4-13-1613/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-13-1613

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. aprill 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-1613 (2230,13,003647) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi

V.D

kaebus Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 26.02.2013 otsusele nr

2230,13,003647 V.D karistamises LS §

224 lg 1 ja LS § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg

1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlus- talitus

Kaebuse esitaja: V.D, ik: XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON V™S § 120 korras

1. Jätta V.D

kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 26.02.2013 otsusele nr 2230,13,003647 V.D karistamises LS § 224 lg 1 ja LS § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg

Lodeikini 26.02.2013 otsus nr 2230,13,003647 V.D karistamises LS § 224 lg 1 ja LS § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 04.04.2013. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva

jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 12.04.2013. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

06.05.2013. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.05.2013.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 26.02.2013 otsusega nr 2230,13,003647 karistati V.D LS § 224 lg 1 ja LS § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2

alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et

menetlusalune isik 04.02.2013 kell 00.56 Luise 4 juures Tallinnas juhtis mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liiris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,16 mg,

tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,21 +/- 0,05 mg/l, samuti juhtis tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõidukit, millega rikkus LS § 69 lg 5 ja § 73 lg 2 nõudeid ja pani sellega toime LS § 224 lg 1 ja § 207 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et taotleb vaidlustatud otsuse

tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas ning lisakaristuse tähtaja vähendamist 3 kuuni.

Kohtuvälise menetleja otsusest ei ilmne, et kohtuväline menetleja oleks arvestanud

menetlusaluse isiku selgitustega. Menetlusalune isik on selgitanud, et sõiduvajadus tekkis seoses 7 kuu vanuse poja haigestumisega, mistõttu tekkis vajadus sõita ööpäevaringselt lahti

olevasse Tõnismäe 5 asuvasse apteeki. Tagasiteel peeti kinni. Menetlusalune isik ei teinud

lõbusõitu, vaid käis ravimite järel ning sõitmine ei toimunud liiklustihedal ajal. Lubatud

alkoholipiirmäära ületavas seisundis sõiduki juhtimine oli ajendatud raskest isiklikust

olukorrast, mis on KarS § 57 lg 1 p 4 kohaselt karistust kergendav asjaolu. Lisaks on

menetlusalune isik tunnistanud oma süüd. Ei nõustu kohtuvälise menetleja seisukohaga, et

varasemad karistused ei ole suutnud mõjutada seaduskuulekalt käituma. Teda on küll 2010

karistatud samalaadse süüteo toimepanemise eest, kuid käesoleva väärteo toimepanemisele ajendas poja haigus. Varasemad trahvid on tasumata menetlusaluse isiku pere majanduslikust olukorrast tingitult ning ta on taotlenud trahvide asendamist arestiga. Menetlusalune isik on töötuna arvel ja otsib tööd. Ainukeseks eeliseks on juhtimisõiguse olemasolu, et leida töökoht

mõnes kuller- või transporditeenust osutavas äriühingus. Tunnistab oma süüd ja saab aru süüteo ohtlikkusest ega vaidle vastu lisakaristusele, kuid seda võiks vähendada kolmele kuule. Lisakaristuse tähtaeg jääks suvekuudele ja siis oleks rohkem hooajalisi töid, mille tegemiseks ei ole juhtimisõiguse omamine oluline.

Kohtuväline menetleja asus oma kirjalikus arvamuses seisukohale, et esitatud kaebus tuleb

jätta rahuldamata. Kohtuvälise menetleja arvamuse kohaselt ei tulnud kaebuse esitajale

mootorsõiduki juhtimise õiguse vajalikkus ootamatuna pärast kohtuvälise menetleja otsuse

koostamist. Isik, kellele on välja antud mootorsõiduki juhtimisõigus, on teadlik nii liiklusseaduses toodud nõuetest kui ka selles sätestatud sanktsioonidest. Seega ei saanud

menetlusalusele isikule tulla üllatuseks asjaolu, et liiklusnõuete rikkumise eest võidakse rikkujat lisaks rahalisele karistusele karistada ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise või

arestiga. Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et olukord, kus isik on rikkumisele

eelnevalt tarvitanud alkoholi, peab täiskasvanud isik enda sellisest seisundist kahtlemata

teadlik olema või pidi seda vähemalt võimalikuks pidama. See, et isik tundis end alkoholi

3

tarvitanuna kainena, näitab kohtuvälise menetleja arvates isiku enesekriitika puudumist,

kuivõrd ta ei ole suuteline oma seisundit objektiivselt hindama. Kohtuväline menetleja on

seisukohal, et kuivõrd menetlusalune isik viis end alkoholi tarbides teadlikult sellisesse

seisundisse, mis välistab mootorsõiduki juhtimise, ning ei veendunud seejärel piisava hoolsusega aktiivse tegevuse käigus oma kainuses, on kaebuse esitaja poolt õiguserikkumine

toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Juhul, kui isik peab omale mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolust sõltuva töökoha leidmist oluliseks, peab isik igapäevaelus valima

sellise käitumisviisi, mis tagaks temale juhtimisõiguse säilimise. Selline asjaolu ei ole aga

kaebuse esitajale soovitud mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo

toimepanemisest. Kaebuse esitaja poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele, et kaebuse esitaja on liikluses nii iseendale kui teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb

lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii isikule endale, kui ka teistele liiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajakski kui isikult on mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud ja ta aktiivselt mootorsõiduki juhina liikluses ei osale. Väärteoasjas ei ole

tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis välistaks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse kohaldamise. Mis puudutab menetlusaluse isiku väidet, et ta juhtis

mootorsõidukit juhile keelatud seisundis kuna pidi sõitma valveapteeki oma lapse haigestumise tõttu, siis kohtuväline menetleja on seisukohal, et antud väide on tõendamata ja käsitletav paljasõnalise väite ja eneseõigustusena, ega näita isiku süüd kergemas vormis.

Kohus, tutvunud esitatud kaebuse ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Väärteoasja materjalidest nähtuvalt kontrolliti liiklusjärelevalve käigus peatatud

menetlusaluse isiku juhitud sõiduki VW Vento registreerimismärgiga XXX andmeid Maanteeameti liiklusregistrist, milliste andmete kohaselt on sõiduki omanikuna registreeritud

Oleg V.D ning sõiduk on tehnoülevaatuse läbinud viimane kord 01.04.2011 ning järgmine kord pidanuks sõiduki esitama ülevaatusele hiljemalt 30.04.2012. Vastavalt LS § 73

lg 2 nõuetele peab liikluses kasutatav sõiduk olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Seega on üheselt tuvastatud, et menetlusalune isik juhtis 04.02.2013

sõidukit, mis tehnonõuetele vastavuse kontrolli tähtaegselt läbinud ei olnud. Liiklusseaduse

mõtte kohaselt karistatakse sellise nõude rikkumise eest sellise sõiduki juhti, mitte registrijärgset omanikku ning kaebuse esitaja väide selle kohta, et isa sõnul on auto korras, on sisutühi, kuivõrd sõiduki juht peab veenduma selles, kas kasutatav sõiduk on nõuetekohase kontrolli läbinud ja kas sellist sõidukit võib üldse liikluses kasutada. Sellist sõidukit juhtides

pani menetlusalune isik toime LS § 207 ettenähtud väärteo, millise toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

Mis puudutab lubatud alkoholipiirmäära ületamist, siis on kaebuse esitajal tuvastatud alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,16 mg/l. Kaebuses on menetlusaluse

isiku ülekuulamise protokollile viidates väidetud, et menetlusalune isik oli joonud kolm pooleliitrist õlut ning sõidukit asus juhtima kolme tunni möödudes ning tundis ennast täiesti kainena. Kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses on aga menetlusalune isik väitnud, et jõi kaks klaasi õlut ja tunni möödudes asus sõidukit juhtima. Seega on menetlusaluse isiku väited vastuolulised nii tarvitatud alkoholi koguse kui ka ajavahemiku osas, mis jäi alkoholi

tarvitamise ja mootorsõiduki juhtimise alustamise vahele. Sõltumata eelmärgitud väidetes

olevatest vastuoludest saab üheselt järeldada, et mootorsõidukit juhtima asudes oli

menetlusalune isik teadlik sellest, et ta on enne juhtima asumist alkoholi tarvitanud, kuid sellele vaatamata pidas vajalikuks sõidukit juhtida. Vastavalt LS § 33 lg 2 p 1 sätetele on juht

kohustatud enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida.

Kuivõrd kaebuse esitaja oli tarvitanud alkoholi ning temal tuvastatud seisundist saab järeldada, et ta enne sõidu alustamist oma terviseseisundit ei kontrollinud, siis asus kaebuse esitaja sõidukit juhtima teadmises oma seisundist, pannes temale inkrimineeritud väärteo toime tahtlikult. Kaebuses on esitatud väide, et väärteo toimepanemise tingis vajadus lapsele ravimeid tuua ja sõitmine ei olnud liiklustihedal ajal. Kohus leiab, et kehtiv liiklusseadus ei

näe ette selliseid õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Seejuures nähtub väärteoasjas

4

leiduvatest karistusandmetest, et selline seisund mootorsõiduki juhtimisel ei ole kaebuse esitajale võõras. Seega on kaebuse esitajal piisav eluline kogemus nii alkoholi mõjust kui ka

selle mõju all sõiduki juhtimise tagajärgedest. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et

tõendusliku alkomeetriga on kaebuse esitaja väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumine tõestatud ja kaebuse esitaja juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis, rikkudes LS § 69 lg 5 sätestatud keeldu, pannes sellega toime LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo.

Vastavalt LS § 224 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 – 0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 – 0,24 milligrammi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, so kuni 400 eurot või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning lõike 3 p 2 kohaselt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuust kuni 12 kuuni kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vastavalt LS § 207 sätetele karistatakse tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise eest rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 1 ja LS § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi kui

raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena rahatrahviga 100 trahviühikut, so 400 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 1 ettenähtud sanktsiooni ülemmääras ja

lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,21 +/- 0,05 mg,

kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust

laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,16 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise keskmine. LS § 207 sätestatud väärteo toimepanemisel on

tuvastatud, et kaebuse esitaja juhitud sõiduk oli tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbinud viimane kord 01.04.2011 ja järgmist kontrolli hiljemalt 30.04.2012 läbinud ei olnud. Seega

juhtis kaebuse esitaja sõidukit, mida ei oleks tohtinud liikluses kasutada juba vähemalt 10 kuud. Sellistest andmetest võiks teha järelduse, et juhul, kui kaebuse esitaja on seda sõidukit kasutanud juba pikemat aega, on ta liikluses sõiduki tehnoseisundi kontrollimatuse tõttu ohtlik

nii endale kui kaasliiklejatele. Seejuures on tegemist olukorraga, kus kaebuse esitanud isik

pani ühe teoga toime kaks ohtlikku rikkumist, juhtides sellist sõidukit ka juhile keelatud seisundis, mis kohtu arvates muudab isiku süü väärtegude kogumis suureks.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul leiab kohus, et väärtegude kogumis on

kaebuse esitanud isiku süü suur, mis peaks tingima ka karistuse mõistmise suhteliselt

maksimummäära lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja

raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole selliseid asjaolusid

tuvastanud ning ka kohus ei ole eelmärgitud asjaolude esinemist tuvastanud. Kaebuses märgitud viide KarS § 57 lg 1 p 4 sättele ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav, kuivõrd kaebuse

esitaja käitumine liikluses kujutas endast ohtu nii kaebuse esitajale enesele kui ka kaasliiklejatele ning selline ohu loomine lubatud alkoholipiirmäära ületavas seisundis ei saa

tingida karistuse kergendamist. Vältimatut esmaabi osutab erakorraline meditsiin ja kiirabi, kuid mitte keelatud seisundis sõidukit juhtiv juht. Mis puudutab süü tunnistamist, siis see ei

ole karistust kergendavaks asjaoluks. Seejuures tuvastati üks väärteokoosseis päringuga

Maanteeameti liiklusregistrile ja teine mõõtevahendit kasutades ning seda sõltumata süü tunnistamisest.

Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul

lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on

5

kaebuse esitajat karistatud viimaste aastate jooksul korduvalt ning kaebuse esitajal on 11 kehtivat karistust. Nendest viis viimast eranditult liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest.

Seejuures on kaebuse esitajal kehtiv karistus ka käesolevas väärteoasjas süüks arvatava

samalaadse väärteo toimepanemise eest ning kaebuse esitaja karistused ei jõua kustuda,

kuivõrd kaebuse esitaja paneb toime üha uusi väärtegusid. Samas on kaebuse esitajat karistatud ka pikemaajalise lisakaristusega. Sellised karistusandmed näitavad seda, et kaebuse esitaja ei ole teinud eelmisest karistusest järeldusi ja need karistused ei ole mõjutanud teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist

kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka

kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida.

Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab

järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Arvestades

kaebuse esitaja eelnevat kogemust, so tema karistamist samalaadse väärteo toimepanemise

eest, siis pidanuks kaebuse esitaja oma seisundist aru saama ka selleks abivahendeid

kasutamata. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt teise väärteo

toimepanemine. Arvestades seda, et kaebuse esitaja soovib leida tööd, milline on seotud

sõiduki juhtimisega, siis leiab kohus, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik, mida ta on korduvalt tõestanud. Kaebuse esitaja juhtis sõidukit nii keelatud seisundis kui ka juhtis sõidukit, millist ei tohi liikluses kasutada, millega seadis

kaebuse esitanud isik kohtu arvates ohtu eelkõige iseenda, rääkimata teiste kaasliiklejate tervisest ja võõrast varast, kuivõrd kasutas sõidukit, mille omanik ta ise ei ole. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul,

kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, liikluses kasutamiseks keelatud sõiduki

kasutamist ja õiguskorra kaitsmise huvisid, asjaolu, et kaebuse esitajat on varem karistatud

liiklusalaste väärtegude eest korduvalt rahatrahvidega ja seda, et teda on karistatud ka

lisakaristusega, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni ülemmääras ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra täielikult põhjendatud.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse LS § 224 sätestatud süüteo

toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne

selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seejuures tuleb arvestada ka isiku varasemat käitumist liikluses ning

kehtiva karistuse olemasolu viitab üheselt kaebuse esitanud isiku järjekindlale ohtlikule

käitumisele. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

Kaebuses on väidetud, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik kaebuse esitajal töö leidmisel.

Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et ka väärteo toimepanemise ajal oli see kaebuse

esitajale teada. Varasemate karistuste pinnalt on aga kaebuse esitaja teadlik sellest, et tema

enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse

ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord tema enese

tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, et ta oleks võimeline täitma endale võetud

kohustusi ja senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo

toimepanemisele eelnenud juhtimisõiguse olemasolust tulenenud mugavat olukorda vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest.

6

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata.

Märt Toming Kohtunik