1-12-990/42 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr 1-12-990

Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise

M Ä Ä R U S

15.märtsil 2013.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum tõlk Regina Laiapea sekretär Merliin Kelk juuresolekul prokurör Alar Häidberg

arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu A.B tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega,

l e i d i s :

Viru Maakohtu 10.mai 2012.a otsusega tunnistati A.B süüdi KarS § 201 lg 2 p 1 ja § 209 lg 2 p 1 järgi ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra ja karistuseks mõisteti 1

aasta 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusega Viru Maakohtu

31.mai 2010.a otsusega A.B-le mõistetud ja ärakandmata karistus ning liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 11 kuud 26 päeva vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja karistuse alguseks loeti 23.aprill 2012.a.

Tartu Ringkonnakohtu 28.septembri 2012.a otsusega tühistati Viru Maakohtu 10.mai 2012.a otsus osas, milles A.B tunnistati süüdi KarS §201 lg 2 p 1 ja § 209 lg 2 p 1 järgi ning liitkaristuseks mõisteti KarS § 65 lg 1 ja KrMS § 238 lg 2 kohaldades 2 aastat 11 kuud 26 päeva vangistust. Ringkonnakohtu otsusega tunnistati A.B süüdi KarS §213 lg 1 järgi ja karistuses mõisteti 2 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta 4 kuu pikkuseks vangistuseks ja mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 31. mai

2010.a otsusega A.B-le mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mõistes liitkaristuseks 2 aastat 7 kuud 26 päeva vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja karistuse alguseks loeti 23.aprill 2012.a. Kohtuotsus jõustus 06.oktoobril 2012.a.

A.B karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 19.detsembril 2014.a.

A.B on varem kriminaalkorras karistatud:

1. Narva Linnakohtu 18.novembri 1997.a otsusega KrK § 140 lg 2 p 2 alusel 1 aasta 6 kuu

pikkuse vabadusekaotusega tingimisi 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga;

2. Narva Linnakohtu 04.mai 1998.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel 8-kuulise

vabadusekaotusega;

3. Narva Linnakohtu 14.juuni 2000.a otsusega KrK § 202

5 lg 1 alusel 1-kuulise arestiga;

4. Narva Linnakohtu 28.novembri 2001.a otsusega KrK § 202

5 lg 1 alusel 2-kuulise arestiga;

5. Narva Linnakohtu 01.juuli 2002.a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel 1 aasta 3 kuu

pikkuse vabadusekaotusega;

6. Narva Linnakohtu 13.juuli 2004.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7 ja § 209 lg 2 p 1

alusel 1 aasta 10-kuulise vangistusega, millest KarS § 74 alusel pöörati kohesele täitmisele 8 kuud vangistust ja ülejäänud vangistus jäeti 1-aastase katseajaga täitmisele pööramata;

7. Viru Maakohtu 16.märtsi 2006.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7 - § 25 lg 1, 2 alusel 4-

kuulise vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega

mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra ja mille hulka arvati ka eelvangistus, mõistes lõplikuks karistuseks 7 kuud 10 päeva vangistust;

8. Viru Maakohtu 24.oktoobri 2008.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 alusel 1 kuu 15 päeva

pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1-kuuliseks vangistuseks;

9. Viru Maakohtu 31.mai 2010.a otsusega KarS § 266, § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 263 p 1, 4

alusel 2-aastase vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1 aasta

4 kuu pikkuseks vangistuseks ja mille hulka arvati eelvangistus, lugedes lõplikuks

karistuseks 1 aasta 3 kuud 26 päeva vangistust, mis jäeti KarS § 74 alusel 2-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

Väärteokorras on A.B samuti karistatud korduvalt.

Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on A.B uue mittevägivaldse kuriteo

toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 56% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 22%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist.

Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul lähedastest vabaduses ema ja vend, kellega ta on vangistuse ajal suhelnud peamiselt kirja teel. Elama sooviks ta vabanedes asuda ema juurde. Ema sõnul on nende suhted aga probleemsed ning ta ei ole nõus süüdimõistetu

vabanemisega. Samuti ei ole ema valmis süüdimõistetut vabanemisel toetama. Ema sõnul

mõjutab süüdimõistetu käitumist paljuski kriminaalne suhtlusring ning sõltuvusainete tarvitamine.

A.B kinnitas kohtuistungil, et soovib vangistusest tingimisi ennetähtaegselt

vabaneda, on nõus elektroonilise valve kohaldamisega ning mõistab sellega kaasnevaid nõudeid. Süüdimõistetu sõnul on ta oma varasemast käitumisest vajalikud järeldused teinud ja

soovib edaspidiselt seadusekuulekalt elada. Ta asuks elama rehabilitatsioonikeskusse, mille täpset asukohta öelda ei oska, kuid kust loodab saada abi sõltuvusega seoses. Süüdimõistetu sõnul saaks ta elada ka ema juures, kes on teda valmis toetama.

KarS § 76 lg 1 p 1 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt 1/3 mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui kuus kuud ning nõustub elektroonilise valve kohaldamisega.

Käesolevaks ajaks on A.B ära kandnud enam kui 1/3 temale mõistetud karistusajast ning ta nõustub elektroonilise valve kohaldamisega. Seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat

elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Kuna A.B vabaneks käesoleval ajal tingimisi ennetähtaegselt koos kohustusega alluda elektroonilisele valvele, siis peavad olema täidetud ka kõik Justiitsministri 22.veebruari

2007.a määrusest nr 15 tulenevad tingimused elektroonilise valveseadmete paigaldamiseks. Eelnimetatud määruse § 51 lg 2 p-st 4 tuleneb, et elektroonilise valve seadmete paigaldamiseks

peavad kõik nimetatud kohas elavad täisealised isikud olema nõus elektroonilise valve

seadmete paigaldamisega ja andma selle kohta allkirja. Käesoleval ajal vabanemisel asuks

A.B

elama kas oma ema juurde või rehabilitatsioonikeskusesse.

Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt ei ole süüdimõistetu ema tema ennetähtaegse

vabastamisega nõus, millest võib järeldada, et ta ei ole oma nõusolekut elektroonilise valve

seadmete paigaldamiseks andnud. Samuti ei ole sellekohast kirjalikku nõusolekut kohtule

esitatud materjalides. Seega puuduvad kohtul andmed, kas A.B tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega nimetatud elamispinnale üldse võimalik oleks. Samuti ei ole kohtule teada võimaliku rehabilitatsioonikeskuse aadressi kuna

süüdistatav ka ise seda täpselt ei tea ja seetõttu ei ole võimalik määrata teda

kriminaalhooldusele, mis nõuab täpse elukoha fikseerimist. Samuti on

kriminaalhooldusametnikul puudunud võimalus seadusest tulenevalt kontrollida A.B

võimalikku teist elukohta – rehabilitatsioonikeskust ja anda hinnang sinna

elektroonilise valveseadme paigaldamise kohta. Samuti ei ole kohtule teada, kas rehabilitatsioonikeskus on nõus laskma paigutada nende asukohta elektroonilist valvet tagava seadme. Eeltoodud asjaoludel ei ole kohtul võimalik määrata isikut ei kriminaalhooldusele ega elektroonilisele valve alla.

Samuti leiab kohus, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamise ei ole põhjendatud sisulisest

küljest. Kuigi süüdimõistetu puhul on positiivne vangistuses sotsiaalabiprogrammis

„Eluviisitreening“ ning majandustöödel osalemine ei kaalu nimetatud asjaolud siiski üles süüdimõistetu suhtes esinevaid negatiivseid asjaolusid.

Materjalide põhjal puudub A.B lähedaste toetus ja tema ema ei soovi tema

ennetähtaegset vabanemist, elama asumist samale elamispinnale emaga ega ole valmis teda

materiaalselt toetama. Kuigi süüdimõistetu väitis ise kohtus vastupidist, samas mingit mõistlikku selgitust toomata, miks ema niimoodi on avaldanud, ei ole kohtul alust kahtluse alla seada kriminaalhooldusametniku poolt kirja pandud ema sõnades.

Süüdimõistetut on kriminaalkorras karistatud juba kümnel korral. Kõik karistused on talle määratud vabadusekaotusliku karistusena, mis on mõnel korral jäetud ka tingimisi katseajaga

täitmisele pööramata. Sellest hoolimata on aga süüdimõistetu oma õigusvastast käitumist

pidevalt jätkanud ja pannud uusi kuritegusid toime ka katseajal. Seega tuleb järeldada, et varasemad karistused ja nende kandmiseks antud kergemad võimalused ei ole süüdimõistetule

piisavat mõju avaldanud. Kuigi enda sõnul on ta nüüdseks motiveeritud seadusekuulekalt

elama ja vabanedes kriminaalhoolduse nõudeid täitma, siis ei ole kohtul süüdimõistetu varasema elukäigu ja vangistusest kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu tõttu tekkinud siiski piisavat kindlust, et ta seda ka tegelikult teha suudaks.

Materjalidest nähtuvalt ja süüdimõistetu poolt toime pandud kuritegusid arvestades võib tema

peamisteks õigusvastase käitumise mõjuriteks pidada kuritegeliku mõtteviisiga isikutega suhtlemist, majandusliku kasu teenimise eesmärki ning uimastite tarvitamist. Arvestades seda,

et käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul puudub süüdimõistetu kindel töökoht ja lähedaste materiaalne ja moraalne toetus, siis on jätkuvalt olemas oluline risk tema poolt

kuritegeliku seltskonnaga suhtlemise jätkamiseks ja uute, eelkõige varavastaste kuritegude

toimepanemiseks. Nimetatud riski suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab vabaduses

uimastite tarvitamist. Kuigi vangistuses on ta läbinud sõltuvuskäitumisega seonduva sotsiaalabiprogrammi, on enda sõnul mõistnud uimastite ja kuritegeliku käitumise seoseid ning on motiveeritud ka vabaduses sõltuvusravile minema, siis tuleb vastavat ohtu siiski arvestada,

kuna toetavate suhete ja mõtestatud tegevuse puudumisel ning samas varasema

tutvusringkonnaga edasi lävimisel on ilmselt oht ka süüdimõistetu tagasilanguseks ja

narkootikumide tarvitamisega jätkamiseks. Seega tuleks vangistuses edasiviibimine süüdimõistetule kasuks, kuna tagaks narkootikumidest pikemaajalisema võõrdumise ja annaks talle võimaluse oma vabastamisjärgseid elutingimusi selliselt korraldada, et tagada töötamise

läbi mõtestatud tegevusega hõivatus ning seeläbi ka paremad võimalused kuritegeliku seltskonnaga suhtlemisest ja uimastite tarvitamisest hoidumiseks. Samuti oleks süüdimõistetul

vangistust edasi kandes võimalik asuda kutset ning riigikeelt omandama, et tagada endale paremad võimalused töökoha leidmiseks.

Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et A.B katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine elektroonilise valvega ei ole käesoleval ajal seadusest tulenevalt võimalik ja oleks

samuti ka liigselt ennatlik. Süüdimõistetu puhul ei ole täidetud vajalikud nõusolekud elektroonilise valve alla vabastamiseks ning samuti ei ole teada tema vabanemisjärgne kindel võimalik elukoht. Süüdimõistetu on ka varasemalt korduvalt reaalset vangistust kandnud, kuid

see ei ole teda kuritegelikku käitumist vältima mõjutanud. Seega ei ole tõenäoline, et ka

praeguseks kantud vangistus oleks juba oma eesmärgi täitnud. Varasemad katseajad on kulgenud uute kuritegude toimepanemise tõttu ebarahuldavalt.

Kohus peab vajalikuks märkida, et ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega ei tule käsitleda seadusest tuleneva reeglina kõigi süüdimõistetute puhul ja seda saab siiski kohaldada vaid nende isikute suhtes, kes on riigipoolse usalduse ära teeninud ning ei

ole seda varasemalt kuritarvitanud. Kohus leiab, et A.B puhul sellise isikuga tegemist ei ole, arvestades temale varasemalt antud võimalusi ja tema õigusvastase käitumise

korduvust. Seega leiab kohus, et süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega on käesoleval juhul põhjendamatu. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras:

Jätta vabastamata süüdimõistetu (IK XXX) temale Viru Maakohtu A.B

10.mai 2012.a otsusega mõistetud ja Tartu Ringkonnakohtu 28.septembri 2012.a otsusega muudetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega.

Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu

Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik