1-12-6430/27 · Tallinna Ringkonnakohus

1-12-6430

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruaril 2013. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-6430 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Meelika Aava ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi M.R süüdistus KarS § 113 ja § 199 lg 2 p 4,8 järgi, A.T süüdistuses KarS § 113 järgi ja V.S süüdistuses KarS § 306 lg 1 järgi, arutatud avalikul kohtuistungil 30.01.2013 Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23. novembri 2012. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Süüdistatav M.R ja tema kaitsja Toomas Pilt; süüdistatav A.T ja tema kaitsja Jugans Grossmann Prokurör Kohtuistungi aeg ja koht Ainar Koik 30.01.2013, Tallinn Süüdistatavad M.R, elukoht ja aadress: XXX X-XX (vahistatud), Isikukood: XXXXXXXXXXX, kodakondsus: Eesti, keskharidusega, emakeel: eesti, töötu, Varasemalt kohtulikult karistatud 10 korral, viimati: - 13.03.2009.a. Harju MK otsusega KarS § 121 järgi 4 kuulise ja KarS § 65 lg 2 alusel 7 kuu ja 28 päevase vangistusega, mis asendati 476 tunni üldkasuliku tööga tähtajaga 1 aasta ja 6 kuud (täidetud), väärtegude eest karistatud 13 korral;

A.T, elukoht ja aadress: XXX X-XX (vahistatud), isikukood: XXXXXXXXXXX; Eesti kodanik; keskharidusega; Emakeel: eesti; töötu Varasemalt kohtulikult karistatud 2 korral: - 19.03.2007.a. Harju MK otsusega KarS §-de 200 lg 1 ja 199 lg 1 – 25 lg 2 järgi 3 aasta ja 6 kuulise vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga; - 13.11.2008.a. Harju MK otsusega KarS § 280 lg 1 järgi 5000 krooni suuruse rahalise karistusega,

2(9) väärtegude eest karistatud 26 korral.

Kaitsjad Advokaadid Toomas Pilt (M.R kaitsja); Jugans Grossmann (A.T kaitsja)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 23. novembri 2012 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-12-6430 A.T ja M.R suhtes muutmata ja süüdistatavate ning kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.

Välja mõista A.T´lt 307,2 eurot (kolmsada seitse eurot ja kakskümmend senti) riigieelarve tuludesse määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

Välja mõista M.R´ilt 384 eurot (kolmsada kaheksakümmend neli eurot) riigieelarve tuludesse määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

Kaitsjatasu kuulub tasumisele Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas XXXXXXXXXXXX või Swedpangas nr XXXXXXXXXXXX, viitenumber XXXXXXXXXXXX (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik).

Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 20. veebruaril 2013. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.R ja A.T esitati süüdistus KarS § 113 järgi selles, et nemad ööl vastu 25.01.2012.a. XXX X- XX korteris omavahelise tüli käigus panid toime seal elanud P.S (s XXXX) tahtliku tapmise, lüües teda korduvalt tugevajõuliselt noaga elutähtsate organite paiknemispiirkondadesse, põhjustades P.S kokku 11 torke-lõikehaava (sh 5 rinnaõõnde tungivat torke-lõikehaava) rindkerel, kõhul ja vasakul õlavarrel ning lõikehaava vasakul küünarvarrel, mis tüsistusid ägeda verekaotuse välimisest ja sisemisest verejooksust ning ägeda südamepuudulikkusega ehk olid eluohtlikud tervisekahjustused, lisaks põhjustas M.R P.S tahtliku löömisega ka põrutushaavad paremal kulmul ja nahamarrastuse vasaku küünarvarre välispinnal. Kirjeldatud tervisekahjustuste tagajärjel suri P.S maksimaalselt kümnete minutite möödumisel sündmuskohal peale kõigi vigastuste tekitamist, seega välise teopildi alusel, kuna M.R ja A.T käitumine polnud ühekordne, vaid oli järjekindel ja koosnes paljudest P.S elu ohustavatest tegudest suunatuna just ohvri elutähtsatesse piirkondadesse ja mida iseloomustas toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. M.R on esitatud süüdistus selles, et tema, olles KarS § 199 lg 2 p 4 tähendatud isikuks (karistatud Harju MK 25.01.2006.a. otsusega muuhulgas KarS § 199 lg 2 p 4 järgi), 20.08.2011 ajavahemikul kell 12-st 21.30-ni võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil, aknaklaasi lõhkumise teel tungis sisse temale võõrale T.U kuuluvasse korterisse XXX X-XX ja võttis sealt triikraua Piern Cardi väärtusega 40 eurot, akutrelli Power Craft väärtusega 75 eurot, puuride komplekti väärtusega

3(9)

5 eurot, keedukannu väärtusega 2 eurot, tolmuimeja väärtusega 40 eurot, sularaha summas 306 eurot, satelliitantenni VIASAT koos juhtmete ja digiboksiga üldväärtusega 198 eurot, kaks digiboksi koguväärtusega 60 eurot, ühe paari naiste kingi väärtusega 7 eurot, raamatu väärtusega 32 eurot, elektriradiaatori väärtusega 38 eurot, ehted koguväärtusega 55 eurot, kaks kilogrammi suhkrut maksumusega 2 eurot, kokku T.U kuuluvat vara 860 euro väärtuses ja omastas selle.

2. Harju Maakohtu 23.11.2012 otsusega mõisteti M.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi ja karistati vangistusega 1 (üks) aasta. Tunnistati M.R süüdi KarS § 113 järgi ja karistati vangistusega 11 (üksteist) aastat. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks M.R 11 (üksteist) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka M.R eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistusaja alguseks 21.veebruar 2012.a. VÕS § 1043 alusel mõisteti M.R välja T.U kasuks 1109 €.

Sama otsusega tunnistati A.T süüdi KarS § 113 järgi ja karistati vangistusega üksteist aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka A.T eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistusaja alguseks 14.märts 2012.a.

3. Oma otsuses maakohus sedastas, et on ilmne, et tapmise puhul kahe isiku poolt olukorras, kus tapmise juures ei ole tunnistajaid, ei olegi võimalik kindlaks teha, kes konkreetselt millised vigastused kannatanule tekitas ja süüdistatavate käitumist tulebki vaadelda läbi teiste tõendite nende kogumis. Vaidlust ei ole maakohtu menetluse käigus olnud selles, kas P.S tapmise ajaga piirneval ajal viibisid P.S elukohas M.R ja A.T ja et nad koos P.S tarvitasid alkoholi. M.R ja A.T ei eita kumbki seda ise ja sellele viitavad ka sündmuskohalt leitud jäljed, mis vaieldamatult M.R ja A.T sündmuskohale ka asetavad. Kohus hindas tõendeid nende kogumis ja asus seisukohale, et P.S tapsid ühiselt just süüdistatavad. Maakohus märkis, et kohtus uuritud tõendite analüüsi kohaselt saab asuda seisukohale, et mõlemad süüdistatavad sisuliselt suhteliselt lühikese jätkuva tapmistegevuse käigus kordamööda või vaheldumisi ohvrit korduvalt erinevatesse kehaosadesse tugevajõuliselt noaga lüües ja torgates põhjustasid P.S surma. Selline käitumine on kohtupraktikas üheselt ja selgelt käsitletav kaastäideviimisena ning kaastäideviimise aspektist pole antud juhtumi puhul mingit tähtsust, kes süüdistatavatest ja kui palju ning kuhu P.S täpsemalt lõi. A.T ja M.R vahel valitses P.S elu võttes usaldus, nende rollijaotus oli teineteist täiendav ja nad olid võrdväärsed partnerid.

ESITATUD APELLATSIOONID

4. M.R’i kaitsja vandeadvokaat Toomas Pilt vaidlustab maakohtu otsust M.R süüdimõistmise osas KarS § 113 järgi ning palub tunnistada M.R süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 8 ja § 306 lg 1 järgi ning mõista talle kergem karistus, vabastades teda tingimisi osaliselt karistusest. Kaitsja märgib, et M.R ei ole nõus talle mõistetud karistusega ja on seisukohal, et KarS § 199 lg 2 p 4,8 järgi mõistetud vangistus üks aasta on liiga karm karistus ja ei vasta tema isikule ja tema süü suurusele ning kannatanu T.U tsiviilhagi tuleb rahuldada ainult 796 euro väärtuses. Samuti leiab M.R, et ta ei ole toime pannud KarS § 113 järgi kvalifitseeritavat tegu ja tema tegevus tuleks kvalifitseerida kuriteo eelnevalt mittelubatud varjamisena KarS § 306 lg 1 järgi ja sellest tulenevalt tuleb mõista talle ka kergem karistus.

Kaitsja leiab, et kohtu seisukoht, et mõlemad süüdistatavad kordamööda või vaheldumisi ohvrit noaga lüües või torgates põhjustasid tema surma, ei tugine konkreetsetele tõenditele, vaid on kohtu

4(9) nägemus ühest võimalikust sündmuste kulgemise võimalusest. Tegemist on kohtu oletustega, mis ei riimu kõigi kohtu poolt analüüsitud tõenditega.

Kaitsja märgib, et süüdistatava V.S ütluste kohaselt ööl vastu 25.01.2012.a. käisid tema elukohas, mis oli tollal P.S kõrvaltuba nii M.R kui A.T. M.R käis korduvalt tema ja P.S toa vahet ja ütles juba esimesel korral, et „A tapab P“ , viimasel korral, kui taas tema tuppa tuli , siis nentis, et „seda asja enam pooleli jätta ei saa, et alustatud asi tuleb lõpule viia“. Viimaks tuli tema tuppa ka A.T, kellel oli nuga käes, ja A.T hakkas kraanikausis seda nuga pesema. Siis sai V.S aru, et tapmisega oli tõsi taga. M.R ütles, et noale sõrmejälgi jääda ei tohi, mille peale V.S pihustas nõudepuhastusvedelikku noa peale ja pani noa paberisse ja siis prügikotti. Eeltoodud ütlustest, mida ka kohus on pidanud usaldusväärseteks, nähtub asjaolu, et P.S tapmise ajal viibis M.R V.S toas, oli teadlik A.T tegevusest, kuid ei osalenud P.S tapmises.

Kaitsja leiab, et kohtus uuritud tõendite pinnalt ei saa ka teha järeldust, et M.R oleks valitsenud P.S tapmist koos A.T funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. Kohtu nägemus, et M.R osales mingi teopanusega P.S tapmises, ei tugine ühelegi konkreetsele tõendile ja on samuti oletuslikku laadi. Kõik kohtu poolt uuritud tõendid tõendavadki M.R viibimist enne ja pärast P.S tapmist sündmuskohal, kuid ühtegi otsest tõendit M.R tapmises osalemise kohta ei ole.

5. A.T kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann palub tühistada Harju Maakohtu 23.11.2012.a. otsus osaliselt, mõista A.T KarS § 113 järgi õigeks, kvalifitseerida tema tegevus ümber KarS § 307 lg.1 järgi ja vähendada oluliselt temale mõistetud karistust.

Kaitsja leiab, et tõendamist on leidnud, et ööl vastu 25.01.2012.a. XXX X-XX korteris tapeti P.S, kuid kohtuotsuses pole välja toodud ühtegi tõendit, mis tõendaks seda, et tapmise pani toime ka A.T. Kohtu sellekohane seisukoht on oletuslik.

Kaitsja arvates kohtuotsuses loetletud tõendite pikk loetelu ei tõenda iseenesest A.T süüd tapmises. Seega tuvastamaks, kes P.S tappis, saab tugineda ainult tunnistajate ja süüdistatavate endi ütlustele ning nende käitumisele tapmise toimepanemise ajal ja pärast tapmist. Kohus oleks pidanud analüüsima, kumma süüdistatava ütlused on usaldusväärsed, kelle omad mitte, kuid kohtuotsuses selline analüüs puudub.

Kaitsja leiab, et süüdistatavate M.R ja A.T ning tunnistajate T.L ja A.S ütlusi kõrvutades, oleks pidanud kohus asuma seisukohale, et A.T P.S tapmisest osa ei võtnud. Seda tõendab süüdistatavate käitumine peale sooritatud tapmist. A.T kuriteo jälgede kõrvaldamisest osa ei võtnud ja nähes, et P.S on tapetud, läks ära koridori. Ka baari läks ta teistest eespool ning ei tundnud huvi, mida teised teevad.

Kaitsja arvates V.S, ilmselt soovides päästa oma head tuttavat M.R, püüdis süüd veretada A.T kaela, keda ta tundis pealiskaudselt ning andis ütlusi, et A.T tuli tema tuppa nuga puhastama. Tema ütlused aga ei haaku M.R enda ja A.T ütlustega, et M.R puhastas nuga koos V.S kannatanu toas. A.T oli koridoris ning noa puhastamisest osa ei võtnud. M.R eitab, et ta oleks V.S midagi Peetri tapmise kohta öelnud.

Kui tapmise oleks toime pannud A.T, siis poleks M.R mitte mingil juhul hakanud nii aktiivselt kuriteo jälgi kõrvaldama, ega oleks öelnud T.L ja A.S , et tema tappis P.S, vaid vastupidi, ta oleks ütelnud, et seda tegi A.T. Vähetähtis pole ka asjaolu, et M.R sõrmedele tekkisid kõnealusel õhtul lõikehaavad, mille kohta ekspert on andnud arvamuse, et need võisid olla tekitatud terava esemega, võimalik, et noaga. Seega oletuslikult võisid need olla tekkinud, kui kannatanu püüdis osutada

5(9) vastupanu ning haaras M.R käest noa enda kätte või siis noaga kannatanu löömise ajal võis käsi libiseda noa terale.

Ka kohus on jõudnud järeldusele, et läbiviidud DNA ja teised ekspertiisid ei tõenda seda, et A.T oleks sooritanud tapmise. DNA ekspertiis tõendab ainult seda, et A.T viibis P.S toas, mitte enamat. Seda aga A.T ei eita. A.T DNA alleelide leidmine ehitusnoalt, millega kannatanu tapeti, on seletatav sellega, et nuga kasutati toiduainete lahtilõikamiseks ning seda kasutas ka A.T. Ka ei tõenda tema poolt kannatanu tapmist asjaolu, et A.T saapalt leiti kannatanu verd. A.T andis ütlusi, et ta viibis peale P.S tapmist tema toas, kus ta võis kokku puutuda ka verega, kuna põrandal oli verd.

Kaitsja järeldab, et tõendamist on leidnud, et A.T, teades sooritatud mõrvast, ei teatanud sellest uurimisorganitele, millega pani toime Kars § 307 lg. 1 järgi ettenähtud kuriteo. Kaitsja leiab, et A.T tuleb õigeks mõista KarS § 113 järgi.

6. Süüdistatav M.R märgib oma apellatsioonis, et A.T soovib enda süüd kuriteo toimepanemises tema peale veeretada. Just A.T sai P.S telefonikõne, mille käigus nimetas viimast „kitseks“ ning soovis P.S rääkida. Nad saabusid koos XXX X-XX ühiselamusse ning tema läks hoopis V.S juurde. A.T läks aga P.S korterisse. Ta mainis V.S, et A.T läks P.S juurde arveid klaarima, kuid kindlasti ei rääkinud ta P.S tapmisest. Tema käis veel mitmel korral P.S juures ning pani tähele, et meeleolu A.T ja P.S suhtlemises on pingeliseks muutumas. A.T oli agressiivne ning ta nägi, et P.S on särk punane, kuid ei mõelnud, et see võib olla veri. Tulles seejärel V.S juurde võis ta viimasele öelda midagi P.S tapmisest, kuid ka siis ei võtnud asja tõsiselt. Vahepeal käis ta „A“ baaris, kus ostis viina ning seejärel tagasi tulles korterisse P.S juurde, avastas ta, et A.T on kontaktivõimetu nagu tumm aga P.S on suures vereloigus radiaatori kõrval. Kuna ta ehmus väga, et teda võidakse tapmisega seostada, otsustas ta korteris jälgi segada. Appi jälgede koristamiseks tuli ka V.S. Apellant leiab, et asjas ei ole tõendeid, et tema oleks P.S tapnud. A.T annab tema kohta vale ütlusi sooviga vastutusest vabaneda. Ta tunnistab oma süüd kuriteo varjamises. Apellant samuti taotleb vabastada teda osaliselt menetluskulude kandmisest.

Apellant M.R märgib oma süüdimõistmise osas KarS § 199 lg 2 p 4,8, et ta pole nõus temalt väljamõistetud kahju suurusega, kuna ta pole varastanud naiste kingi ja sularaha summas 306 eurot. Palub selles osas vähendada temalt väljamõistetud summa 313 € võrra ning mõista talle leebem karistus.

7. Süüdistatav A.T taotleb enda õigeksmõistmist KarS § 113 järgi ning tema tegevuse kvalifitseerimist KarS § 307 järgi kuriteost mitteteatamisena. Apellant märgib, et tema kehalt ja riietelt kannatanu DNA-t ei leitud. Eeluurimisel ja kohtulikul arutamisel kinnitasid tunnistajad T.L ja A.S, et M.R on neile rääkinud, et just tema tappis P.S. Ka M.R ja V.S käitumine kuriteo järgselt näitab, et just nemad selle kuriteo toimepanemises süüdi – just nemad koristasid kuriteo jälgi, viskasid erinevates kohtades ära M.R veriseid botaseid. Tema sellest tegevusest osa ei võtnud ning sel ajal viibis baaris.

KOHTUISTUNG

8. Kohtuistungil jäid menetlusosalised oma apellatsioonides avaldatud seisukohtade juurde. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta see muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6(9)

9. Käesolevas kaasuses ükski süüdistatavatest ei võta omaks süüd P.S tapmises ning mõlemad rajavad oma kaitsetaktika väitele, et P.S tappis mitte tema, vaid suure tõenäosusega teine kaassüüdistatav. Mõlemad eitavad enda viibimist P.S tapmise juures. Esmalt kohtukolleegium osundab kujunenud kohtupraktikale, et „kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st

1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist“ (RKKK nr. 3-1-1-41-12). Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsjate ja süüdistatavate apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohus on ülalnimetatud põhimõtteid järginud ning apellatsioonide väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks, sest see on seaduslik ja põhjendatud.

9.1 Vastuseks A.T ja tema kaitsja apellatsioonidele, et A.T süü P.S tapmises ei ole tõendatud, märgib kohtukolleegium järgmist. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust, et A.T viibis P.S toas ehk sündmuskohal nii enne P.S tapmist kui ka pärast seda. Seda tõendavad nii sündmuskohalt leitud A.T DNA-d sisaldav bioloogiline materjal, kui ka P.S verejälje leidmine A.T saapalt. Seega on ekslik A.T väide, et tema kehalt või riietelt ei leitud P.S DNA-d sisaldavat bioloogilist materjali. A.T ise valis kaitsepositsiooniks versiooni, et tema viibis umbes 10 min jooksul P.S korteri WC-s ning sealt väljudes avastas P.S istuli surnuna ning M.R P.S kõrval verise noaga.

Kohtukolleegium asub seisukohale, et see kaitseversioon ei ole kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nimelt sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle fototabelist nähtub, et P.S küünarvarrel on tualettpaberist sidemed, millega oli püütud verejooksu peatada. Süüdistatavate DNA-d P.S käe peal olnud tualettpaberist sidemel ei avastatud. Mõlemad süüdistatavad väitsid maakohtus, et haava P.S küünarvarrel nemad paberiga sulgeda või verejooksu peatada ei proovinud. Järelikult süüdistatavad kas eksitavad kohut või pidi üritama endal verejooksu peatada P.S ise.

Eluliselt ei ole aga usutav, et selline tegevus nagu ka hulgaliste noalöökide tekitamine P.S M.R poolt oleks võinud jääda märkamatuks samas ühiselamu tüüpi korteri (suurusega 3x5 m; T I lk 1) tualetis viibivale A.T. Tulenevalt surnu ekspertiisiaktist P.S tervisekahjustused võisid olla tekitatud lühikest aega enne surma saabumist, selle ajavahemiku pikkus ei ole kohtumeditsiiniliste meetoditega täpselt määratav, kuid võib olla mõõdetav maksimaalselt kümnete minutitega. Samast ekspertiisiaktist nähtub, et ei ole välistatud, et pärast kõikide tervisekahjustuste tekitamist võis P.S enne surma saabumist lühikest aega toimida teatud viisil (käia, osutada vastupanu, hüüda jms).

Väärib eraldi märkimist, et ekspert tuvastas P.S ka enesekaitselisi vigastusi (T I lk 106-107), mis viitab sellele, et P.S osutas aktiivselt ka vastupanu. Kohtukolleegium asub seisukohale, et eeltoodust tulenevalt A.T kaitsepositsioon sellest, et ta viibis P.S tapmise ajal sama pisikese ühiselamu korteri tualetis ja ei kuulnud toas toimuvat, ei ole eluliselt usutav ning kohtukolleegium jätab tema ütlused ebausaldusväärsetena tervikuna kõrvale. Samas A.T kaitseverisoon WC-s viibimisest on tunnistuseks sellele, et A.T puudub alibi P.S tapmise ajaks ning et sellel ajal viibis ta P.S korteris.

9.2 Lisaks p. 9.1 väljendatud seisukohale, et A.T ütlused tuleb jätta tervikuna kõrvale kui ebausaldusväärsed märgib kohtukolleegium, et A.T hakkas apellatsioonimenetluses sisuliselt P.S tapmises süüdistama lisaks M.R ka V.S. Apellant märgib, et „V.S ja M.R teadlikult ning omal

7(9) algatusel koristasid P.S korterit, peites sellega kuriteo jälgi, mille nad olid koos korda saatnud.“ Kohtukolleegium asub seisukohale, et sellise versiooni püstitamine alles apellatsioonimenetluses on ka üheks asjaoluks, mis tingib A.T ütluste ebausaldusväärsetena kõrvale jätmist. Lõppkokkuvõttes ka maakohus põhjendatult seadis A.T ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ning leidis, et nad ei ole eluliselt usutavad.

9.3 Nii A.T, kui ka tema kaitsja rõhutavad, et tunnistajad T.L ja A.S andsid kohtus ütlusi, et M.R rääkis neile isiklikult, et tappis P.S, seejuures M.R ei maininud, et ta oleks seda teinud kellegagi koos. Kohtukolleegium on seisukohal, et nimetatud tõendid ei välista ega lükka ümber süüdistuse versiooni, et P.S tapmisest võttis osa ka A.T. Nagu nähtub tunnistajate T.L ja A.S protokollitud ütlustest, M.R ei täpsustanud P.S tapmise asjaolusid – A.S ütles ta vaid, et tappis P.S (T III lk 33), T.L - et andis P.S’le nuga (T III lk 35). Üksikasju M.R tunnistajatele ei maininud, millest tulenevalt on ka loomulik, et M.R ei rääkinud tunnistajatele, et pani toime P.S tapmise koos A.T.

9.4 Apellandid A.T ja tema kaitsja seavad kahtluse alla V.S ütlused tervikuna ning konkreetselt selles, et A.T tuli V.S tuppa verist nuga pesema. Apellandid leiavad, et selline olukord ei ole eluliselt usutav, kuna väidetavalt A.T ei tundnud V.S. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et erinevalt A.T ütlustest, et ta nägi V.S ühiselamus esimest korra (T III lk 60), V.S väitis, et ta tunneb A.T ja nägi 4 korda, suhted temaga on normaalsed (T III lk 38). Lisaks sellele seletas V.S maakohtule, et A.T ilmus P.S elukohta 4 päeva enne P.S surma, mis viitab sellele, et nad on enne P.S surma ühiselamus kokku puutunud. Kohtukolleegium, sarnaselt maakohtu seisukohaga leiab, et V.S ütlused on usaldusväärsed ja neis puudub alus kahelda, V.S ei ole oma ütlusi menetluse käigus muutnud, tema ütlused riimuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, vähetähtis pole ka see, et V.S on varasemalt kohtulikult karistamata isikuks. Paljasõnaline on kaitsja väide, et ilmselt soovides päästa oma head tuttavat M.R, püüdis V.S süüd veeretada A.T kaela. Kohtukolleegium märgib, et V.S vähimalgi määral ei üritanud vähendada M.R rolli toimunus ning andis veenvaid ütlusi ka M.R kohta. V.S kohtule antud ütlustest tuleneb üheselt, et ta sai aru, et P.S tapsid nii M.R, kui ka A.T. Nii seletab V.S kohtule, et just M.R kuulusid sõnad, et „seda asja enam pooleli jätta ei saa, et alustatud asi tuleb lõpule viia“. Samuti seletas V.S kohtule, et „kui nad (A.T ja M.R) juba sõbra ära tapsid, siis mind, kui tunnistajat oleks ka olnud lihtne ette võtta seal väikses toas.“ (T III lk 39) Kaitsja väide, et V.S ütlused ei haaku süüdistatavate ütlustega, ei oma tähtsust, kuna maakohus on veenvalt põhistanud, miks ta seab kahtluse alla süüdistatavate ütlusi ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid põhistusi korrata. Kohtukolleegium lisaks märgib, et tulenevalt V.S ütlustest A.T verise noaga tema tuppa ilmumise ajaks, tuli sinna P.S kuulunud korterist ka M.R, kes jõudis V.S teatada, et „alustatud asi tuleb lõpule viia“. Kolleegiumi arvates on eluliselt usutav, et A.T ilmus natuke hiljem korterisse, kus viibis tema kaaslane M.R ning hakkas nuga puhastama just seal. Selline käitumine on eluliselt usutav ka seetõttu, et süüdistatavate enda sõnade kohaselt on nad eelnevalt pikalt kuritarvitanud alkohoolseid jooke ning ilmselt nende käitumispiirangud ja olukorra analüüsivõime said selle tulemusena kannatada.

9.5 Vastuseks M.R ja tema kaitsja apellatsioonis esitatud väitele, et P.S tapmise ajal viibis M.R V.S toas, oli teadlik A.T tegevusest, kuid ei osalenud P.S tapmises, märgib kohtukolleegium järgmist. Nii kaitsja, kui ka M.R jätsid oma apellatsioonides tähelepanuta maakohtu poolt põhjalikult motiveeritud seisukoha lõikehaavade tekkimisest M.R käel. Nimelt maakohus leidis õigustatult, et M.R suhtes läbiviidud ekspertiisi käigus eristati selgelt kassi kriimustusi noaga lõikamisel tekitatud vigastustest. Kohtukolleegium märgib, et lõikehaavade tekkimise ajaks on määratud ajavahemik, mis kattub kuriteo toimepanemise ajaga. Kaitsja ja süüdistatav ei toonud ei maakohtus ega oma apellatsioonides välja ühtegi usaldusväärset argumenti kuidas ja mille

8(9) tulemusena tekkisid M.R lõikehaavad paremal labakäel. Ei toodud ka ühtegi põhjendust vaidlustamaks maakohtu seisukohta, et M.R sai oma lõikehaavad just siis, kui P.S end kaitsta püüdis, kuna ekspert on P.S tuvastanud enesekaitselisi vigastusi.

9.6 Asudes seisukohale, et V.S ütlused on usaldusväärsed, maakohus kogumis teiste tema ütlustega riimuvate tõenditega (sündmuskoha vaatlusprotokoll, hulgalised ekspertiisid, tunnistajate T.L ja A.S ütlused) seadis õigesti kahtluse alla M.R ütluste usaldusväärsuse. Põhjendamatu ja paljasõnaline on kaitsja seisukoht, et tunnistajate T.L ja A.S ütluste sisulisest erinevusest tulenevaid vastuolusid ei ole suudetud menetluse käigus kõrvaldada. Kohtukolleegium on seisukohal, et nimetatud tunnistajate ütlustes vastuolud puuduvad, mingisugustele konkreetsetele väidetavatele vastuoludele ei viidanud oma apellatsioonides ei kaitsja ega süüdistatav M.R. Maakohus on samuti veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et tunnistajate T.L ja A.S ütluste vahel vastuolusid ei esine. Nimelt leidis maakohus õigustatult, et M.R on kahele inimesele tunnistanud P.S tapmist, kusjuures tunnistaja A.S (kes on M.R lähisugulane ja oleks võinud ütluste andmisest keelduda) rääkis ta otse, et tappis P.S, T.L aga, et „andis Peetrile nuga“, mis ei tähenda midagi muud kui tapmist. M.R ei tunnistanud ei maakohtu istungil ega oma apellatsioonis, et oleks T.L ja A.S P.S tapmisest rääkinud. Tema ei suutnud põhjendada maakohtus ega apellatsioonis, miks peaksid tema kohta valetama kaks inimest, kellest üks on tema lähisugulane. Maakohus on veenvalt motiveerinud, miks tunnistajate T.L ja A.S ütlused on lubatavateks ja usaldusväärseteks tõenditeks. Tulenevalt KrMS § 66 lg 2-1 p 3 on tunnistajate T.L ja A.S ütlused tõenditeks M.R tegevuse kohta, kuna nende tõendite sisuks on M.R poolt kuriteo toimepanemise omaksvõtt ja see on ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega.

9.7 Kohtukolleegium ei nõustu M.R kaitsja seisukohaga, et maakohtus uuritud tõendite pinnalt ei saa teha järeldust, et M.R oleks valitsenud P.S tapmist koos A.T funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. Samuti ei nõustu kohtukolleegium kaitsja seisukohaga, et maakohtu nägemus, et M.R osales mingi teopanusega P.S tapmises, ei tugine ühelegi konkreetsele tõendile ja on oletuslikku laadi. Esmalt osundab kohtukolleegium varasemalt kujunenud kohtupraktikale, millest tulenevalt olukorras, mil tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel mitu inimest, kellest ühegi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma kõiki ruumis viibinud isikuid võrdselt vaatluse alla võtmata.

Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas kasutada välistamismeetodit. See tähendab, et kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik (RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 10.2 ja nr 3-1-1-24-12, p 8). Maakohus on oma otsuses nimetatud järginud. Nimelt tuli maakohus õigele ja põhjendatud järeldusele, et mitte ühegi usaldusväärse tõendiga ei ole tõendatud, veelgi enam – mitte ükski tõend isegi ei viita sellele, et P.S võinuks tappa keegi kolmas, seni tuvastamata isik, mitte aga M.R ja A.T.

Sellistele asjaoludele või võimalikele tõenditele ei viita oma apellatsioonides ei kaitsjad ega süüdistatavad. Käesolevas kriminaalasjas on kogutud ümberlükkamatud süütõendid P.S tapmises nii A.T suhtes, kui ka M.R suhtes. Nimelt lisaks sündmuskohalt leitud A.T ja M.R kuuluvatele jälgedele (s.h. süüdistatavate DNA-d sisaldavale bioloogilisele materjalile), M.R ütluste olustikuga seostamise käigus leitud tapmisrelvale - ehitusnoale (millelt leitud bioloogilises materjalis ei saa välistada M.R ja A.T kuuluvat DNA-d) A.T süü on tõendatud eelkõige V.S usaldusväärsete ütlustega selle kohta, et M.R sõnadest sai ta teada, et A.T tapab P.S (mis on lubatav tõend KrMS § 66 lg 2-1 p 2 järgi) ning seejärel tuli A.T verist nuga tema korterisse pesema;

M.R süü on tõendatud nii V.S ütlustega, et M.R käis väikeste intervallidega P.S toas, seejärel asus aktiivselt kuriteo jälgi likvideerima, tunnistajate T.L ja A.S ütlustega selle kohta, et M.R said nad teada, et viimane tappis P.S ning M.R paremal käelabal oleva lõikehaavaga, mis viitab, et M.R sai vigastada P.S osutatud vastupanu

9(9) tulemusena. Kohtukolleegium märgib, et nimetatud tõendite kogumiga on tõendatud P.S tapmise kaastäideviimine A.T ja M.R poolt, kuna eelnimetatud tõenditega, mis on põhjalikul kõrvutatud ja analüüsitud maakohtu poolt on tõendatud, et noalööke on tekitanud P.S nii A.T, kui ka M.R.

10. Vastuseks süüdistatava M.R apellatsioonis väljendatule, et tema ei võta omaks T.U korterist sularaha ja naiste kingade vargust, mistõttu palub temalt kahju hüvitamisena väljamõistetud summa vähendada 313 euro võrra, märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohus on põhjendatult märkinud, et mingit alust arvata, et kannatanu on asjade väärtust pahatahtlikult suurendanud, antud asjas ei ole. Sellistele asjaoludele ei viita oma apellatsioonis ka süüdistatav. Sellest tulenevalt kohtukolleegium asub seisukohale, et M.R taotlus temalt väljamõistetud kahju summa vähendamiseks on põhjendamatu.

11. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning M.R apellatsiooni väidetega leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus menetluskulude tasumisest osaliseks vabastamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et M.R’ilt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud.

12. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. A.T ja M.R kaitsjad Jugans Grossmann ja Toomas Pilt taotlesid apellatsioonide koostamise, ringkonnakohtuistungiks ettevalmistumise ja kohtuistungist osavõtu eest kaitsjatasu väljamõistmist, koos käibemaksuga, vastavalt summas 307,20 eurot ja 384 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate taotlused kuuluvad rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Ringkonnakohus jätab esimese astme kohtuotsuse A.T ja M.R süüdimõistmise ja nende karistuse mõistmise osas muutmata, mis on ette nähtud KrMS § 337 lg 1 p 1, seega jäävad määratud kaitsjate tasud süüdistatavate kanda.

13. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellantide poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st

1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 23. novembri 2012. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Pavel Gontšarov Meelika Aava Urmas Reinola