1-12-6358/122 · Tartu Ringkonnakohus

1-12-6358

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2013 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-6358 (11240102553) Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Kriminaalasi P.L-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8,

§ 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi, Nikita Zavialovi süüdistuses

KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi, I.R-i süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7, 8, § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi, U.E süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi lühimenetluse korras Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 29. novembri 2012 otsus Apellatsiooni esitajad

Süüdistatav I.R

ja tema kaitsja vandeadvokaat Sergei Politšev Prokurör Konstantin Rostovtsev Süüdistatav I.R

elukoht XXXX isikukood XXX, kriminaalkorras 10 korda karistatud, käesolevas asjas tõkendit ei olnud kohaldatud, vahistatud kriminaalasjas nr 12230112039. Kaitsja Vandeadvokaat Sergei Politšev

RESOLUTSIOON:

2

1. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 29. novembri 2012

kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-6358 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Ida-Viru

Advokaadibüroo kaudu 202,08 eurot, sealhulgas käibemaks 33,68 eurot,

vandeadvokaat Sergei Politševile tema poolt süüdistatav I.R-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3. KrMS §-de 175 lg 1 p 4 ning 185 lg 2 alusel välja mõista I.R-ilt

menetluskulu, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Sergei Politševi poolt osutatud õigusabi eest 202,08 eurot, riigituludesse.

4. I.R

tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi

arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele

nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning

selgitus: „I.R , 1-12-6358, menetluskulud“. Menetluskulud tasuda

30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 10. aprillil 2013 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 11. aprillist 2013.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 11. aprillist 2013.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 29.11.2012 otsusega tunnistati I.R süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ja mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust.

Samuti tunnistati I.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Vastavalt KarS § 64 lg 1 üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti I.R-ile liitkaristuseks 4 aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistati I.R vangistusega 2 aastat ja 8 kuud. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti karistusele Harju Maakohtu 31.01.2012 otsuse alusel

mõistetud 1 aasta vangistust ning mõisteti I.R-ile liitkaristuseks üksikkaristustest

raskeima suurendamise teel 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha Harju

Maakohtu 31.01.2012 otsuse järgi täielikult ärakantud karistus, s.o 1 aasta vangistust, ning ärakandmisele kuulub 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Karistusaja arvestamise alguseks määrati 29.11.2012. Tõkendina kohaldati vahistamist.

3

Sama maakohtu otsusega karistati P.L ja U.E KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 8 järgi.

Viru Maakohtu otsust on vaidlustatud vaid I.R-i süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise osas.

Süüdistus.

Maakohus arutas I.R-ile Kars § 200 lg 2 p 7, 8 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, olles 16.07.2011 kella 01.30 paiku alkoholijoobes Narvas Gerassimovi tn maja nr 18 juures ning tegutsedes koos P.L-i ja U.E-ga võõra vara äravõtmise eesmärgil, tungis

kallale M.R. . Seejuures tema nõudis M.R. raha ja pangakaardi PIN-koodi teatamist, U.E lõi viimasele rusikaga näkku, ähvardas noaga ja omastas kannatanule kuuluva kella maksumusega 12 eurot, aga P.L omastas kannatanule kuuluva mobiiltelefoni „№kia

C5“ maksumusega 120.79 eurot, kullast abielusõrmuse maksumusega 480 eurot, kaks

hõbeketti maksumusega 18 eurot, kaks kommipakki maksumusega 2 eurot, mälupulga

maksumusega 15 eurot, korterivõtmed maksumusega 10 eurot, pangakaardi, mille abil 16.07.2011 kell 02.02 võttis välja pangaautomaadist (Kreenholmi 39H, Narva) raha summas 15 eurot.

Süüdistuse tõendatus.

Maakohus, uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, tuvastas, et I.R on süüdistuse sisuks oleva KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritud kuriteo toime pannud. Maakohus luges kuriteo objektiivse külje, s.o võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil tõendatuks kannatanu M.R. i, süüdistatavate N. Zavialovi, P.L-i ning U.E ütlustega ja äratundmiseks esitamise protokolliga.

Maakohus luges süüdistatava I.R-i ütlused ebausaldusväärseks ning jättis need tõendite kogumist välja, kuna tema poolt kohtueelse ja kohtuliku uurimise käigus antud

ütlused lahknevad oluliselt. Samuti on I.R andnud vastuolulisi ütlusi kohtueelses menetluses. Subjektiivsest küljest tegutsesid süüdistatavad P.L, I.R ja U.E otsese

tahtlusega, s.t teadvustasid, et nad realiseerivad asjaolu, mis vastab süüteo koosseisule ja soovisid seda. P.L-i, I.R-i ja U.E teod olid kooskõlastatud iseloomuga, need olid suunatud ühise kuritegeliku tulemuse saavutamisele. Nende tegude kooskõlastatust kinnitab kasvõi see fakt, et P.L tungis M.R. kallale, I.R nõudis M.R. raha ja pangakaardi PIN-koodi teatamist, U.E lõi viimasele rusikaga näkku, ähvardas noaga ja omastas kannatanule kuuluva vara ning nad kolmekesi jooksid pangaautomaadi poole.

Karistus.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus süü astet, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

tahtluse liiki. Samuti arvestas kohus süüdistatava isikut, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

4 I.R on varem korduvalt kohtulikult karistatud ning tal on kustumata karistused. Teda on karistatud ka vangistusega ning järeldusi ta enda jaoks teinud ei ole. Seega pidas maakohus vajalikuks karistuseks mõista vangistust. I.R-i vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale on apellatsioonid esitanud I.R ja tema kaitsja.

I.R-i kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus tunnistas

I.R-i süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ning I.R-ile mõistetud lõpliku liitkaristuse osas. Kaitsja palub teha uus kohtuotsus, millega mõista I.R õigeks KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi ja kergendada talle mõistetud karistust.

Kaitsja leiab, et sisuliselt ei toimunud kohtuistungil I.R-i ülekuulamist kuriteo toimepanemise asjaolude väljaselgitamiseks. I.R viibis sündmuskohal, kuid tema roll

ja osavõtt kuriteo toimepanemisest ei olnud kohtuistungil välja selgitatud. Teised

süüdistatavad enda ülekuulamist kohtuistungil ei taotlenud ning nende kohtueelses

menetluses antud ütlused ei ole järjepidevad I.R-i tegevuse osas. Seega oli

I.R-i kaitsmine nimetatud episoodis oluliselt piiratud, kuna temal ja ta kaitsjal ei olnud võimalust neid küsitleda. Tegemist on kaitseõiguse rikkumisega.

Kaitsja on seisukohal, et äratundmiseks esitamise protokoll, mille kohaselt kannatanu M.R.

tundis ära I.R-i , ei tõenda süüdistatava osalemist kuriteo toimepanemises, kuna

I.R ei eita sündmuskohal viibimist. Kohtueelses menetluses esimesel ülekuulamisel kannatanu selgitas, et ta ei saa temale kallale tunginud isikuid ära tunda. Samas hiljem tundis ta ära I.R-i, nimetamata, milliste tunnuste alusel.

Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole põhjendanud, milles seisnes I.R-i KarS

§ 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritav tegevus kannatanu M.R. i suhtes. Seega ei vasta maakohtu otsus KrMS § 305 lg 1 nõuetele.

Seoses I.R-ile mõistetud karistusega leiab kaitsja, et maakohus on kohaldanud KarS

§ 64 lg 1 alusel kaks korda liitkaristuse mõistmist üksikkaristusest raskeima suurendamise

teel, liites mõistetud karistused. Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole põhjendanud

I.R-ile mõistetud karistust, vaid on üldsõnaliselt viidanud KarS §-le 56. Sellega on

maakohus rikkunud KrMS § 305 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. I.R palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega ta mõisteti süüdi KarS § 200 järgi

ning mõista ta KarS § 200 järgi esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt taotleb

I.R liitkaristuse mõistmist lugedes kergem karistus, s.o KarS § 199 järgi mõistetud

1 aasta vangistust, kaetuks raskema karistusega, s.o KarS § 200 alusel mõistetud 3 aasta

vangistusega, ning seejärel vähendada liitkaristust ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 2 aastat vangistust. I.R väidab, et ta ei ole KarS § 200 järgi kvalifitseeritud kuritegu toime pannud. Ta

leiab, et süüdistus ei ole piisavalt põhjendatud, kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ning

maakohus lähtus otsuse tegemisel vaid kannatanu ütlustest. Apellatsiooni kohaselt ei olnud

tal omastamise eesmärki ning tema kaasosalised jätsid kuriteo toimepanemisel kõik saadud

asjad endale. Ta väidab, et ei juhtinud kuriteo toimepanemist. Asjaolu, et ta sündmuskoha lähedal viibis, ei tähenda, et ta pani toime kõnealuse kuriteo. Sündmuskohale läks ta, et oma kaaslasi ära kutsuda, kuna oli väsinud ja elas P.L-iga koos. Apellant ei mõista, miks kannatanu viitab temale kui kuritegu juhtinud isikule. Kannatanu ise

tunnistab, et ta polnud kaine ning see võib mõjutada tema hinnangut. I.R viitab

5

vastuoludele kannatanu ütlustes: esmasel ülekuulamisel väitis kannatanu, et kui teda löödi, siis nägi ta kohe I.R . Vastastamisel kannatanu aga nendib, et I.R võis ligi astuda hiljem. Kannatanu rääkis ütlustes ka ebareaalseid asju, nt et ta tundis I.R-i ära tema juuksevärvi ning naeratuse järgi. Samas oli sündmuse ajal öö ning väljas oli pime.

I.R on seisukohal, et kuna maakohus lähtus otsuse tegemisel ainult kannatanu ütlustest, on kohtulik uurimine olnud ühekülgne. I.R viitab süütuse presumptsioonile,

mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Apellant on seisukohal, et kaassüüdistatavate P.L-i ja U.E ütlused kinnitavad,

et I.R kuriteo toimepanemisel ei osalenud. Nende ütlustest nähtub, et I.R röövimisel mingeid asju endale ei võtnud. Apellant märgib, et kuna ta röövimise tulemusena midagi ei saanud, ei olnud tal ka motiivi röövimine toime panna. Apellant tõstatab küsimuse,

miks pole keegi kaasosalistest andnud ütlusi, et tema kuriteo toimepanemist juhtis või üleüldse võttis kuriteo toimepanemisest osa.

Apellant viitab vastuoludele ütlustes – nimelt P.L-i ütlustest nähtuvalt sõnad, mida kannatanu omistab I.R-ile, ütles hoopis U.E. I.R leiab, et kuna

kannatanu oli alkoholijoobes ja šokiseisundis, siis ta ajas asjaolud segamini ja omistas I.R-ile tegevusi, mida ta ei teinud.

I.R ei nõustu maakohtu järeldusega, et tema ütlustes esinevad vastuolud. Ta küll viibis sündmuskohast eemal, kuid lõpu poole tuli sündmuskohale. Seega sündmuskohale tuli ta alles pärast seda, kui kannatanut löödi. I.R väidab, et lähenes sündmuskohale alles lõpus, kui jutt käis juba kaardi pin-koodist.

I.R leiab, et kriminaalmenetluses läbi viidud äratundmiseks esitamine, milles

kannatanu tundis I.R-i ära kui kuriteo toime pannud isiku, viidi läbi rikkumistega.

Äratundmiseks esitamine tuleb läbi viia vähemalt kahe kahtlustatavaga sarnase isikuga

(pikkus, vanus, juuste pikkus). I.R märgib, et kriminaalasjas ei viidud läbi

uurimiseksperimenti ja vastastamist kaasosaliste vahel. I.R märgib, et asjas on ka tunnistaja N. Zavialov, kes kinnitab, et I.R ei osalenud kuriteos.

Apellant märgib, et tema panus kuriteo toimepanemisse oli niivõrd väike, et on põhjendatud mõista talle karistus alla sanktsiooni miinimummäära. Samuti väidab I.R, et kohtueelse uurimise käigus ei tagatud talle kaitsja abi. Esimesel ülekuulamisel I.R küll ise loobus kaitsjast, kuid seda seetõttu, et arvas, et on süütu ja arusaamatus laheneb peatselt. Kuid kui I.R mõistis, et teda kahtlustatakse KarS § 200

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, taotles ta kaitsjat, kuid seda talle ei võimaldatud.

Apellant vaidlustab ka talle mõistetud lõppkaristust. I.R väidab, et tema karistuse hulka ei arvestatud vangistust 1 aasta, mida ta kandis Harju Maakohtu (Liivalaia kohtumaja)

31.01.2012 otsuse alusel. Nimelt tuleb KarS § 65 lg 1 alusel isik kõigis enne kohtuotsuse

tegemist toimepandud kuritegudes süüdi tunnistada ühe kohtuotsusega. Samuti leiab ta, et talle mõisteti liiga range karistus raskeima karistuse suurendamise teel.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, olles kirjalikus menetluses, arvestades, et tegemist on lühimenetlusega, läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid,

leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks

6 üle korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonides esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi.

2. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus apellatsioonides esitatud väiteid, mis puudutavad

maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut. Maakohus, tuginedes kannatanu M.R. i, süüdistatavate P.L-i ning U.E ütlustele ja äratundmiseks esitamise protokollile, leidis, et I.R on toime pannud süüdistuse sisuks oleva röövimise.

2.1 I.R ei nõustu maakohtu järeldusega, et tema kohtuistungil ja kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolulised. I.R märgib, et kuigi ta esialgu viibis eemal, saabus ta sündmuskohale lõpu poole, s.o siis, kui jutt käis pin-koodist. Maakohtu 20.11.2012 istungil avaldas I.R enda ülekuulamise käigus, et tema ei teinud

midagi, vaid ainult seisis seal kõrval. Viimases sõnas väidab I.R , et ta lihtsalt seisis seal juures ja nende (s.o kaassüüdistatavate ja kannatanu) juurde astus alles hiljem (kd 5, tl 13 pöördel ja 15 pöördel-16). KrMS § 237 lg 5 kohaselt võib lühimenetluses kohtulikul uurimisel süüdistatav taotleda enda

ülekuulamist. Sama sätte kohaselt järgitakse süüdistatava ülekuulamisel §-s 293 sätestatut.

Seega järgitakse süüdistatava ülekuulamisel lühimenetluses üldmenetluse ülekuulamise reegleid (vt RKKK nr 3-1-1-68-06) ning on võimalik süüdistatava kohtulikul uurimisel antud

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks kasutada süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi.

I.R andis kohtueelses menetluses 08.12.2011 ütlusi, et tema 16.07.2011 jalutas

P.L-i ja U.E-ga Gerassimovi pargi piirkonnas. Nad istusid puhkamiseks äärekivile. Neist mitte kaugel sõitis läbi pargi jalgrattaga meesterahvas. I.R istus

äärekivil ega tõusnudki püsti. Kas P.L või U.E ütles, et „O, davai, tuletame meelde möödunud aegu, mäletad, kuidas me varem siin pargis inimesi paljaks tegime.“ Ütluste

kohaselt I.R ütles neile kohe, et ei ole vaja seda teha, et see on ju tõsine paragrahv. Ütluste kohaselt I.R keelas neid meesterahvast ründamast, kuid nemad vastasid, et neil

on ükskõik ja suundusid meesterahva poole. I.R-i ütluste kohaselt tema neile ei järgnenud, kuid nägi kaugelt, mis toimub. Toimus rüselemine, kuid pimeduse tõttu I.R täpselt ei näinud. Kuulis meesterahva karjumist, kuid ei näinud, et temalt oleks midagi võetud.

I.R kuulis, kuidas P.L ja U.E palusid anda neile midagi, jutt oli pangakaartidest, lõpuks saadi kaart enda kätte. Kas kannatanult võeti veel midagi, I.R

ei tea, sest teda osavõtt ja tunnistajaks olemine kõiges selles ei huvitanud. Samuti märkis I.R: „ Ütluste

kohaselt mõne aja pärast jätsid P.L ja U.E meesterahva rahule ja jooksid

kaubakeskuses oleva pangaautomaadi juurde. Tema ja N. Zavialov läksid neile järele (kd 2 tl 33-34).

Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohas maakohtuga, et I.R-i kohtueelses

menetluses ja kohtumenetluses antud ütlused on vastuolulised. Nimelt 08.12.2011 ütluste kohaselt ei läinud I.R kaassüüdistatavate ja kannatanu juurde. Vastupidi, I.R

oli ütluste kohaselt soov sündmusest eemale hoida ning ta vestles N. Zavialoviga. P.L-ile ja U.E-le järele läks I.R ütluste kohaselt aga alles pärast seda, kui viimased olid kannatanuga lõpetanud ja suundusid kaubanduskeskuse poole. See aga pole kooskõlas kohtuistungil antud ütlustega. Kohtukolleegium viitab ka I.R-i apellatsioonis

märgitule, mille kohaselt jõudis ta sündmuskohale, kui jutt käis pin-koodist, mis on jällegi vastuolus 08.12.2011 antud ütlustega.

7

Maakohus on ka asjakohaselt märkinud, et I.R on andnud vastuolulisi ütlusi kohtueelse menetluse kestel. Nimelt 08.12.2011 ütluste kohaselt pärast seda, kui P.L

tegi ettepaneku panna toime röövimine, ütles ta (s.o I.R ) kohe, et ei ole vaja seda

teha, see on ju tõsine paragrahv (kd 2 tl 33). Hiljem, s.o 08.02.2012 ütlustes, I.R

ütles, et sel ajal, kui P.L küsis mehelt pangakaardi PIN-koodi, ta (s.o I.R ) läks P.L-i ja U.E juurde ja küsis “Mida te siin jändate?“(kd 2 tl 114).

Seega nõustub kriminaalkolleegium maakohtuga, et I.R-i kohtueelses menetluses ja

kohtumenetluses antud ütlused on vastuolulised. I.R vastuolusid adekvaatselt

selgitanud ei ole, nentides vaid, et vastuolusid ei esine. Kriminaalkolleegium on ülaltoodust tulenevalt aga vastupidisel seisukohal. Seega luges maakohus põhjendatult I.R-i ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need tõendite kogumist välja.

2.2 Seoses I.R-i apellatsioonis esitatud väitega, et asjas on olemas ka tunnistaja

N. Zavialov, kes võib kinnitada, et I.R röövimist toime ei pannud, märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohus leidis (otsuse lk 17), et N. Zavialovi ütlused on ebausaldusväärsed, kuna tema poolt

kohtueelse ja kohtuliku uurimise käigus antud ütlused 29.05.2011 episoodi osas lahknevad oluliselt. Riigikohtu praktika kohaselt olukorras, kus süüdistatav on ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule

arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb

tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta (RKKKo nr 3-1-1-26-13, p 9). Seega on maakohus põhjendatult lugenud N. Zavialovi ütlused ebausaldusväärseks ka 16.07.2011 episoodi osas.

Kohtukolleegium soostub maakohtu hinnanguga jätta N. Zavialovi ütlused

ebausaldusväärsuse tõttu tõendite kogumist välja. Siiski märgib kohtukolleegium vastuseks apellatsioonis esitatud väitele, et N. Zavialovi kohtueelses menetluses antud ütlused ei kinnita I.R-i kaitseversiooni. N. Zavialovi 13.01.2012 ütluste kohaselt sai ta 16.07.2011 öösel

kokku P.L-i , U.E ja I.R-iga . Tema rääkis P.L-iga, kui neist

möödus meesterahvas jalgrattaga. I.R ja U.E jooksid mehele järele. Nad

peatasid kahekesi mehe ja hakkasid temaga midagi rääkima. Siis kuulis ta mürtsu, justkui

mehe kott kukkus maha ja siis jooksis mehe juurde ka P.L . I.R ja

U.E oli mehega dialoog, mingid asjad võeti ära, oli jutt pangakaardist, korterivõtmetest ja dokumentidest (kd 2 tl 82-83).

Seega nähtub N. Zavialovi kohtueelses menetluses antud ütlustest, et I.R suundus U.E-ga esimesena kannatanu poole ning viibis kogu kuriteo vältel sündmuskohal, mis

on vastuolus I.R-i seisukohaga toimunust ning seega lükkab ümber apellatsioonis esitatud väite, et N. Zavialov kinnitab I.R-i kaitseversiooni.

2.3 I.R tõstatab apellatsioonis küsimuse kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Apellant on seisukohal, et kannatanu oli alkoholijoobes ning ekslikult omistas I.R-ile tegevuse, millest apellant osa ei võtnud.

Maakohus on lugenud kannatanu M.R. i ütlused usaldusväärseks ning kohtukolleegium

nõustub sellega. Kannatanu M.R. on andnud kohtueelses menetluses järjepidevalt

vastuoludeta ütlusi. Kannatanu M.R. andis ütlusi, et temale 16.07.2011 tungisid kallale 3

noormeest. Üks nendest oli pikk blondiin, kasv umbes 178-180 cm, kõhna kehaehitusega,

pikemate juustega, heledas pluusis. Teised kaks tumedas ja lühemad. Üks nendest lõi teda

rusikaga vastu lõuga. Kannatanu kukkus ja tõusis kohe püsti. Blond noormees ütles talle: „Anna siia, mis sul olemas on“. Siis pöördus blondiin nendest ühe poole „Anna nuga“. Teine võttis välja noa ja hoidis seda noateraga tema poole ning kolmas otsis teda läbi. Kannatanu vastupanu ei osutanud, kuna kartis oma elu pärast. Läbiotsija võttis kannatanu pükste taskust

8 telefoni NOKIA C5, seejärel võttis abielusõrmuse. Blondiin küsis kannatanult „Mis sul kotis

on?“. Siis võtsid ära kaks kommipakki. Kogu röövimise protsessi juhtis blond noormees. №ormees noaga võttis tema käest käekella, teine võttis ära kaks hõbeketti. See, kes võttis ära

telefoni, küsis blondiini käest „mis jalgrattaga“. Siis läksid kõik minema (kd 2 tl 6, 20). Samasisulisi ütlusi annab kannatanu ka 26.03.2012 (kd 2 tl 139). I.R leiab apellatsioonis, et kannatanu tunnistas vastastamisel oma ütluste ebaõigsust.

Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. 29.03.2012 vastastamise protokollist nähtuvalt möönas kannatanu, et I.R seisis oma kaaslastest natuke eemal ja juhtis läbiotsimist.

Samuti nendib kannatanu, et on nõus, et I.R hakkas juhtima oma kaaslaste tegevust mitte kohe alguses, vaid natuke hiljem (kd 2 tl 162-163).

Kohtukolleegium ei soostu I.R-i tõlgendusega, et kannatanu eelnimetatud laused viitavad, et kõik tema antud ütlused on olnud ebaõiged. Kannatanu on ka vastastamisel järjekindlalt viidanud I.R-ile kui kuriteo toimepanemises osalenud isikule. Kannatanu küll möönas, et I.R võis seista natuke eemal ning alustada kaasosaliste juhendamist

veidi hiljem, kuid see ei väära kannatanu poolt ütlustes edastatud sündmuste käiku ning ei välista I.R-i osalemist kuriteos. Ka ei muuda kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks asjaolu, et ta

oli alkoholijoobes ning apellandi väitel ka šokiseisundis. Kannatanu M.R. on andnud järjepidevalt vastuoludeta ütlusi. Juba röövimisega samal päeval, s.o 16.07.2011 on ta andnud

üksikasjalikke kirjeldusi röövijate kohta ning selgitanud teda rünnanud isikute rolle kuriteo toimepanemisel (kd 2 tl 6). Juhul, kui alkoholijoove oleks mõjutanud tema ütlusi, oleks see pidanud väljenduma mäluhäiretes ning segaduses asjaolude osas, mida ütlustest ei nähtu. 3. I.R leiab apellatsioonis, et kohtulik uurimine on maakohtus toimunud ühekülgselt

ja ebaobjektiivselt, kuna maakohus on süüdimõistva otsuse tegemisel tuginenud vaid kannatanu ütlustele. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu järgmistel põhjustel.

KrMS § 233 lg 1 kohaselt võib kohus süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel kriminaalasja

lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses

kriminaaltoimiku materjali põhjal. Seega lahendab maakohus lühimenetluses kriminaalasja valdavad kohtueelses menetluses kogutud tõenditele tuginedes.

Maakohus on otsusest nähtuvalt tuginenud lisaks kannatanu ütlustele ka süüdistatavate P.L-i ning U.E ütlustele ja äratundmiseks esitamise protokollile (otsuse lk 16-

17). Maakohus on ka ekslikult märkinud, et röövimise objektiivne koosseis on tõendatud muuhulgas ka N. Zavialovi ütlustega, kuid otsuse lk 17 maakohus tuvastab, et N. Zavialovi ütlused on ebausaldusväärsed ning jätab nad tõendite kogumist välja. P.L ja U.E kohtumenetluses enda ülekuulamist ei taotlenud. P.L andis kohtueelses menetluses 16.01.2012 ütlusi, et 16.07.2011 kella 02.00 paiku

nad jalutasid koos I.R-i , U.E ja N. Zavialoviga Gerassimovi tänava pargis

Narvas. N. Zavialov otsustas ära minna. P.L hakkas temaga hüvasti jätma.

I.R ja U.E läksid natuke eespool. I.R ja U.E läksid

meesterahva juurde. Mees vedas käekõrval jalgratast. P.L jõudis I.R-i ja U.E juurde, P.L võttis mehelt sõrmest abielusõrmuse. U.E ähvardas meest noaga ning tõmbas tema käest ära käekella. P.L võttis mehelt kaelast ära kaks ketti. Ta kontrollis mehe jopetaskut ja võttis paremalt taskust mobiiltelefoni NOKIA C5 ning

väikese koti. Rahakotis olid dokumendid, pangakaart, pangakaardi PIN-kood. Meesterahval oli ka kilekott, kus oli kaks pakki komme. U.E võttis kommid ära. I.R seisis kogu aeg seal nende kõrval. Siis P.L, U.E ja I.R lahkusid (kd 2 tl 93-

9

94). 27.03.2012 ülekuulamisel andis P.L muuhulgas ütlusi, et röövimise käigus I.R tegevustest osa ei võtnud, mehelt ta asju ära ei võtnud (kd 2 tl 149). U.E andis kohtueelses menetluses ütlusi, et 16.07.2011 kella 02.00 paiku jalutas koos

I.R-i, P.L-i ja N. Zavialoviga. Kui ta läks P.L-i ja I.R-iga

jalgrattaga sõitnud mehe juurde, oli tal kaasas nuga. Ähvardas meesterahvast noaga, P.L sel ajal võttis mehe sõrmest abielusõrmuse. Tema isiklikult võttis meesterahvalt ära kaks pakki komme (kd 2 tl 53-54, 60, 104).

Kohtukolleegium, hinnates kannatanu ja kaassüüdistatavate eeltoodud ütlusi kogumis, on

seisukohal, et I.R-i osalus kõnealuse röövimise toimepanemises on tõendatud.

P.L-i ja U.E ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega süüdistatavate

rollijaotusest, s.o üks ähvardas noaga, teine otsis läbi ja kolmas seisis kõrval ja juhendas.

Kuigi kaassüüdistatavad ei kirjelda I.R-i tegevust põhjalikult, nähtub ütlustest I.R-i kohalolek röövimise toimepanemise ajal. Ka I.R-i apellatsioonis esitatud

väidet, et ta kaassüüdistatavaid keelas või läks neid tagasi kutsuma, kaassüüdistatavate ütlused ei kinnita.

Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tuginedes kogumis kannatanu M.R. i ja

kaassüüdistatavate P.L-i ja U.E ütlustele, on tõendatud I.R-i osalus

röövimise toimepanemises. Kannatanu on üksikasjalikult kirjeldanud teda rünnanud kolme

noormehe tegevust. Kannatanu on järjekindlalt sedastanud, et röövimist juhtis blond

noormees, andes korraldusi nii kannatanule kui kaassüüdistatavatele (kannatanu ütlused toodud käesoleva otsuse punktis 2.3). Kuna kannatanu ütlused on U.E ja P.L-i

tegevuse osas kooskõlas kaassüüdistatavate ütlustega ning samuti ei ole nad vastuolus ka I.R-i tegevuse osas, ei ole kohtukolleegiumil alust kannatanu ütlustes kahelda. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tundis kannatanu M.R. ära P.L-i (kd 2

tl 130-132) ja I.R-i (kd 2 tl 117-119). Õige on kaitsja väide, et äratundmiseks esitamise protokoll ei tõenda iseseisvalt, et I.R on röövimise toime pannud. Küll aga

on selle põhjal võimalik järeldada, et kannatanu ütlustes figureeriva heledapäise noormehe puhul on tegemist I.R-iga , sest ta tunti ära kasvu, juuste värvi, soengu, silmade värvi ja kehaehituse järgi. Käesoleval hetkel ei ole aga vaidlust selles, et I.R sündmuskohal viibis.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, mis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKK nr 3-1-1-88-06, p 11 ja RKKK nr 3-1-1-

127-06, p 6). Maakohus on hinnanud tõendite usaldusväärsust ning kõrvutanud omavahel

erinevaid tõendeid, mistõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi seisukohaga, et maakohus on kriminaalasja lahendanud ühekülgselt ja ebaobjektiivselt.

4. I.R märgib apellatsioonis, et tema tegevus on ebaõigesti kvalifitseeritud KarS § 200 järgi, kuna temal ei olnud ebaseadusliku omastamise eesmärki ning pärast kuritegu ei saanud tema röövitud esemeid endale. Kohtukolleegium apellandi seisukohaga ei nõustu.

Kaastäideviimise puhul tegutsevad isikud ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist

valitseb tegu (vt nt RKKK nr 3-1-1-97-04). Süüteokoosseisu realiseerimiseks ei pea iga

kaastäideviija realiseerima omakäeliselt kõiki koosseisu tunnuseid (vt RKKK nt 3-1-1-108- 06). Kaastäideviimisega on tegemist siis, kui iga kaastäideviija osalus süüteos täiendab teiste kaastäideviijate tegevust, et tulemuseks on ühtne tervik.

Kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal on tuvastatud, et I.R , U.E ja

P.L panid kannatanu M.R. i suhtes toime röövimise, mille käigus U.E

ähvardas kannatanut noaga ning P.L otsis kannatanut läbi. I.R viibis

10

sündmuskohal, andis korraldusi nii kannatanule kui ka kaassüüdistatavatele. Röövimise käigus võtsid P.L ja U.E kannatanult ära mitmed esemed.

Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et I.R oleks kannatanult midagi füüsiliselt ära võtnud või pärast röövimist endale jätnud. See aga ei välista röövimise koosseisu, kuna I.R andis röövimisse olulise teopanuse, mis koos

kaassüüdistatavate tegevusega moodustasid röövimise. I.R , U.E ja

P.L panid toime kannatanu röövimise kooskõlastatult, jagades vaikival kokkuleppel

omavahel rollid – I.R andis korraldusi, U.E ähvardas vägivallaga ning

P.L otsis kannatanut läbi esemete äravõtmise eesmärgil. I.R , andes kuriteo toimepanemisel korraldusi nii kannatanule kui ka kaassüüdistatavatele, valitses kuritegu koos teistega. Kuigi apellant väidab, et kuna tema röövitud esemeid endale ei saanud, ei olnud tal tahtlust

kuritegu toime panna, nähtub kuriteo asjaoludest vastupidist. I.R , P.L ja

U.E teadvustasid, et panevad toime röövimise, kuna kannatanu suhtes kasutati

vägivalda, teda ähvardati noaga ning võeti talt asjad ära. Asjaolu, et I.R neid asju endale ei saanud, ei oma tähtsust, kuna ta sai tegutsemisel aru, et need võetakse kannatanult

ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Seega on I.R-i tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi.

5. I.R ja tema kaitsja on apellatsioonides leidnud, et kriminaalasja lahendamisel on rikutud I.R-i kaitseõigust. 5.1 I.R märgib, et kohtueelsel uurimisel ei võimaldatud talle kaitsja abi. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et olukorrad, mil kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, on sätestatud KrMS § 45 lg 2 p-des 1-6. Käesolevas asjas viidatud asjaolusid ei esine. Küll aga on kahtlustataval KrMS § 34 lg 1 p 3 alusel vaieldamatu õigus kaitsja abile kogu kriminaalmenetluse vältel, kui kahtlustatav seda soovib. Ringkonnakohus tuvastas kriminaaltoimiku materjalide põhjal järgmist.

Kahtlustatava 08.12.2011 ülekuulamise protokollist nähtuvalt on I.R-ile selgitatud tema õigusi ja kohustusi kahtlustatavana (I.R-i allkiri protokollis) ning I.R on

aru saanud oma õigusest kaitsja abile kriminaalmenetluses, kuid ta keeldus ülekuulamisel kaitsjast (kd 2 lk 22-26, 33).

Kahtlustatava 08.02.2012 ülekuulamise protokollist nähtuvalt on I.R avaldanud, et (kd 2 tl 114). Samuti kahtlustatavana ülekuulamisel 29.03.2012 on I.R väitnud, et ta ülekuulamisel kaitsjat ei vaja ning kaitseb oma õigusi ise (kd 2 tl 157). Ka 29.03.2012 vastastamise protokollist nähtuvalt ei soovinud I.R uurimistoimingus osalemiseks kaitsjat (kd 2 tl 162).

Eelnevast nähtuvalt on I.R-ile selgitatud tema ülekuulamisel kahtlustatava õigusi ja kohustusi ja ta on korduvalt keeldunud kaitsja abist. Ebaõige on I.R-i apellatsioonis

esitatud väide, justkui oleks ta keeldunud kaitsjast ainult esimesel ülekuulamisel. Ringkonnakohtule jääb ka arusaamatuks I.R-i apellatsioonis esitatud väide, et kui ta

mõistis, et teda kahtlustatakse KarS § 200 järgi, taotles ta kaitsjat. 08.12.2011 ülekuulamise protokollis märgitud kahtlustuses oli nimetatud ka 16.07.2011 ja KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi kvalifitseeritud episood. Kahtlustuse sisu on märgitud ka teistes ülekuulamise protokollides,

millega I.R on neid allkirjastades tutvunud, sh ka vastastamise läbiviimisel tema ja kannatanu M.R. i vahel, mil I.R jätkuvalt keeldus kaitsjast. Seega, kuna I.R

11

on kohtueelses menetluses korduvalt keeldunud kaitsja abist, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks I.R-i väiteid kaitseõiguse rikkumisest. 5.2 Kaitsja leiab apellatsioonis, et I.R-i kaitseõigust on rikutud, kuna I.R ja tema kaitsjal ei olnud võimalust kohtuistungil küsitleda kaassüüdistatavaid.

KrMS § 233 lg 1 kohaselt lahendab kohus kriminaalasja lühimenetluses tunnistajaid,

asjatundjaid ja eksperte väljakutsumata kriminaaltoimiku materjalide põhjal. KrMS § 237

lg 5 kohaselt võib süüdistatav lühimenetluses kohtulikul uurimisel taotleda enda ülekuulamist.

Ringkonnakohus selgitab, et lühimenetlus on lihtmenetluse vorm, mille kohaldamisel

lahendatakse kriminaalasi kriminaaltoimiku põhjal. Süüdistatava õigus taotleda enda

ülekuulamist on eelkõige suunatud süüdistatava õigusele olla kohtu poolt ära kuulatud. Kohtukolleegium märgib, et I.R ja tema kaitsja pidid juba hetkel, mil nad nõustusid asja lahendamisega lühimenetluses, aru saama, et kaassüüdistatavaid küsitleda kohtuistungil

lühimenetluse regulatsiooni kohaselt ei ole võimalik (juhul, kui süüdistatavad seda ise ei

taotle). Juhul, kui kaitsja ei pidanud võimalikuks asja lahendamist kriminaaltoimiku materjalide põhjal, oleks tulnud asja lahendamisest lühimenetluses loobuda.

Samuti ei saa nõustuda väitega, et I.R-i ülekuulamist maakohtu istungil sisuliselt ei

toimunud. I.R on kohtuistungil kasutanud oma KrMS § 237 lg 5 sätestatud õigust

taotleda enda ülekuulamist. Maakohtu 20.11.2012 istungi protokollist nähtuvalt selgitas I.R oma versiooni kuriteo sündmuste käigust ning tema osalusest sellest (kd 5 tl 13 pöördel). 6. Apellandid on vaidlustanud I.R-ile mõistetud karistust.

Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud asjaoluga, et I.R on varasemalt kriminaalkorras karistatud (10 korda), ta on kandnud vanglakaristust ning ei ole teinud sellest

vajalikke järeldusi. Seega pidas maakohus vajalikuks I.R-ile vanglakaristuse

mõistmist. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolud maakohus ei tuvastanud ning mõistis I.R-ile KarS § 200 lg 2 p 7, 8 järgi karistuseks 3 aastat vangistust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga I.R-ile mõistetud karistuse liigi ja määra osas.

Kohtukolleegium märgib, et maakohtu põhjendusi karistuse miinimummääras mõistmisel

saab seostada asjaoludega, et I.R ei ole varasemalt karistatud röövimise eest. Samuti saab arvestada, et I.R ei kasutanud omakäeliselt kannatanu vastu vägivalda,

samas tuleb arvestada, et ta andis korraldusi teistele. Materiaalset kasu I.R kuriteo toimepanemisest endale ei saanud.

Samuti tunnistati I.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. Vastavalt KarS § 64 lg 1 üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõisteti I.R-ile

liitkaristuseks 4 aastat vangistust. Ringkonnakohus peab seda põhjendatuks, kuna

I.R-ile mõisteti röövimise eest karistus sanktsiooni miinimummääras, millele lisaks

mõisteti ta süüdi ka mitme varguse episoodi toimepanemises. Kohtukolleegium leiab, et

mõistetud karistus vastab I.R-i süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Alust selle vähendamiseks ei ole.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja karistati I.R vangistusega 2 aastat ja 8 kuud. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti karistusele Harju Maakohtu 31.01.2012 otsuse alusel

mõistetud 1 aasta vangistust ning mõisteti I.R-ile liitkaristuseks üksikkaristustest

raskeima suurendamise teel 3 aastat ja 8 kuud vangistust. Liitkaristusest arvati maha Harju

12

Maakohtu 31.01.2012 otsuse järgi täielikult ärakantud karistus, s.o 1 aasta vangistust, ning ärakandmisele kuulus 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Kuna käesolevas kriminaalasjas mõisteti I.R süüdi kuritegudes, mis on toime pandud

enne Harju Maakohtu 31.01.2012 otsuse kuulutamist, moodustas maakohus põhjendatult

liitkaristuse KarS § 65 lg 1 alusel, mis omakorda viitab KarS §-le 64. Kohtukolleegium

nõustub maakohtuga liitkaristuse mõistmises üksikkaristusest raskeima suurendamise teel,

arvestades kuriteoepisoodide hulka, I.R-i süü suurust ja mõistetud karistuse eripreventiivseid ja üldpreventiivseid eesmärke. Ebaõige on I.R-i seisukoht, et maakohus pole liitkaristuse mõistmisel arvestanud tema poolt Harju Maakohtu 31.01.2012 otsuse alusel ärakantud karistust, kuna maakohus on KarS

§ 65 lg 1 alusel liitkaristusest maha arvestanud eelmise kohtuotsuse järgi kantud karistuse.

Seega mõistis maakohus põhjendatult I.R-ile lõplikuks liitkaristuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. 7. Menetluskulud

I.R-i kaitsja vandeadvokaat S. Politšev esitas kaitsjatasu nõude 202,08 euro (sh

käibemaks 33,68 eurot) ulatuses. Nõue sisaldab kriminaalasja ja kohtuotsusega tutvumise,

apellatsioonikaebuse koostamise ja esitamisega seotud ajakulusid (8 pooltunni ulatuses, s.o

128 eurot), tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest (20 eurot), sõiduja majutuskulusid (20,40 eurot). Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega peab menetluskulud 202,80 euro ulatuses hüvitama I.R.

Mati Kartau Tiit Lõhmus Maarika Kuusk