4-13-388/10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 19. märtsil 2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Alari Möldre Kohtuistungi sekretär Helen Aasma, Kairit Mikkin Vaidlustatud lahend

Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse vanem Margus Pihl´i 02.01.2013.a. otsuse väärteo asjas nr 2302,12,009744 tühistamise nõudes. Kaebuse esitanud isik

J.F , isikukood: XXX, elukoht: XXX. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: J.F, kaebuse esitaja esindaja Tiina Raja,

kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri

Liiklusjärelvalve keskuse menetlustalituse

menetlusteenistuse (endine Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo avariitalitus) – esindaja: Helen Kommussar

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

Jätta J.F ´i kaebus rahuldamata ning Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse vanem Margus Pihl´i 02.01.2013.a. otsus väärteo asjas nr 2302,12,009744 muutmata.

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise korral on kohtuotsuse terviktekst

kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks

kättesaadav 10.04.2013.a..

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Väärteoasi nr.4-13-388

2

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse vanem Margus Pihl´i 02.01.2013.a. väärteo asjas nr 2302,12,009744 tehtud otsusega tuvastati, et J.F 21.06.2012.a. kell 02:00, Rae vallas, Harju maakonnas, TALLINN - TARTU - VÕRU - LUHAMAA mnt 11.43 km, juhtis mootorsõidukit, oma tegevusega ei hoidunud kõigest, mis võiks kahjustada teist vara, vältides kokkupõrget teed ületava põdraga, keeras paremale ja põrkas kokku teepiirdega, mis sai vigastada. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Ü OÜ ja Swedbank Liising AS-ile. Lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt politseile nõuetekohaselt teatamata.

Väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega.

Menetlusalune isik J.F rikkus sellega Liiklusseaduse § 16 lg. 1 ja Liiklusseaduse § 169 lg. 5 nõudeid, pannes toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad Liiklusseaduse § 223 lg. 1 ja Liiklusseaduse § 236 lg. 1 järgi.

Karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik on kaitsja vahendusel esitanud vastulause, milles ei tunnista oma süüd väärtegude toimepanemises. Vastulauses esitatut arvestatakse osaliselt Liiklusseaduse § 223 lg. 1 kohase väärteo osas.

Menetluse käigus kogutud materjalidega on tõendatud, et menetlusalune isik on toime pannud Liiklusseaduse § 169 lg. 5 nõuete rikkumise. Arvestades liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjude ulatust ja asukohta ning menetlusaluse isiku enda ütluseid leiab kohtuväline menetleja, et piisavalt tähelepaneliku ja hoolsa suhtumise korral pidi menetlusalune isik aru saama, et toimus liiklusõnnetus

ning seega tekkisid temale Liiklusseaduse § 169 loetletud kohustused, millised ta jättis täitmata.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kaitsja poolt vastulauses esitatud põhjendustega selles osas, et

menetlusalune isik ei saanud täita temal lasuvaid kohustusi, kuna telefoni aku oli tühi, sest ka menetlusaluse isiku enda ütluste kohaselt oli temal reaalne võimalus kasutada sündmuskoha vahetus läheduses asuvate tanklate sidevahendeid.

Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et Liiklusseaduse § 236 lg. 1 kohase väärteo toimepanemine

menetlusaluse isiku poolt on tõendatud, väärtegu on kvalifitseeritud õigesti ja karistatav liiklusseaduse alusel.

Menetlusalune isik on varasemalt toime pannud liiklusalaseid väärtegusid, mille eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seadusekuulekalt käituma ning sellest tulenevalt ja õiguskorra

kaitsmise huvides on antud juhul põhjendatud lisakaristuse määramine juhtimisõiguse äravõtmise näol. Liiklusseaduse § 223 lg. 1 kohase väärteo koosseisuliseks tunnuseks on varalise kahju põhjustamine

sõltumata selle ulatusest ja suurusest. Hinnates väärteoasjas kogutud materjale kogumis leiab

kohtuväline menetleja, et sõiduki teelt väljasõidu tagajärjel on tekitatud varaline kahju ning seega

esinevad Liiklusseaduse § 2 p 32 kirjeldatud liiklusõnnetuse tunnused. Arvestades menetlusaluse

isiku ütluseid leiab kohtuväline menetleja, et menetlusaluse isiku süü Liiklusseaduse § 223 lg. 1

kohase väärteo toimepanemises ei ole usaldusväärselt tõendatud s.o ei ole piisava kindlusega

tõendamist leidnud asjaolu, et liiklusõnnetuse põhjustas menetlusaluse isiku liiklusnõuetele

mittevastav tegevus või tegevusetus. Olemasolevate tõenditega ei ole võimalik tekkinud kahtlusi kõrvaldada ja seetõttu tuleb vastavalt KrMS § 7 lg 3 kõrvaldamata kahtlused tõlgendada menetlusaluse

isiku kasuks. Seega tuleb menetlusaluse isiku suhtes Liiklusseaduse § 223 lg. 1 alusel alustatud väärteomenetlus lõpetada seoses väärteokoosseisu puudumisega.

Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1, § 63 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja J.F-ile karistuseks Liiklusseaduse § 236 lg. 1 alusel rahatrahvi 155 trahviühiku

ulatuses, s.o. 620.00 eurot ja Liiklusseaduse § 236 lg. 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.

3

Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg. 1 p. 1 alusel Liiklusseaduse § 223 lg, 1 kohases väärteos.

KAEBUSE SISU

J.F´i lepinguline esindaja Tiina Raja esitas Harju Maakohtule kaebuse, milles palub

tühistada Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse vanem Margus Pihl´i 02.01.2013.a. otsuse väärteo asjas nr 2302,12,009744. J.F vaidlustab 02.01.2013 väärteoasjas nr 2302,12,009744 tehtud üldmenetluse otsuse täies ulatuses, kuna antud asjas puuduvad nii väärteo tunnused kui ka menetlusaluse isiku süüd kinnitavad tõendid.

21.06.2012 kella 02.00 ajal öösel juhtis J.F (edaspidi Kaebaja) Tallinn-Tartu mnt 11,43 kilomeetril sõiduautot, kui talle jooksis teel ette põder ja kokkupõrke vältimiseks põdraga pööras Kaebaja paremale ja sõitis vastu teepiiret. Kaebajal kaasas olnud mobiiltelefoni aku oli tühi ja kuna selgus, et sõidukiga on võimalik edasi sõita, siis sõitis Kaebaja koju ja helistas sealt kohe politsei lühinumbril 110 ning teatas kohe toimunud liiklusõnnetusest politseile. 02.07.2012 alustati nimetatud juhtumi kohta väärteomenetlust ja esimeseks menetlustoiminguks

oli sündmuskoha vaatlusprotokoll LÕ nr 1240. Sündmuskoha vaatlusprotokoll koostati

02.07.2012 Rahumäe tee 6 aadressil asuvas PPA Põhja prefektuuris ja sündmuskoha

vaatlusprotokollist selgub, et sündmuskoha vaatlust ei teostatud ja skeemi ei koostatud, kuna

politsei sündmuskohal ei käinud. Vaatlusprotokolli kohaselt toimus liiklusõnnetus 21.06.2012 öösel kell 02.00 ja nimetatud protokollile on märgitud, et liiklusõnnetuses oli kaks osalejat ja üks neist oli sõiduk. Teiseks osalejaks on märgitud OÜ Ü , kuid nimetatud firma esindaja nimi ja kontaktandmed ning ka selle esindaja allkiri vaatlusprotokollil puuduvad. Protokolli pöördel on

märge, et „tundmatu sõiduk sõitis otsa ja lahkus", kuid protokolli esimesel lehel on Kaebaja

sõiduki ja ka tema isikuandmed ja kaebaja allkiri. Seega on protokoll vastuoluline ja

arusaamatuks jääb selle protokolli koostamise eesmärk, sest see protokoll ei tõenda Kaebaja

süüd. Pigem vastupidi tõendab see protokoll seda, et ainuke sõiduk, mis osales selles

liiklusõnnetuses, ei olnud tundmatu ja samuti oli teada mootorsõiduki juht, kes osales

liiklusõnnetuses. Samas aga ei ole OÜ Ü esindajat väärteomenetluse käigus tunnistajana üle kuulatud ning kindlaks on tegemata ka kahju tekitamine.

03.07.2012 koostatud väärteomenetluse alustamise teate järgi osales liiklusõnnetuses tundmatu

sõiduk. Kui 02.07.2012 vormistatud sündmuskoha vaatlusprotokolli on märgitud liiklusõnnetuses osalenud sõiduki andmed ning Kaebaja nimi ja kõik kontaktandmed, siis kuidas

on võimalik järgmisel päeval vormistatud väärteomenetluse alustamise teates väita, et liiklusõnnetuses osales tundmatu juht ja sõiduauto.

21.11.2012 teostati asitõendi vaatlusprotokoll. Vaatluse käigus on vaadeldud PPA Põhja prefektuuri juhtimiskeskuselt saadud kõnesalvestuse faili koopiat CD plaadil, mis oli salvestatud politsei juhtimiskeskuse poolt juba 21.06.2012 kella 03.06.05 ajal. Kõne tuli juhtimiskeskusele telefoninumbrilt XXX ja nimetatud protokolli kohaselt kuulub telefoninumber XXX Kaebajale.

Kõnesalvestis tõendab tegelikult seda, et Kaebaja ei ole süütegu toime pannud. Nimelt selgub vaatlusprotokollist, et Kaebaja teatas toimunud liiklusõnnetusest kohe, s.o esimesel võimalusel

politseile ja juhtimiskeskusest vastati, et liiklusõnnetuse toimumise kohta tehakse teade

4

liikluskindlustusele. Protokollist selgub ka asjaolu, et politsei Kaebajale ühtki korraldust ei andnud. Seega ei jätnud Kaebaja nõuetekohaselt liiklusõnnetusest politseile teatamata nagu on kirjas süüdistuses.

04.12.2012 ajavahemikul 10.40 kuni 11.00 kuulati Kaebaja üle tunnistajana.

Kaebaja tunnistas tunnistajana ülekuulamisel, et toimus liiklusõnnetus, kuna talle

jooksis teele ette põder ja otsasõidu vältimiseks keeras ta rooli paremale ja põrkas

otsa teepiirdele. Kuna ta oli šokiseisundis ja mobiiltelefoni aku oli tühi, siis ei tulnud

ta selle peale, et lähedal asuvatest tanklatest telefoni küsida. Vaadanud

sündmuskohal auto üle, sõitis Kaebaja koju ja teatas sealt kohe liiklusõnnetusest

telefoni teel politseisse. Nagu eelpool öeldud, siis on kõne fikseeritud

juhtimiskeskuses 21.06.2012 kell 03.06.05. Oluline on siinjuures see, et Kaebaja ei ole

ülekuulamisel öelnud, et tal oli reaalne võimalus kasutada sündmuskoha vahetus

läheduses asuvate tanklate sidevahendeid nagu on kohtuväline menetleja väitnud üldmenetluse otsuses.

04.12.2012 ajavahemikul 11.20 kuni 11.25 kuulati Kaebaja juba üle menetlusaluse isikuna. Kaebaja jäi samal päeval tunnistajana ülekuulamisel antud ütluste juurde. 04.12.2012 koostati väärteoprotokoll. Väärteoprotokolli kohaselt pani Kaebaja toime LS §-s 223

lg 1 kvalifitseeritava väärteo rikkudes LS §-s 16 lg 1 sätestatud nõuet ja LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo rikkudes LS §-s 169 lg 5 sätestatud nõuet.

Kaebaja esitas väärteoprotokolli kohta vastulause. 02.01.2013 koostatud üldmenetluse otsuse

kohaselt arvestas kohtuväline menetleja esitatud vastulauset osaliselt ja lõpetas alustatud menetluse LS § 223 lg 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu, kuid süüdistuse ehk väärteo

lühikirjelduse järgi süüdistatakse Kaebajat üldmenetluse otsuse järgi ikkagi varalise kahju tekitamises ja liiklusõnnetusest mitteteatamises.

02.01.2013 on koostatud üldmenetluse otsus. Üldmenetluse otsus on vastuoluline ja paljasõnaline. Vastuolulisus seisneb selles, et nagu eelpool juba öeldud, siis lõpetas kohtuväline

menetleja osaliselt menetluse s.o varalise kahju tekitamise osas, kuid väärteo lühikirjelduses heidetakse Kaebajale ikkagi ette ka varalise kahju tekitamist. Kuna ühtki Kaebajat süüdistavat tõendit väärteoasja materjalides ei ole ning puuduvad ka süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud, siis jääb arusaamatuks määratud karistus ehk see, milliseid konkreetseid karistamise aluseid kohtuväline menetleja arvestas karistuse ja veel lisakaristuse määramisel.

Väärteo lühikirjelduse järgi süüdistatakse Kaebajat nii väärteoprotokolli kui ka üldmenetluse otsuse järgi selles, et tema 21.06.2012 kella 02.00 ajal öösel juhtis mootorsõidukit Harjumaal Rae vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 11,43 kilomeetril ja oma tegevusega ei hoidunud

kõigest, mis võiks kahjustada teist vara, vältides kokkupõrget teed ületava põdraga, keeras

paremale ja põrkas kokku teepiirdega, mis sai vigastada. Oma tegevusega põhjustas

liiklusõnnetuse ja varalise kahju Ü OÜ-le ja Swedbank Liising AS-le. Lahkus sündmuskohalt politseile nõuetekohaselt teatamata.

Ülalnimetatud süüdistus ehk väärteo lühikirjeldus koosneb kahest osast ehk kõik väärteo lühikirjelduses kuni viimase lauseni puudutab varalise kahju tekitamist, s.o liiklusseaduse §-s 223 lg 1 kirjeldatud tegu. Väärteo lühikirjelduse järgi süüdistatakse Kaebajat kuni viimase lauseni selles, et ta vältis põdraga kokkupõrget ja pööras paremale põrgates seetõttu kokku teepiirdega.

5

Üldsõnaliselt on süüdistusse märgitud, et Kaebaja oma tegevusega ei hoidunud kõigest, mis

võiks kahjustada teist vara. Millisest tegevusest pidi aga Kaebaja hoiduma, jääb ebaselgeks.

Süüdistuse järgi oli Kaebajal kaks võimalust. Esimeseks võimaluseks oli sõita otsa põdrale ja

teiseks võimaluseks, mida Kaebaja ka reaalselt kasutas, oli vältida kokkupõrget teed ületava põdraga ja pöörata paremale. Kaebaja kasutas viimast võimalust ja vältis kokkupõrget põdraga ning pööras paremale, kus põrkas vastu teepiiret. Kui hinnata kahte nimetatud võimalust, siis on ilmselge, miks Kaebaja valis teise võimaluse, sest põdraga kokkupõrkel oleks olnud kahjustused ilmselgelt suuremad ja oleks võinud kahjustada saada ka põder ning Kaebaja oleks võinud saada

kehavigastusi. Lisaks sellele on ka ilmselge, et kui teele ilmub ootamatu takistus, siis juht reageerib sellele takistusele ja antud juhul pööraski Kaebaja rooli paremale selleks, et vältida kokkupõrget põdraga. Kuna nimetatud faktis lõpetas kohtuväline menetleja üldmenetluse otsuses menetluse, siis on kõik väärteo lühikirjelduses kuni viimase lauseni antud asjas käesoleval ajal asjasse puutumatu.

Väärteo lühikirjelduse viimase lausega, s.o lahkus sündmuskohalt politseile nõuetekohaselt teatamata, süüdistatakse Kaebajat LS § 236 lg 1 kirjeldatud väärteo toimepanemises, kuid sellest

väärteo lühikirjeldusest ei ole võimalik aru saada, milles seisneb konkreetne rikkumine.

Asitõendi vaatlusprotokollist selgub, et Kaebaja teatas liiklusõnnetusest politseile ja politsei võttis teate vastu ning ühtki korraldust politsei Kaebajale ei andnud, mida Kaebaja oleks pidanud täitma.

Üldmenetluse otsuses ei ole märgitud ühtki tõendit, millele tugines kohtuväline menetleja karistuse määramisel. Ainuke tõend, millele kohtuväline menetleja viitas üldmenetluse otsuses,

on menetlusaluse isiku ehk Kaebaja enda ütlused ja ka neid ütlusi on kohtuväline menetleja

valesti tõlgendanud. Kaebaja ei öelnud ülekuulamisel, et tal oli reaalne võimalus kasutada sündmuskoha vahetus läheduses asuvate tanklate sidevahendeid, vaid ta selgitas, et ta oli pärast liiklusõnnetust šokiseisundis ja kuna selgus, et autoga oli võimalik edasi sõita, siis sõitis ta koju

ja sealt helistas politseisse. Väärteoasja materjalides olevad tõendid, s.o sündmuskoha

vaatlusprotokoll, asitõendi vaatlusprotokoll, Kaebaja ülekuulamise protokoll tunnistajana ja

menetlusaluse isikuna, ei tõenda Kaebaja süüd. Pigem vastupidi, kõik nimetatud tõendid kinnitavad vastupidist ehk seda, et menetlusalune isik ei ole toime pannud talle etteheidetavat väärtegu ja ta ei ole süüdi. Kokkuvõttes on Kaebajale karistus määratud LS § 236 lg 1 alusel 155 trahviühiku ulatuses, s.o 620 eurot ja LS § 236 lg 2 alusel on määratud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. LS § 236 lg 1 kohaselt on karistatav tegu, kui liiklusõnnetuses osalenud juht rikub politseile

liiklusõnnetusest teatamise nõudeid, kui teatamine on kohustuslik. LS § 169 lg 5 järgi tuleb

liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele sellistel juhtudel, kui tegemist on lahkarvamusega, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju

tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel.

Seaduse sellisest sõnastusest ilmneb, et süüteokoosseisu objektiivne külg eeldab seda, et politseid tuleb teavitada ja tegutseda vastavalt politsei korraldustele, kui esinevad LS §-s kohe

6

169 lg 5 märgitud juhud. Antud juhul teatas Kaebaja liiklusõnnetuse toimumisest politseile ja ka

kindlustusele ning kuna politsei Kaebajale ühtki korraldust ei andnud, siis ei olnud Kaebajal kohustust ühtki korraldust täita.

Nimetatud kahes liiklusseaduse paragrahvis ei ole kirjas, et liiklusõnnetuse toimumisel peab liiklusõnnetuses osalenu öösel ilma sidevahenditeta jääma sündmuskohale. Kaebaja teatas kohe esimesel võimalusel nagu on ette nähtud LS §-s 169 lg 5 politseile, et ta sõitis põdrale otsasõidu vältimiseks otsa teepiirdele. Nimetatud paragrahvis ei ole sellist kohustust, et liiklusõnnetuses

osaleja peab liiklusõnnetusest teatama otse sündmuskohalt. Mõiste „kohe" puhul on tegemist

määratlemata õigusemõistega ning võttes arvesse, et Kaebaja mobiiltelefoni aku oli tühjaks saanud, siis sõitis ta pärast liiklusõnnetuse toimumist koju, pani telefoni laadima ning helistas kohe politseisse. Teepiirdel ei olnud ega ole kirjas teepiirde omaniku nime ega kontaktandmeid ning Kaebaja ei ole ekspert, et hinnata kohapeal kas ja milline kahju on tekitatud teepiirdele ja

isegi väärteomenetluse käigus ei ole kohtuvälised menetlejad kindlaks teinud, kas ja milline

kahju on tekitatud, sest süüdistuses märgitud firmade esindajaid ei ole menetluse käigus tunnistajatena väärteo asjaolude osas üle kuulatud. Politseile liiklusõnnetusest teatades avalikustas Kaebaja kohe pärast liiklusõnnetuse toimumist oma kontaktandmed ja seega on väärteomenetluse teates vale väide, et liiklusõnnetuse põhjustas tundmatu sõiduk. Üldtuntud on asjaolu, et telefoniga, mille aku on tühi, ei ole võimalik helistada

ning Kaebaja sõitis koju ja helistas sealt politseisse kohe, kui oli telefoni laadima pannud. Politsei juhtimiskeskus võttis liiklusõnnetuse teate vastu ja asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab seda. Seega ei saa süüdistada Kaebajat selles, et ta jättis politseile liiklusõnnetusest teatamata.

Samuti teatas ta toimunud liiklusõnnetusest samal päeval ka kindlustusele, mida kinnitab

väärteoasja materjalide juurde lisatud sõidukikahju hüvitise taotlus. Väärteoasjas kogutud ja

käesoleva kaebuse punktis 1 loetletud kõik tõendid kinnitavad seda, et Kaebaja ei ole toime

pannud talle etteheidetavat väärtegu. Subjektiivsest küljest eeldab antud tegu vähemalt ettevaatamatust, kuid antud juhul ei saa rääkida ettevaatamatusest, sest kõik tõendid kinnitavad seda, et Kaebaja teatas liiklusõnnetusest kohe, s.o esimesel võimalusel politseile ja tõendatud on ka see, et politsei Kaebajale ühtki korraldust ei andnud, mida Kaebaja oleks pidanud tegema.

Kuna seaduses ei ole kohustust jääda sündmuskohale, siis teatas Kaebaja politseile kohe, s.o

esimesel võimalusel, kui oli pannud telefoni laadima. Kokkuvõttes puuduvad antud asjas nii süüteokoosseisu objektiivsed, kui ka subjektiivsed tunnused ja Kaebaja süü. Kindlustus tunnistas alguses liiklusõnnetuse toimumist, mida kinnitab 08.08.2012 kella 9.13 ajal

Andrus Reidi poolt saadetud e-kiri. Viimati nimetatud kiri oli lisatud väärteoasja materjalide juurde. Vaidlus tekkis siis, kui kindlustus püüdis põhjendamatult kindlustushüvitist vähendada ja Kaebaja sellega ei nõustunud.

KOHTUS TUVASTATUD ASJAOLUD

7

Toimunud kohtuistungil , et ta taotleb otsuse tühistamist ja väärteoasjas avaldas J.F menetluse lõpetamist süüteokoosseisu puudumise tõttu. Ta käis liikluseksamil 2001.a., saab aru, et kahju on tekkinud 582,00 eurot. Saab oma rikkumisest aru. Muud võimalust ei olnud. Põrkas vastu piiret ja siis tee äärde. Ta ei teadnud, kellele see piire kuulub.

Kaebuse esitaja kaitsja avaldas kohtulike vaidluste käigus, et nad jäävad oma seisukohtade juurde, mis kaebuses olid. J.F ei jätnud politseile teatamata liiklusõnnetusest, ta lahkus küll sündmuskohast, kuid tal oli mobiiltelefon tühjaks saanud, tal ei olnud teist võimalust.

Kas tal oleks olnud võimalust kasutada läheduses asuvas bensiinijaamas telefoni, seda

menetluse käigus tuvastatud ei ole. Kuna liiklusõnnetuses osales ainult üks juht, teepiire ei tekitanud midagi liiklusõnnetuses. Kui jäeti kirjalikult vormistamata, siis ilmselgelt oleks ainult

üks osapool selle kirjutanud. J.F on karistatud selle eest, et ta ise teavitas politseid.

Muudmoodi seda poleks olnud võimalik tõendada, kui ainult tema enda ütlused. Ta helistas, kuid ta helistas natuke hiljem, siis kui tekkis võimalus.

Kohtuvälise menetleja esindaja jäi kohtuvaidluste käigus kohtueelses menetluses tehtud otsuse

juurde. Jäi ka seisukoha juurde, mis on välja toodud enne istungit. Kohtuvälise menetleja

esindaja viitas Riigikohtu otsusele Merle – Marylin Rihma asjas, millega tutvuti ka eelmisel

istungil. Antud juhul on väärteo toimepanek tõendamist leidnud. Menetleja märgib ära, et liiklusseadus ei loo mingeid erisusi seaduskuulekale inimesele liiklusõnnetuse kohalt lahkumise osas. Isik võis küll hilisemalt politseile teatada, kuid liiklusseadus on selline, määrab selgelt ära mismoodi peab peale õnnetust käituma. Küsimus on lahti kirjutatud ka Riigikohtu poolt, kus on ära märgitud see, et kokkuleppeks peetakse sündmuskohal kirjalikku kokkulepet, süü peab olema lahendatud ja kirja pandud koha peal. Selliseid Riigikohtu lahendeid on ka teisi. Ei näe mingit põhjust väärteomenetluse lõpetamiseks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ja väärteoasja materjalidega, kuulanud ära

menetlusosalised, asub seisukohale, et Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo avariitalituse menetlusteenistuse vanem Margus Pihl `i 02.01.2013.a. otsus väärteoasjas nr 2302,12,009744 tuleb jätta muutmata ja J.F `a kaebus rahuldamata.

Eelnimetatud otsusega on J.F `at karistatud Liiklusseaduse § 169 lg. 5 nõuete

rikkumise eest Liiklusseaduse § 236 lg. 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest

Liiklusseaduse § 236 lg. 1 alusel rahatrahviga 155 trahviühiku ulatuses, s.o. 620.00 eurot ja

Liiklusseaduse § 236 lg. 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Liiklusseaduse § 169 lg. 5 esimese lause kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja

ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele.

J.F on 04.12.2012.a. tunnistajana ülekuulamisel avaldanud, et 21.06.2012.a. kella 02.00 ajal öösel ta juhtis mootorsõidukit Tallinn-Tartu maanteel suunaga Tartu poole. Enne Jüri ringteed, vältimaks kokkupõrget põdraga, pidurdas ta ja keeras ka rooli paremale ja tema poolt juhitud sõiduk põrkas vastu teepiiret. Autol sai vigastada parem esinurk ja külg. Tema telefoni aku oli tühi ja ta ei tulnud selle peale, et lähedalasuvatest tanklatest telefoni küsida. Vaatas auto üle ja sõitis Kosele. Sai telefoni laadima ja teavitas juhtunust politseid. Peale kokkupõrget oli teepiire püsti. Katki ei olnud, oli vaid muljutud või kõver.

8

04.12.2012.a. menetlusaluse isikuna ülekuulamisel avaldas J.F , et jääb tunnistajana

ülekuulamisel antud ütluste juurde ja lisab, et sündmuskohalt ta ei lahkunud tahtlikult ja võimalus teatada politseile oli alles Kosel, kuna telefoni aku oli tühi. 27.02.2013.a. kohtuistungil kinnitas J.F asjaolu, et põrkas vastu piiret ja siis tee äärde. Ta ei teadnud, kellele see piire kuulub. J.F ei eita, et tema auto põrkas vastu teepiiret ning kahjustada said nii auto kui ka teepiire. Seega pidi J.F aru saama, et teepiirde kahjustumise tõttu võis keegi kahju saada.

Lähtuvalt OÜ Ü poolt 21.09.2012.a. Eesti Liikluskindlustuse Fondile esitatud kahjunõudest, tekitati OÜ Ü seoses liiklusõnnetusega varaline kahju (kahjustada sai teepiire, piirdepostid, tähispost ja liiklusmärk koos postiga) summas 582 eurot.

Seega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud asjaolu, et peale sündmuse toimumist ei olnud

J.F `ale varalise kahju saaja teada. Sellises olukorras käitumine on reguleeritud Liiklusseaduse § 169 lg. 5 sätestatuga, mille kohaselt oleks tulnud juhtunust teavitada koheselt

politseid. Kohus on seisukohal, et Liiklusseaduse § 169 lg. 5 tuleb vaadelda koostoimes

Liiklusseaduse § 169 lõikes 6 sätestatuga, mille kohaselt tohib sõidukit või liiklusõnnetusse

puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu või ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.

Käesoleval juhul nimetatud alused puudusid. J.F ei olnud vajadust transportida haiglasse kannatanut ning samuti jäi tema auto peale teepiirdele otsasõitu tee äärde, mistõttu ei olnud teiste sõidukite liiklus võimatu. Seega polnud J.F `al mingisugust põhjust

autoga ära sõita. Mobiiltelefoni tühi aku ei ole kohtu hinnangul Liiklusseaduse § 169 lg. 6 sätestatud õigustavaks asjaoluks.

Liiklusseaduse § 169 lg. 4 kohaselt ei ole liiklusõnnetusest vaja politseile teatada, kui on

täidetud kõik järgmised tingimused: 1) inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või

liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli; 2) liiklusõnnetuses

osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel; 3) hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on

loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; 4) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ja 5) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud. Käesoleval juhul ei ole Liiklusseaduse § 169 lg. 4 p. 5 sätestatud nõuet täidetud, kuna varalise

kahju saaja ei olnud teada. Nimetatud asjaolu on tunnistanud ka J.F 27.02.2013.a. kohtuistungil avaldades, et ta ei teadnud, kellele teeäärne piire kuulub.

Analoogset olukorda on vaaginud EV Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 22.09.2008.a.

lahendis 3-1-1-48-08 ning kinnitanud seisukohta, mille kohaselt . Nimetatud Riigikohtu lahendi valguses oleks J.F koheselt, kui temale sai teatavaks asjaolu, et ta ei tea kahju saajat, teavitama juhtunust politseid.

Kohus ei pea usutavaks J.F-i väiteid selle kohta, et ajendatuna soovist teavitada politseid lahkus sõidukiga sündmuskohalt, kuna tema telefoni aku oli tühjaks saanud. Väärteoasja toimikus leheküljel 5 olevalt fotolt nähtub, et sündmuskohast mõnikümmend meetrit

Tallinna poole asub tankla. Toimiku leheküljel 52, 53, 55 ja 56 olevatelt fotodelt nähtub, et

sündmuskohast mõnikümmend meetrit Jüri poole asub teisel pool sõiduteed firma Lukoil bensiinitankla. Seega oli J.F `al võimalus pöörduda mõlemasse tanklasse uurimaks

9

politsei teavitamise võimalikkusest. Paraku J.F lähtus ainult asjaolust, et tema

mobiiltelefon ei töötanud ning uurimata muid võimalusi politsei teavitamiseks, lahkus oma autoga sündmuskohalt. Väärteotoimiku leheküljel 128 olevast nähtuvalt on kõne politsei asitõendi vaatlusprotokollist

juhtimiskeskusesse tehtud 21.06.2012.a. kell 03:06:05. J.F-i enda ütluste kohaselt

toimus teepiirde vastu sõitmine kella 2:00 ajal. Nimetatud aja on märkinud J.F ka

väärteotoimikus leheküljel 9 – 10 oleval Eesti Liikluskindlustuse Fondile 21.06.2012.a.

esitatud sõidukikahju hüvitamise taotluses. Väärteotoimikus leheküljel 14 olevat kõnede

eristusest nähtuvalt on 21.06.2012.a. kell 01:42:46 kasutatud J.F-i telefoniga

internetiteenust, kell 02:45:35 on tehtud kõne Soome telefoninumbrile ning kell 03:04:42 ja 03:04:44 on saadetud kohalik SMS, peale mida on alles pöördutud politsei numbrile 110 kell 03:06:05. Kohtu hinnangul on eeltooduga tõendamist leidnud J.F-i poolt Liiklusseaduse § 169 lg. 5 rikkumine, mis seisnes selles, et ta ei teavitanud koheselt peale seda kui kahju oli tekkinud ja kahju saajat ei olnud teada, juhtunust politseid.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Sellest tulenevalt peab kohus võimalikuks otsustuse tegemise J.F `a kaebus

rahuldamata jätmise ning Politsei-ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

avariitalituse menetlusteenistuse vanem J.F-i 02.01.2013.a. otsuse väärteoasjas nr 2302,12,009744 muutmata jätmise kohta.

Kohus juhindub VTMS § 132 punktist 1, § 133, § 134, § 135.

Kohtunik:/allkiri/ Koopia õige Kohtunik: