4-13-804/64-13-804/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

Väärteoasi nr 4-13-804

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märtsil 2013.a Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-13-804 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Väärteoasi

VP kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

avariitalituse 28.01.2013.a. otsusele väärteoasjas 2302,13,000323 Menetlusalune isik VP, isikukood XXX, elukoht: XXX Kohtuväline menetleja

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalitus, Rahumäe tee 6, 11316, Tallinn Menetluse liik Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Juhindudes KarS § 47, § 57 lg 1 p 2, 3, V™S § 30 lg 1 p 1, § 120 lg 1; § 132 p 2 , 3; § 133; § 134; § 135

ositi. Kohustada VP tasuma mõistetud rahatrahv osade kaupa jooksul 10 kuu kohtuotsuse jõustumisest arvates. Seega igakuiselt kuulub tasumisele mitte vähem kui 25.20 eurot.

Rahatrahvi esimene osa tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul arvates otsuse kättesaadavaks

tegemise päevast Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank,

2

221023778606 Swedbank. Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 10220135023023 ning selgitus „VP, väärteoasi 4-13-804, rahatrahv“.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU.

Antud väärteoasjas on Jelena Muržak koostanud 03.01.2013 väärteoprotokolli, mille kohaselt 01.01.2013 kell 10:20 Raadiku tn 8d, Lasnamäe linnaosa, Tallinna linn, Harju maakond juhtis mootorsõidukit, enne manöövri alustamist ei hoidunud kõigest, mis võib ohustada ja kahjustada

teist vara, tagurdamisel sõitis otsa pargitud sõidukile Opel reg. märk XXX. Põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju IN. Juht lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt ettenähtud korras politseile teatamata.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse avariiteenistuse

teenistuse vanem Tanel Pajumaa 28.01.2013.a otsusega, vaadanud läbi

VP (ik XXXX)

väärteoasja tuvastas, et VP poolt väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud

materjalidega. Vastulauset menetlusalune isik esitanud ei ole. Kergendavad asjaolud: süü tunnistamine. Raskendavad asjaolud: puuduvad.

Liiklusseaduse § 2 p 32 kohaselt on liiklusõnnetus juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline

kahju. Antud juhul on sõiduki teel liikumise tagajärjel tekitatud varaline kahju IN, seega liiklusseaduse § 2 p 32 kirjeldatud liiklusõnnetuse tunnused on antud asjas olemas. Liiklusseaduse § 16 lg 1 paneb muu hulgas liiklejale (s.t juhile/jalakäijale) kohustuse hoiduda kõigest, mis võib kahjustada vara. Väärteoasjas kogutud materjalidega, sealhulgas tunnistaja S. Urb ütlustega on tõendatud, et menetlusalune isik oma juhitud mootorsõidukiga sõitmisel antud kohustust ei täitnud, mille tagajärjel põhjustas IN varalise kahju. Liiklusseaduse § 169 lg 5 kohaselt liiklusõnnetuses osalenud juht peab lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, liiklusõnnetusest kohe teatama politseile ja tegutsema vastavalt politsei korraldusele.

Väärteoasjas kogutud materjalidega on tõendatud asjaolu, et menetlusalune isik oli enne liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumist teadlik liiklusõnnetuse aset leidmisest, seega lasus tal kohustus käituda vastavalt liiklusseaduse § 169 lg 5 sätestatule. Menetlusalune isik seda aga ei teinud ning lahkus sündmuskohalt, pannes sellega toime teo, mis on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 236 lg 1 alusel. Kohtuväline menetleja leiab, et olukorras, kus menetlusalune isik põhjustab oma tegevusega

varalise kahju (liiklusõnnetuse), olles sellest teadlik, kuid jätab juhtunust nõuetekohaselt

teavitamata ning lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt, on see tahtlikult toime pandud

õigusrikkumine, millisega püütakse varjata eelnevalt toime pandud süülise teo asjaolusid

3

ning selle toimepanijat. Asjaolu, et menetlusalune isik lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt,

ei võimaldanud politseil fikseerida ja hinnata toimunud liiklusõnnetuse täpseid asjaolusid, mis aga omavad tähtsust toimepandud õigusrikkumise asjaolude väljaselgitamisel. Kohtuväline menetleja arvestab otsuse tegemisel menetlusaluse isiku süü tunnistamist ning I. N poolt koostatud tõendit, millest nähtub, et ei oma menetlusaluse isiku suhtes pretensioone, kuid leiab ka, et isik, kes omab juhtimisõigust, peab olema teadlik kehtivatest liiklusnõuetest,

seega pidi menetlusalune isik olema teadlik ka sellest, et tema enese liiklusnõuetega

vastuolus olev käitumine võib põhjustada temale nii rahatrahvi määramist, kui ka

juhtimisõiguse äravõtmist. Antud juhtum näitab ilmekalt menetlusaluse isiku ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge ning tema enda ja lähedaste heaolusse.

Arvestades eelpool öeldut ning õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt on põhjendatud

menetlusaluse isiku suhtes lisakaristuse määramine juhtimisõiguse äravõtmise näol. Riik peab omalt poolt näitama ranget suhtumist sellistesse õigusrikkumistesse.

Võttes arvesse ülaltoodut ja juhindudes KarS § 56 lõikest 1, § 63 lõikest 3, määrati karistuseks: Liiklusseaduse § 223 lg. 1 alusel rahatrahv 63 trahviühiku ulatuses, s.o. 252.00 EUR.

Liiklusseaduse § 236 lg. 1 alusel rahatrahv 113 trahviühiku ulatuses, s.o. 452.00 EUR ja liiklusseaduse § 236 lg. 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks.

KAEBUSE SISU

VP esitas 11.02.2013.a Harju Maakohtule kaebuse, milles palub üle vaadata tema vastu

algatatud üldmenetlus (väärteoasi nr 2302,13, 000323) ja vähendada karistust arvestades

järgmiseid asjaolusid: varem karistamata, kahju vabatahtlik hüvitamine, süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo asjaolude kindlakstegemisele

aktiivne kaasaaitamine, leppimine kannatanuga. Juhiloata jäämise korral jääb maksevõimetuks, kuna töö eeldab juhilubade olemasolu. Kaebuse esitaja kirjeldab toimunut järgmiselt: 01.01.2013 kell 10.20 oli parklamajas aadressil Raadiku 8D, kus kriimustas autot,

mis kuulub IN Opel reg.numbriga XXX. 02.01.2013 pani kriimustatud auto aknale paberi oma numbriga, mida võib kinnitada ka parkla töötaja, kelle käest küsis paberit. 03.01.2013

pöördus politseijaoskonda ja samal hetkel võttis temaga ühendust kannatanu. Kohapeal sõlmisid kokkuleppe ja 04.01.2013 pöördus uuesti politseijaoskonda, kus kannatanu kirjutas avalduse, et on jõudnud temaga kokkuleppele ning ei oma pretensioone. Sama saab kinnitada ka kannatanu, et paber tema andmetega oli auto akna peal 02.01.2013. Lisana kaebusele esitab dokumendid: kõnedeeristus, mille peal on näha, et helistas kannatanule; tõend tööandjalt, et tema töö eeldab juhilubade olemasolu; kirjalik selgitus kannatanult, et jättis oma kontakti auto aknale.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT Kohtuvälise menetleja esindaja esitas kohtule 01.03.2013.a kirjaliku seisukohaga väärteoasja

nr 4-13-804 (2302,13,000323) VP kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale läbivaatamisega kirjalikus menetluses.

Kohtuväline menetleja tutvunud V Pkaebusega leiab, et väärteo toimepanek kaebaja poolt on

täielikult tõendamist leidnud. Kohtuväline menetleja on kohtuvälises menetluses teinud otsuse

lähtuvalt asjaoludest, mis on olnud otsuse koostamise hetkeks kohtuvälisele menetlejale teada.

Kohtuväline menetleja on arvestanud kõiki asjaolusid ja määranud õige ning proportsionaalse karistuse, mõjutamaks menetlusalust isikut enam mitte sarnaseid rikkumisi toime panema. Isik on

4

toime pannud ühed raskeimad liiklusalased väärteod s.o liiklusõnnetuse põhjustamine ja politseile liiklusõnnetusest mitte teatamine, kui teatamine on kohustuslik. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui kohus määrab rahatrahvi tasumisele osade kaupa kuni 12. kuu jooksul.

KOHTU SEISUKOHT

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi käesoleva seadustiku §

132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.

Käesoleval juhul on nii menetlusalune isik kui kohtuväline menetleja nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et VP kaebus tuleb rahuldada.

VPväärtegu LS § 223 lg 1 järgi LS § 223 lg 1 tuleneva koosseisu täitmise eelduseks on mootorsõiduki, maastikusõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, mille tagajärjel on tekitatud teisele isikule varaline

kahju. Vaidlust ei ole selle üle, et 01.01.2013.a Raadiku 8d parkimismajas toimunud liiklusõnnetuses sai varalist kahju sõiduki Opel registreerimismärgiga XXX omanik sõiduki esiosa kahjustuse näol. LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo koosseisu täitmiseks on oluline, et varaline kahju on tekitatud teisele isikule, antud juhul IN poolt parklasse pargitud sõidukile. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Opel registreerimismärgiga XXX omanik on IN

sõidukil on esimesel põrkeraual värvikriimustused ja kahjustused. Menetlusaluse isiku VP

ütlused tõendavad samuti nimetatud vigastuste olemasolu. Seega tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel varaline kahju IN.

Väärteoprotokollis on kohtuväline menetleja VP ette heitnud seda, et VP rikkus LS § 16 lg 1

nõudeid, juhtides mootorsõidukit, enne manöövri alustamist ei hoidunud kõigest, mis võib

ohustada ja kahjustada teist vara, tagurdamisel sõitis otsa pargitud sõidukile Opel registreerimismärgiga XXX, põhjustades liiklusõnnetuse ning varalise kahju IN.

Menetlusalune isik oma ütlustes selgitas, et 01. jaanuaril istus rooli kell 10:20 alustas liikumist ja kriimustas teise auto pamperit. Tähelepanu hajus ja riivas teist autot. Kleepis enda

telefoninumbriga paberi autole, mida kriimustas ja otsustas, et politseid kutsuda pole vaja,

kuna avarii ei olnud suur. Jättis esiklaasile enda telefoninumbri, et kannatanu helistaks,

omanik ei helistanud, ühendust võeti politseist. Oma süüd tunnistab, tahab parandada auto, mille kriimustas. Tunnistaja Silva Urb ütlustest nähtub, et 01.01.2013.a kell 10:20 nägi,

kuidas BMW XXX rammis parklas tagurdades pargitud sõiduautot Opel reg. nr XXX. Liiklusõnnetuses riivas BMW parempoolse tagaküljega Opeli esiosa.

VP liiklusnõuete rikkumise ning teisele isikule varalise kahju tekkimise vahel peab olema

põhjuslik seos, mis tähendab, et isik paneb toime LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo, kui

5

toimunud liiklusõnnetus oli tema liiklusnõudeid rikkuva tegevuse tagajärjeks. Kui VP oleks

täitnud LS § 16 lg 1 nõudeid ning juhtinud mootorsõidukit hoidudes kõigest ,mis võib

kahjustada teiste vara, ei oleks nimetatud liiklusõnnetust toimunud, seega oli VP tegu vältimatuks eelduseks varalise kahju tekkimisele.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on

VP täitnud LS § 223 lg 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime

vähemalt kergemeelsusest või hooletusest KarS § 18 lg 1 mõttes. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest,

kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema.

Selleks, et isikule ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit

hoolsuskohustust – jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille

tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud. Tulenevalt LS § 14 lg 2 peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Eeltoodust tulenevalt pani menetlusalune isik VP väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis nagu nähtub ka tema enda ütlustest

– tähelepanu hajus ja riivas teist autot - hoolsa käitumise korral oleks VP märganud

parkimismajas pargitud Opelit registreerimismärgiga XXX ning vältinud tagurdamisel otsasõitu.

Menetlusaluse isiku VP teos õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

VPväärtegu LS § 236 lg 1 järgi

LS § 236 lg 1 kohaselt on väärteokorras karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine, kui teatamine oli kohustuslik. Liiklusõnnetusest teatamise nõuded on sätestatud LS § 169, millest VPle on süüks arvatud lõike 5 rikkumine, mis sätestab, et lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt

politsei korraldusele. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtub, et 01.jaanuaril kell 10:20 teist autot kriimustades, jättis enda telefoninumbri selle auto klaasile ja kuna avarii ei olnud suur otsustas, et politseid pole vaja kutsuda. Seega sündmuskohalt lahkumise hetkel ei olnud selge, kas poolte vahel on lahkarvamusi, kes on varalise kahju saaja, mistõttu on rikutud LS § 169 lg 5 nõudeid.

Kuna V Pei teatanud toimunud liiklusõnnetusest koheselt peale selle toimumist, rikkus ta LS § 169 lg 5 nõudeid ning täitis sellega LS § 236 lg 1 tuleneva väärteo objektiivse koosseisu.

Antud väärteo pani VP toime ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis vastavalt KarS § 18 lg 2 kuna ta pidi sõidukijuhina liiklusnõudeid tundva inimesena teadma, et liiklusõnnetuse korral kui varalise kahju saaja ei ole teada tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele, kuid VP otsustas, et kuna avarii ei olnud suur ning jättes oma telefoninumbri kannatanu autole, ei ole vaja politseid kutsuda.

VP teos puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

V™S § 30 lg 1 p 1 võimaldab menetlejal lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel.

6

Riigikohus on oma 27.09.2006.a otsuse nr 3-1-1-81-06 öelnud, et V™S § 30 lg 1 p 1

kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel. Tegemist on seadusandja poolt menetlejale antud õiguse, mitte aga kohustusega. Väärteomenetlus ei anna

menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202.

Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse. Lisaks on Riigikohus 24.04.2007.a otsuses nr 3-1-1-9-07 leidnud, et KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud

õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk

hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse

välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas.

Kannatanu IN04.01.2013.a avaldusest nähtub, et tal ei ole pretensioone VP suhtes. Palub

lõpetada menetlus, kahju on hüvitatud. 09.02.2013.a avaldusest nähtub, et tulles parklasse

märkas esiaknal kirja VP telefoninumbriga. Helistas talle ning leppisid kokku kohtumise, leppisid omavahel.

Eeltoodust lähtudes peab kohus võimalikuks tühistada PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse teenistuse vanem Tanel Pajumaa 28.01.2013.a väärteoasjas nr 2302,13,000323 tehtud otsuse osaliselt ning lõpetada VP suhtes LS § 236 lg 1 alusel määratud karistus väärteomenetlus V™S § 30 lg 1 p 1 alusel.

Kuivõrd kohus lõpetab menetluse VP suhtes LS § 236 lg 1 alusel määratud karistuse väärteomenetlus V™S § 30 lg 1 p 1 alusel, siis puudub alus lisakaristuse kohaldamiseks LS § 236 lg 2 alusel.

Karistus LS § 223 lg 1 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on

tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus – karistatakse

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

LS § 236 lg 1 näeb liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile

teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik, ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani.

KarS § 47 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suuruseks on neli eurot.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus peab põhjendatuks VPle LS § 223 lg 1 järgi määratud karistuse liigi ja määra valikut,

leiab, et määratud karistus sanktsiooni alammäära lähedal on proportsionaalne ning see

karistus on ka piisav isiku süüd arvestades ning sellega on kohtu arvates täidetud ka

karistamise eesmärk. Nimetatud rikkumise osas kohus ei pea põhjendatuks menetluse

7

lõpetamist V™S § 30 lg 1 p 1 alusel, kuna toimepandud väärteoga on kahjustatud teise isiku vara.

Kohus peab võimalikuks VPsuhtes lõpetada väärteoasja menetlus LS § 236 lg 1 järgi V™S § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel. Vastavalt kohtupraktikale eeldab väärteomenetluse

lõpetamine V™S § 30 lg 1 p 1 alusel, et menetlusalusele isikule omistatav tegu on nii koosseisupärane, õigusvastane kui süüline (KarS § 2 lg 2), kuid tema vähese süü ja avaliku

menetlushuvi puudumise tõttu on põhjendatud siiski väärteomenetluse lõpetamine.

Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel lähtub menetlusökonoomilistest

kaalutlustest ja võimaldab lisaks ka proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt välistada

karistuse kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt

mittemõõdukas. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada

kriminaalmenetlusõigusest. KrMS § 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena.

Menetlusaluse isiku VPtegevuses karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ei esinenud, KarS § 57 mõttes karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja aktiivne

kaasaaitamine väärteo asjaolude väljaselgitamisel. Karistust kergendava asjaoluna tuleb

ühtlasi arvestada kahju vabatahtlikku hüvitamist. Menetlusalune isik ei hoidnud kahju hüvitamisest kõrvale. Ta jättis kannatanu autoaknale enda kontaktandmed, seega ei hoidnud ta ka vastutusest kõrvale, võimaldades enda kui avariitekitaja isikut tuvastada.

Karistusregistri väljavõtte kohaselt VPkriminaalkorras karistatud ei ole, väärteokorras

karistatud ühel korral ühistranspordiseaduse alusel § 547

lg 1 alusel rahatrahviga, mis on VPpoolt täidetud 08.12.2011.a.

Kõike eelnevat silmas pidades on kohus veendunud, et karistades B.M olulisema hüve kahjustamise eest, s.o LS § 223 lg 1 alusel, on proportsionaalne B.M süü suurusega ja peab võimalikuks LS § 236 lg 1 rikkumise osas menetluse lõpetada karistust määramata.

Leili Raedla Kohtunik