1-13-2674/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1-13-2674 1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-13-2674 (13230200061) Kohtunik Eha Popova Kohtuistungi sekretär Hedvig Payne Tõlk Natalia Senkevitš Kriminaalasi I.F süüdistuses KarS 424 järgi lühimenetluses Prokurör Maigi Simson

Süüdistatav I.F

elukoht XXX, ik XXX, ilma kodakondsuseta, keskeriharidus, ei tööta, varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Riine Lumiste RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 173 lg 1 p 1; 175 lg 1 p 4, 9; 237; 238 lg 1 p 3; 238 lg 2; 256-4, 256-5; 311 ja 313.

Tunnistada süüdi järgi ja mõista karistuseks 2 (kaks) kuud I. KarS § 424 F vangistust.

Vähendada KrMS § 238 lg. 2 alusel I.F-ile mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 1 (üks) kuu ja 10 (kümme) päeva.

Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.-21.03.2013.a, s.o 2 (kaks) päeva, ärakandmisele kuulub vangistus 1 (üks) kuu ja 8 (kaheksa) päeva.

Vastavalt KarS § 73 määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele kui I.F ei pane 3 (kolme) aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

Vastavalt KarS § 50 lg 1 p 1 võtta I.F-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 7 (seitsmeks) kuuks.

1-13-2674 2

Vastavalt LS § 127

on kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates I.F loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Kohaldada I.F suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina elukohast lahkumise keeldu.

Välja mõista I.F riigituludesse sundraha 240 eurot ja menetluskulud 115,20 eurot.

Sundraha ja menetluskulud tuleb tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 (kaheteistkümne) kuu

jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

10220034796011 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr 221023778606 Swedbank AS-is või arvelduskontole nr 333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis, viitenumber 2800049777.

Menetluskulude tasumist tõendavad maksekorraldused esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kantseleile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15

päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav, teatades

apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul, alates resolutiivosa kuulutamisest.

TUVASTATUD ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHAD

I.F on kohtu alla antud KarS § 424 järgi süüdistatuna selles, et ta juhtis 20.03.2013.a kella

00:35 ajal Tallinnas Paldiski mnt 52 asuva maja juures mootorsõidukit Ford Mondeo,

registreerimismärgiga XXX, olles joobeseisundis [alkoholijoove 0,84 mg/l laiendmääramatusega ± 0,07 mg/l (lõplik tulemus 0,77 mg/l)]. Sellise käitumisega rikkus I.F LS § 69 lg 1 ja lg 4 p 1 nõudeid. Seega pani I.F toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistatav I.F tunnistab end täielikult süüdi esitatud süüdistuses ja seletab, et ta juhtis

20.03.2013.a mootorsõidukit Ford Mondeo, registreerimismärgiga 313ASO, olles alkoholijoobes (tl 2-3, 32). Süüdistatav kahetseb oma tegu (tl 3).

Süüdistatava süü inkrimineeritava kuriteo toimepanemises on peale tema isikliku omaksvõtu täielikult tõendatud järgmiste kriminaalasjas kogutud tõenditega:

- isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolliga (tl 5-6), millest nähtub, et I.F peeti

seoses joobes juhtimisega kinni 20.03.2013.a kell 00:35 Tallinnas Paldiski mnt 52 juures; - tunnistaja M. Türki ütlustega (tl 9), millest nähtub, et ta nägi, kuidas 20.03.2013.a kella 00:35

paiku sõitis sõiduauto Ford Mondeo, reg.märk XXX, Tallinnas mööda Paldiski mnt Õismäe suunas ebakindla sõidustiiliga ning sõiduki kontrollimisel selgus, et seda juhtis alkoholijoobes I.F; - tõendusliku alkomeetri näidu ja protokolliga (tl 13-14), millest nähtub I.F tuvastatud

joobeseisund ning joobe tuvastamise käik.

Kriminaalasjas kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et I.F

juhtis otsese tahtlusega

mootorsõidukit alkoholijoobes ja tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 järgi. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra

1-13-2674 3

kaitsmise huvisid. KarS § 424 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase

vangistuse. Praktika kohaselt tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast ja seejärel arvestada

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.10.2011.a otsus

asjas nr 3-1-77-11, p 11). Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, karistust

raskendavad asjaolud puuduvad. I.F ei tööta, teda on väärteokorras korduvalt karistatud rahatrahvidega, mis on osaliselt tasumata. Samuti on I.F 2011.a detsembris väärteokorras

karistatud joobes juhtimise eest ning lisakaristusena võeti temalt ära sõiduki juhtimise õigus 6 kuuks. Kohtu hinnangul ei ole I.F võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel

viisil ei ole ilmselget võimalik saavutada karistuse eesmärke. Arvestades seda, et I.F on

varem kriminaalkorras karistamata, leiab kohus, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada

sanktsiooni miinimummäära lähedase vangistusega. Samas ei pea kohus vajalikuks reaalse

vangistuse kohaldamist. Riigikohus on asunud seisukohale, et isiku karistusest tingimisi

vabastamine kui ka vangistuse asendamine üldkasuliku tööga on võimalik üksnes väikese

raskusastmega kuritegude puhul, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on

märkimisväärsete erisustega (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-03). Karistusest tingimisi

vabastamiseks ei pea siiski nii kuriteo asjaolud kui süüdlase isik olema mõlemad

märkimisväärsete erisustega, vaid piisab kas kuriteo toimepanemise asjaolude või isikut

iseloomustavate asjaolude märkimisväärse eripära tuvastamisest (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-

06). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada KarS § 73 kohaldamisega.

Kohus nõustub prokuröri seisukohaga, et I.F liiklusalase käitumise mõjutamiseks tuleb

tema suhtes lisakaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. I.F ütlustest nähtuvalt pani ta kuriteo toime tahtlikult. Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik ühelt poolt õiguskorra ja teiste liikluses osalejate kaitsmise huvides, teiselt poolt selleks, et

I.F ise mõistaks, et nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara ohustaval viisil käitumine liikluses on täiesti lubamatu. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-26-03 on asutud seisukohale, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu

inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid

õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki

joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui isikut on korduvalt karistatud mootorsõiduki

juhtimise eest alkoholijoobes, tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-10-03, 3-4-1-

2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-54-07). Käesolevas asjas ei ole kohus tuvastanud ühtegi erandlikku asjaolu, mis õigustaks I.F-ilt juhtimisõiguse äravõtmata jätmist.

Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada ka

menetluskulud. Menetluskuludeks antud asjas on KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt määratud

kaitsjale makstav tasu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Süüdimõistetu on kohustatud sundraha ja menetluskulud tasuma KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 12 kuu jooksul.

Tsiviilhagi esitatud ei ole.

Eha Popova Kohtunik