1-12-8593/26 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-8593 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht

30. jaanuaril 2013, Tallinn Kriminaalasi O.F-i süüdistuses KarS § 120 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 21.11.2012 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava O.F-i kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik Prokurör Ringkonnaprokurör Anne Sillaots Süüdistatav

O.F, elukoht: XXXXXX, XXXXXX; isikukood: XXX; Eesti kodanik; keskharidusega; Emakeel: eesti; Töökoht: XXXXXXXX; Varasemalt kriminaalkorras karistamata Kaitsja Vandeadvokaat Ants Nõmmik

RESOLUTSIOON

1.

Pärnu Maakohtu 21. novembri 2013. a kohtuotsus O.F-i suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

Välja mõista O.F-ilt 283,44 eurot (kakssada kaheksakümmend kolm eurot ja nelikümmend neli senti) riigieelarve tuludesse määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas

10220034796011 või Swedpangas nr 221023778606, viitenumber 2800049748 selgitusse ( märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 20. veebruaril 2013. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 21. novembri 2012. a otsusega üldmenetluses mõisteti O.F KarS §

120 järgi süüdi ja mõisteti talle karistuseks kuus kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 kohaselt määrati, et karistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui isik kaheksateist kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kriminaalhooldaja järelevalve all KarS § 75 toodud kontrollnõudeid.

2.

O.F tunnistati süüdi KarS § 120 järgi selles, et tema 14.04.2012 kella 22:00 helistas

XXXXXX M T emale M V ale öeldes, et tema tütre M T viimased tunnid saavad väga piinarikkad olema, viidates sellega M T tapmisele. M V edastas nimetatud kõne sisu oma tütrele M T le, kes olles pikemat aega kannatanud O.F-i poolt jälitamise ja helistamiste käes ja olles tajunud 16.04.2012 XXXXXX asuva XXXXXXXXkaupluse läheduses taas O.F end jälitavat sõiduautoga Audi 80 reg nr XXXXX ja tajunud XXXXXX alevikus, Tihemetsa kaupluse juures O.F-i poolt enesele otsasõidu võimalust, kartis ähvarduse täideviimist, pidades seda reaalseks, tundes hirmu oma elu pärast.

2.1 Maakohus, hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid – kannatanu ja tunnistajate ütlusi nende kogumis, leidis tõendatuks, et O.F-i ähvarduse sisu ehk kannatanu poolt teadvustatav kahju on tapmine ja selle ähvarduse, „viimased päevad saavad olema piinarikkad“ edastas O.F 14.04.2012 tunnistaja M V a kaudu M T le, kel eelnevate aastate ahistamist arvestades oli igati alust eeldada selle ähvarduse täideviimist. O.F-i poolt 16.04.2012 autoga kannatanu allaajamise imiteerimine viis kannatanu selleni, et ta tõepoolest uskus, et ähvardus viiakse täide ja surm on ligidal. Maakohus järeldas, et see tegu on koosseisupärane ja vastab KarS § 120 toodud kuriteo kvalifikatsioonile.

ESITATUD APELLATSIOON

3. O.F-i kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 21. novembri 2012.a. otsus , millega

O.F mõisteti süüdi KarS § 120 järgi ning teha O.F-i suhtes õigeksmõistev otsus.

Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et O.F-i süü on ilma kõrvaldamata kahtlusteta tuvastatud temale inkrimineeritud kuriteos. Apellandi arvates on esimese astme kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse sätteid. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuses esitatud põhistused ei ole veenvad ning jälgitav ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine. Apellandi arvates puuduvad käesolevas kriminaalasjas tõendid, millede kohaselt oleks ilma igasuguste kahtlustusteta tõendatud, et O.F on süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud.

3.1 Käesoleval juhul puudub vajaminev tõend – salvestis, millest nähtuks, et O.F on süüdistuses märgitud kellaajal ja kuupäeval kannatanule helistanud. Süüdistus põhineb ainsana tunnistaja, kannatanu ema M V , ütlustel. Sealjuures on ka kohtuliku uurimise käigus tuvastamist leidnud fakt, et süüdistust kinnitava tunnistaja M V ’a puhul on tegemist isikuga, kelle ütluste tõesuses on põhjust kahelda.

Nagu selgub, on kohtuliku uurimise käigus leidnud tuvastamist, et tunnistaja M V annab enda ütlustes edasi tütrelt/kannatanult kuuldut. Samas ei ole tunnistaja ka kohtuliku uurimise käigus kinnitanud ilma igasuguste kahtlustusteta fakti, millal toimus täpselt helistamine aga ka seda, et süüdistatav oleks väljendanud üheselt mõistetavalt enda soovi, et tal on kavatsus mingilgi viisil M T tappa.

Tunnistaja M R ’a on prokurör küsitlenud episoodi osas, mille kohta on Lääne

Ringkonnaprokuratuur teinud O.F-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise määruse.

Nimetatust lähtuvalt on kaitsja seisukohal, et tunnistaja M. R ütlused ei kinnita O.F-ile esitatud süüdistust.

Tunnistaja Terje Lemmik (politseiametnik) ütlustest nähtub, et ta ei tea isegi seda, millist värvi sõiduautot O.F omab, rääkimata veel süüdistust kinnitavatest olulistest asjaoludest.

Seega ei kinnita ka tunnistaja Lemmik O.F-i poolt süüdistuses esitatu toimepanekut kannatanu suhtes.

Eelnevast lähtudes on arusaamatu ja ebaõige Pärnu Maakohtu seisukoht, et O.F-i süüd kinnitavad veenvalt tõendid nende kogumis, millede sisu on kohus enda otsuses ära toonud.

Veelgi enam, kohus on enda otsuse rajanud mh ka tõendile, et väidetavalt on süüdistatav kannatanu viinud metsa, ähvardanud vägistada jms. Antud juhul on arusaamatu, millisel seaduslikul alusel saab kohus seda väita, sest juba kohtueelses menetluses on riiklik süüdistus koostanud 11.09.2012.a. menetlusosalise taotluse osalise rahuldamise määruse mille kohaselt riiklik süüdistaja nõustus kaitsjaga selles, et O.F-i süü kannatanu metsa viimises, ähvardamises vägistada jms ei ole tõendatud ning selle episoodi osas on prokuratuur koostanud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse.

Kahetsusväärselt aga on kohus kohtuliku uurimise käigus süüdimõistva otsuse rajanud eelpoolnimetatud ning väidetavalt süüdistust toetavale tõendile.

Seega ei ole kohus suutnud kõrvaldada põhjendatud kahtlust, et kas O.F üleüldse ongi tunnistajale helistanud ning täielikult on tõendamata, et O.F on ähvardanud kannatanut tapmisega. KrMS § 7 lg.3 sätestab, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.

3.2 Ähvardamine kujutab endast psüühilise vägivalla kasutamist ning süüdlase karistamine saab ähvardamise eest kõne alla tulla ainult juhul kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Kaitsja arvates, ei piisa ainult sellest, et ähvardatu võtab ähvardust tõsiselt, vaid kohus peab tuvastama ka asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb.

Ähvardus peab reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega täidab süüdlane KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitab hirmu ka objektiivsele kõrvalseisjale. Kaitsja on seisukohal, et antud juhul ei ole KarS § 120 järgi inkrimineeritava teo objektiivne koosseis süüdistatava poolt täidetud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

4. Ringkonnakohtuistungil jäi kaitsja oma apellatsiooni juurde, paludes see rahuldada.

Süüdistatav O.F toetas oma kaitsja seisukohti. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni väidetega, kuulanud ära menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus O.F-i süüdimõistmise ja karistamise osas KarS § 120 järgi tühistamisele ei kuulu, sest see on seaduslik ja põhjendatud.

6. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 120 järgi.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab tunnistaja M V ’a ja kannatanu M T ütlusi süüdistatava ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning veenvalt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust kui ka kaitsja väiteid tunnistaja M. V ja kannatanu M. T ütluste ebausaldusväärsusest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.

7. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et süüdistus põhineb ainsa tunnistaja, kannatanu ema M V ’a ütlustel. Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu

Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-87-11 sedastatule, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06).

Maakohus on vastavalt Riigikohtu lahendis sedastatule toiminud, ning asus põhjendatult seisukohale, et tunnistaja M V ’a ütlused on usaldusväärsed. Seejuures kohtukolleegium osundab, et tunnistaja M V ’a ütluste usaldusväärsust ei olnud tema ristküsitluse käigus kaitsja poolt kahtluse alla seatud. Kaitsja ei osundanud maakohtus väidetavatele vastuoludele tunnistaja M V ’a poolt eeluurimisel ja kohtulikul uurimisel antud ütluste vahel ega taotlenud tunnistaja ütluste avaldamist nende usaldusväärsuse kontrollimiseks. KrMS § 289 alusel tunnistaja M. V ütlustest 1 lause avaldamist tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks taotles hoopis prokurör ning tunnistaja korrigeeris oma vastuse vastavalt eeluurimisel antud ütlustele, et O.F helistas talle ikkagi õhtul. Tunnistaja veenvalt seletas kohtule, et helistamise täpse aja unustamise põhjuseks on see, et O.F hakkas neid ähvardama ja helistama pidevalt, kõnesid oli palju. (T lk 38, 39) Kohtukolleegium märgib samuti, et tunnistaja M. V kirjeldas täpselt ja ühemõtteliselt kuidas ta tajus O.F-i sõnu, et M T „viimased päevad saavad väga piinarikkad olema“. Just selle tulemusena tundis tunnistaja, et „midagi juhtub“ ja küsis mitmel korral O.F-ilt kas ta kavatseb M T tappa, millele vastust ei saanud. Tajudes O.F-i sõnu M T aadressil reaalse ähvardusena, andis ta sellest teada ka M T le ning järgmisel päeval pöördusid nad politseisse. Ülaltoodust tulenevalt kohtukolleegium asub seisukohale, et kaitsja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väide, et tunnistaja M V ’a ütluste tõesuses on põhjust kahelda, on alusetu.

Sama alusetu on kaitsja väide, et ka tunnistaja T L ütlustes on põhjust kahelda, kuna ta nimetas

O.F-i Audi 80 värviks mitte musta, nagu on märgitud autoregistris, vaid tumehalli.

Kolleegium sedastab, et tegemist on kahe väga lähedase värvitooniga, mida sõltuvalt valgustustingimistest, 1990. aastal toodetud auto värvi kulumisest (T lk 22) ja/või nägija individuaalsest tajust on väga lihtne segi ajada. Tunnistaja seejuures kirjeldas veenvalt, et elades kannatanuga ühes majas, on ta näinud süüdistatavat oma autoga M T d jälitamas, O.F käis nimetatud autoga maja juures vähemalt 5 korda päevas ning M T on tunnistajale ise rääkinud, et ta soovib seda isikut ja tema ahistavat käitumist vältida.

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja on ekslikul seisukohal, et tunnistaja M V ’a ütlused on ainuke süütõend käesolevas kriminaalasjas. Lisaks eelpool nimetatud tõenditele kohtukolleegium märgib, et süüdistatav O.F ise ei eita, et oleks M V ’ale kevade alguses helistanud, kuid eitab kategooriliselt, et helistas 14.04.2012. Helistamise põhjuseks olevat meeldetuletus võlg ära maksta. Kohtukolleegium osundab, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Maakohus sedastas õigustatult, et O.F-i ütlused on vastuolus teiste kohtus uuritud tõenditega – nii kannatanu ja tunnistajate ütlustega, kui ka nendega riimuvate kirjalike tõenditega (politseiinfosüsteemi KAIRI väljatrükiga,

kohtumäärusega O.F-ile lähenemiskeelu kohaldamisest M T le), mis kogumis ja koosmõjus loovad fooni mõistmaks, miks tundis kannatanu hirmu tapmisähvarduse reaalsuseks saamise ees.

8. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. O.F-i kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik taotles maakohtuotsuse analüüsi, apellatsiooni koostamise, ringkonnakohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungist osavõtu eest kaitsjatasu

väljamõistmist, koos käibemaksuga, summas 283,44 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 alusel, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, seega jäävad O.F-i apellatsioonimenetluses tekkinud kulud tema kanda.

9. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 21. novembri 2012 otsuse O.F-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Pavel Gontšarov Meelika Aava Urmas Reinola