1-12-7573/34 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-7573 Kohtukoosseis

Kohtunikud Urmas Reinola, Pavel Gontšarov, Malle Preimer Kriminaalasi

Georg Ploome süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9; §

201 lg 2 p 1; § 215 lg 2 p 2 ja § 424 järgi;

T.J süüdistuses KarS § 215 lg 2 p 2 ja § 263 p 4 järgi; J.T süüdistuses KarS § 215 lg 2 p 2 ja § 263 p 1, 4 järgi; M.F-ina süüdsituses KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 2 p 2 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Kriminaalasja lahendamise viis

Harju Maakohtu 17. detsembri 2012 otsus lühimenetluses Kirjalik menetlus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Georg Ploome kaitsja adv Kristina Suvalova, süüdistatava T.J kaitsja adv Meelis Masso

Süüdistatav

Georg Ploome, ik 39305302524, emakeel eesti keel, Eesti

Vabariigi kodanik, põhiharidusega, eluk. XXXX-XXXXX

XXX XX-X, XXXXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX,

XXXXXXXX, ei tööta, varem kohtulikult karistamata,

kahtlustatavana kinni peetud 20.-21.06.2011, 20.- 21.09.2011, 02.11.2011, 12-13.01.2012, 02.-03.02.2012;

T.J, ik XXX, emakeel eesti keel,

Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidusega, eluk. XXXXX

XXX X-XX, Tallinn, töövõimetu, varem kohtulikult karistamata, kahtlustatavana kinni peetud 20.-21.06.2011.

2 Teised apellatsioonimenetluse pooled

RESOLUTSIOON

süüdistatav Georg Ploome, süüdistatav T.J,

prokurör Kristiina Savtšenkova, kannatanu P. R, kannatanu K. K

1. Tühistada Harju Maakohtu 17. detsembri 2012 otsus

osaliselt, nimelt kannatanu P. R-i tsiviilhagi osalise rahuldamise osas ja teha uus otsus, millega rahuldada P.

R-i tsiviilhagi 6000 (kuus tuhat) euro ulatuses, mõistes nimetatud summa välja J.T-lt.

2. Täiendada Harju Maakohtu 17. detsembri 2012 otsust

Georg Ploomele mõistetud karistuse, liitkaristuse

moodustamise ja katseaja pikkuse määramise motiivide osas. 3. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt. 4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

5. Määrata Kristina Suvalova Advokaadibüroole

makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Georg Ploomele

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 153

(ükssada viiskümmend kolm) eurot ja 60

(kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 25 (kakskümmend viis) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 1. aprillil 2013 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 17. detsembri 2012 otsusega lühimenetluses mõisteti Georg Ploome süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja karistati vangistusega 1 aasta; süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud; süüdi KarS § 215 lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud; süüdi KarS § 424 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti liitkaristuseks vangistus 1 aasta 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 1 aasta. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg 20.-21.06.2011, 20.-21.09.2011, 02.11.2011, 12-13.01.2012, 02.-03.02.2012, s.o 9 päeva. KarS § 74 lg 1 kohaselt määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui G.

Ploome 2 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1

3 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid Tallinna vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all.

T.J mõisteti süüdi KarS § 215 lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud; süüdi KarS § 263 p 4 järgi ja karistati vangistusega 8 kuud. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti liitkaristuseks

vangistus 1 aasta. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning

lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 8 kuud. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.-21.06.2011, so 2 päeva. KarS § 74 lg 1 kohaselt määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui T.J 2 aastase kasteaja jooksul ei pane toime uut

tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid Tallinna vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all.

Sama otsusega tunnistati süüdi ja karistati J.T KarS § 215 lg 2 p 2 ja § 263 p 1, 4 järgi ning

M.F-i KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 215 lg 2 p 2 järgi, kuid nende osas apellatsioonimenetlust ei toimu.

T.J-ilt ja J.T-lt mõisteti Tallink Takso AS kasuks välja 127.70 eurot (nimetatud summa

kuulub tasumisele solidaarselt koos R. R-ga, kellele kohustus tasuda Tallinnk Takso AS-le 191,70

eurot on pandud 25.05.2012 Põhja Ringkonnaprokuratuuri kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrusega kriminaalasjas nr.11230107337, summast 191.70 eurot on 64 eurot tasunud J.T).

G. Ploomelt, J.T-lt, T.J-ilt ja M.F-ilt mõisteti solidaarselt P. R-i kasuks välja 6150

eurot; G. Ploomelt mõisteti R. K kasuks välja 1650 eurot; G. Ploomelt ja M.F-ilt mõisteti solidaarselt K. K kasuks välja 1984,17 eurot, mis tuleb tasuda solidaarselt koos R. J-ga, kellelt sama summa on K. K kasuks välja mõistetud Harju Maakohtu 12.06.2012 kohtuotsusega nr.1-12-5343.

G. Ploome’lt mõisteti menetluskuludena välja riigieelarve tuludesse sundraha 435 eurot, toimikust koopiate tegemise kulu 1,35 eurot ja sõiduki teisaldamise kulud 5,72 eurot.

T.J-ilt mõisteti menetluskuludena välja riigieelarve tuludesse sundraha 435 eurot, toimikust koopiate tegemise kulu 1,35 eurot ja sõiduki teisaldamise kulud 5,72 eurot.

VÕS § 1053 lg 2 kohaselt alaealisel T.J rahaliste vahendite puudumisel tsiviilhagid ja

menetluskulud välja mõista tema seaduslikult esindajalt R T.J-ilt. Kaitsjatasud jäeti riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel.

2.

G. Ploomele oli esitatud süüdistus KarS § 215 lg 2 p 2 järgi selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja

kooskõlastatult koos T.J-i, J.T ja M.F-iga, kasutas omavoliliselt ajutiselt ajavahemikul 20.05.2011-25.05.2011 kokku vähemalt kahel korral P. R-le kuuluvat sõidukit Toyota

RAV4, registreerimisnumber XXX XXX järgnevalt: juhtis nimetatud sõidukit kohtueelses

menetluses täpselt kindlakstegemata kuupäeval, öisel ajal teel Tallinna kesklinnast Viimsi valda, Harjumaal, seejärel teel Viimsi vallast Tallinna kesklinna tagasi; samuti sõitis 25.05.2011 nimetatud

sõidukis kaassõitjana Tallinnas, Narva mnt 2 hoovist välja Laikma tänavale, seejärel Narva maanteele, kus nimetatud sõiduki osalusel toimus 25.05.2011 kella 03:44 ajal liiklusõnnetus: sõiduk sõitis Hobujaama peatuse trammiootepaviljoni sisse;

süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi selles, et tema võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil

20.05.2011 Tallinnas, XXXXX XXX X-XX korterist ära A & A OÜ-le kuuluva sülearvuti Dell Latitude e 6410 maksumusega 900 eurot ning müüs selle sama kuupäeva õhtul peale kella 21:00 K. R-le;

samuti võttis 23.05.2011 Tallinnas, XXXXX XXX X-XX korterist ebaseadusliku omastamise

4

eesmärgil ära A & A OÜ-le kuuluva sülearvuti Dell Latitude e 4310 maksumusega 900 eurot ning müüs selle sama päeva õhtul peale kella 19.30 K. R-le;

samuti tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos M.F-ina ja R. J-ga, tungis kohtueelses menetluses täpselt kindlakstegemata kuupäeval ja kellaajal, ajavahemikul septembri lõpust 2011 kuni

17.10.2011, akna lõhkumise teel sisse Harjumaal, XXXXXXX XXXXXX, XXXXXXXXX XXXXXX asuvasse XXXXX XXXX ruumidesse, mida kasutab K. K ja tema perekond ning võttis

sealt ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära järgmised K. K-le ja S. K-le kuuluvad asjad: mootorsae, murutrimmeri võsalõikuri teraga, metsatöölise kiivri, kaks messingist küünlajalga, kaks ülekullatud värvi küünlajalga, kaks klaasist pudelit portselanist korgiga, klaasist karahvini, 15 liitrit

bensiini, söetriikraua, vanaaegse šampusekujulise pudeli, raamitud foto, vanaaegse voki, klaasist veinipudeli 25-30 liitrise mahutavusega, viis magnetofoni kassetti, seinakella, elektrilise kohvikannu, tekitades K. K-le esemete varguse ja sissetungimisega kahju summas 1984,17 eurot;

süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 1 järgi selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse,

vallates R. K-le kuuluvat sülearvutit Dell Precision m 6500 maksumusega 1650 eurot, andis selle 25.05.2011 kella 13.00 paiku Tallinnas, Raadiku tänaval laenu tagatiseks Pant24 OÜ-le;

süüdistuses KarS § 424 järgi selles, et tema juhtis 20.09.2011 kella 23:05 ajal Tallinnas, Ehitajate tee

5 aadressil asuva hoone läheduses mootorsõidukit Volkswagen Golf, reg.nr XXX XXX, olles alkoholijoobes (alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 0,79 mg/l); samuti 02.11.2011 kella 05:11 ajal Tallinnas, Kotka 13 aadressil asuva hoone läheduses mootorsõidukit Volkswagen Golf, reg.nr XXX XXX, olles alkoholijoobes (alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 0,78 mg/l).

3.

T.J-ile oli esitatud süüdistus KarS § 215 lg 2 p 2 järgi selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja

kooskõlastatult koos G. Ploome, J.T ja M.F-iga, kasutas omavoliliselt ajutiselt

ajavahemikul 20.05.2011 kuni 25.05.2011 mitmel korral P. R-le kuuluvat sõidukit Toyota RAV4,

registreerimisnumber XXX XXX, järgnevalt: sõitis nimetatud sõidukis kohtueelses menetluses

kindlakstegemata kuupäeval, öisel ajal kaassõitjana Tallinna kesklinnast Viimsi valda, Harjumaal,

seejärel Viimsi vallast Tallinna kesklinna tagasi, sõitis 22.05.2011 ennelõunasel ajal nimetatud sõidukis kaassõitjana Pärnu maakonda, 23.05.2011 öösel Pärnu maakonnast tagasi Tallinnasse ning

25.05.2011 sõitis nimetatud sõidukis kaassõitjana Tallinnas, Narva mnt 2 hoovist välja Laikma

tänavale, seejärel Narva maanteele, kus nimetatud sõiduki osalusel toimus 25.05.2011 kella 03:44 ajal liiklusõnnetus: sõiduk sõitis Hobujaama peatuse trammiootepaviljoni sisse;

süüdistuses KarS § 263 p 4 järgi selles, et tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult koos J.T ja

R. R-ga, rikkus 11.06.2011 kella 04:00 ajal Tallinnas, XXXXXXXXXXXX XXX XX aadressil

asuva eramaja läheduses, sõiduteel V. P rahu ja tema põhiseaduslikku õigust füüsilisele

puutumatusele ja avalikus kohas ohutule viibimisele sellega, et samal ajal kui R. R lõi V. P-t ühe korra rusikaga vasaku põse piirkonda ja J.T V. P-t pudeliga pea piirkonda, kahjustas T.J

koos J.T ja R. R-ga V. P juhitud sõidukit Mercedes Benz Vito, reg nr XXX XXX, mille kasutajaks on Tallink Takso AS. T.J väänas sõiduki juhisust ettepoole ja rippus selle küljes,

tagus jalgadega vastu sõiduki küljeust ja kõrvalistuja ust; J.T viskas mobiiltelefoniga vastu sõidukit, kangutas sõiduki juhiust, tagus jalgadega vastu sõiduki tagaluuki, küljeust ja kõrvalistuja

ust, R. R kangutas juhiust ettepoole ja rippus sõiduki juhiukse küljes. Ülalkirjeldatud tegevuste

tagajärjel tekkisid kõrvalistuja ukse ja küljeukse peale muljumisjäljed, sõiduki juhiuks tuli paigast ära ning ära on lõhutud tagaluugi kojamees.

4. Maakohus leidis, et süüdistatavate tegevuse õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, süüdistatavate teod olid õigusvastased, nad on kuritegude toimepanemises süüdi, on süüvõimelised

isikud ja tegutsesid tahtlikult. Karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendava asjaoluna süü

5

puhtsüdamlik kahetsusega. Arvestadades süüdistatvate isikutega ja neile inkrimineeritud süütegude

episoodide arvu, pidas kohus võimalikuks süüdistatavad mõistetud karistusest tingimisi vabastada,

allutades nad käitumiskontrollile. P. R-i tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt summas 6150 eurot,

mõistes selle välja süüdistatavatelt G. Ploomelt, J.T-lt , T.J-ilt ja M.F-ilt

solidaarselt kannatanu kasuks. K. K tsiviilhagi rahuldas kohus esitatud kujul.

5.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava G. Ploome kaitsja adv K. Suvalova ja süüdistatava T.J kaitsja adv M. Masso. 5.1. Süüdistatava G. Ploome kaitsja vaidlustab otsuse G. Ploomele karistuse mõistmise ja P. R-i ja K. K tsiviilhagide rahuldamise osas. Apellant palub otsus vaidlustatud osas tühistada ja teha uus otsus,

millega mõista G. Ploomele KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi kergem karistus, KarS § 64 lg 1 alusel

mõista liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja määrata G. Ploomele

KarS § 74 lg 1 kohaselt katseaeg 18 kuud. P. R-i hagi G. Ploome suhtes palub jätta täies ulatuses

rahuldamata ja K. K tsiviilhagi rahuldada 335 euro ulatuses. Põhjendab taotlust alljärgnevalt.

Kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et auto on remonditud, selle eest on kannatanu P. R

tasunud OÜ-le Hiteh Autoteenindus sularahas 6000 eurot, sellise remondikulu hüvitamine on

põhjendatud. Samuti leiab kohus, et põhjendatud on auto keemilise puhastuse kulu 150 eurot arvestades asjaolu, et pärast sõiduauto omavolilist intensiivset kasutamist oli auto salong määrdunud

ning „räpane“. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju

ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Asjas on leidnud tõendamist et sõidukit juhtis avarii toimumise ajal J.T

. Seoses sõiduki omavolilise kasutamisega on G. Ploomele esitatud süüdistus KarS § 215 järgi, kuid kannatanule põhjustatud kahju ärahoidmine ei ole hõlmatud selle paragrahvi kaitsealaga.

Toimiku materjalid kinnitavad, et kannatanul on seoses vaidlusalase liiklusõnnetusega pooleli ka vaidlus kindlustusega, seega võib tekkida olukord, kui tekitatud kahju mõistetakse kannatanule välja

nii süüdistatavatelt kui ka kindlustusseltsilt. Hageja ei ole tõendanud sõiduki keemilise puhastuse vajaduse tekkimist seoses selle omavolilise kasutamisega süüdistatavate poolt nii lühikese perioodi jooksul.

K. K hagi on suuremas ulatuses tõendamata. Kohus on otsuses leidnud, et „ “, kuid kohtu väide ei vasta tegelikkusele, kuna G. Ploome ei ole K. K hagi omaks võtnud. Kannatanu on nõuete tõendamiseks esitanud vaid kaks müügitšekki. Murutrimmeri kohta esitatud tšekilt nähtub,

et asi on soetatud 2005, maksumusega 296,17 eurot.

Apellant leiab, et murutrimmeri maksumus ei saa käesoleval ajal ületada 100 eurot. Asjade väärtus on kannatanu poolt ülepaisutatud ning põhineb ainult paljasõnalistel ütlustel. Ei ole eluliselt usutav, et nii kalleid asju hoiti talus, kus keegi ei ela ja kus ei ole signalisatsiooni. Täiesti paljasõnaline ja tõendamata on ka maja kordaseadmise, sh akna ja

aknalaua parandamise kulude hüvitamise nõue summas 100 eurot. Hagi on esitatud süüdistatava

arvelt rikastumise eesmärgiga. K. K hagi tuleb rahuldada 335 euro ulatuses, muus osas jätta rahuldamata. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei saa G. Ploomele KarS § 199 järgi mõistetav karistus olla miinimumi lähedane ning millised asjaolud tingivad 18-kuulisest pikema katseaja määramist.

5.2. kaitsja Süüdistatava T.J vaidlustab otsuse P. R-i tsiviilhagi puudutavas osas, palub

otsuse selles osas tühistada, teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagi T.J vastu rahuldamata või alternatiivselt rahuldada osaliselt. Taotlust põhjendab alljärgnevalt. P. R-i tsiviilhagi puudutavas osas on otsus nõuetekohaselt põhistamata, kohus on hagi rahuldamise

põhistamisel piirdunud vaid üldsõnalise viitega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivale sättele ja varalise kahju kahju hüvitamise üldnormile.

6

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses

juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis

moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise

hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks pidi kannatanu tõendama objektiivse teokoosseisu, st T.J

ja teiste autos kaasasõitjatena viibivate süüdistatavate teo, kahju, põhjusliku seose T.J ja teiste autos kaasasõitjatena süüdistatavate teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks P. R-i hagi osaliselt rahuldades eelnimetatud kõiki asjaolusid tuvastanud.

Kannatanule tekitati kahju liiklusõnnetuse põhjustamisega J.T poolt ja ei ole võimalik asuda

seisukohale, et ka teised kaaskohtualused oleksid liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Apellant ei

nõustu kohtu käsitusega selles, et kõik sõiduki omavolilised kasutajad vastutavad sellele sõidukile

muuhulgas ka liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahjude eest. Selline käsitlus ei ole kooskõlas

normi õiguskaitse ehk rikutava kohustuse eesmärgi teooriaga. Tuvastanud, et liiklusõnnetuse

põhjustas J.T ja kooskõlas individuaalse süülise vastutuse põhimõttega, tulnuks kohtul P. R-i

tsiviilhagi rahuldada vaid J.T suhtes. Tsiviilvastutusele saab võtta eelkõige isikut, kes kahju

põhjustas ning kellele saab seda ette heita. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks T.J

süü vormi kannatanule kahju tekkimises hinnanud, samuti ei selgu, milles seisneb T.J süü

kannatanul kahju tekkimises. T.J teguasja omavoliline kaaskasutamineei olnud liiklusõnnetuse põhjuseks. Leides, et T.J oli hagis nimetatud kahju kaaspõhjustaja, tulnuks kohtul hinnata, kas tema tegu oli õigusvastane ning kas ta oli kahju põhjustamises süüdi. Isegi juhul,

kui asuda seisukohale, et T.J tekitas kannatanule kahju hooletusest, siis arvestades tema

alaealisust, madalat osavõtu astet auto omavolilisel kasutamisel ja asjaolu, et liiklusõnnetuse põhjustas J.T, tulnuks T.J vabastada kannatanule kahju hüvitamise kohustusest.

Arusaamatuks jääb käsitlus sõiduauto salongi kahjustamisest. Sõiduk on Eestis arvel alates 2005,

seega on sõidukit ka enne avariid pikka aega intensiivselt kasutatud. Asitõendi vaatlusprotokollist

nähtuvalt puuduvad sõiduki salongis vigastused ja lõhkumisjäljed. Kannatanu sai sõiduki politseist kätte 10.06.2011, puhastus on salongile tehtud 02.02.2012. Puuduvad usaldusväärsed tõendid, et auto

salong oli auto omavolilise kasutamise ajal niivõrd määrdunud, et seda oli vaja keemiliselt puhastada.

Kahju ühiste põhjustajate või muude sama kahju eest solidaarselt vastutavate isikute puhul võib

väljamõistetav kahjuhüvitis olla erinev, sest kahjuhüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid tuleb

hinnata kannatanu ja iga vastutava isiku suhtes eraldi. Isegi juhul, kui jaatada T.J tsiviilvastutust kannatanul kahju tekkimise eest, tuleb T.J-i puhul kahjuhüvitist vähendada mõistliku suuruseni, sest tema osa oli auto ärandamises tühine.

Maakohus ei ole arvestanud kahjuhüvitise väljamõistmisel kannatanu enda hooletust kahju

tekkimisel. Kannatanu kindlustusandja on asunud seisukohale, et võtmeid ei hoitud kindlustustingimustes nõutaval viisil ja kohas. Apellant leiab, et kannatanu, jättes võtmed ilma järelevalveta alaealiste meelevalda, ei rakendanud käibes vajalikku hoolt ning oli ise hooletu. Auto

võtmete panemist magamistoa kapi sahtlisse on raske nimetada peitmiseks. Kannatanu ei ole esitanud mõistlikku põhjendust, miks ta ei võinud võtmeid endaga kaasa võtta.

6.

Maakohtule apellatsioonide peale esitatud kirjalikes seisukohtades palub kannatanu P. R jätta

kohtuotsus tsiviilhagi rahuldamise osas muutmata. Ühtlasi palub määrata, et kahjunõude täitmata

jätmisel maksavad G. Ploome ja T.J viivist 8% aasta arvestuses, tähtajaliselt maksmata

summa pealt iga viivtatud päeva eest. Kannatanu K. K leiab, et talle tekitatud kahju kuulub

hüvitamisele täies ulatuses. Palub süüdistatavatele mõista karistuseks reaalne vangistus, kuivõrd

7

süüdistatavad ei võtnud vastu kompromissi kahju hüvitamiseks ja alandasid kohut ja kannatanuid. Leiab, et käitumiskontroll ei pane inimest siiamaani väljendatule vastupidiselt mõtlema.

7. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas oma kirjalikud seisukohad prokuratuur, milles prokurör palub tühistada otsus kannatanu P. R-i tsiviilhagi osalise rahuldamise osas ning teha selles

osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt 6000 euro ulatuses ja tekitatud kahju välja mõista

süüdistatavalt J.T-lt . Puutuvalt G. Ploomele mõistetud karistusse, palub prokurör täiendada

otsust karistuse, liitkaristuse ja katseaja pikkuse määramise motiivide osas. Muus osas tuleb otsus jätta muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

6. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega ning sellele esitatud

vastuväidetega, leiab, et apellatsioonid väärivad osaliselt tähelepanu kannatanu P. R-i tsiviilhagi

osalise rahuldamise ja süüdistatavatelt solidaarselt kannatanu kasuks kahju väljamõistmise osas. Sarnaselt maakohtuga ei näe kohtukolleegium aga võimalust G. Ploomele KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi mõistetud karistuse kergendamiseks ega KarS § 74 lg 1 alusel määratud katseaja lühendamiseks

apellatsioonis esitatud motiividel, küll peab kohtukolleegium aga vajalikuks täiendada käesoleva otsusega G. Ploomele karistuse mõistmise ja katseaja määramise motiive. Kannatanu K. K tsiviilhagi

rahuldamise osas tehtud otsus on seaduslik ja põhjendatud, kannatanule tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks välja mõistetud hüvitise vähendamiseks apellatsioonis esitatud suuruseni,

kohtukolleegiumi arvates seaduslik alus puudub. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.

7.

G. Ploome kaitsja hinnangul tuleb otsuses põhistuse puudumise tõttu vähendada süüdistatavale KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi mõistetavat karistust, moodustada liitkaristus kuritegude kogumi eest

lugedes kergemad karistused raskemaga kaetuks ning määrata katseaja pikkuseks 18 kuud. Kohtukolleegium apellandi seisukohaga ei nõustu.

Vaidlustatud otsusest nähtub, et kohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistamise aluseid. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise esmaseks

aluseks tema süü. Lisaks sellele võetakse karistuse mõistmisel arvesse võimalust mõjutada süüdi tunnistatud isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Nii on kohus G. Ploome puhul arvestanud (otsuse lk 23), et süüdistatav on toime pannud mitu varguse

episoodi, omastamise, ärandamise ja sõiduki juhtimise joobeseisundis. Kohus on kergendava

asjaoluna G. Ploome puhul arvestanud puhtsüdamlikku kahetsust ja asjaoluga, et osade

kuriteoepisoodide toimepanemise ajal oli G. Ploome alaealine. Et G. Ploome on varem kriminaalkorras karistamata isik, on kriminaalhooldaja ettepaneku alusel põhjendatud kohaldada

tema suhtes karistusest tingimisi vabastamist allutamisega käitumiskontrollile. Kuigi kohus ei ole

KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi G. Ploomele mõistetava karistuse määra põhjendanud, ei anna see eelöeldu taustal väita, et kohtu poolt G. Ploomele KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule, mis KrMS § 338 p 4 kohaselt on üheks maakohtu

otsuse tühistamise aluseks.

Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-99-06 põhjalikult selgitanud, milliste põhimõtete alusel toimub

isikule karistuse mõistmine ning seejärel tema vabastamine karistuse reaalsest ärakandmisest kas tervikuna (KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1) või vaid osaliselt (KarS § 73 lg 2 ja § 74 lg 2). Alles pärast

seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele

konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne

alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohus saab seega võimalikku karistusest tingimusliku vabastamise küsimust hakata lahendama alles pärast seda, kui on kohtuliku

arutamise tulemina süüdistatava süüdi tunnistanud ja otsustanud, et talle tuleb kohaldada mingi

8

konkreetne karistus (otsuse p 16.1). Käesoleval juhul on selleks kohaseks karistuseks ühe aastane vangistust. Ülalviidatud lahendis märkis Riigikohus sedagi, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades.

Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut.

G. Ploomet süüdistatakse kokku seitsmes süüteo episoodis, mis on toime pandud lühikese ajavahemiku jooksul, lisaks on ta jätkanud kuritegude toimepanemist ka kohtueelse menetluse kestel. Kohtueelse menetluse staadiumis on mitu kriminaalasja, milles G. Ploomet kahtlustatakse grupilises

röövimises, mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis ning varguses ja millised on toime pandud pärast süüdistusakti (III kd tl 142-154) koostamist käesolevas asjas. Kohtukolleegium seisukohal, et

G. Ploome on oma käitumisega meelestatud õiguskorra eiramisele. Kohtueelsest ettekandest nähtuvalt on G. Ploome puhul uue kuriteo risk seoses varasema kriminaalse käitumisega, suur (IV kd tl 236-242). KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohtu poolt G. Ploomele KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi mõistetud karistuse määr jääb alla sanktsiooni keskmist määra, mis vaatamata sellele, et kohus ei ole karistusmäära pikkust eraldi

põhjendanud, ei ole karistusõiguslikult millegagi põhjendatav, et kolme lühikese ajavahemiku jooksul toimepandud, kolmele kvalifitseerivale tunnusele vastava kuriteoepisoodi eest mõistetav

karistus jääks sanktsiooni alammäära lähedale. Samuti ei ole võimalik lugeda mõistetud kergemaid

karistusi täies ulatuses raskemaga kaetuks, kuna kuritegude arv, mille eest kergemat karistust mõistetakse, ei võimalda mõistlikult liitkaristuse sellist moodustamise viisi kasutada. G. Ploome on

lisaks kolmele varguse episoodile tunnistatud süüdi ka omastamises, sõiduki omavolilises

kasutamises ning kahes sõiduki joobeseisundis juhtimise episoodis, s.o kokku veel neljas kuriteos.

Mõistes G. Ploomele KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristust, ei ole kohus eksinud ei seaduse sätte ega

mõtte vastu ning mõistnud karistuse, mis on vastavuses alaealiste asjades väljakujunenud kohtupraktikaga. Kuigi kohus ei ole otsuses G. Ploomele KarS § 74 lg 3 sätestatud minimaalsemast katseajast pikema katseaja määramist eraldi põhjendanud, leiab kohtukolleegium süüdistatava isikut arvesse võttes, et mõistetud katseaeg kaks aastat, arvestades tingimisi karistuse pikkust ning asjaolu, et G. Ploome on

7-kuulise ajavahemiku jooksul pannud toime seitse kuritegu, on kohus põhjendatult leidnud, et

karistuse eripreventiivset eesmärki on võimalik saavutada G. Ploome suhtes üksnes alammäärast pikema katseaja määramisega. Kohtu sellekohane järeldus on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-1-

1-14-06 p-s 7 märgituga selles, et „..eriti tähelepanelikult tuleb suhtuda karistuse mõistmisse alaealistele. Alaealiste puhul tuleb muuhulgas meeles pidada, et nad ei ole isiksusena reeglina veel

väljakujunenud ning alaealiste kuritegevuse põhjused ja sellest tulenevalt nende meelestatus

õiguskorra suhtes on teistsugune kui täiskasvanud isikul. Tihtipeale on alaealiste kuritegeliku

käitumise ajenditeks grupis enesekehtestamise soov, julguseproov, tähelepanuvajadus jms.

Alaealised on oluliselt kergemini mõjutatavad, mistõttu ühelt poolt pole vangistus nende

õiguskuulekale käitumisele suunamisel sageli vajalik ja karistuse eesmärgid saab realiseerida

kergemaliigilise karistusega. Teisalt tähendab alaealise kerge mõjutatavus aga sedagi, et vangistus

võib katkestada süüditunnistatud alaealise sidemed normaalse eluga, tekitada läbikukkumise tunde

ning frustratsioonimeeleolu, mille tõttu alaealine kaotab üleüldse huvi ja motivatsiooni endas

õiguskuuleka sattumuse kujundamiseks. Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo

toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik

karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel“. Kohtukolleegium leiab, et otsus G. Ploomele mõistetud karistuse osas on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb seetõttu jätta muutmata, arvestades käesolevas otsuses esitatud täpsustustega.

9

8. Kohtukolleegium leiab, et otsus kannatanu P. R-i tsiviilhagi osalise rahuldamise osas kuulub

tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest

kohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks P. R-le tekitatud kahju kuulub hüvitamisele kõikide süüdistatavate poolt solidaarselt. Tunnistades G. Ploome, T.J, M.F-ina ja J.T süüdi

sõiduki omavolilises kasutamises grupi poolt, s.o KarS § 215 lg 2 p 2 järgi, leidis kohus

kohtukolleegiumi arvates ebaõigesti, et sõiduauto omanikule oli tekitati kahju juba siis, kui auto omaniku seaduslikust valdusest väljub. KarS § 215 kaitsealasse kuulub aga üksnes kahju, mis tekib

selle tagajärjel, et vallasasja omanik või õiguspärane valdaja jääb ilma võimalusest asja kasutada. Kahju, mis on tekkinud asja kahjustamisest omavolilise kasutamise käigus, võib olla hõlmatud KarS

§-des 203 või 205 sätestatud kuriteokoosseisudest, kui esinevad kõik ühele või teisele nimetatud

kuriteokoosseisule vastavad asjaolud. Käesolevas asjas aga KarS §-de 203 ja 205

koosseisutunnustele vastavaid asjaolusid tuvastatud ei ole, vastupidiselt on tuvastatud, et P. R-le

kuulunud autoga 25.05.2011 liiklusõnnetuse põhjustamine ei olnud olnud tahtlik tegevus ja

liiklusõnnetusega põhjustatud kahju suurus ei ületanud suure kahju piiri. Seega kannatanu P. R-i

tsiviilhagis nõutav kahju ei ole tekitatud selle kuriteo läbi, milles G. Ploomele, T.J-ile, M.F-ile

ja J.T-le süüdistus esitati. Nimetatud asjaolu välistab tsiviilhagi rahuldamise solidaarvastutuse põhimõttel.

Küll aga olukorras, kus kannatanule on asja omavolilise kasutamise tagajärjel tekitatud kahju, võib kannatanu esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagina ka nõudeid, mis ei tulene konkreetsest kuriteost,

kuid mis on kuriteosündmusega ajalis-ruumiliselt vahetult ja ka sisuliselt otseselt seotud. Sellisel

juhul tuleb tsiviilhagi lahendamisel lähtuda vastavasisulisest tsiviilõiguse normidest. Kohus on

otsuses õigesti tuvastanud, et P. R-le tekitati tulenevalt omandi rikkumisest õigusvastaselt kahju

(VÕS § 1045 lg 1 p 5) ja tulenevalt VÕS § 1043 sätestatust tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada, kui isik, kes on kahju tekitanud, on selles süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. Samas puudub otsuses põhjendus, kes süüdistatavatest on kohustatud tekkinud kahju

hüvitama. Samuti ei tulene otsusest, et kohus oleks tuvastanud süüdistatavate puhul seda, kes on

konkreetse kahju tekitanud, kas süüdlase käitumise ja tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos ning kas isik on kahju tekitanud süüliselt (tahtlikult, raskest hooletusest või hooletusest) või vastutab selle kahju eest muul seaduses toodud alusel.

Kohtu järeldused kahju hüvitama kohustatud isikute osas ei vasta asjas tuvastatud faktilistele

asjaoludele, mistõttu on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Vaidlust ei ole selles, et

25.05.2011 öösel põhjustas liiklusõnnetuse J.T, sõites kannatanule kuuluva autoga ühissõiduki

ootepaviljoni, põhjustades oma tegevusega sõiduauto rikkumise ja kahjustamise. Seega tekkis

kannatanule kahju avarii, mitte sõiduki omavoliline kasutamine tagajärjel. Kannatanule tekkinud

kahju ja J.T tegevuse vahel on olemas põhjuslik seos, sest J.T oli liiklusõnnetuse põhjustamisel vähemalt hooletu. Kohus on ebaõigesti kahju välja mõistetud kõikidelt süüdistatavatelt solidaarselt. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema

vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg

(põhjuslik seos). Seega on kahju põhjustamises süüdi ning kohustatud kannatanule kahju hüvitama J.T, mitte aga kaassüüdistatavad, kes viibisid avarii toimumise ajal kaassõitjatena J.T poolt juhitavas ja kannatanule kuuluvas autos. VÕS § 128 lg-st 3 tuleneb, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara

väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning

kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud

kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks

tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kohus asus seisukohale, et P. R-i tsiviilhagi kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o kokku summas 6150 krooni, mis koosneb OÜ-le Hiteh

10

Autoteenindus auto remondikulude hüvitamisest 6000 euro ulatuses (I kd tl 106-107) ja auto keemilise puhastuse kuludest summas 150 eurot (I kd tl 113). ARK-i registrist nähtuvalt on kannatanule kuuluv sõiduk registreeritud 2005 aastal, seega oli seda ka enne 25.05.2011 avariid pikka aega kasutatud. Asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl 17-24) nähtuvalt

puuduvad sõiduki salongis vigastused ja lõhkumisjäljed, kannatanu sai sõiduki politseist kätte

10.06.2011 (I kd tl 25). SR Autoteenindus OÜ arve kohaselt on keemiline puhastus tehtud

02.02.2012. Kohtukolleegium nõustub apellantidega selles, et asjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et auto salong oli auto omavolilise kasutamise ajal niivõrd määrdunud, et seda oli vaja keemiliselt puhastada.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et P. R-i tsiviilhagi kuulub käesoleva otsusega

rahuldamisele osaliselt, s.o summas 6000 eurot ja väljamõistmisele J.T-lt kannatanu kasuks. Tsiviilhagi 150 euro nõudes tuleb jätta rahuldamata. 9. Kohtukolleegium ei saa nõustuda süüdistatava G. Ploome kaitsja argumentidega kannatanu K. K

tsiviilhagi hüvitamiseks osaliselt summas 335 eurot. KrMS-st ei tulene ühtegi normi, milline

kohustaks kannatanut tõendama talle kuuluvate esemete varalist väärtust üksnes dokumentaalsete tõenditega ning keelaks nimetatud asjaolu tõendamisel tuginemast kannatanu ütlustele. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on kannatanu ütlus tõendiks. Kannatanu on esitanud kohtule XXXXX XXXXst varastatud

esemete väärtust tõendavad ostutšekid ja ütlustega tõendanud talust varastatud teiste esemete

maksumuse, samuti usaldusväärselt põhjendanud maja kordaseadmiseks tehtud kulutusi. Kohtul puudus igasugune alus kahelda kannatanu ütlustes tema poolt kantud kulutuste suuruse osas, taolist

kahtlust ei tekkinud ka kohtukolleegiumil. Kuigi varastatud murutrimmer oli soetatud 2005 aastal, maksumusega 296,17 eurot, ei ole apellant millegagi tõendanud, et murutrimmeri väärtus, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oleks aastate jooksul vähenenud sellisel olulisel määral, et hinnata selle maksumuseks 100 eurot. Samas ei ole ka eluliselt usutav, et isikud säilitaksid igavesti kõikide nende poolt soetatud esemete ja olemasolevate asjade ostutšekke. Üldtuntud on ka asjaolu, et põlvest

põlve edasiantavatel mälestusesemetel on lisaks mittevaralisele ka varaline, asja omanikule hindamatu väärtust. Seega on süüdistuses loetletud antiikesemete väärtus tõendatud kannatanu K. K ütlusega ja kaitsja väide, et hagi on esitatud süüdistatava arvelt rikastumise eesmärgiga, paljasõnaline ja kohtukolleegiumi arvates kohatu. Kaitsja väide, et talus, kus hoiti nii kalleid esemeid, ei elatud on ümber lükatud kannatanu ütlustega. Suvekoduna kasutusel olevas XXXXX XXXXs signalisatsiooni

puudumist ei saa kannatanule ette heita. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus kannatanu

tsiviilhagi rahuldamiseks osaliselt summas 335 eurot on põhjendamatu ja tuleb jäta rahuldamata.

Kahju hüvitamise eesmärk on kannatanule endise olukorra taastamine. See eesmärk on kõige

lihtsamalt saavutatav omanikule temalt äravõetud vara samas seisundis tagastamisega või

samaväärse varaga asendamise teel. Kui nimetatud võimalused on kahju tekitaja poolt kasutamata, tuleb äravõetud vara väärtus hüvitada rahaliselt summas, mis võimaldab kahju heastamise momendil

(kohtuotsuse tegemise ajal) kannatanul endal soetada äravõetud varaga samaväärne vara. Selliseks

summaks saab olla vaid äravõetud vara tegelik turuhind nimetatud ajal (Riigikohtu otsus 3-1-1-69- 12).

Veel märgib kohtukolleegium, et käesolev kriminaalasi lahendati lühimenetluses, mis muuhulgas

tähendab seda, et G. Ploome nõustus sellega, et kohus teeb otsuse kriminaaltoimiku materjalide

põhjal. Teades kannatanu poolt esitatud nõude suurust, ei ole süüdistatav ega kaitsja taotlenud

kohtueelses menetluses tõendite lisamist, millest nähtuks, et kannatanu K. K poolt nõutud ja kohtu

poolt välja mõistetud summad ületavad süüdimõistetute poolt varastatud vara keskmise turuhinna

kohtuotsuse tegemise ajal. Tõendite juurde kogumise eesmärgil ei loobunud süüdistatav ka kohtuistungil lühimenetlusest. Kohus on K. K tsiviilhagi põhjendatult rahuldanud täies ulatuses. 10. Süüdistatava G. Ploome kaitsja adv. K. Suvalova esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja

11

apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks 4 tundi, mille eest taotleb tasu 128 eurot, millele

lisandub käibemaks 25,60 eurot. Kohtukolleegium peab taotletavat õigusabi suuruse tasu

põhjendatuks. Kuna käesoleva kohtuotsusega tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt,

s.o kannatanu P. R-i tsiviilhagi rahuldamise osas ja teeb selles osas uue otsuse, siis jäävad menetluskulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 riigi kanda.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 2 p 5, tühistab

kohtukolleegium Harju Maakohtu 17. detsembri 2012 otsuse P. R-i tsiviilhagi osalise rahuldamise osas ja teeb selles osas uue otsuse. Apellatsioonid rahuldab osaliselt.

Urmas Reinola Pavel Gontšarov Malle Preimer