1-13-1191/10 · 1-13-1191/10 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

1-13-1191 1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. aprillil 2013 Kuninga t. kohtumaja a Pärnu Kriminaalasja number 1-13-1191 (127500000 ) 24 Kohtukoosseis Kohtunik Teet Olvik Sekretär Anneli Kaljula Prokurör Elle Keeman Kaitsja Rünno Roosmaa Kriminaalasi P.J süüdistus KarS § järgi üldmenetluses

320 lg 1

Süüdistatav P.J, isikukood XXX, XXXXXXXXX. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 309, § 311 313, § 315 - , kohus otsustas:

Süüdi tunnistada P.J KarS § järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus

320 lg 1

summas (90 16 1440) tuhat nelisada ) üheksakümmend euro suurust päevamäära, s.o. kogusummas ( neli

kümmend eurot.

Rahaline karistus kuulub tasumisele 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest

Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034796011 SEB pangas või arveldusarvele nr.

221023778606 Swedbank pangas või arveldusarvele nr. 333416110002 Danske Bank pangas või

arveldusarvele nr. 17001577198 №rdea Pank pangas. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 4100064858 ning selgitus „P.J, , rahaline karistus“. 1-12-1191

KrMS § 18 välja mõista P.J-ilt – KrMS § 175 lg 1 p 0 lg 1 alusel menetluskulud 5 alusel

kriminaaltoimiku materjalidest Rünno Roosmaale P.J kaitsjale kohtueelses menetluses koopiate tegemise kulud kogusummas (4.55 neli eurot ja 55 senti. )

Välja mõista KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel P.J-ilt riigi tuludesse sundraha summas (480)

nelisada kaheksakümmend eurot. Menetluskulud ja sundraha kuuluvad tasumisele 1 kuu jooksul

alates kohtuotsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr. 10220034796011 SEB

pangas või arveldusarvele nr. 221023778606 Swedbank pangas või arveldusarvele nr.

333416110002 Danske Bank pangas või arveldusarvele nr. 17001577198 Nordea pangas.

Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2800049696 ning selgitus „P.J, 1-13-

1-13-1191 2 1191

, menetluskulud“. Edasikaebamise kord

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest.

Apellatsioon kohtuotsusele tuleb esitada kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik kohtuotsusega tutvuda. ,

Asjaolud

S oli esitatud süüdistus alljärgnevas – selles, et tema andis üüdistatavale P.J-ile

Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumajas 17.04.2012 a. kriminaalasjas nr. 1-11-2627 toimunud

kohtuistungil tunnistajana ülekuulamisel teadvalt valeütlusi 10.08.2010 a. tööülesannete täitmise

käigus toimunud A seotud menetluse ja tema sündmuskohalt lahkuda lubamise kohta. . K.

Nimelt kinnitas P.J kohtus, et ainult tema vestles selle juhiga (A. K.) ja tema tegi selle otsuse, et juhile trahvi ei tee. , et kuna selle isikuga vesteldes ja tema Samuti kinnitas P.J põhjused ära kuulates, ka seal olnud teeolusid arvestades ja arvestades seda, et liiklus ei olnud üldse

tihe, siis tema otsustas isiklikult, et ta A. K. trahvi ei teeks. Selliselt

moonutas P.J

tunnistajana antud ütlusi, andes tõendamisele kuuluvat asjaolu, mille kohaselt rikkujaga tegeles

alguses P.J, kuid pärast vestlust J võttis K patrullivanemana vastu otsuse jätta . P. . M. õigusrikkumine seaduses ettenähtud korras vormistamata ning lasta A sündmuskohalt lahkuda, . K.

saades selle eest vastutasuks A. K. poolt saadetud ning J. P. poolt 28.08.2010 a. üleantuna alkohoolseid jooke, 24 purki õlut. KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja ütlusi andes kohustatud rääkima tõtt, mida kohus ka selgitas

tunnistajale ülekuulamise alguses KrMS § 2871

lg 3 järgi.

Eeltoodu alusel on P.J-ile esitatud süüdistus KarS § 320 lg 1 järgi tunnistajana kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmises. K tumenetluse poolte seisukohad kohtus oh Kriminaalasja kohtulikul uurimisel süüdistatav P.J end kuriteo toimepanemises süüdi ei tunnistanud. Süüdistatava ütluste kohaselt andis ta eeltoodud sündmuse kohta ütlusi nii kohtueelses menetluses, kui ka koh

tus. Süüdistatav kinnitas, et kuigi tema kohtueelses menetluses antud ütlused

kajastuvad tunnistajana ülekuulamise protokollis teisiti kohtulikus menetluses antud ütlustest, siis tegelikkuses andis ta kohtueelses menetluses sarnaseid ütlusi kohtus antud ütlustega. Süüdistatava väitel ei tutvunud ta kohtueelses menetluses tema kui tunnistajana ülekuulamise protokolliga ning allkirjastas selle protokolli sisuga tutvumata. Lisaks sellele viibis samas ruumis ülekuulamise juures lisaks menetleja A. L. . B. veel teine politseitöötaja J , kes häiris oma juuresviibimisega. Süüdistatav

kinnitas veel seda, et teda ei teavitatud õigusest keelduda ütluste andmisest tema kutse või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta

(KrMS § 72 lg 1 p 4).

Prokurör leidis, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud täielikku tõendamist see, et

süüdistatav P.J kohtus ütlusi andes avaldas teadlikult tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid süüdi tunnistamist talle esitatud süüdistuses KarS § 320 . Prokurör taotles P.J lg 1 järgi ning tema karistamist rahalise karistusega summas 100 päevamäära.

Kaitsja taotles enda kaitsealuse õigeks mõistmist, kuna ei ole leidnud tõendamist süüdistatava käitumises kuriteokoosseisu esinemist. Kohtu seisukoht

Kohus leidis, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on süüdistatava P.J süü kuriteo toimepanemises KarS § 320 lg 1 järgi leidnud täielikku tõendamist.

1-13-1191 3

KarS § 320 objektiivne koosseis seisneb ülekuulatava tunnistaja poolt teadvalt valede ütluste

andmises. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises, mille all mõistetakse

ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist. Seega, hindamaks antud juhul

P.J süü tõendatuse küsimust, tuleb kohtul hinnata, kas P.J 17.04.2012 a. toimunud Pärnu Maakohtu istungil kriminaalasjas nr. 1 2627 tunnistajana ütlusi andes -11- moonutas tõendamisele tähtsaid asjaolusid ning avaldas tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid.

Kriminaalasja kohtulikul arut oli amisel tegi kohus kindlaks, et süüdistatav P.J kriminaalasjas nr. 1-11-2627 (J. P. . süüdistus KarS § 296 lg 2 p 1, § 294 lg 1, § 157, § 418 lg 1, R

K. ja K. M. . S., A. K. ja L. A. süüdistus KarS § 294 lg 1, K süüdistus KarS § 298 lg 1 järgi)

kohtusse kutsutud tunnistajana. 17.04.2012 a. toimunud kohtuistungil andis ta nimetatud kriminaalasjas . tunnistajana ütlusi P.J andis kohtus ütlusi selle kohta, et viibis 10.08.2010 a. politseinikuna tööülesannete täitmisel Pärnu , kontrollides koos politseiniku K. M. liikluseeskirjadest kinnipidamist Tallinn-

-Ikla

ning Pärnu Uulu maanteel. Liiklusjärelevalve käigus peeti kinni mootorratast juhtinud A - . K., kes ületas lubatud suurimat sõidukiirust rohkem kui 20 km/h. P.J kinnitas, et mootorratturi pidas kinni, kontrollis juhi dokumente tema, samuti vestles mootorratturiga üksnes tema, s.o. P.J. Samuti otsustas P.J, et tema mootorratturile trahvi ei tee, vaatamata sellele, et viimane ületas

lubatud sõidukiirust. P.J kinnitusel K.M otsustusprotsessis ei osalenud, kuid väljendas nn.

. mühatusega ka omapoolset nõusolekut, kui P.J talle teatas, et ta antud juhul juhti ei trahviks. P.J kohtus antud ütlusest nähtub, et l ) tegeles üksnes iikluseeskirju rikkunud liiklejaga (A. K.

tema, samuti võttis tema vastu otsuse väärteokaristust mitte määrata. K.M. otsustusprotsessis ei

osalenud, kuid ei näidanud üles ka vastuseisu P.J otsusele karistust mitte määrata (kohtuistungi protokoll t.l. 23-27).

P.J eeltoodud, kohtulikul uurimisel tunnistajana antud ütlused erinevad tema poolt

kriminaalasjas 1-11-2627 kohtueelses menetluses antud ütlustest (t.l. 11-13). 20.09.2010 a.

tunnistaja ülekuulamise protokolli kohaselt kirjeldas P.J eeltoodud juhtumit järgmiselt –

Valga – Uulu maanteel, teelõigul, kus suurim lubatud sõidukiirus oli 70 km/h pidas tema koos

paarimehe K. M. kinni mootorratturi, kelle sõidukiirus oli 98 või 100 km/h. P.J kontrollis

sõiduki juhi dokumente, samuti kontrollis ta KAIRI infosüsteemi kaudu isiku andmeid eelnevate rikkumiste kohta. Pärast seda vestles ta juhiga. Samal ajal talle tulnud telefonikõnele vastas K. M.

ning pärast kõne lõppemist e ning teatas P.J-ile „las ta läheb“ viitas K.M. kinnipeetud juhil

lubades seega liikluseeskirju rikkunud sõidukijuhil karistamatult lahkuda. P.J rõhutas oma

ütlustes ka seda, et kuna K.M oli patrulltoimkonna vanemaks, siis ta käitus vastavalt K.M . . korraldusele (otsusele) ning lubas mootorratturil lahkuda. Samuti teatas K.M. P.J-ile, et samal ajal . P.. at hiljem andis J. P. toimunud telefonikõnes oli helistajaks kolleeg J Paar nädal P.J-ile kasti 24 purgi õllega. Võrreldes P.J poolt kohtus ning kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütlusi ilmneb,

et need on oma sisult vastuolus. Nii on P.J kohtueelses menetluses kinnitanud, et otsuse liikluseeskirju rikkunud, olulisel määral lubatud sõidukiirust ületanud mootorrattur ilma karistamata sündmuskohalt ära lubada võttis vastu tema nn. paarimees, patrulltoimkonna vanemaks olnud K. M. vahetult pärast telefonivestlust politseinikust kolleegi J . Samas on P.J aga kriminaalasja . P.

kohtulikul uurimisel kinnitanud, et otsuse sõidukijuhi trahvimata jätmise ning sündmuskohalt

lahkuda lubamise kohta võttis vastu tema, mitte K. M.. Seega on tegemist sisult erinevate ning

vastuoluliste ütlustega ning kuna nad kajastavad tunnistaja P.J poolt isiklikult kogetud asjaolusid, sii

s ei saa mõlemad ütlused olla tõesed.

Kriminaalasja kohtulikul uurimisel osundas süüdistatava kaitsja protsessuaalsetele vigadele, mida

olevat tehtud menetleja poolt

kohtueelses menetluses läbiviidud tunnistaja P.J ülekuulamise käigus nnangul rikuti tunnistaja õigusi sellega, et ülekuulamise juures viibis . Kaitsja hi kõrvalise isikuna politseitöötaja J , keda aga ei ole ülekuulamisel osalejana KrMS § 146 lg 2 p 6 . B. kohaselt protokolli kantud. Samuti ei selgitatud tunnistajale KrMS § 72 lg 1 p 4 ettenähtud õigust

1-13-1191 4 keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest, kui isikule

on seadusega pandud ameti- saladuse hoidmise kohustus. Lisaks sellele avaldas ka või kutse süüdistatav, et talle kui tunnistajale ei utvustatud tema õigusi ja kohustusi KrMS § 66 t -73 kohaselt

ning

ta allkirjastas tunnistaja ülekuulamise protokolli ilma selle sisuga tutvumata. P.J

avaldas, et ülekuulamise protokolli sisu ei vasta tema poolt tegelikult antud ütlustele.

Kohus eeltoodu

d etteheidetega ei nõustu. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel ütlusi andnud

tunnistaja, P.J menetlejana kriminaalasjas üle kuulanud A ütluste kohaselt andis . L. P.J ütlusi sündmuse kohta vabalt ning ladusalt, kirjeldades asjaolusid nii nagu need olid. A.L.

eitas, et P.J oleks ütluste andmisel mingilgi moel mõjutatud või survestatud. Samuti allkirjastas ta vabatahtlikult protokolli selle kohta, et

ta on oma õiguste ja kohustustega tutvunud. Pärast ülekuulamise lõppu koostati koheselt ülekuulamise protokoll, tunnistaja luges selle läbi ning

pärast , et ülekuulamise ajal viibis protokolliga tutvumist allkirjastas selle. Samuti kinnitas A.L. samas ruumis ka politseitöötaja J , kuid tema ülekuulamises ei osalenud, tunnistajale küsimusi ei . B. esitanud, samuti ei mõjutanud ta mingilgi viisil ütlusi andnud tunnistajat. -J. B. . tunnistas 20.09.2010 a. P.J ülekuulamise ajal samas ruumis viibimist. Sarnaselt A.L kinnitas ka tema, et P.J andis ütlusi talle teadaolevate asjaolude kohta ladusalt ning vabalt,

ilma igasuguse välise surveta. Pärast ülekuulamise lõppu tutvustati P.J ülekuulamise

protokolliga ning võeti selle kohta temalt allkiri nne ülekuulamise algust aga selgitati tunnistajale . E

tema õigusi ja kohustusi ning võeti temalt ka selle kohta allkiri.

J.B. kinnitas veel seda, et tema ülekuulamises ei osalenud, vaid üksnes viibis samas ruumis. Tunnistajate A. L. ja J. B.

i vabalt ning ilma ütlused tõendavad esmalt seda, et tunnistaja andis ütlus välise surveta vabalt talle teadaolevaid asjaolusid kirjeldades. Asjaolu, et lisaks menetlejale ja ülekuulatavale viibis samal ajal samas ruumis kolmanda isikuna ka politseitöötaja

J. B., ei anna alust

pidada menetlustoimingut ebaseaduslikuks. Kriminaalasja kohtulikul uurimisel kinnitasid nii

tunnistajad A.L. ja J.B. . menetlustoimingusse kogu , aga ka süüdistatav P.J, et J.B

ülekuulamise ajal kordagi ei sekkunud. Ta ei esitanud küsimusi, ei sekkunud vestlusesse ega

mõjutanud mingil muul viisil menetlustoimingu läbiviimist piirdudes üksnes samal ajal samas

ruumis viibimisega. KrMS ei reguleeri ega keela kolmandate isikute läheduses viibimist

ülekuulamise ajal Isikute tunnistajatena ülekuulamise praktikas tuleb sagel . i ette olukordi, kus ülekuulamine ei toimu mitte ametiruumides nt. politseijaoskonnas või prokuratuuris , , vaid ka mujal

- kodudes, tunnistajate töökohtades, raviasutustes ja mujal, kus ei ole välistatud ka teiste samas viibivate või töötavate isikute läheduses ning samades ruumides. olek Oluline on antud juhtudel see, et ütluste andmine tunnistaja poolt toimuks vabatahtlikult ilma välise surveta. Kohus ei tuvastanud

antud juhul tunnistaja survestamist või mõjutamist. Asjaolu, et J.B häiris . oma juuresolekuga P.J ütluste andmisel (P.J hinnang J.B. juuresviibimise kohta) ei anna alust arvata, et

see tõi kaasa P.J poolt tegelikkusele mittevastavate e ütluste andmise ning sündmus kirjeldamise tegelikkuses mittetoimunud viisil.

Kohtu hinnangul puudub alus etteheiteks ka selles osas, et J. B. osalemist ei ole tunnistaja ülekuulamise protokollis kajastatud . KrMS § 146 lg 2 p 6 kohaselt märgitakse protokolli (t.l. 11-13)

sissejuhatuses uurimus- muu isiku menetlusseisund, nimi, või muus menetlustoimingus osalenud

elu-

või asukoht ja aadress. Samas puudutab nimetatud nõue menetlustoimingus osalenud isikut,

keda ülekuulamise juurde kutsutakse - pedagooge, psühholooge, sotsiaaltöötajaid jne. Seega on

vajalik, et isik, kes KrMS § 146 lg 2 p 6 kohaselt nn. muu menetlustoimingus osalenud isikuna protokolli kantakse menetlustoimingus ka osaleks. Kuna käesoleval juhul on kindlaks tehtud, et J. B. menetlustoimingus, s.o. tunnistaja ülekuulamises ei osalenud, siis puudub ka alus tema märkimiseks ülekuulamise protokolli. KrMS § 146 lg 4 kohaselt võetakse menetlusosaliselt protokolli sissejuhatusse allkiri talle õiguste ja

kohustuste selgitamise kohta. Asja kohtulikul uurimisel kinnitasid tunnistajad A.L. ja J.B., et

tunnistajale selgitati tema õigusi ja kohustusi ning võeti temalt selle kohta ka allkiri. Tunnistaja ülekuulamise protokollist 20.09.2010 a. nähtub, et P.J on oma allkirjaga kinnitanud talle

1-13-1191 5

tema õiguste te ja kohustus tutvustamist (t.l. 11). Kuna kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud, et tunnistaja oleks eelnimetatud allkirja andnud surve või pettuse tagajärjel, kinnitab temapoolne allkiri seda, et ta oli oma õigustest ja kohustustest teadlik ning tema õiguste rikkumist selles osas toimunud

ei ole. Tunnistajad J.B. ja A.L. tutvus pärast kinnitasid ka seda, et tunnistajana üle kuulatud P.J ütluste andmist koheselt koostatud tema ülekuulamise protokolliga ning andis pärast seda allkirja. Tunnistajate ütlusi kinnitavad 20.09.2010 a. tunnistaja ülekuulamise protokolli p. 8 ja 9. Punktis 8

on P.J omakäeliselt lisanud – „Protokoll on läbi loetud ja vastab tõele. Protokoll on

koostatud minu sõnade järgi“ (t.l. 12). Sellele on lisatud P.J allkiri. Samuti on tunnistaja protokolli lõpliku kinnitusena selle allkirjastanud (punkt 9, t.l. 13). Asja kohtulikul uurimisel seletas P.J, et ta ei tutvunud protokolli sisuga, samuti põhjendas ta

allkirjade andmist sellega, et ta kiirustas. Lisaks sellele põhjendas P.J allkirjade andmist vähese juriidilise teadlikkusega ehk sellega, et ta ei olnud teadlik allkirjade andmise tagajärgedest.

Kohus peab süüdistatava taolisi põhjendusi alusetuks. P.J, kui politseiametniku

teenistuslehe koopiast (t.l. 146- on 2007 a. lõpetanud 147) nähtub, et P.J

Sisekaitseakadeemia politseikooli, omades seega politseialast keskeriharidust. Lääne

Politseiprefektuuris

ning alustas ta tööd korrakaitseosakonnas alates 01.08.2007 a. liikluspolitseinikuna alates 01.01.2010 a. (t.l. 147) ldub, et P.J oli piisavalt nii , millest järe

erialast haridust kui ka töökogemusi. Omandanud erialase, politseitööks vajaliku erihariduse, oli

P.J saanud ka vajaliku väljaõppe läbi menetlustoiminguid ning mõistmaks nende , viimaks

olemust. llipolitseinikuna ning hiljem liikluspolitseinikuna on tal tulnud kokku Töötades nn. patru

puutuda erinevate õigusrikkumistega ning neid ka menetleda, millest samuti järeldub, et tal on piisavalt teadmisi mõistmaks menetlustoimingute, sealhulgas ka protokollide allkirjastamise olemust ja tähendust.

KrMS § kohaselt on tunnistajal õigus keelduda kutse või muus tegevuses teatavaks 72 lg 1 p 4 saanud asjaolude kohta ütluste andmisest, kui talle on seadusega pandud ameti või kutsesaladuse - hoidmise kohustus. Asja kohtulikul uurimisel avaldas süüdistatav, et ülekuulamisel talle nimetatud

õigust ei tutvustatud. P.J üle kuulanud menetleja A.L. ei osanud kohtus kinnitada (ei

mäletanud), kas ta antud õigust tunnistajale tutvustas. Kohtu seisukohalt ei ole antud asjaolu

käesoleval juhul olulise tähtsusega. P.J tunnistajana ülekuulamise protokollist nähtub, et ta andis ütlusi tavalist tööülesannete, s.o. liiklusjärelvalve täitmise käigus toimunud asjaolude kohta, millised ilmselt ei kuulu nende asjaolude hulka, mille osas kehtib ameti – või kutsesaladuse hoidmise

kohustus. - Samuti ei ole tuvastatud, kas ning mille osas oli P.J-ile pandud ameti või kutsesaladuse hoidmise kohustus. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus kaitsjapoolseid etteheiteid protsessuaalsete normide rikkumisest P.J tunnistajana ülekuulamisel põhjendatuks. - see puudutab 17.04.2012 a. kohtumenetluses antud P.J-ile esitatud süüdistusest nähtub, et ütlusi. Süüdistust kohtueelses menetluses antud ütluste osas talle esitatud ei ole. Seega tuleb kohtul

antud juhul hinnata, kuivõrd haakuvad P.J kohtus antud ütlused antud kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega.

-Pärnu Maakohtu 08.05.2012 a. otsusega, milline on jõustunud (kriminaalasi nr. 1-11-2627)

tunnistati süüdi K KarS § 294 lg 1 järgi ametiisikuna vara vastuvõtmise nõustumises . M. vastutasuks selle eest, et ta jättis ebaseaduslikult teo toime panemata. Kriminaalasja kohtuliku uurimisega tehti antud juhul kindlaks, et K. M. metnikuna ehk , liiklusjärelvalvet teostanud politseia

ametiisikuna, . P. jättis politseiametniku J palvel vormistamata ja menetlemata väärteomaterjalid

liikluseeskirju, Liiklusseaduse § 7422

lg 2 alusel suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 22 km/h

ületanud mootorratast Harley-Davidson juhtinud A. K. suhtes, saades selle eest vastutasuna J. P. vahendusel A. K.

poolt saadetuna alkoholi, 24 purki õlut. Süüdimõistvast kohtuotsusest nähtub, et kohus on kriminaalasja kohtuliku uurimisega tuvastanud, et otsustuse jätta väärteom lahkuda võttis vastu mitte Raivo aterjalid vormistamata ning lubada A. K.

1-13-1191 6 P.J, vaid K pärast seda, kui taolise palve oli talle telefoni teel esitanud politseiametnik J . M. . P., kellele omakorda palve helistada teda kinni pidanud patrullpolitseinikele esitas kiirust ületanud ning

politseinike poolt kinni peetud A. K. ning seda kohe, Sama vahetult pärast tema kinni pidamist. kohtuotsusega on A. K. süüdi tunnistatud KarS § 298 lg 1 järgi ametiisikule vara andmise lubamises

vastutasuks selle eest, et ametiisik jätab oma ametiseisundit kasutades ebaseaduslikult teo toime

panemata, milleks antud juhul oli väärteomaterjalide vormistamata jätmine ning ametiisikule lubatud ning hiljem . edastatud varaks õlu Pärnu Maakohtu 17.04.2012 a. kohtuistungi protokollist nähtub, et kohtus andis tunnistajana ütlusi P.J, kellele kohus enne ütluste andmist selgitas KrMS § 72 ja § 73 järgi tema õigusi ja kohustusi. Samuti hoiatati tunnistajat allkirja vastu dmisest KarS § 318 ja § 320 kohaselt ütluste an alusetu keeldumise või teadvalt valeütluste andmise eest (t.l. 23). Tunnistaja väitis kohtus, et ainult

tema vestles mootorratta juhiga, dokumendid tagastada ning trahvi tema võttis vastu otsuse juhile

mitte teha (t.l. 24). . K.P.J kinnitas, et K.M nõustus sellega, et juhil lubatakse lahkuda ja karistust talle

ei määrata, kuid sellekohase otsuse võttis vastu K.P.J.

Kuna kriminaalasjas kohtus tunnistajana ütlusi andnud P.J ütlused erinesid olulisel

määral tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest ning ta ei suutnud kohtule usutavalt

selgitada ütluste vastuolulisuse põhjuseid jättis kohus tema ütlused tervikuna tõendikogumist , siis

välja lähtudes otsuse tegemisel muudest kriminaalasjas kogutud tõenditest Nende põhjal jõudis

.

kohus vastava otsustuse, lubada liikluseeskirjade rikkujal karistuseta lahkuda, järeldusele, et võttis vastu , vaid K. M.. mitte P.J Kohtu järeldus läheb kokku P.J poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, kuid on vastuolus tema poolt kohtus antud ütlustega, milles P.J

on ilmselgelt püüdnud hoiduda oma kolleegi ning paarimehe süüstava ütlus suhtes viimast te te andmisest. -Kriminaalasjas nr. 1-11-2627 uuritud ning tõendina kasutatud 18.10.2010 a. PPA jälitusprotokolli stenogrammist nähtub, et 10.08.2010 a. kella 13.26 ajal on A. K. helistanud J. P. ning teatanud talle enda kinnipidamisest . P. helistanud liikluspolitsei poolt. Kohe vahetult pärast seda, kell 13.27 on J K.M. X . K. ning küsinud viimaselt kas „ “ (s.o. A ) jäi neile vahele, kas talle on liiklusrikkumise eest

materjalid juba vormistatud ning saanud K. M. selle kohta eitava vastuse, tegi J. P. ettepaneku rikkuja karistuseta minema luba . M. . P. da (n.ö. „jehat panna“), millega K on nõustunud vastates J „ikka saab“ (t.l. 115 Kuna kohe, vahetult pärast J vahelise telefonikõne lõppemist -116 ). . P. ja K. M. lubati A. K. lahkuda, leidis kohus, et selle otsustajaks ol . i telefonikõnes tehtud ettepaneku põhjal K

M.. (t.l. 38-67) tuvastanud, et kuigi J. P., A. K. ja K. M. Kohus on süüdimõistva kohtuotsusega vaheliste vestluste käigus ei toimunud konkreetsae ettepaneku tegemist altkäemaksu lubamiseks või

vahendamiseks, kinnitavad sellele järgnevalt toimunud sündmused seda, et see toimus konkludentselt ehk väljendus tegudes, millest võis järeldada tahet kaasa tuua õiguslik tagajärg ning tegemist oli tasustatud vastuteenega. Kohus leidis, et omavaheline vestlus ei toimunud konkreetselt

formuleeritud ettepanekutena altkäemaksu lubamiseks või andmiseks. Piisab, kui ebaseaduslikku

ametialast tegu, kui selle eest lubatakse hüve, küsitakse abi saamise vormis, kuid arvestades

asjaolusid, on arusaadav, millistel tingimustel ja mille eest ametnikult abi saada soovitakse, Riigikohtu lahend 3-1-1-10-09 (t.l. 65). Kohus on asunud seisukohale, et esines nn. ekvivalentsussuhe, kus ametiisik oli andjaga ühel meelel

ja lepiti kokku tasus vastuteenena tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Tuvastanud eeltoodud tunnuste esinemise, . M. mõistis kohus süüdi K KarS § 294 lg 1 järgi altkäemaksu võtmises ning A KarS § 298 lg 1 järgi altkäemaksu andmises. Kohtuotsusega tuvastatu lükkab . K.

ümber P.J po süüdi tunnistamise olt kohtus avaldatu, kuna politseiametnikust K. M. l luges kohus tõendatuks et otsustajaks lubada liiklusrikkujal karistamatult sündmuskohalt lahkuda ei ,

olnud mitte P.J (P.J ütlused kohtus), vaid K. M.. Seega on , P.J kohtuotsusest lähtuvalt andnud kohtus valeütlusi. ,

-Kriminaalasja kohtutoimikusse lisatud ning kriminaalasja kohtulikul uurimisel uuritud patrullilehe

koopiast nähtub, et 10.08.2010 a. ajavahemikus kella 7.00 kuni 18.00 olid liiklusjärelevalve

1-13-1191 7

patrullitoimkonnas K. M. , kusjuures K. M. oli patrullitoimkonna vanemaks (t.l. ja P.J 68). Nimetatud asjaolu läheb kokku P.J poolt kohtueelses menetluses avaldatuga, kus ta on kinnitanud, et kuna K. M. patrullitoimkonna vanemana lubas kinnipeetud juhil lahkuda, siis täitis

P.J n.ö. ülemuse korraldust ning lubas juhil lahkuda (t.l. 12). Samas on P.J

kriminaalasja kohtulikul uurimisel väitnud vastupidist (tema lubas). Kuna patrullilehe kohaselt olid patrulltoimkonna vanema kohustused pandud K. M., on loogiline ja tõepärane, et otsustusi rikkuja

karistamata jätmise kohta ei saanud vastu võtta ilma tema korralduse ja nõusolekuta. Nimetatud asjaolu on aga vastuolus P.J poolt asja kohtulikul arutamisel avaldatuga.

Samuti on kriminaalasja kohtuliku uurimisega tehtud kindlaks, et samal ajal, kui K.M. vestles

telefoni teel J.P., tutvus P.J politsei andmebaasi kaudu kinnipeetud juhi, A. K. varasemate õigusrikkumistega. mikusse lisatud karistusregistri väljavõtte õiendist (t.l. 69 Kriminaalasja kohtutoi - 71) . K. oli 10.08.2010 a. neli kehtivat liiklusalast , kusjuures viimati oli nähtub, et A väärteokaristust

teda karistatud 26.07.2010 a. LS § 7422

lg 2 alusel rahatrahviga summas 6000 krooni (t.l. 70), millest järeldub, et A. K. puhul oli tegemist korduva liikluseeskirjade rikkujaga. Kohus pidas sellest

tulenevalt P.J kohtus antud ütlusi selle kohta, et tema otsustas karistust kohaldamata jätta

ebaloogilisteks ning ebaõigeteks, kuivõrd ei ole tõenäoline, et P.J, liiklusjärelevalvet

teostanud politseiametnikuna, tuvastanud tõsise ja ka ohtliku liikluseeskirjade rikkumise, lubatust

vähemalt 22 km/h võrra kiiruse ületamise ning tutvunud seejärel politsei õigusrikkumiste

andmebaasi . varasemad liikluseeskirjade rikkumised, leidis ning ga, milles oli näha A.K seejärel

otsustas iseseisvalt, et A.K. poolt toime pandud oluline liikluseeskirjade nõuete rikkumine, ei

väärigi karistamist. Kohus on veendunud ja peab usutavaks, et A.P.J mõjutati taolist,

õiguslikult ebaõiget otsustust vastu võtma teise isiku, patrullitoimkonna vanemaks olnud K.M. poolt, kes vestles samal ajal, kui P.J tutvus A.K. karistatuse andmebaasiga telefoni teel J.P.

ning saades viimaselt palve õigusrikkujale karistust mitte määrata lõpetas telefonikõne ja andis P.J-ile vastava korralduse.

-Riigikohtu lahendi 3-1-1-118-06 p. 18 kohaselt tuleb KrMS § 6 alusel lähtuda kuriteo tunnuste

ilmnemisel kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest. VTMS § 2 kohaselt tuleb menetluse kohustuslikkuse põhimõttest lähtuda ka väärteomenetluses, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole

otseselt sätestatud teisiti Nimetatud nõudest võimaldab kõrvale kalduda Liiklusjärelevalve .

teostamise korra § 36 lg 2, mille kohaselt võib liiklusjärelevalve teostaja väheohtliku liiklusalase

õigusrikkumise korral piirduda kohapeal sellele tähelepanu juhtimisega või suulise märkusega.

Kohtu hinnangul on liiklusjärelevalve teostajal, s.o. liikluspolitseinikul õigus igal konkreetsel

juhtumil konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt otsustada, kas tegemist on väheohtliku liiklusalase

õigusrikkumisega või mitte. Samas, arvestades liiklusjärelevalve praktikat ning selle üldisi suundumusi, ei ole niivõrd olulise kiiruse ületamise puhul, mille pani toime varasemalt korduvalt

liiklusalaste õigusrikkumiste eest karistatud , mitte mingil juhul tegemist väheolulise A. K.

liiklusalase õigusrikkumisega, mille puhul oleks saanud piirduda sellele tähelepanu juhtimise või suu . Seega Kuna lise märkusega oli väärteomenetluse algatamata jätmine antud juhul ebaseaduslik.

mõlemad politseiametnikud, nii K kui ka P.J olid kogemustega ja ka vastava . M.

instrueerimise läbinud (10.08.2010 a. patrullilehe p. 5 kohaselt oli neile pandud kohustuseks

kontrollida tavapärasest rohkem jalgrattureid, mopeedijuhte ja mootorrattureid), siis on nende

järgnev käitumine, lubada õigusrikkujal sündmuskohalt lahkuda eeltooduga vastuolus. Eeltoodust

tulenevalt luges kohus P.J 17.0 kohtus antud ütlusi 4.2012 a. , nagu oleks ta iseseisvalt taolise otsustuse

, nagu teeolud, liiklustihedus jm. kaalumist, vastu võtnud pärast kõikide asjaolude ebausutavaks ning ebaõigeks. -Kriminaalasja kohtutoimikusse lisatud väärteomaterjalide koopiatest nähtub, et 10.08.2010 a., s.o. samal päeval, kui politseiametnikud P.J ja K.M pidasid liiklusjärelevalve käigus kinni A . .K.,

on kinni peetud veel teisigi liikluseeskirjade rikkujaid. Nii on K. M. 10.08.2010 a. kiirmenetluse otsusega kohaldanud 15 trahviühikut ehk 900 krooni rahatrahvi Liiklusseaduse § 7422 lg 2 alusel E. O. - kiiruse ületamise eest Valga Uulu maanteel selle eest, et ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust

1-13-1191 8

vähemalt 23 km/h võrra (t.l. 155). P.J poolt on 10.08.2010 a. kiirmenetluse otsusega

kohaldatud Liiklusseaduse § 7422 E. P. lg 2 alusel rahatrahv summas 10 trahviühikut ehk 600 krooni Valga-Uulu maanteel lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest vähemalt 22 km/h võrra (t.l. 158). K. M. poolt on 10.08.2010 a. veel koostatud väärteoprotokoll LS § 74 22 lg 2 alusel M.M. selle eest, et tema nimetatud kuupäeval ületas suurimat lubatud sõidukiirust 50 km/h vähemalt 34 km/h võrra

Pärnu linnas Mai tänaval (t.l. 161). Hilisema, Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo menetleja 07.09.2010 a. otsusega on M. M. nimetatud rikkumise eest LS § 7422 lg 2 alusel määratud rahatrahv summas 55 trahviühikut ehk 1500 krooni ühes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks (t.l. 164).

Eeltoodud väärteomenetluse materjalidest nähtub, et liiklusjärelevalvet läbi viinud 10.08.2010 a.

politseiametnikud ja K. M. P.J on teistele sarnastele liiklusalastele õigusrikkumistele reageerinud ning alustanud nende suhtes väärteomenetlust. Seega ei olnud liiklusrikkumiselt tabatud

A. K.

suhtes väärteomenetluse algatamata jätmine õiguspärane ning kooskõlas patrulltoimkonna

tavapärase praktikaga, millest järeldub, et otsustus jätta A. K. liiklusrikkumisele reageerimata tule . P. nes välisest, teise isiku politseiametniku J mõjutusest. Antud asjaolu on aga vastuolus P.J

kohtus antud ütlusega, kes eitas välist mõjutamist ning kinnitas, et väärteomenetluse algatamata ja karistuse kohaldamata jätmine oli tema otsustus.

Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kriminaalasja kohtuliku uurimisega on leidnud täielikku tõendamist KarS § 320 lg 1 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnusena see, et tunnistajana

kriminaalasjas 1-11-2627 kohtus ütlusi andnud P.J moonutas teadlikult tõendamisel

tähtsat asjaolu, s.o. eitas ja varjas seda, et tema politseiametnikust kolleegi K mõjutati . M.

liiklusjärelevalve käigus poolt toime panema ebaseaduslikku tegu, mis seisnes õigusrikkuja J. P. suhtes väärteomenetluse algatamata jätmises. Jõustunud kohtuotsusega on K

. M. sellele vaatamata

tunnistatud süüdi altkäemaksu võtmises KarS § 294 lg 1 järgi, kuivõrd vastuteenena väärteoasja menetlemata jätmise eest sai K 24 purki õlut. Tõendamisel tähtsa asj . M. aolu moonutamisega andis P.J kohtus valeütlusi.

Subjektiivsest küljest P.J tegevus kohtus valeütluste andmisega hinnatav kuriteo

on

toimepanemisena KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetult, kuna P.J kohtus ütlusi andes seadis

teadlikult eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, s.o. anda enda poolt kogetud

sündmuse kohta tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, teades, et see saabub, olles samas ka kohtu poolt hoiatatud valeütluste andmise suhtes.

Põhjuslik seos gajärje vahel seisnes selles, et P.J tunnistajana andis kohtus teo ja ta

teadvalt valeütlusi moonutades sellega teadvalt tõendamisel tähtsaid asjaolusid (tagajärg), (tegu), kusjuures tähtsust ei oma antud juhul see, kas ja milline oli hilisem kohtuotsus ning kas tunnistaja poolt antud ütlused loeti kohtu poolt tõenditeks, kuivõrd KarS § 320 lg 1 puhul ei ole tegemist nn.

tagajärjedeliktiga. aleütluste andmisega pandi kuritegu toime ja viidi ka lõpule poolt tõe V tunnistaja moonutamisega. Lähtudes eeltoodust, asus kohus seisukohale, et on leidnud täielikku tõendamist P.J poolt kuriteo toimepanek KarS § 320 lg 1 järgi. Karistuse kohaldamisest:

KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

arvestatakse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja kohtuliku uurimisega süüdistatava P.J puhul karistust

raskendavaid asjaolusid KarS § 58 ega kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes. Samuti ei tuvastanud kohus P.J puhul teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

Hindamaks P.J poolt toimepandud kuriteo puhul tema süü suurust, tuleb kohtul

objektiivse asjaoluna hinnata tema teo olemust ja sellega tekitatud tagajärge ning subjektiivsete asjaoludena tema teo motiivi ja eesmärki. Hinnates P.J poolt toimepandud kuriteo olemust, siis see seisnes ühel korral, kohtuistungil valeütluste andmises kuriteo toimepanemises süüdistatavat

1-13-1191 9

töökaaslast K puudutavate asjaolude kohta. Valeütluste andmine ei toonud tagajärjena kaasa . M.

süüdistatava vastutusest vabanemist. Kohtu hinnangul P.J poolt ebaõigete ütlu ei olnud ste andmin ajendatud omakasust, vaid ta soov . M., et viimane vabaneks talle e is aidata töökaaslasest K esitatud süüdistusest. P.J kui politseiametnikku ei ole varem kriminaalkorras karistatud, samuti ei ole tal kehtivaid väärteokaristusi. P.J töötab ka praegu politseiametnikuna. KarS § 320 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette nii rahalist karistust, kui ka vangistust. Arvestades

eeltoodut, asus kohus seisukohale, et P.J on võimalik karistada kergemaliigilise

karistuse, s.o. rahalise karistusega. Samuti ei pidanud kohus vajalikuks tema suhtes lisakaristuse kohaldamist. Käesolevas kriminaalasjas tsiviilhagi esitatud ei ole, samuti ei ole kriminaalasja juures asitõendeid.

Menetluskuluks on kriminaalasjas KrMS § 175 lg 1 p 5 ettenähtud menetluskulu, P.J kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulu summas 4.55 eurot. KrMS § 180 lg 1 kohaselt kuulub menetluskulu väljamõistmisele riigi tuludesse süüdimõistetult. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt kuulub süüdistatavalt P.J-ilt riigi tuludesse väljamõistmisele

sundraha summas 480 eurot seoses tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisega.

Teet Olvik Kohtunik