4-13-805/5 · 4-13-805/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-13-805

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-805 (2376,12,007433) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

L.F-i kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 17.01.2013 otsusele nr 2376,12,007433 L.F-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p

1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: L.F, ik: XXX, elukoht: XXX RESOLUTSIOON

1. Jätta L.F-i kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 17.01.2013 otsusele nr

2376,12,007433 L.F-i karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 17.01.2013 otsus nr 2376,12,007433 L.F-i karistamises LS

§ 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul

juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 20.03.2013. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva

jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 28.03.2013. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

19.04.2013. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 20.04.2013.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 17.01.2013 otsusega nr 2376,12,007433 karistati L.F-i LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks kuuks selles, et menetlusalune isik 28.12.2012 kell 01.43 Põllu 7 juures Kose alevikus Kose

vallas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väihem kui 0,31 +/- 0,05 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles leitakse, et kaebuse esitaja süü LS § 224 lg

2 mõttes on väike, mistõttu määratud põhi- ja lisakaristus on liialt range ja ei ole

proportsioonis rikkumise suurusega. Kaebuse esitaja tunnistas end süüdi ja kahetses

puhtsüdamlikult, mis on karistust kergendav asjaolu, mida kohtuväline menetleja ei ole

piisavalt arvestanud. Kuni etteheidetava teo toimepanemiseni on kaebuse esitaja olnud

eeskujulik liikleja ega ole varasemalt liiklusalaseid rikkumisi toime pannud. Kuigi kaebuse

esitaja tunnistas end süüdi ja kahetses, ei olnud ta teadlik oma joobeseisundist. Kaebuse

esitaja ei olnud ei eelmisel ega samal päeval alkoholi tarvitanud. Oluline on ka asjaolu, et

kaebuse esitaja töötab autojuhina ning juhtimisõiguse peatamine seab kaebuse esitaja

äärmiselt keerulisse majanduslikku olukorda. Nimetatud asjaolu on kohtuväline menetleja

karistuse määramisel jätnud tähelepanuta. Tulenevalt lülisamba vigastusest ei ole kaebuse

esitaja võimeline liikuma jalgsi rohkem kui sada meetrit ja liikumiseks vajab ta

sõiduvahendit. Kaebuse esitaja seisundist tulenevalt on kaebuse esitaja tervislik seisund

käsitletav erandliku asjaoluna lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Seetõttu taotletakse

vaidlustatud otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetaks lisakaristus kohaldamata, vähendataks põhikaristuse suurust ja võimaldataks põhikaristuse tasumist ositi.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde, selgitades, et ta ei olnud alkoholi tarvitanud

ja tarvitas vaid valuvaigisteid. Töötab veoauto peal, talvel lumekoristus, suvel teede pindamine. Sellel ööl oli valves ja sõitis tööle mobiiltelefoni järele, et juhid välja kutsuda, sest lund hakkas sadama. Vestles politseiga, aparaat näitas, mis seal enam vaielda. On olnud kaks

operatsiooni, eelmine operatsioon lükati edasi ja on 09.05.2013. Terviseseisundi kirjelduse dokument on täitmata, täidetakse puude raskusastme määramiseks.

Kohtuväline menetleja leidis, et koostatud on õige otsus. Tegemist on tahtliku teoga. Isik väidab, et tarvitas valuvaigisteid, kuid need ei sisalda alkoholi. Isik eitab alkoholi tarvitamist, kuid see ei ole usutav. Isik teab, et pärast alkoholi tarvitamist ei tohi rooli minna, tegemist on

tahtliku teoga. Juhtimisõiguse äravõtmine on täiesti põhjendatud. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kaebusele lisatud perearsti tõendiga, kohtuistungil

kohtule esitatud meditsiinidokumentidega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused,

kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike

3 materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Kaebuse esitaja selgituste kohaselt ei olnud ta alkoholi tarvitanud ei tema kinnipidamise

päeval ega eelmisel päeval. Kohtuistungil avaldatud kohtuvälisel menetlusel antud ütluste kohaselt on menetlusalune isik omakäeliselt ülekuulamise protokolli märkinud, et on täielikult

süüdi ja kahetseb tehtut. Seega on menetlusalune isik erinevates menetlustes ühe ja sama asjaolu kohta andnud vastuolulisi ütlusi tõendamiseseme kohta. Sellised omavahel vastuolus

ütlused tuleb aga tõendite kogumist välja jätta, kuivõrd neid ütlusi ei saa lugeda

usaldusväärseteks, sest erinevates menetlusstaadiumites antud ütlustes sisalduvad väited on

vastuolulised ja tõendamiseseme olemasolu või puudumise osas üksteist välistavad. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et vestles politseinikega ja need ütlesid, et aparaat näitab, seetõttu tunnistas ennast süüdi. Sellist põhjendust ei saa kohus võtta tõsiseltvõetavana.

Väärteoasja materjalides leiduva tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt on

lõplikuks alkoholisisalduseks loetud 0,26 mg alkoholi juhi väljahingatava õhu kohta ja see näit ei ole kohtuistungi toimumise ajaks muutunud. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega erinevates menetlusstaadiumites antud

ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistuspäraselt ja kohtule arusaadavalt selgitada

erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui

ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et

menetlusaluse isiku ütlused kohtuvälisel menetlusel ja kohtuistungil tuleb lugeda

ebausaldusväärseteks ning tõendite kogumist välja jätta. Seega tuleb kontrollida teisi

väärteoasjas kogutud tõendeid ning üheks objektiivseks tõendiks on tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja tõendusliku alkomeetri andmete väljatrükk. Eelmärgitud protokollist

ja väljatrükist nähtuvalt on kasutatud alkomeetrit Alcotest 7110. Nimetatud aparaat on mõõteriistaks alkoholisisalduse kindlakstegemiseks väljahingatavas õhus ja mõõtmine toimub infrapunase kiirguse neeldumise teel. Seejuures kontrollib aparaat ümbritsevat õhku ning ei

võimalda mõõtmist kui ümbritsevas õhus on alkoholi. Juhul, kui aga aparaat tuvastab elektrokeemilise sensoriga teisi aineid, mis võivad analüüsi tulemusi mõjutada, annab aparaat

häireteate ja mõõta ei ole võimalik. Seega kontrollib aparaat ümbritsevat õhku ja

väljapuhutavas õhus etanooli ja teisi aineid, kuid mõõdab ainult etanooli sisaldust

väljahingatavas õhus. Seega ei saanud väidetavalt tarvitatud valuvaigistid ja nendes

sisalduvad toimeained mõjutada tõendusliku alkomeetri näitu. Muude ainete tuvastamine

oleks andnud aparaadil veateate, kuiv alkomeetri väljatrükist seda ei nähtu. Seetõttu asub

kohus seisukohale, et alkoholisisalduse olemasolu kaebuse esitanud isiku organismis on

leidnud tõendamist. Seejuures tuvastati alkoholi sisaldumine kaebuse esitanud isiku

väljahingatavas õhus eelnevalt ka indikaatorvahendiga ning selle näit oli samasugune kui

tõendusliku alkomeetriga tuvastatud esimene näit. Kohus leiab, et eelmärgitud objektiivse tõendiga, so tõendusliku alkomeetri mõõtmistulemusega on menetlusaluse isiku kohtuistungil välja öeldud väited selle kohta, et ta ei olnud alkoholi tarvitanud, üheselt ümber lükatud ja menetlusaluse isiku süü on tõendatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega on põhikaristus

määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud

sanktsiooni alammääras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku

väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,26 mg/l, mis on alla sätestatud rikkumise keskmise määra ja suhteliselt alammäära lähedane.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on alla keskmise. See aga

omakorda tingiks karistuse määramise alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Süü

4

kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna tuvastanud kahetsuse, karistust raskendavaid asjaolusid tuvastanud ei ole. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi

loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmete kohaselt ei ole kaebuse

esitajat karistusregistrisse kantud. Sellest võiks teha järelduse, et kaebuse esitaja on olnud

liikluses õiguskuulekas. Samas ei takistanud see asjaolu kaebuse esitajat toime panemast

temale süüks arvatud süütegu. Seega varasem õiguskuulekus ei mõjutanud kaebuse esitajat

piisavalt. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima

ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja

kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ning ohtlikuks osutuvad juhid, kes neid kohustusi täita ei soovi. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et

kaebuse esitaja juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis ning tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades ei saa selline seisund tekkida ravimite tarvitamisest, vaid ainult

alkoholi teadlikust manustamisest. Sellises seisundis sõidukit juhtima asudes pani kaebuse esitaja ohtu iseenda, kõik teised liiklejad, kes tema teele satuvad ja võõra vara, so tööandjale kuuluva sõiduki. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Riigikohus on asunud

seisukohale, et juhul, kui teatud süüteod muutuvad massiliseks, siis tuleb kohaldada rangeimaid karistusi, valida teiseliigilisi karistusi ja kohaldada lisakaristusi. Kaebuse esitajale

inkrimineeritud süütegu võib pidada süüteoks, mida pannakse toime massiliselt ning igapäevaselt teatatakse juhile keelatud seisundis sõidukeid juhtivate juhtide kinnipidamisest.

Seega on käesoleval juhul süü suuruse kõrval ülekaalukaks karistuse määra mõjutajaks õiguskorra kaitsmise huvid.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Kaebuse esitaja esitas kohtule dokumendid, mis ta peab täitma puude raskusastme määramiseks, kuid senini on puue

ja selle raskusaste määramata ning kaebuse esitaja ei soovi töövõimekaotuse protsendi

tuvastamist, kuivõrd soovib jätkata tööd autojuhina. Samasugune väide juhtimisõiguse vajalikkuse kohta seoses tööga on esitatud ka kaebuses. Seega ei ole kaebuse esitajal sellist

terviseseisundit, mis tingiks mootorsõiduki kasutamise vajaduse liikumispuude tõttu.

Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse

kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et kaebuse esitaja töötab autojuhina ja temale on juhtimisõigus seetõttu vajalik. Peale selle leiti, et juhtimisõigus on vajalik ka apteegis ja arsti juures käimiseks. Väärteoasja materjalidest ja kaebuse esitaja ütlustest võib järeldada, et juhtimisõiguse vajalikkus töö tegemiseks oli kaebuse esitajale teada ka temale süüks arvatud

väärteo toimepanemise ajal. Kohus leiab, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusseaduse sätete tundmine ning juhtimisõiguse säilimiseks on vajalik nende

järgimine. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest

nende nõuete rikkumiste eest. Sellest tulenevalt on menetlusalune isik teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab rahalisi kohustusi rahatrahvi näol ja piiranguid

sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik

enesest oleneva, et tema olukord tema enese süülise käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse

5 esitanud isiku poolt juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine oli niivõrd oluline, et kaalus

üles kõik need kaebuses ja kohtulikul arutamisel toodud põhjendused, mis viitasid

juhtimisõiguse vajalikkusele. Arvestades tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määra ei saanud kaebuse esitajale olla tema seisund üllatuslik või ootamatu, kuivõrd selline seisund on

tuntav ja erineb oluliselt kaine isiku seisundist. Menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu saab olla vaid tahtlik tegu ja toime pandud kavatsetusega ning kohtu arvates tuleb selline isik

lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni alammääras ning

kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja ilmselgelt

lähtunud karistust kergendava asjaolu olemasolust ja varasemate karistusandmete puudumisest ning jätnud teisejärguliseks kaebuse esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära

ületamise määra ja sellest tuleneva käitumise ohtlikkuse. Kohus leiab, et selliste asjaolude

alusel määratud lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus lisakaristuse tühistamiseks puudub. Mis puudutab kaebuse esitajale määratud põhikaristust, leiab kohus, et

õiguskorra kaitsmise huve arvestades on ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras määratud

rahatrahv õigustatud ja kohus loodab, et selline karistus suudab kanda endas ka

eripreventiivset eesmärki, so sundida kaebuse esitajat edaspidi hoiduma uute süütegude

toimepanemisest. Seetõttu leiab kohus, et alus määratud rahatrahvi vähendamiseks, so põhikaristuse kergendamiseks puudub.

Kaebuse esitaja on taotlenud määratud rahatrahvi tasumise määramist ositi. Kohtuistungil põhjendas kaebuse esitaja seda taotlust sellega, et tema ja tema pere sissetulekud on väikesed ega võimalda trahvi kohest tasumist. Kohus peab vajalikuks märkida, et vastavalt KarS § 66

lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peab menetlusalune isik välja tooma põhjused miks peaks määrama trahvi tasumise ositi ning tõendama neid põhjuseid, et kohus või kohtuväline menetleja saaks otsustada kas need põhjused on mõjuvad. Esitatud kaebusele ei ole lisatud

ühtegi dokumenti, millest võiks teha järeldusi kaebuse esitaja või tema perekonna sissetulekute või siis perekonnal lasuvate rahaliste kohustuste kohta. Ka kohtulikul arutamisel

ei pidanud kaebuse esitaja vajalikuks esitada tõendeid sissetulekute suuruse või rahaliste kohustuste kohta. Seega jäid nii kaebuses kui ka kohtuistungil esitatud väited paljasõnalisteks. Kõigi nende andmete põhjal asub kohus seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, millist saaks võtta aluseks määratud trahvi ositi tasumise põhjusena. Seetõttu jätab kohus kaebuse esitaja taotluse rahuldamata.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või

tühistamiseks puudub ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik