1-13-2852/5 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2013 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-2852 (12240105823) Kohtukoosseis Paavo Randma Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri 8. märtsi 2013 kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtla-Nõmme valla esindaja advokaat Epp Landbergi määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Juhindudes KrMS § 208 lg-dest 5 ja 9 jätta Riigiprokuratuuri 8. märtsi 2013 määrus selle lõppjärelduses muutmata, jättes välja selle põhiosas esitatud asjaolusid ning muutes põhjendusi.

2. Kohtla-Nõmme valla esindaja advokaat Epp Landbergi määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Käesolevas kriminaalasjas alustati Kohtla-Nõmme vallavanem I.J. teate alusel menetlust 14.12.2012 KarS § 344 lg 1 tunnustel selles, et 14.11.2012 esitas U.K. Tööinspektsiooni Ida Inspektsiooni töövaidluskomisjonile töövaidlusasjas nr 4-1-2/1924 tõendina 26.01.2012 lastevanemate hoolekogu protokolli nr 2 originaali, millel oli koosoleku juhataja E.E. allkiri. Selgunud on, et E.E. ei ole sellist protokolli allkirjastanud.

2. 24.01.2013 lõpetas Ida Prefektuur prokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Määruse kohaselt on kahtlustatavana üle kuulatud U. K. , kes ei tunnista oma süüd antud kuriteo toimepanemises ning puuduvad muud tõendid, mis esitatud kahtlustust kinnitaksid. Seepärast ei ole alust tema kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 344 lg 1 järgi. Samuti on selgunud, et antud hoolekogu protokolli esitamist ei võetud hüvitise määramisel arvesse.

3. 12.02.2013 registreeriti Riigiprokuratuuris Kohtla-Nõmme valla lepingulise esindaja Epp Landbergi kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise peale.

- 2 - Kaebaja arvates see, et enda õiguse maksmapanekuks ei olnud U. K. il kõnealust protokolli tarvis, ei tähenda, et isik ei realiseerinud kuriteokoosseisu. Kriminaalmenetluses ei ole küll võimalik tõendada, et kõnealuse protokolli on U.K. ise täideviijana võltsinud, kuid käesolevas kriminaalasjas esineb põhjendatud alus arvata, et U.K. on toime pannud KarS § 25 lg 2 – § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

4. Riigiprokuratuuri 8.03.2013 määrusega jäeti Kohtla-Nõmme valla lepingulise esindaja kaebus rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab Riigiprokuratuur järgmiselt.

4.1 Esmalt jääb Riigiprokuratuurile arusaamatuks see, et kui kriminaalmenetluses pole võimalik tõendada, et protokollil oleva allkirja võltsis U. K. , siis kuidas on kogutud või kogutavate tõenditega tõendatav, et U.K. oli allkirja võltsitusest teadlik ning ta teadlikult esitas võltsitud dokumendi. Samuti on prokuratuuri hinnangul vaieldav, kas teostatud on dokumendi võltsimine KarS § 344 kohaselt. Vastavalt objektiivse koosseisu kirjeldusele on karistatav vaid sellise dokumendi võltsimine, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Hoolekogu koosoleku protokoll on vaieldamatult selline dokument, kuivõrd hoolekogu on avalik-õiguslikke ülesandeid täitev organ. Nähtuvalt 26.01.2012 lastevanemate hoolekogu protokollist nr 2 olid lisaks kooli ja lasteaia ühinemisele päevakavas ka punktid endise liikme väljaarvamiseks ja uue liikme valimiseks. See tähendab, et selle otsuse sai vastu võtta ainult hoolekogu koosolek ja hoolekogu koosolek tuli igal juhul tehtud otsustuste kontrollitavuseks protokollida ja allkirjastada protokollija ja koosoleku juhataja poolt. Vastavalt toimikus olevale materjalile saadeti protokoll kõigile koosolekul osalejatele ja valla esindajale, keda kohale ei kutsutud ning keegi neist ei ole teadaolevalt vastuväiteid selle sisule esitanud. Seetõttu on arusaamatu ja isiku ütluste tõesust kahtluse alla seav E.E. i väide, et tegemist oli mitteametliku kokkusaamisega, mille U.K. muutis ametlikuks osalejate teadmata. See annab alust pidada usaldusväärseteks kahtlustatava ütlusi selle kohta, et koosolek oli ametlik ning keegi selle protokolli sisu osas puudusi ei leidnud. Riigiprokuratuurile jääb arusaamatuks, miks E.E. väidetavalt protokolli ei allkirjastanud, kui selles äratoodu oli vastavuses koosolekul otsustatuga ning allkirjastamine oli vajalik hoolekogu liikmete vahetuse kinnitamiseks.

4.2 Samuti jääb Riigiprokuratuurile arusaamatuks kaebaja etteheide, mille kohaselt on uurija irdunud legaliteediprintsiibist, mis kohustab uurimisasutust ja prokuratuuri kuriteokahtluse korral alustama menetlust. Käesoleval juhul on kriminaalmenetlust alustatud ja uurija on teinud kõige elementaarsemad menetlustoimingud. Üle on kuulatud kannatanu, tunnistajad ja kahtlustatav ning kogutud dokumentaalseid tõendeid. Kaebaja ei ole täpsustanud, milliseid toiminguid pidanuks veel teostama. Kui kaebaja pidas silmas vastandamist, siis see on prokuratuuri hinnangul menetlustaktika küsimus, mille menetleja otsustab oma veendumuse põhjal lähtudes sellest, kas tehtava toiminguga oleks eeldatavalt võimalik saada uus tõend ehk kas üks osapooltest võiks oma varasematest ütlustest taganeda. Käesoleval juhul ei ole menetleja vastandamise läbiviimist otstarbekaks pidanud. Riigiprokuratuur leiab, et kriminaalmenetluse käigus on kogutud kõik vajalikud tõendid menetlusotsustuse vastuvõtmiseks ning kogutud tõendeid on hinnatud objektiivselt, igakülgselt ja täielikult ning leitud, et kahtlustatava süü ei ole tõendamist leidnud. Menetluse lõpetamise otsustus on olnud seaduslik ja korrektne.

5. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas Kohtla-Nõmme valla esindaja ringkonnakohtule kaebuse, milles taotleb selle tühistamist ja kriminaalasja menetluse uuendamist. Kaebuses esitatud argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1 Kaebaja esindaja on jätkuvalt seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas esineb põhjendatud alus arvata, et U.K. on toime pannud KarS § 25 lg 2 – § 345 lg 1 järgi

- 3 - kvalifitseeritava kuriteo. Kaebaja esindaja ei nõustu prokuröri väitega, et KarS § 345 lg 1 realiseerituse seisukohalt peaks olema tõendatud, et dokumendi esitanud isik ise kõnealuse protokolli võltsis või oli teadlik, et tegemist on võltsitud dokumendiga. Koosseis on realiseeritud ka juhul, kui isik möönab, et dokument võib olla võltsitud, kuid suhtub sellesse ükskõikselt. Käesoleval juhul ei ole uuritud, millises järjekorras kõnealusele protokollile alla on kirjutatud ning kes viibisid allkirjastamise juures. See võimaldaks kontrollida E.E. i väidet, et tema ei ole protokolli allkirjastanud. Oluline ei ole mitte see, miks E.E. kõnealust protokolli ei allkirjastanud, vaid see, kas ta seda tegi või mitte. Allkirja võltsimist ei muuda lubatavaks see, et võltsitav allkiri pannakse dokumendile, mille objektiivselt tajutavas sisus ei ole allkirja võltsimise hetkel vaidlust.

5.2 Samuti ei nõustu kaebaja esindaja prokuröri seisukohaga, et KarS § 345 lg-s 1 kirjeldatud kuritegu on võimalik toime panna üksnes KarS §-s 344 sätestatud viisil saadud dokumendiga. KarS § 345 lg 1 realiseerituse seisukohalt ei ole oluline, kas selle dokumendiga on tegelikkuses üldse võimalik mingisugust õigust omandada. Oluline on vaid see, kas isik, kes dokumenti kasutab, teeb seda eesmärgiga mingisugust õigust omandada. Oluline ei ole mitte dokumendi objektiivne olemus, vaid selle kasutaja subjektiivne arusaam kõnealusest dokumendist. Sellisele seisukohale võimaldab jõuda KarS § 345 lg 1 sõnastus – õiguse omandamise eesmärk on kõnealuse koosseisu subjektiivne, mitte objektiivne tunnus. Kaebaja esindaja on seisukohal, et U. K. , esitades kõnealuse võltsitud protokolli, tegi seda eesmärgiga tugevdada enda positsiooni töövaidlusasjas ning omandada õigusi Kohtla-Nõmme valla suhtes. Kui U.K. teadis või pidas vähemalt võimalikuks, et protokollil asuv E.E. i allkiri ei ole kirjutatud E.E. i enda poolt, ongi U.K. realiseerinud KarS § 345 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

5.3 Kaebaja esindaja märgib, et kriminaalmenetlust alustati täiesti vale karistusseadustiku sätte järgi. Kui politsei registreeris teate selle kohta, et U.K. esitas võltsitud dokumendi, ei olnud teate põhjal alust uurida seda, kes kõnealuse dokumendi võltsis. Oluline oli analüüsida seda, kes dokumenti kasutas ja kas seda kasutati mingisuguse õiguse omandamise eesmärgil. Seetõttu on kannatanu esindaja endiselt seisukohal, et uurimisasutus on irdunud legaliteediprintsiibist ja jätnud tegemata ka kõige elementaarsemad menetlustoimingud. KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu ei ole uuritud.

5.4 Legaliteediprintsiip hõlmab nii kriminaalmenetluse alustamist kui ka selle toimetamist seni, kuni kriminaalmenetluslike vahenditega on võimalik kõrvaldada kriminaalmenetluse käigus tõusetunud kahtluseid. Käesoleval juhul on selleks võimalik määrata ekspertiis (kui kaheldakse, et tegemist võib siiski olla E.E. i allkirjaga). KarS § 345 lg 1 realiseerituse seisukohast ei ole tähtsust, kas tegemist oli ametliku või mitteametliku koosolekuga, kuivõrd juhul, kui dokumendil olev E.E. i allkiri on võltsitud, on tegemist igal juhul võltsitud dokumendiga – seda ka juhul, kui tegemist oli ametliku koosolekuga. Kui on tuvastatav, et E.E. i allkiri on võltsitud, on võimalik välja selgitada, kelle käes kõnealune dokument pärast väljaprintimist ja kahtlustatava poolt allkirjastamist oli. Kriminaalmenetluse käigus on võimalik välja selgitada, kes selle välja printis, millisel viisil jõudis see U. K. i kätte ning kes seda dokumenti veel peale U. K. i näinud on. Käesolevas menetluslikus olukorras väita, et neid asjaolusid ei ole võimalik välja selgitada, ei ole õige, sest uurija ei ole üritanudki neid välja selgitada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri määrus on selle lõppjärelduses põhjendatud, mistõttu Kohtla-Nõmme valla esindaja kaebus rahuldamisele ei kuulu. Samas peab

- 4 - kohtukolleegium vajalikuks muuta ning täpsustada määruses esitatud motiive ning seisukohti õigusnormide tõlgendamise osas.

7. Esmalt on kohtu hinnangul materiaalõigusega vastuolus Ida Prefektuuri määruses esitatud seisukoht, millega Riigiprokuratuur on nõustunud ning mille kohaselt, kuivõrd hoolekogu protokolli ei võetud töövaidluskomisjoni arutelus hüvitise määramisel arvesse, puudub alus U. K. i kriminaalvastutusele võtmiseks KrMS § 344 lg 1 järgi. Nimetatud säte näeb ette kriminaalvastutuse dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, võltsimise eest. Tegemist on teodeliktiga, mille realiseerimisel ei ole oluline, kas tagajärg saabub või mitte, s.o kas võltsitud dokumendiga omandatakse mingeid õigusi või vabanetakse kohustustest. Koosseis on täidetud juba ainuüksi seda võimaldava dokumendi võltsimisega. Seega ei oma asjaolu, et töövaidluskomisjon ei võtnud hüvitise määramisel U. K. i poolt esitatud hoolekogu protokolli aluseks, tema teos KarS § 344 lg-s 1 sätestatud koosseisu realiseerituse hindamisel tähtsust.

8. Samas on Kohtla-Nõmme valla esindaja oma kaebuses leidnud, et kriminaalmenetlust U. K. i suhtes on alustatud sootuks vale karistusseadustiku eriosa koosseisu järgi ning kuriteoteate põhjal ei olnud oluline uurida mitte seda, kes kõnealuse dokumendi võltsis, vaid kes seda kasutas ja kas seda kasutati mingisuguse õiguse omandamise eesmärgil. Kaebaja hinnangul tulnuks menetlust toimetada KarS § 345 lg 1 järgi, mis sätestab vastutuse võltsitud dokumendi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Samuti on kaebaja seisukohal, et Riigiprokuratuur on nimetatud kuriteokoosseisu ebaõigesti sisustanud, leides, et selle eelduseks on dokumendi esitaja poolt dokumendi eelnev võltsimine ning isiku teadlikkus dokumendi võltsitusest.

8.1 Esmalt ei soostu ringkonnakohus kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt, kuna kriminaalmenetlust alustati KarS § 344 lg 1 tunnustel, ei ole KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu käesolevas menetluses uuritud. Kohus märgib, et karistusseadustiku eriosa paragrahv, mille alusel kriminaalmenetlust alustatakse, on üksnes esialgne juhis, millest lähtuvalt asutakse kriminaalmenetluslike vahenditega tuvastama tõendamiseseme asjaolusid. Seega ei ole esialgne kuriteoteate põhjal antud kvalifikatsioon menetlejale siduv ning ei ole välistatud, et hilisema menetluse kestel teole antav õiguslik hinnang muutub. Eeltoodu on tingitud sellest, et kriminaalmenetluse alustamisel saab menetleja juhinduda eelkõige kuriteoteates avaldatust, mis hilisema menetluse jooksul võib, kuid ei pruugi kinnitust leida. Kui ilmnevad uued asjaolud, mis viitavad mõnele esialgsest erinevale kuriteokoosseisule, on menetleja legaliteedipõhimõttest tulenevalt kohustatud nende paikapidavust kontrollima ning seejärel andma kahtlustatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu. Antud juhul on kriminaalmenetlust U. K. i suhtes alustatud, teostatud on kannatanu, tunnistajate ja kahtlustatava ülekuulamised ning kogutud dokumentaalseid tõendeid, kuid menetleja hinnangul ei ole kahtlustatava süü KarS § 344 lg 1 ega mõne muu karistusseadustiku eriosa paragrahvi (sh KarS § 345 lg 1) järgi nende põhjal tõendamist leidnud. Sellistel asjaoludel on asjakohatu kaebuse esitaja etteheide, mille kohaselt on menetleja irdunud legaliteedipõhimõttest.

8.2 Ringkonnakohus leiab, et kaebaja on Riigiprokuratuuri määruses märgitust osaliselt valesti aru saanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole prokuratuur asunud seisukohale, et KarS § 345 lg 1 eeldab, et dokumendi esitanud isik oleks ise selle võltsinud. Riigiprokuratuur on üksnes püstitanud küsimuse U. K. i protokolli võltsitusest teadlikkuse tõendamisest olukorras, kus kriminaalmenetluse käigus pole õnnestunud tõendada U. K. i enda poolt allkirja võltsimist. Seega on prokuratuur tõepoolest pidanud KarS § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu puhul oluliseks isiku teadlikkust, et esitatav dokument on võltsitud, kuid mitte seda, et isik ise oleks ka võltsija. Samas on kaebaja õigesti leidnud, et Riigiprokuratuuri

- 5 - seisukoht on ka selles osas väär, st realiseerimaks KarS § 345 lg 1 koosseisu ei pea isik olema dokumendi võltsitusest teadlik. Piisab ka sellest, kui ta möönab dokumendi võimalikku võltsitust ja suhtub sellesse ükskõikselt. Põhjendatud on ka kaebuse esitaja väide, mille kohaselt ei muuda allkirja võltsimist lubatavaks see, et võltsitav allkiri pannakse dokumendile, mille objektiivselt tajutavas sisus ei ole allkirja võltsimise hetkel vaidlust. Seega sisult võib võltsitud dokument olla õige, kuid kui sellele on alla kirjutanud selleks mitteõigustatud isik, on sellele vaatamata tegemist võltsitud dokumendiga. Eeltoodust tulenevalt ei oma käesolevas asjas tõepoolest tähtsust Riigiprokuratuuri määruses tõstatatud küsimus, miks E.E. kõnealust protokolli ei allkirjastanud, vaid oluline on, kas ta seda tegi või mitte.

9. Kriminaalasjas üle kuulatud tunnistaja E.E. i ütlustest nähtub, et tema 26.01.2012 hoolekogu koosoleku protokolli allkirjastanud ei ole. Kuivõrd E.E. i sellekohaseid ütlusi pole kahtluse alla seatud, puudus menetluse käigus vajadus kaebuse esitaja poolt viidatud ekspertiisi teostamiseks. Seda, kes nimetatud protokollile E.E. i allkirja kirjutas, kriminaalmenetluse käigus tõendada pole õnnestunud. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuses on küll leitud, et uurijatel oleks olnud võimalik välja selgitada, kelle käes kõnealune protokoll pärast väljaprintimist ja kahtlustatava poolt allkirjastamist oli, kes selle välja printis, millisel viisil jõudis see U. K. i kätte ning kes seda dokumenti veel peale U. K. i näinud on. Samas pole kaebuses täpsustatud, milliste kriminaalmenetluslike vahenditega võinuks nimetatud asjaolud kindlaks teha. Nagu eespool märgitud, on käesolevas menetluses läbi viidud kannatanu, tunnistajate ja kahtlustatava ülekuulamised ning kogutud dokumentaalseid tõendeid, kuid kaebuse esitaja poolt tõstatatud küsimustele pole vastuseid õnnestunud saada. Samas ei võimaldaks dokumendi välja printinud isiku ning teiste seda näinud isikute väljaselgitamine ringkonnakohtu hinnangul teha tõsikindlaid järeldusi E.E. i allkirja võltsija kohta.

10. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga, mille kohaselt ei ole kriminaalasjas kogutud tõendusteave piisav, tõendamaks U. K. i süüd KarS § 344 lg 1 järgi dokumendi võltsimises. Iseenesest on õige kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt, kui U.K. teadis või pidas vähemalt võimalikuks, et protokollil asuv E.E. i allkiri ei ole kirjutatud E.E. i enda poolt, on U.K. realiseerinud KarS § 345 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu. Samas ei ole ka nimetatud asjaolu tõendamist leidnud. Kaebuses on õigesti märgitud, et legaliteediprintsiip hõlmab kriminaalmenetluse alustamist ja selle toimetamist seni, kuni kriminaalmenetluslike vahenditega on võimalik kõrvaldada kriminaalmenetluse käigus tõusetunud kahtluseid. Käesolevaks ajaks on U. K. i kriminaalasja menetlemine ringkonnakohtu hinnangul jõudnud seisu, kus tekkinud kahtlusi pole enam võimalik kõrvaldada, mistõttu menetlus on KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel põhjendatult lõpetatud.

11. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 8.03.2013 kaebuse rahuldamata jätmise määruse selle lõppjärelduses muutmata ning Kohtla-Nõmme valla esindaja kaebuse rahuldamata.

Paavo Randma Tartu Ringkonnakohtu kohtunik