4-13-341/9 · 4-13-341/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 15.02.2013.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk

Vaidlustatud lahend

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 27.12.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2317,12,012596

Kaebuse esitanud isik N.A, isikukood: XXX, elukoht XXX Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja: N.A, kohtuvälise menetleja – Põhja Prefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu

LÕPPOSA

Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2317,12,012596 muutmata, kuid täpsustada, et KarS § 66 lg 2 alusel kuulub rahatrahv tasumisele ositi võrdsetes osades 4 kuu jooksul võrdsetes osades 200 eurot igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest.

Jätta N.A kaebus rahuldamata.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju

Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 11.03.2013.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, summas 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 4 kuuks.

Väärteoasi nr.4-13-341

2

Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis N.A Õie tänaval Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,34 mg.

KAEBUSE SISU

Väärteoasja otsusele esitatud kaebuses märgib N.A, et ta tunnistab oma süüd ja kahetseb toimepandut, kuid viitab ometi tema õiguste rikkumisele politsei poolt. Nimelt ei selgitatud talle, et pärast alkomeetrisse puhumist ei ole tal enam võimalik nõuda vereproovi andmist. Samuti ei võimaldanud politsei tal kasutada õigust kaitsja abile ning õigusi ja kohustusi tutvustati talle alles väärteoprotokolli koostamisel.

Kohtuväline menetleja jäi istungil seisukohale, et väärteoasja otsus on õige ja õiglane, tegemist on tahtliku teoga, isik tarvitas alkoholi vahetult enne rooli istumist. Väärteoasja menetlemisel ei ole menetlusnorme rikutud, N.A tutvus oma õiguste ja kohustustega, mida kinnitab tema

allkiri. Karistuse määramisel on arvestatud karistust kergendava asjaoluna kahetsusega, kuid samas on arvesse võetud varasemate karistuste arvu ning ka seda, et eelmised karistused ei ole vastavat mõju isikule avaldanud ega pannud teda õiguskuulekalt käituma. Sellest tulenevalt oli lisakaristuse kohaldamine põhjendatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kaebaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2317,12,012596 olevaid tõendeid, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt kontrolliti 23.11.2012 kell 23.41 indikaatorvahendiga (kalibreeritud kuni 20.05.2013) alkoholijoovet ning tuvastati N.A alkoholisisaldust väljahingatavas õhus 0,37 mg (t.l.2). Politsei ja Piirivalve seaduse § 724 lg 1

teise lause kohaselt, kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu

korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku

alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres.

Samast protokollist nähtub, et isik nõustus alkoholi sisaldumise kontrollimisega indikaatorvahendiga ning ühtlasi selgitati talle tema õigusi ja sealhulgas ka seda, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Seega oli

N.A-le kui menetlusalusele isikule selgitatud tema õigust nõuda alkoholisisalduse

kontrollimist tervishoiuasutuses vereproovi andmise teel, kuid N.A ei soovinud sellist

õigust kasutada, vaatamata sellele, et indikaatorvahend näitas kontrolli tulemusena positiivset reaktsiooni ehk joovet.

Seejärel järeldub väärteotoimiku materjalidest, et N.A toimetati Lõuna politseijaoskonda, kus kontrolliti joovet seekord tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest EST nr ARAF-0037 abil,

mille lõplik lugem oli 0,34 mg väljahingatavas õhus. Enne alkoholi sisaldumise tuvastamist selgitati N.A-le Politsei ja Piirivalve seaduse § 7 24 lg-s 3 sätestatud õigusi. Tõendusliku

alkomeetri kasutamise protokollist (t.l.3) nähtuvalt nõustus N.A alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga, vereproovi andmist ei nõudnud, märkusi protokolli kohta ei teinud ega esitanud vaiet politseiasutuse juhile või halduskohtule. Väärteoprotokollist

järeldub, et isikule tutvustati V™S § 19 lg-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigusi, samuti õigust esitada 15 päeva jooksul vastulause ja tõendid. Kohus leiab, et juhul, kui N.A

oleks tekkinud tõsised kahtlused tal joobe olemasolus ja tõendusliku alkomeetri näidu

usaldusväärsuses, siis kohtu arvates miski ei takistanud tal alkoholijoobe olemasolu

3 kontrollimast meditsiiniasutuses vereproovi andmise teel ka pärast politseijaoskonnast lahkumist

ja väärteoprotokolli tegemist. Väärteotoimiku materjalidest nähtuvalt esitas N.A

tõepoolest 03.12.2012 vastulause, kuid selles avaldas vaid seoses toimunuga puhtsüdamlikku kahetsust ning tõendite esitamisest tuleneva õiguse kasutamist ei pidanud ta vajalikuks (t.l.10).

Kohus ei nõustu N.A väitega nagu oleks väärteoasja menetlemisel rikutud

menetlusnorme sellega, et V™S § 19 lg-s sätestatud menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi tutvustati talle mitte esimese menetlustoimingu tegemisel, milliseks tuleb lugeda alkoholijoobe tuvastamist indikaatorvahendiga, vaid siis, kui koostati väärteoprotokoll. Siinkohal peab kohus

vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale otsuses nr 3-1-1-19-05, milles

sedastatakse järgmist: „V™S § 58 lg 1 kohaselt alustatakse menetlust esimese

menetlustoiminguga. Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri aga seda, millisel juhul peaks

esimese menetlustoimingu tegema, mistõttu tuleb V™S §-st 2 lähtuvalt pöörduda

kriminaalmenetluse regulatsiooni poole. KrMS § 193 lg 1 kohaselt peavad menetluse alustamiseks esinema ajend ja alus ning puuduma menetlust välistavad asjaolud. Ajend on väärteole viitav teave, sh menetleja poolt oma ülesandeid täites saadud viitav teave. Alus on aga

väärteotunnuste sedastamine väärteomenetluse ajendis. Seega alustatakse menetlust siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et väärtegu on toime pandud“. Politsei ja Piirivalve seaduse § 724 lg 1 kohaselt kui isikut kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema nõudmisel tervishoiuteenuse

osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Arvestades, et juhi joobeseisundit saab

lugeda tuvastatuks tõendusliku alkomeetriga või veres, on üksnes siis võimalik rääkida

menetluse alustamiseks vajaliku ajendi esinemisest ning edasised toimingud kujutavad endast juba väärteomenetluse toiminguid. Arutatava väärteoasja materjalidest aga nähtub, et edasiseks

menetlustoiminguks oligi väärteoprotokolli koostamine, mille käigus tutvustati N.A-le

tema õigusi ja kohustusi. Silmas tuleb pidada ka seda, et mootorsõiduki joobes juhtimine on sõltuvalt asjaoludest karistatav kas LS §-s 224 ettenähtud väärteona või KarS §-s 424 ettenähtud kuriteona. Vastavalt V™S § 29 lg 1 p-le 4 on teos kuriteo tunnuste esinemine väärteomenetlust

välistavaks asjaoluks. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et andmete küllaldasus, mis

viitavad sellele, et on toime pandud just nimelt väärtegu, võib esineda ainult pärast seda, kui sellele üheselt viitavad tõendusliku alkomeetri või vereproovi kontrollimisel saadud tulemused.

Eelpool mainitud otsuses asus Riigikohtu kriminaalkolleegium ka sellisele seisukohale, mille kohaselt asjaolu, et isikule tema õiguste tutvustamata jätmine, ei vii iseenesest selleni, et selle toimingu käigus saadud teavet poleks võimalik lugeda usaldusväärseks. Otsuses märgitakse, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutus tõenditega. Ka juhul, kui isikule ei ole enne

menetlustoimingu algust tutvustatud tema õigusi, võib teave, mis saadi selle toimingu käigus,

peegeldada tegelikke asjaolusid“. Kaebaja ei eitanud ei kohtuvälises menetluses ega

kohtuistungil alkoholi tarbimist enne rooli istumist, seda kinnitab ka sõiduki juhtimiselt

kõrvaldamise otsus (t.l.6), mistõttu, arvestades väärteoasjas kogutud tõendeid kogumis, ei ole

alust tõendi - indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli - usaldusväärsuses kahelda.

Puutuvalt kaebaja väitesse, et kohtuvälise menetluse käigus rikuti tema õigust kaitsja abile, märgib kohus järgmist. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et N.A oleks avaldanud soovi kaitsja menetluses osalemise kohta, vastupidi väärteoprotokollist järeldub, et menetleja vastavale küsimusele vastas N.A eitavalt. Kaebaja poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et tal ei olnud aega ega võimalust oodata kaitsjat, kuna väljas oli 25 kraadi külma ning autosse jäi teda ootama elukaaslane. Seega peab kohus N.A väidet paljasõnaliseks.

4 Eeltoodu alusel leiab kohus, et väärteo toimepanemine N.A poolt on tõendamist leidnud,

väärteoasja menetlemisel ei rikutud tema õigusi ning puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks.

Liiklusseaduse § 224 lg 2 näeb karistusena ette selles sätestatud väärteo eest rahatrahvi kuni 300 trahviühikut

ning sama paragrahvi lg 3 p 1 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Kohus leiab, et karistuse määramisel, sh lisakaristuse kohaldamisel on kohtuväline menetleja

juhindunud KarS §-st 56. Karistuse määramisel on arvestatud süü suurust, üld- ja eripreventiivseid eesmärke.

Lisakaristuse kohaldamise põhjendatuse üle otsustamisel arvestab kohus väärteo toimepanemise tehiolusid, isikul tuvastatud joobe astet, kaebaja isikut. N.A ütlustest nähtuvalt tarvitas ta

alkoholi kaks tundi enne rooli istumist, ei enne ega peale seda ei söönud ning kontrollimisel tuvastati tal alkoholi sisaldus koguses, mis tingis süüdistuse esitamise LS § 224 lg 2 järgi.

Kohus on seisukohal, et oma käitumisega on N.A näidanud ilmselgelt enda üleolevat suhtumist liiklusohutusse, vaatamata sellele, et teda on varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest.

Karistuse määramisel peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka

süüdlase isikut. Nähtuvalt karistusregistri väljavõttest on kaebajat varem karistatud liiklusseaduse nõuete rikkumise eest üheksal korral, sh kuuel korral 2012 aastal. N.A karistati korduvalt suurima lubatud kiiruse ületamise eest, mille eest näeb seadus ette võimalust

kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, kuid kohtuväline menetleja ei pidanud tollal otstarbekaks kohaldada N.A suhtes lisakaristust lootuses, et isik suudab teha õiged

järeldused ja hoiduda uute väärtegude toimepanemisest. Isik aga ei õigustanud usaldust ning jätkas väärtegude toimepanemisega.

Sellest lähtuvalt on kohus seisukohal, et sundimaks kaebajat hoiduma väärtegude

toimepanemisest edaspidi, ei piisa pelgalt rahatrahvi määramisest ja kohaldada tuleb ka teisi

seaduses ettenähtud vahendeid, millega saab ohtliku liikleja liiklusest kõrvaldada, mistõttu on kohtu arvates lisakaristuse kohaldamine vajalik.

Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et menetlusalusele isikule ei saa olla ootamatu, et

juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest võidakse lisaks rahalisele karistusele karistada ka lisakaristusena juhtimisõiguse ära võtmisega. Samuti on kohus seisukohal, et N.A , olles teadlik enda varasematest karistustest, oleks pidanud seda hoolsamalt jälgima oma liiklusalast käitumist ning asjaolu, et töökohustuste täitmiseks on talle juhtimisõigus hädavajalik, ei saa olla lisakaristuse kohaldamist välistavaks asjaoluks.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111,

Julia Vernikova Kohtunik