 1 järgi 5 aasta 11 kuu ja 25 päeva vangistusega, mille kandmiselt vabanes 20.09.2012 a. Tartu Maakohtu määruse alusel tingimisi ennetähtaegselt 02.10.2012 a. Kaitsja Advokaat Matti Reinsalu Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 05. veebruari 2013. a kohtuotsus Reijo Karkus’e suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

2(6) 2. Mõista Reijo Karkus’elt riigieelarvesse riigi poolt kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 230,40 eurot.

Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas 10220034796011 või Swedpangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).

Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 16. aprillil 2013. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 05.02.2013 otsusega tunnistati Reijo Karkus süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ning mõisteti karistuseks (4 a) neli aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel kohaldati Reijo Karkusele liitkaristust suurendades uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise, s.o. Pärnu Maakohtu 29.01.2009 a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o. 1 aasta 9 kuu ja 14 päeva vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristusena (5 a 9 k 14 p) viis aastat üheksa kuud ja 14 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati Reijo Karkusel eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning loeti temal karistuse kandmise algust alates 04.11.2012 a., s.o. tema kinnipidamisest.

2. Reijo Karkus tunnistati süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, olles alkoholijoobe seisundis, 04.11.2012 a. kella 17.30 ajal, sisenes K S ja M P i elukohta XXXXXXXXXXXX, kus süüdistas M P ’i enda vangistuses ning nõudis selle eest, et ta vangi läks, raha 20000 eurot. M P vastas, et temal raha ei ole. Selle peale lõi Reijo Karkus M P ’ile rusikaga näkku ning pärast seda veel rusikaga korduvalt vastu pead. Reijo Karkus võttis seejärel laualt keraamilise taldriku ning purustas selle vastu M P i pead, pärast seda võttis järgmise taldriku ja lõi sellega samuti vastu kannatanu pead. Lõpuks võttis ta tassi ning lõi sellega M P ile veelkord vastu pead. Kannatanu M P il diagnoositi Järvamaa haiglas parema silma hematoom, vasaku küünarvarre pindmine 1,5 cm põrutushaav ja pea piirkonnas 3 cm põrutushaav.

Maakohus leidis, et süüdistatava Reijo Karkuse süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel andsid kuriteosündmuse kohta sarnaseid ning ühetaolisi ütlusi nii kannatanu M P kui ka samal ajal temaga koos samas korteris XXXXXXXXX viibinud tunnistaja K S . Hinnates kannatanu M P ’i ning tunnistaja K S ’i kohtus antud ütlusi, asus kohus seisukohale, et ei ole alust kahelda nende tõepärasuses ning seda alljärgnevatel põhjustel – mõlemad, nii kannatanu kui tunnistaja on sündmuse kohta andud ühesuguseid ning vastuoludeta ütlusi. Mõlemad on üheselt kinnitanud seda, et alkoholijoobes süüdistatav sisenes nende korterisse ning asus kohe kannatanut süüdistama selles, et ta pidi kannatanu süül viibima 6 aastat vanglas. Samuti on sarnane kannatanu ja tunnistaja kirjeldus sellest, kuidas ärritunud olekus süüdistatav lõi pärast seda kannatanut rusikaga ning haaras diivanilaualt taldrikud ja tassisarnase suhkrutoosi ning lõi need kannatanule vastu pead puruks. Lisaks sellele on mõlemad kinnitanud, et löökide tagajärjel tekkisid kannatanul kehavigastused, millised fikseeriti temal ka hiljem Paide Haiglas. Mõlemad, nii kannatanu kui tunnistaja kinnitasid kohtus, et politsei poolt, pärast juhtunut peeti kinni sama isik, kes kannatanult

3(6) raha nõudis ning tema suhtes vägivalda kasutas. Kinnipeetud isikuks oli süüdistatav Reijo Karkus. Samuti kinnitasid kannatanu ja tunnistaja, et tunnevad kohtus Reijo Karkuse ära sama isikuna. Maakohtu hinnangul puuduvad kannatanul M P il ja tunnistajal K S l põhjused või motiivid anda süüdistatava suhtes viimast süüstavaid valeütlusi, kuna asja kohtulikul arutamisel kinnitasid M P ja K S , et nad süüdistatavat ei tunne ning neil ei ole temaga mingeid varasemaid kokkupuuteid olnud. Sama asjaolu möönis ka süüdistatav Reijo Karkus. Kohtu poolt uuritud meditsiinilised dokumendid kinnitavad seda, et kannatanule tekitati vigastused tema poolt kirjeldatud viisil, kuna hematoom silma piirkonnas viitab tema löömisele sinna rusikaga, peavigastus viitab taldrikuga pähe löömisele, kuivõrd löögi tagajärjel taldriku purunemisega on tõenäoline taolise lõikehaava tekkimine. Samuti kinnitab käehaav kannatanu ütlusi selle kohta, et ta püüdis löökide eest end käega kaitsta. Reijo Karkuse ütluste kohaselt olevat ta XXXXX elumaja koridoris kohtunud M P ’iga, kes olevat ta ära tundnud ning lubanud Reijo Karkuse uuesti tagasi vanglasse saata öeldes talle „Sind lasti välja aga ma panen su uuesti kinni“. Nimetatud ütlemist olevat pealt kuulnud ka R.K. Seda, et kannatanu oleks taoliselt väljendanud, R K kohtus ei kinnitanud. Kategooriliselt eitas sellist versiooni ka kannatanu, kuna üldse ei tea süüdistatavat ega polnud temaga varem kokku puutunud. Eeltoodu põhjal luges maakohus süüdistatava ütlusi paljasõnalisteks ning asus kohus seisukohale, et Reijo Karkuse seisukohad on kriminaalasja kohtulikul uurimisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ümber lükatud ning temas poolt on kuriteo toimepanek tõendamist leidnud.

ESITATUD APELLATSIOON

3. Süüdistatav Reijo Karkus ise ja oma kaitsja vahendusel vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna tema süüdimõistmises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ning taotleb enda õigeksmõistmist. Süüdistatav väidab, et tema ei ole inkrimineeritud kuritegu toime pannud, seega ei ole õige tema süüdimõistmine. Ta ei ole kunagi end inkrimineeritud kuriteos süüdi tunnistanud – ei eeluurimisel ega kohtus. Süüdistatav leiab, et nii kannatanu kui ka tunnistajad on oma ütlustes kokku leppinud, kuid ta ei tea, mis võib olla selle põhjuseks. Varasemalt ei olnud tal kokkupuuteid kannatanuga ning kannatanu ei ole kuidagi seotud olnud tema eelmise vanglakaristusega. 04.11.2012 kohtas ta tõepoolest kannatanut, kes avaldas talle, et teda varsti pannakse uuesti kinni. Ta oletab, et sel päeval sai kannatanu vigastusi kellegi teise käest ning teda lavastati süüdi. Asjas pole olemas ei sündmuskoha vaatluse protokolli ega lõhutud taldrikute vaatlusprotokolle, samuti pole uurimisega saadud tema näpujälgi väidetavalt tema poolt vastu kannatanu pead lõhutud taldrikutelt, seega puuduvad tõendid, mis oleks tunnistuseks tema kasuks. Süüdistatav leiab, et kohtulik uurimine on olnud äärmiselt puudulik, ühekülgne ning tema seisukohtadega pole maakohus üldse arvestanud. Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning enda õigeksmõistmist KarS § 214 lg 2 p 1 järgi.

PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

4. Prokuratuur leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Apellandi seisukohtadega prokuratuur ei nõustu. Pärnu Maakohus on tõendeid kogumis hinnanud ja põhjendanud, miks ta loeb R. Karkuse ütlusi paljasõnalisteks. Kohus on leidnud, et kannatanu M P i ja tunnistaja K S ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, kuna kõik on andnud sündmuse kohta ühesuguseid ja vastuoludeta ütlusi, varasemalt nad R. Karkust ei tunne. Samuti kinnitab tunnistaja R K, et R. Karkus oli alkoholijoobes ning nõudis sisselaskmist naaberkorteri ukse taga.

R. Karkus peeti kahtlustatavana kinni 04.11.2012 kell 18.13 ning tal tuvastati indikaatorvahendiga alkoholijoove 2,03 mg/l kohta. Joobeseisundi kontrollimise protokollis on märgitud, et R. Karkusel

4(6) esineb häireid aja-, isiku ja kohatajus, ei mäleta viimase 24-tunni sündmusi, koordinatsioon väga häiritud. Seega oli tegemist raske joobega. Politseiametnik M P kinnitas kohtus, et nad otsisid kirjeldusele vastavat kuriteo toimepanijat XXXXX linna vahel ja R. Kile kui kuriteo toimepanijale osutas K S . R. Karkus oma apellatsioonis väidab, et tema nägi ainult M P i pead ukse vahelt. Seetõttu jääb arusaamatuks, kui R. Ki arvates ta M. Puki korteris ei käinud, siis kuidas sai K S temas ära tunda isiku, kes oli nende korterisse sisse tunginud ja M. P löönud. See viitab pigem ikka sellele, et R. K käis M. Puki korteris ja sündmus toimus just nii, nagu M. Puk ja K. S kinnitavad. Seda, et kannatanu korterist oleks kostunud lärmi ja R K olevat öelnud, et seal korteris toimub pidev alkoholitarvitamine, räägib ainult R. Karkus. Tunnistajana ütlusi andnud R K seda ei kinnita. Samuti ei ole kiirabikaardil, mis on koostatud M. Puki vigastuste kohta 04.11.2012 kell 18.54, märget kannatanul alkoholitarvitamise kohta.

Puutuvalt apellandi etteheidetele ekspertiiside ja sündmuskoha vaatluse puudumise kohta asutakse seisukohale, et kriminaalmenetluses otsustab tõendite kogumise ja süüdistuse esitamise prokuratuur. R. Karkus ei ole varasemas menetluses esitanud taotlusi täiendavate tõendite kogumise kohta. Prokuratuur pidas võimalikuks kogutud tõendite pinnalt süüdistuse esitamise, kohus on neid tõendeid analüüsinud ja pidanud piisavaks R. Karkuse süüditunnistamiseks KarS § 214 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Prokuratuur kokkuvõtteks leiab, et Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, apellatsiooni ning sellele esitatud vastuse väidetega, leiab, et apellatsioon kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud.

6. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning enda õigeksmõistmist KarS § 214 lg 2 p 1 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu ja tunnistajate ütlusi süüdistatava ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1- 77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust, kui ka süüdistatava ja tema kaitsja väited kannatanu ja tunnistajate ütluste usaldusväärsusest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.

7. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kannatanu M P ’i ning tunnistaja K

5(6) S ’i ütlused on paljasõnalised, ei ole kinnitatud teiste võimalikke tõenditega ja seega ei ole piisavad, et lugeda Reijo Karkus’e süü tõendatuks KarS § 214 lg 2 p 1 järgi. Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-87-11 sedastatule, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3- 1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). Maakohus on vastavalt Riigikohtu lahendis sedastatule toiminud, kusjuures kannatanu M P ’i ja tunnistaja K S ’i ütluste usaldusväärsust ei olnud üldse nende ristküsitluse käigus menetlusosaliste poolt kahtluse alla seatud. Väärib märkimist ka asjaolu, et lisaks kannatanu M P ’i ja K S ’i ütlustele, süüdistatava kaitseversiooni toimunust lükatakse ümber ka tunnistaja R K’i ütlustega, kelle ütluste usaldusväärsust oli prokuröri taotluse alusel kontrollitud ning kes seletas maakohtule, et ta kuulis Reijo Karkuse karjumist, kes nõudis kõrvalkorterisse sisselaskmist ning sinna sisse tema ka sai; järgmisel hommikul oli M P ’il pea katki. Tunnistaja R K vastas eitavalt kaitsja suunavale küsimusele, kas M P tunnistaja kuuldes on öelnud Reijo Karkusele, et teda pannakse tagasi uuesti kinni. Seega maakohus on jõudnud õigele järeldusele, et süüdistatava antud ütlused on paljasõnalised ning Reijo Karkuse seisukohad on kriminaalasja kohtulikul uurimisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ümber lükatud ning Reijo Karkuse poolt on kuriteo toimepanek tõendamist leidnud.

8. Vastuseks süüdistatava etteheitele, et kriminaalasja materjalides puuduvad sündmuskoha vaatlusprotokoll, asitõendite vaatlusprotokollid, sõrmejälje või DNA ekspertiisid, mis oleks võinud kinnitada tema seose puudumist talle inkrimineeritud kuriteoga, kohtukolleegium märgib, et kohtueelset uurimist juhib prokuratuur, kes otsustab kogutud tõendite põhjal süüdistuse esitamise võimalikkust. Käesoleva kaasuse puhul pidas prokuratuur tõendite kogumit küllaldaseks R. Karkus’ele süüdistuse esitamiseks ning maakohus pidas nimetatud tõendite kogumit piisavaks R. Karkus’e süüdi tunnistamiseks, millega nõustub ka ringkonnakohus. Kohtukolleegium märgib, et täiendavate tõendite kogumist või esitamist ei taotlenud ei süüdistatav ega tema kaitsja ei maakohtus ega eeluurimisel - siis, kui süüdistatava poolt nimetatud tõendite kogumine oli ka objektiivselt võimalik. Asjaolu, et mõned kogumata tõendid oleks võinud olla süüdistatava jaoks õigustava iseloomuga, ei ole etteheidetav maakohtule ega viita kohtuliku uurimise ühekülgsusele.

9. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Reijo Karkus’e kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu taotles apellatsiooni koostamise eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 147,84 eurot. Kohtukolleegium pidas taotluse põhjendatuks ning rahuldas selle. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad Reijo Karkus’e apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda.

6(6)

10. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 05. veebruari 2013 otsuse Reijo Karkus’e suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Malle Preimer