1-12-5618/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr 1-12-5618

Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise

M Ä Ä R U S

15.märtsil 2013.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum sekretär Merliin Kelk juuresolekul prokurör Alar Häidberg kaitsja advokaat Aivar Hint osavõtul

arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu N.A tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist,

l e i d i s :

N.A tunnistati Tartu Maakohtu 13.juuni 2012.a otsusega süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ning karistuseks mõisteti 7 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud

karistust N.A-le Tartu Maakohtu 27.veebruari 2012.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud 19 päeva vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 1 aasta 4 kuud 16 päeva vangistust. Kohtuotsus jõustus 21.juunil 2012.a.

N.A karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikult ärakandmisel 18.novembril 2013.a.

N.A on varem kriminaalkorras karistatud:

1. Valga Maakohtu 19.aprilli 2005.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 7 järgi 5-kuulise

vangistusega tingimisi 2-aastase katseajaga;

2. Tartu Maakohtu 31.oktoobri 2006.a otsusega KarS § 424 järgi 220 päevamäära suuruse

rahalise karistusega ja lisakaristusena kohaldati mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 aastaks;

3. Tartu Maakohtu 29.augusti 2011.a otsusega KarS § 121 järgi 3-kuulise vangistusega,

mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata;

4. Tartu Maakohtu 13.oktoobri 2011.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7 - § 25 lg 2 järgi 6-

kuulise vangistusega, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 kuud 27 päeva vangistust, millega loeti KarS § 65 lg 1 alusel kaetuks ka temale eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistus ning mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata;

5. Tartu Maakohtu 27.veebruari 2012.a otsusega KarS § 121 järgi 6-kuulise

vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud

karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 11 kuud 27 päeva vangistust, mis asendati 714 tunni üldkasuliku tööga tegemise tähtajaga 2 aastat ning N.A kohustati üldkasuliku töö tegemise ajal ka mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume.

N.A on korduvalt karistatud ka väärteokorras.

Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on N.A uue mittevägivaldse kuriteo

toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 49% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 30%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist.

Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul vabaduses olemas oma korter, kuhu tal on võimalik ka kohe elama asuda. Lähedastest on tal ema ja õde ning kaks poega,

kelle kasvatamisest on ta aga osa võtnud vaid minimaalselt. Süüdimõistetu tutvusringkonda kuulub kriminaalse taustaga isikuid, kellega ta soovib küll enda sõnul suhted katkestada, kuid varasemalt ei ole tal see õnnestunud. Kindel töökoht süüdimõistetul puudub, kuid ema on nõus teda oma 470-eurose sissetuleku juures võimaluste piires materiaalselt toetama. Kuritegeliku

käitumise riskiteguriks tuleb lugeda alkoholi tarvitamist ning samuti majandusliku kasu

saamise eesmärki. Varasematel kriminaalhooldustel on süüdimõistetu rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid ja pannud toime uusi kuritegusid.

N.A kinnitas kohtuistungil, et soovib vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabaneda ja elada edaspidiselt seadusekuulekalt. Ta võtaks end töötuna arvele ja püüaks leida töökoha.

Elama asuks ta talle endale kuuluvasse korterisse koos oma väikese pojaga. Süüdimõistetu kinnitas, et suudab täita kriminaalhooldusnõudeid.

KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud.

Käesolevaks ajaks on N.A ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat

elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

N.A puhul on positiivne, et vabaduses on tal olemas kindel elukoht ja toetavad

lähisuhted. Samuti tuleb arvestada sellega, et tegemist on süüdimõistetu esmase reaalse

vangistusega, mistõttu võiks selle õiguskuulekusele suunav efektiivsus süüdimõistetu jaoks olla ilmselt mõjusam kui näiteks korduv vangistuse kandmine. Samas aga tuleb kohtul arvestada, et tegemist on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga,

kellele on juba varasemalt antud võimalusi oma karistuse kandmiseks vabaduses tingimisi katseajaga käitumiskontrollile allutatuna või ka üldkasulikku tööd tehes. Sellest hoolimata on

ta oma õigusvastast käitumist siiski jätkanud ning ei ole suutnud kinni pidada ka kriminaalhooldusnõuetest. Ka käesoleva vangistuse ajal on süüdimõistetu korduvalt rikkunud kinnipidamiskoha reegleid, mistõttu on tal neli kehtivat distsiplinaarkaristust. Viimati karistati

teda distsiplinaarkorras 2013.a. veebruaris. Seega tuleb järeldada, et varasemad karistused,

nende kandmiseks antud kergemad võimalused ja ka käesolev vangistus ei ole N.A-le piisavat mõju avaldanud ning karistuse eesmärgid ei ole tema puhul veel täidetud.

Samuti on eeltoodu põhjal alust kahelda sellest, kas süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi.

Peamiselt on N.A õigusvastast käitumist mõjutanud majandusliku kasu teenimise

soov ning alkoholi tarvitamine. Arvestades seda, et ennetähtaegse vabastamise korral ei ole süüdimõistetule kindlat töökohta garanteeritud ning tema suhtes on täitmisel ka suures summas

tasumata rahalisi nõudeid, siis on jätkuvalt suur risk süüdimõistetu poolt vabanemisel õigusvastase käitumisega jätkamiseks. Ilmselt peale vabanemist hakkab N.A saama

töövõimetuspensioni, mis on aga ilmselgelt liiga väike, et elatada ära ennast ja oma poega.

Kuigi teda on võimaluse piires lubanud majanduslikult toetada ka tema ema, siis see ei ole ilmselt siiski piisav kuna tema ema sissetuleku moodustab vaid pension. Samuti tuleb jätkuvaks ohuks pidada süüdimõistetu võimalikku alkoholi tarvitamist, arvestades

eelkõige seda, et vangistuses ei ole süüdimõistetu veel vastava probleemiga tegelenud ega

mingeid sellekohaseid programme läbinud. Vangla iseloomustusest nähtuvalt peab ta

mõõdukat alkoholi tarvitamist ka igapäevaelu normaalseks osaks, samas kui on mitmed

õigusrikkumised toime pannud just alkoholi tarvitanuna. Seega on alust kahelda selles, kas süüdimõistetu ikka on piisavalt oma väärkäitumist ja selle mõjureid analüüsinud ning hindab

neid adekvaatselt, et tulevikus oma eluviise muuta ja vastavatest riskifaktoritest hoiduda.

Samuti kinnitab nimetatud kahtlusi iseloomustusest nähtuv asjaolu, et süüdimõistetu

suhtumine oma probleemidesse on kohati ennastõigustav ja tema enesekriitika võime on madal.

Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et N.A katseajaga tingimisi ennetähtaegne

vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab nõuetekohaselt

katseaja ja kriminaalhoolduse tingimusi täita. Kohus peab vajalikuks märkida, et ennetähtaegne vabastamine, kui kergemaliigiline karistuse kandmise viis, ei ole seaduse mõtte

kohaselt iga süüdimõistetu suhtes reegel vaid pigem erandiks isiku puhul, kes ei ole oma

varasema käitumisega näidanud ebausaldusväärsust, korduvat kuritegelikku käitumist ning allumatust kinnipidamiskoha reeglitele. N.A seda riigipoolset usaldust käesolevaks

ajaks teeninud ei ole arvestades tema korduvat karistatust, varasemate kriminaalhoolduste

ebaõnnestumisi ja käitumist kinnipidamiskohas, siis on tema karistuse edasine kandmine

tähtaja lõpuni on vajalik, et anda talle võimalus selle aja jooksul muuta enda mõtteviisi ja näidata reaalselt oma muutumist positiivses suunas. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras:

Jätta vabastamata süüdimõistetu (IK xxx) temale Tartu Maakohtu N.A 13.juuni 2012.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega.

KrMS § 180 alusel välja mõista riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu N.A-lt seitsekümmend kuus (76) eurot 80 senti.

Määrata, et on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud osade kaupa ühe N.A (1) aasta jooksul.

Riigituludesse väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda kohtu poolt määratud tähtaja jooksul peale kohtumääruse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB või arveldusarvele 221023778606 Swedbank või arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, märkides viitenumbriks 2800049874. Väljamõistetud summade tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti.

Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtaja jooksul peale

kohtumääruse jõustumist pööratakse kohtumäärus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitekulud.

Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu

Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik