1-12-5351/33

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2013.a Tallinn

Kriminaalasja number

1-12- 5351 Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Tõlk Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kea Lemming Marina Lepiksoo Kriminaalasi F.S süüdistuses KarS § 120, § 121 ja § 331 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.12.2012.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav .S F Prokurör Andra Sild Süüdistatav F.S

isikukood XXX, Eesti kodanik, elukoht XX

Tallinnas, ametlikult ei töötanud, varem karistatud 15.03.2010.a Tartu Maakohtu poolt KarS § 121, § 120, § 199

lg 1, § 136 lg 1 järgi 1 aasta 5 kuu ja 26 päevase

vangistusega, millest reaalselt kuulus ärakandmisele 6 kuud vangistust ning 11 kuud ja 26 päeva vangistust jäeti tingimisi

kohaldamata 1 aasta ja 9 kuulise katseajaga. 09.02.2011.a

Harju Maakohtu määrusega katseaega pikendatud kuni

14.12.2011.a. Korduvalt väärteokorras karistatud, kahtlustatavana kinni peetud 16.02.2012.a ning eelnevalt 02- 04.11.2011.a. Kaitsja Adv Marina Leis Resolutsioon

Tühistada Harju Maakohtu 3. detsembri 2012.a otsus osaliselt .S-ile KarS § 64 lg F 1 ja § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristustes.

2

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 03.12.2012.a otsusega tunnistati .S süüdi KarS § 121 järgi F ja karistati 1 aasta ja 2 kuulise vangistusega, KarS § 120 järgi 9 kuulise vangistusega, KarS § 3312

järgi 8 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 2 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (11 kuud ja 26 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 3 kuud ja 26 päeva vangistust. Eelvangistuse viibitud 3 päeva arvati karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 16.02.2012.a.

KarS § 3312

järgi tunnistati .S süüdi selles, et ta rikkus korduvalt talle F

22.09.2009 Tartu Maakohtu määrusega tsiviilasjas 2-09-31519 kolmeks aastaks kohaldatud lähenemiskeeldu O P suhtes ja 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-10- 1957 kolmeks aastaks kohaldatud lähenemiskeeldu V V suhtes alljärgnevalt: Pärast vanglast vabanemist, vähemalt alates 2011.a oktoobrist ilmus .S korduvalt O F

P ja V V elukohta Tallinn XX, loopis kannatanute korteriakendesse kive, viibis maja

trepikojas kannatanute korteriukse taga, koputas kannatanute korteriuksele, lõhkus ära ukseluku V. V ja O. P korteris, skandaalitses ja solvas ebatsensuursete sõnade ja väljenditega

korduvalt O. P töö juures Tallinn XX, kus solvas ebatsensuursete sõnadega O. P ja V. Vt, sealhulgas .S F

-01.11.2011 kella 18.30 paiku, tulles O. P ja V. V maja ette Tallinn XX, viskas kive nende korteriakendesse ja nõudis, et O. P õue tuleks;

-02.11.2011 hommikul helistas ta O. P mobiiltelefonile ja tegi ettepaneku kokkusaamiseks, millest O. P keeldus. Seejärel helistas .S O. Ple sama päeva õhtul ja küsis kannatanu F

asukohta. Kannatanu vastas, et ta jalutab V. Vga oma maja läheduses. Seejärel tuli .S F Pae tänaval jalutava O. P juurde ja hakkas temaga vestlema, vaatamata sellele, et O. P seda ei soovinud ja palus tal lahkuda;

Uue otsusega mõista .S-ile KarS § 64 lg 1 alusel üksikaristustest raskeima F suurendamise teel kuritegude kogumi eest karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust 15.03.2010.a Tartu Maakohtu otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa (11 kuud ja 26 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 2 aastat 3 kuud ja 26 päeva vangistust.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Kulutused riigi õigusabile jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni

esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

KarS § 121 järgi selles, et ta 01.11.2011 kella 18.30 paiku, viibides Tallinnas XX trepikojas, lõi V. Vt ühe korra rusikaga pähe – kukla piirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja peapõrutuse.

KarS § 120 järgi selles, et ajavahemikul 18.05.2010 kuni 16.02.2012 Tallinnas erinevates

paikades, ähvardas V Vt korduvalt tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli kannatanul

alust karta, kuivõrd .S oli varasemalt kasutanud kannatanu V. V suhtes vägivalda, F

mille eest ta oli 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-10-1957 süüdi mõistetud.

F.S, viibides 15.02.2012 õhtusel ajal Tallinnas XX asuva maja juures, ähvardas

kannatanu O P tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta, kuivõrd

samal päeval kella 16.00 paiku oli O. P näinud .S jope hõlma all musta F käepidemega kööginuga. Lisaks sellele oli .S ka varem kasutanud O. P suhtes F

füüsilist vägivalda, mille eest oli ta 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-

10-1957 süüdi mõistetud.

APELLATSIOONI SISU

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni .S. Apellatsioonis leiab ta, et on süüdi F mõistetud kuritegudes, mida ta ei ole toime pannud. Loodab, et tema süüdistusasi vaadatakse

uuesti põhjalikult läbi ja selgitatakse välja, milles ta on süüdi ja milles mitte. Loodab, et inimesed, kes teda alusetult süüdistasid ja kelle valeütluste tõttu ta karmi vanglakaristuse sai,

vastutaksid seaduse täie rangusega. Loodab õiglasele kohtupidamisele ega soovi karistust kanda selle eest, mida ta isegi mõtetes korda ei saatnud.

30.01.2013.a esitas .S apellatsiooni täienduse, milles leiab, et ta ei ole nii karmi F

karistust ära teeninud. Tunnistas ju oma süüd, et rikkus vaiba ja kriimustas ust. Rohkem ta midagi teinud ei ole. Halvustab kannatanu Vt, väidab, et viimane valetab tema peale.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et apellatsioon ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust, kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik.

F.S jäi apellatsiooni juurde. Kaitsja toetas apellatsiooni, muuhulgas taotles mõistetud karistuse leevendamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära

kohtumenetluse pooled, leiab, et taotlus süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamiseks väärib tähelepanu, muus osas tuleb aga maakohtu otsus muutmata jätta.

4

Maakohtu otsusest tuleneb, et kohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, neid

omavahel kaalunud ja usaldusväärsust hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Maakohtu järeldused tuginevad tõendite hindamisele kogumis, nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Tuleb märkida sedagi,

et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et kriminaalmenetluses lasub

tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis,

kui selleks on veenvad põhjused. Ringkonnakohus peab lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt otsused nr 3-1-1-107-03, 3-1-1-77-05). Käesolevas

asjas kohtukolleegium vigu tõendite hindamisel ei tuvastanud. Mis puudutab .S F

süüditunnistamist, siis kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosaga ega pea selle asjaolude kordamist vajalikuks.

F.S põhiline etteheide seisneb selles, nagu tugineks maakohtu otsus kannatanute poolt antud valeütlustel. Apellandiga ei saa nõustuda. Süüvides kannatanu O. P ütlustesse (tl 2-5, 6-12, 110-115, 16-122, 156-160, 170-175, kohtueelsel uurimisel antud

ütlused avaldati, kuivõrd kannatanu kohtuistungil ütlusi anda ei soovinud /tl 90/), tuleb rõhutada, et neid ütlusi ei ole kannatanut ajendanud andma ei viha ega kättemaks, pigem mure

ja hirm. O. P ei ole püüdnud .S millegagi halvustada ega hukka mõista, vaid on F kirjeldanud sündmusi nii nagu need toimusid. O. P ütlustes alust kahelda ei ole. Mis

puudutab V. V kohtuistungil antud ütlusi /tl 88-90/, siis kohtukolleegium möönab, et neid läbib teatud lahmiv ja süüdistatavat halvustav joon, kuid süüdistuse sisuks olevaid sündmusi on ta kirjeldanud O. Pga sarnaselt ning tema ütlustes alust kahelda ei ole. Kannatanute ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka kohtuistungil kontrollitud teised tõendid, nagu kannatanute

politseile tehtud kõnede helisalvestused, ärakiri kiirabikaardist jt. KarS § 121 järgi esitatud süüdistusse puutuvalt tuleb märkida, et kuigi O. P otseselt V. V suhtes vägivalla tarvitamist ei näinud, siis mõlema kannatanu kirjeldus 01.11.2011.a toimunud sündmustest nende elukohas langevad kokku. Lisaks kannatanu ütlustele tõendavad .S süüd ka kõnesalvestused, F

mis kinnitavad, et .S käitumise tõttu paluti abi nii politseist kui kiirabist, O. P F

ütlused, mis kirjeldavad V. V terviseseisundit ning koopia kiirabikaardist, s.o tõendid

kogumis annavad aluse järeldada, et .S pani V. V suhtes toime KarS § 121 järgi F hinnatava kuriteo.

Maakohus on .S-ile mõistnud liitkaristuseks 2 aasta ja 4 kuud vangistust, suurendades F üksikkaristustest raskeimat olulisel määral (üksikkaristused vastavalt 1 aasta ja 2 kuud, 9 kuud ja 8 kuud). Maakohtu poolt mõistetud karistus on ka rangem kui seda on taotlenud prokurör

/vt tl 142/. Kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohtu otsuses on esitatud .S-ile F

karistuse mõistmist puudutavad põhjendused, ei tulene otsusest siiski, et maakohus oleks

põhjendanud, miks ta leiab, et süüdistatavale tuleb mõista karmim karistus kui seda taotles

prokurör. Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks osundada, et Riigikohtu

kriminaalkolleegium on oma otsuses 3-1-1-91-07 toonitanud, et kohus ei ole karistuse

mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega, kuid kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda

ka eraldi põhjendada. Kohtukolleegium leiab, et selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse prokuröri poolt taotletud karistusest karmima karistuse mõista, käesolevas asjas tuvastatud ei ole.

see, kes .S pärast viimase vanglast vabanemist üles otsis – helistas, kohtus .S-iga F F

, näitas, kuhu ta on elama asunud, st suhtlus süüdistatavaga algas just kannatanu

initsiatiivil, mitte vastupidi. O. Ple oli ju selge, et .S näol on tegemist alkoholi F liigpruukiva, kergesti ärrituva, ebastabiilse käitumisega isikuga. Kohtukolleegiumi hinnangul

on eeltoodud asjaolud käsitatavad .S süü suurust vähendavate asjaoludega, mida F

tuleb arvestada. Kohtukolleegium osundab, et ka Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-12-06

muuhulgas sedastanud, et kannatanu enda osa toimunus on karistuse mõistmisel üheks arvestatavaks asjaoluks.

Lisaks eelnevale osutab kohtukolleegium, et liitkaristuse mõistmisel kuritegude kogumi eest

tuleb toetuda ka tegude erinevusele või sarnasusele. Sellised asjaolud nagu sarnased

kuriteoliigid, tegude suunatus sama kannatanu vastu, tegude tihe ajaline, sisuline või

situatiivne seotus, samad motiivid või sarnased olukorrad räägivad vähemast süüst ning

annavad vähem alust karistuse suurendamiseks. Käesoleval juhul on just need eelpoolloetletud asjaolud .S puhul esinevad. F

Kohtukolleegium on seisukohal, et arvestades eelpool käsitatud asjaolusid, tuleb .S-ile F KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust leevendada.

30.01.2013.a .S poolt esitatud apellatsiooni täiendusse puutuvalt märgib F kohtukolleegium, et see tuleb jätta läbi vaatamata. Kriminaaltoimiku materjalide kohaselt sai F.S maakohtu otsuse vene keelde tõlgituna kätte 09.01.2013.a /tl 169/. KrMS § 319 lg

kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul.

KrMS § 3211

kohaselt võib küll apellant apellatsiooni muuta või täiendada, kuid seda siiski

apellatsioonitähtaja lõpuni. Seega oli apellatsiooni täiendamine võimalik kuni 24.01.2013.a k.a. .S poolt 30.01.2013.a esitatu sisust nähtuvalt ei saa kõne all olevat apellatsiooni F täiendust käsitada ka KrMS § 3211 lg-s 2 kirjeldatud väite või uute asjaoludena, mis oleksid

saanud .S-ile pärast apellatsioonitähtaja möödumist teatavaks. Seega, kuivõrd F

apellatsiooni täiendus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, siis jätab kohtukolleegium selle KrMS § 326 lg 2 alusel tähelepanuta.

Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 4, § 340 lg 2 p 4 tühistab

ringkonnakohus Harju Maakohtu 03.12.2012.a otsuse osaliselt .S-ile KarS § F

kergema liitkaristuse. Muus osas jätab maakohtu otsuse muutmata. Apellatsiooni rahuldab osaliselt.

F F .S kaitsja adv Marina Leis esitas taotluse määrata tema poolt .S-ile apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises ja ringkonnakohtu istungil osutatud õigusabi eest

Viruvärava Advokaadibüroo OÜ-le makstavaks tasuks 76.80 eurot (sealhulgas 20%

käibemaksu). Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktidest 2, 4, 16 ja 19 rahuldada. KrMS 185 lg 1 kohaselt jäävad § 337 lg-s 1 p-s 4 nimetatud lahendi tegemisel kulutused riigi õigusabile riigi kanda.

6

Malle Preimer Meelika Aava Ivi Kesküla