4-13-385/3 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus (Liivalaia kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 21.02.2013 Tallinnas Väärteoasja number 4-13-385 (2317,12,013043) Kohtukoosseis Kohtunik Janika Kallin Väärteoasi

R.B (R.B) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 31.12.2012 otsuse alusel väärteoasjas nr 2317,12,013043 määratud lisakaristuse tühistamises. Kaebaja R.B isikukood: xxx; EV kodanik; emakeel: eesti keel; elukoht: Xxx; töökoht: T AS; e-posti aadress: xxx Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveamet

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus; asukoht: Rahumäe 6, Tallinn; kirjaliku seisukoha esitas Enel Reegat. Menetlustoiming Väärteoasja lahendamine kirjalikus menetluses. RESOLUTSIOON

RESOLUTSIOON Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku (VtMS) § 132 p 2, § 133-134, § 135 lg 2 kohus

o t s u s t a s:

1. Tühistada Politsei-

ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 31.12.2012 otsus väärteoasjas nr 2317,12,013043 osaliselt ja teha uus otsus.

2.

Süüdi mõista R.B LS § 224 lg 2 järgi ja karistada rahatrahviga 140 (ühesaja neljakümne) trahviühiku ulatuses. R.B tuleb tasuda rahatrahv 560,00 (viissada kuuskümmend) EUR.

3. LS § 224 lg 3 p 1, KarS § 50 lg 1 p 2 järgi võtta R.B-lt ära mootorsõiduki

juhtimisõigus 3 (kolmeks) kuuks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab kaevata.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest.

Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.

Kohtu selgitused: Selgitada, et VtMS § 155 lg 2 järgi on kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Selgitada, et R.B peab oma juhiloa edastama Maanteeametile 5 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Selgitada, et R.B saab esitada kohtuvälisele menetlejale taotluse enamtasutud rahatrahvi tagastamiseks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale saab kaevata.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist peab teatama kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile 7 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättetoimetamisest.

Kirjalik kassatsioonkaebus tuleb Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleile esitada 30 päeva jooksul, alates päevast, mil motiveeritud kohtuotsus on pooltele tutvumiseks kättesaadav.

Motiveeritud kohtuotsus edastatakse poolte poolt märgitud e-posti aadressidele hiljemalt

22.02.2013. Kohtuotsus on kättesaadav Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja väärteokantseleis 22.02.2013

Asjaolud: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Lõuna politseijaoskonna poolt 08.12.2012 koostatud

väärteoprotokolli nr AB1311928 kohaselt R.B 08.12.2012 kella 09:30 Harju Maakonnas Tallinna linnas Viljandi mnt 21, liikudes Valdeku tn suunas, juhtis mootorsõidukit Toyota Corolla

r/n xxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte

väiksem kui 0,33 mg/l. Alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mõõdetud mõõteseadmega Dräger Alcotest nr 7110 EST ARAF-603 taatlustunnistuse nr Raigo Ao rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ja pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 31.12.2012 otsuse alusel väärteoasjas nr 2317,12,013043 määrati R.B-le LS § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, so 800,00 EUR, KarS § 50 lg 1 p 2, LS § 224 lg 3 p 1 järgi kohaldati R.B suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimine 3 kuuks.

Kaebaja seisukoht ja taotlus: Kaebaja taotles kohtult asja lahendamist kirjalikus menetluses.

Kaebuse kohaselt ei vaidlusta kaebaja väärteo faktilisi asjaolusid – ta tarvitas alkoholi rikkumisele

eelnenud õhtul ning hommikul sõitma asudes oli tema enesetunne väga hea ning tal ei olnud kahtlust selles, et ta ei tohi sõidukit juhtida.

Kaebaja selgituste kohaselt tunnistab ta oma süüd ja kahetseb siiralt toimepandud väärtegu. Samas leiab kaebaja, et teo asjaolusid ja teda iseloomustavaid andmeid arvestades ei ole põhjendatud ning

vajalik lisakaristuse kohaldamine. Kaebaja on veendunud, et karistuse eesmärkide saavutamiseks

piisab ka põhikaristusest, mis on määratud üle sanktsiooni keskmise määra. Menetleja poolt

määratud rahatrahv on tasutud. Kaebaja palub karistust kergendava asjaoluna arvestada

puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist, karistust raskendavad asjaolud kaebaja hinnangul

puuduvad. Kaebaja väitel ei õigusta ta oma tegu, ta peab seda lubamatuks, piinlikuks, ta on rikkumist põhjalikult analüüsinud ja teo keelatust mõistnud. Kaebaja palub arvestada asjaolu, et ta ei ole 24 aasta pikkuse juhistaaži vältel varasemalt kunagi sõidukit joobes juhtinud, samuti ei tee ta

seda edaspidi. Kaebaja märgib, et juhiload on talle tööalaselt vajalikud, juhtimisõiguse äravõtmisega kaotaks ta töökoha.

Kaebaja leiab, et tema rikkumise ulatus ei olnud niivõrd suur – tuvastatud joove oli 0,33 mg/l kohta, mis on seaduses ettenähtud piirmäära miinimumi lähedal.

Kaebaja taotleb kohtult kohtuvälise menetleja otsuse alusel kohaldatud lisakaristuse tühistamist.

Kohtuvälise menetleja seisukoht ja taotlus: Kohtuväline menetleja nõustus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetleja esitas kohtule väärteoasja originaalmaterjalid ning omapoolse, kirjaliku seisukoha.

Kohtuvälise menetleja hinnangul ei ole R.B kaebus põhjendatud, menetleja palub jätta 31.12.2012 otsus muutmata.

Kohtuväline menetleja leiab, et R.B poolt toime pandud väärtegu on tõendatud; kaebaja pani

toime enamohtliku väärteo. Karistuse määramisel lähtus kohtuväline menetleja KarS § 56 sätestatust, kaebaja karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid menetleja otsuse tegemisel ei tuvastanud.

Menetleja märgib, et mootorsõiduki juhil lasub enne sõidukit juhtima asudes kohustus veenduda, et tema ebakaine terviseseisund on möödunud. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebaja elukogemust

arvestades ei saa alkoholi toime organismile olla isiku jaoks esmakordne ja ootamatu kogemus; juhtimisõigust omavale isikule ei saa olla üllatav, et lisaks rahatrahvile võidakse joobes juhtimise korral rikkujat karistada ka juhtimisõiguse äravõtmise või arestiga. Menetleja on seisukohal, et R.B on teo toime pannud tahtlikult.

Karistuse määramisel tuleb kohtuvälise menetleja arvates lähtuda õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub ka liikluskord; kaebaja poolt toime pandud väärteo iseloom näitab, et kaebaja on

liikluses nii iseendale kui teistele liiklejatele ohtlik ning seega tuleb isik lisakaristust kohaldades

liiklusest kõrvaldada. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine menetlusalusel isikul vahetult tunnetada vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted.

Kohtuväline menetleja leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus kaebuses toodud põhjustel ei tulnud

menetlusalusele isikule ootamatuna – isikule oli töö iseloom teada enne väärteo toimepanemist.

Olukorras, kus isik peab töökoha säilimiseks oluliseks juhtimisõiguse olemasolu, peab isik

igapäevases elus valima sellise käitumisviisi, mis tagaks tema soodsa majandusliku olukorra säilimise.

Kohtuväline menetleja märgib, et kaebajale kohaldatud lisakaristus on sanktsiooni minimaalmääras, selle valikul on lähtutud kaebajal tuvastatud joobe suurusest, samuti selles, et isikut on eelnevalt liiklusnõuete rikkumise eest karistatud enam kui aasta tagasi.

Kohtu seisukoht:

VtMS § 120 järgi võib maakohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus

menetluses ja teha lahendi VtMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi istungist osa võtta.

Kohtu hinnangul saab käesoleva asja lahendada kirjalikus menetluses: kaebaja ja kohtuväline

menetleja nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses; pooled on kohtule esitanud ammendavad selgitused ning menetleja esitas väärteoasja originaaltoimiku.

Kaebaja ei vaidlustanud kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud asjaolusid.

Kohtu hinnangul on kaebajale süüksarvatav väärtegu tõendatud. Kaebaja on nii kohtueelses kui kohtulikus menetluses tunnistanud, et tarvitas rikkumisele eelnenud õhtul alkoholi. Tunnistaja M. Õunapuu ütlustega on tõendatud, et tunnistaja kontrollis 08.12.2012 Viljandi mnt 21 Tallinnas kella 09:30 ajal sõiduauto Toyota Corolla r/n xxx juhi, R.B alkoholi sisaldust väljahingatavas õhus,

indikaatorvahendisse AlcoQuant puhumisel oli tulemus 0,30 mg/l. 08.12.2012 indikaatorvahendi

kasutamise protokoll kinnitab tunnistaja ütlusi selles, et 08.12.2012 kella 09:30 allutati R.B kontrollile, mille käigus kasutati isikul joobe tuvastamiseks indikaatorvahendit AlcoQuant 6020 nr

A103484 (seade kalibreeritud kuni 20.05.2012); protokolli kohaselt oli indikaatorvahendi näit

punane, 0,30 mg/l kohta. 08.12.2012 Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt

kasutati 08.12.2012 kella 09:33-09:38 R.B alkoholijoobe tuvastamiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 nr ARAF-0031 TTRC-1200146, tõendusliku alkomeetri lugem oli

0,38 mg/l kohta, laiendmääramatus 0,05 mg/l kohta, seega tuvastati R.B alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,33 mg/l kohta.

Kohus leiab, et kaebaja rikkumine on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi. LS §

69 lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20

milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Käesolevas asjas on tõendatud, et kaebaja ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte vähem, kui 0,33 mg/l kohta. LS § 224 lg 2 järgi on mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, väärtegu, mille eest on ette nähtud karistus. Karistus:

Karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 alusel tuleb arvestada menetlusaluse isiku süüd, tema isikut

ning karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma kuritegude toimepanekust ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 224 lg 2 järgi karistatakse mootorsõidukijuhi poolt sõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 mg, rahatrahviga kuni 300 trahviühikut,

arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.; LS § 224 lg 3 p 1

järgi võib LS § 224 lg 2 sätestatud süüteo korral kohaldada lisakaristust – juhtimisõiguse äravõtmist 3-9 kuuni - kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud

R.B-le on menetleja otsuse alusel määratud LS § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, so 800,00 EUR, KarS § 50 lg 1 p 2, LS § 224 lg 3 p 1 järgi kohaldati R.B suhtes lisakaristust ja isikult võeti ära mootorsõiduki juhtimine 3 kuuks.

Kohtuväline menetleja on otsuses ning kohtule esitatud seisukohas märkinud, et R.B-le

määrati karistus KarS § 56 sätteid järgides, isiku karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

puudusid. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. 08.12.2012 menetlusaluse isiku ülekuulamise

protokollist nähtuvalt on R.B menetlejale avaldanud, et „kahetsusväärne juhtum. Tõsiselt!“; väärteoprotokollis on protokollitud kaebaja ütlused – „väga kahetsusväärne minust“. Kahetsust on R.B väljendanud ka kohtule esitatud kaebuses; KarS § 57 lg 1 p 3 järgi on isiku puhtsüdamlik kahetsus karistust kergendav asjaolu. Seega ei ole kohtu arvates põhjendatud kohtuvälise menetleja

otsuses ja kirjalikus vastuses esitatud seisukoht R.B karistust kergendavate asjaolude puudumises.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et kaebaja pani teo toime tahtlikult.

Kaebaja ütlustega on tõendatud, et ta tarvitas alkoholi 07.12.2012 õhtul, isik allutati liiklusjärelevalve toimingutele 08.12.2012 hommikul kella 09:30 (tunnistaja M. Õunapuu ütlused,

indikaatorvahendi kasutamise protokoll). LS § 33 lg 2 p 1 järgi on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida.

08.12.2012 indikaatorvahendi kasutamise protokolli pöördel on kajastatud kontrollile allutatud

isikul esinevad joobele viitavad tunnused. Protokolliga on tõendatud, et kaebaja silmad ei

punetanud, pupillid olid väikesed, reaktsioonikiirus oli normaalne, kõne selge, aja-, isiku ja kohataju selge, kaebaja oli teadvusel, mäletas viimase 24-tunni sündmusi, koordinatsioon häireteta, käitumine normaalne. Kaebaja ütluste kohaselt tundis ta ennast 08.12.2012 hommikul normaalselt, 08.12.2012 indikaatorvahendi kasutamise protokoll kinnitab kaebaja väiteid.

Samas leiab kohus, et eelmisel õhtul tahtlikult alkoholi tarvitanuna ja oma elukogemust arvesse võttes pidi kaebaja vähemalt möönma, et ta ei pruugi olla sõiduki juhtimiseks lubatud seisundis. LS kohustab juhti üheselt tegutsema aktiivselt kontrollimaks oma terviseseisundi lubatavust. LS sätted ei anna sõidukijuhile võimalust jääda oma terviseseisundi kontrollimisel passiivseks. Kohus märgib,

et alkomeetrid, mille abil kontrollida võimaliku joobe olemasolu, on takistusteta soetatavad. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja on väärteo toime pannud kaudse tahtlusega. Kaebaja hinnangul tuleb karistust kergendavate asjaoludena arvestada ka tema süü suurust, mille

kohaselt ei olnud tema joove suur, samuti asjaolu, et võrdlemisi pika juhistaaži vältel on ta end näidanud pigem õiguskuuleka juhina. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttega on tõendatud, et R.B-le on juhtimisõigus omistatud 15.03.1989, R.B karistusregistri õiendi kohaselt on isikut eelnevalt liiklusalaste nõuete rikkumise eest karistatud ühel korral – 16.10.2010 otsuse alusel LS § 74-22 lg 2 järgi rahatrahviga 57,52 eurot.

LS § 224 järgi kvalifitseeritakse väärteona mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 – 0,74 mg/l kohta; LS § 224 lg 1 järgi

kvalifitseeritakse tegu juhul, kui alkoholisisaldus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,10- 0,24 mg/l kohta; LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritakse tegu juhul, kui alkoholisisaldus isiku ühes liitris väljahingatavas õhus on 0,25-0,74 mg/l kohta. Kaebajal tuvastati ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,33 mg/l kohta. Kohtu hinnangul tuleb süü suurust karistuse

määramisel arvestada – nimetatud kohustus tuleneb otseselt KarS §-st 56, mille kohaselt on

karistamise alus isiku süü. Samas ei nõustu kohus kaebajaga selles, et tal 08.12.2012 tuvastatud

joobe puhul võib rääkida keskmisest väiksemast süüst; kohtu arvates on seadusandja LS § 224

sisalduvate, vähem kaalukamate rikkumiste korral pidanud vajalikuks selliste tegude paigutamist LS § 224 lg 1 sätestatud teokoosseisu raamidesse.

Kaebaja väite osas, mis puudutab asjaolu, et karistuse kergendamisel tuleks arvesse võtta varasemate rikkumiste puudumist märgib kohus, et on siiski mõistlik eeldada, et liikluses osalevad sõidukijuhid järgivad igakülgselt kehtestatud nõudeid. Õiguskuulekas käitumine on ühiskonnas oodatud käitumine ja eelnevate karistuste puudumine ei saa olla karistuse kergendamise alus.

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, mille kohaselt ei ole isiku tööülesannete

täitmisest tingitud vajadus selliseks erandlikuks asjaoluks, mis tingiks lisakaristuse tühistamise.

KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebajal on KarS § 50 lg 2 sätestatud vajadus sõiduki kasutamiseks.

LS § 224 lg 3 p 1 järgi on LS § 224 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise korral

lisakaristuse kohaldamise otsustamise vajalikkus jäetud menetleja otsustuspädevusse; kohus

märgib, et lisakaristuse kohaldamisel tuleb samuti juhinduda KarS § 56 sätestatud karistuse määramise alustest. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamisel võtnud arvesse ka üldpreventiivseid aspekte. Kohus märgib, et 2013 aasta alguses avaldatud statistikast nähtuvalt on mootorsõiduki joobes

juhtimist puudutavate süütegude arv võrreldes eelmise aastaga drastiliselt kasvanud. Seega on põhjendatud menetleja seisukoht selles, et sarnaste rikkumiste korral tuleb karistamisel arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohtu hinnangul on õiguskorra kaitsmise huvide tagamiseks joobes juhtimise korral vajalik ja põhjendatud lisakaristuse kohaldamine.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et kohtuvälise menetleja 31.12.2012 otsus tuleb osaliselt tühistada.

Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel jätnud arvestamata isiku kahetsusega. Kohtu

hinnangul tuleb R.B süüdi mõista LS § 224 lg 2 järgi ja karistada rahatrahviga 140

trahviühikut, so 560,00 eurot. R.B on kaebuses väitnud, et tasus kohtuvälise menetleja

31.12.2012 otsuse alusel määratud rahatrahvi täielikult, seega on kaebajal õigus taotleda enamtasutud rahatrahvi tagastamist.

Käesolevas väärteoasjas nõustub kohus täielikult R.B-le kohtuvälise menetleja 31.12.2012 otsuse alusel väärteoasjas nr 2317,12,013043 määratud lisakaristusega: R.B küll tunnistas oma

eksimust ja kahetses, kuid tuvastatud joove ei olnud teokoosseisus märgitu alampiiri lähedal, alkoholijoobes sõiduki juhtimise kasvutendentsi korral ei saa kohtu arvates riik süüdlasi karistada

põhjendamatult leebelt ning riigil tuleb selliste süütegude kasvule reageerida lisakaristuse kohaldamisega. R.B-le on lisakaristus määratud LS § 224 lg 3 p 1 sätestatud miinimummääras ja kohtul puudub alus lisakaristuse kergendamiseks.

Kohtunik: