1-12-11139/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

1-12-11139 31.jaanuaril 2013.a. Tallinnas, Liivalaia kohtumaja

Harju Maakohus koosseisus kohtunik Karin Olentšenko, sekretäri Maris Karna

juuresolekul, prokuröri Andra Sild ja kaitsja Leelo Viil osavõtul arutas avalikul kohtuistungil 23.01.2013.a. lühimenetluses kuriteoasja

F.O , ik XXX, eestlane, Eesti kodanik, keskharidusega, eluk. XXX, varem kohtulikult karistamata -

- süüdistuses KarS § 121 ja 118 lg.1 p.3 järgi.

Süüdistus:

F.O ’I süüdistatakse selles, et tema, viibides XXX, ajavahemikul 09.01.2012. aasta hilisõhtu kuni 10.01.2012. aasta öö, täpselt tuvastamata kellaajal, lõi korduvalt RT rusikatega näkku, vasaku silma ja suu piirkonda, kägistas teda ning tiris kannatanut juustest, mille tulemusena lõi kannatanu oma pea vastu ukse nurka. Sellise tegevusega põhjustas F.O RT füüsilist valu ja tervisekahjustused: näoturse, hematoomi vasaku silma ümber ja ülahuulel ning katkise ülahuule.

Teise inimese tervise kahjustamise, löömise ja valu tekitanud muu kehalise

väärkohtlemisega pani F.O toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema, olles ajavahemikul 09.01.2012. aasta hilisõhtu kuni 10.01.2012. aasta öö

täpselt tuvastamata kellaajal XXX tekitanud rusikatega peksmise tulemusena RT

füüsilist valu ja tervisekahjustused, põhjustas sellele järgnevalt kannatanule raske

tervisekahjustuse ja nimelt: pärast F.O poolt ajavahemikul 09.01.2012-

10.01.2012 XXX kannatanu RT peksmist, vallandus RT raske depressioon

suitsiidimõtetega ning oodates ära kui F.O 11.01.2012 kodust lahkus,

manustas RT enesetapu eesmärgil 30 tabletti rahustit – Zolpidem, mis põhjustas RT mürgistuse.

Läbiviidud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiga tuvastati RT, põhjustatuna

tema suhtes ajavahemikul 09.01.2012 -10.01.2012 toime pandud peksmisest, raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta, mis on kvalifitseeritav raske psüühikahäirena, kuivõrd see põhjustas kannatanule Sotsiaalkindlustusameti määratluse kohaselt osalise töövõimetuse 80%-lise töövõime kaotusega.

Raske tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati kannatanule raske psüühikahäire, pani F.O toime KarS § 118 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil süüdistav tunnistas ennast süüdi, nõustus lühimenetlusega ja enda ülekuulamist ei taotlenud. Kahtlustatavana ülekuulamisel F.O seletas (tl 81-84), et tunnistab üksnes RTtõukamist. Samuti kinnitab ta asjaolu, et kui koju tulles nägi voodis lebava RT kõrval

2

tühje rahustikarpe, palus koheselt naabrimehel kiirabi välja kutsuda. Ta selgitas, et 09.01.2012 sai kokku AK, kes teatas, et RTvõttis temalt raha võlgu, kuid ei tagastanud seda. Kahtlustatav oli R peale vihane, kui ta tuli sama päeva õhtul koju, küsis viimaselt, miks ta võlast ei rääkinud. R lähenes talle, kuid ta ei soovinud viimasega suhelda ning

tõukas kannatanu endast jõuga eemale. Tõukamise tagajärjel kukkus R näoga vastu

pliiti. Tema R ei kägistanud ning ei löönud rusikatega vastu nägu, samuti ei tirinud juustest. Ta ei tea, kust R sai sinikad kaelale. Järgmisel päeval läks oma naabri KH juurde, et paluda viia R arsti juurde. Uuesti koju jõudes nägi, et kannatanu oli voodis, kööki jõudes avastas tühjad karbid temale arsti poolt välja kirjutatud antidepressantidest, ta sai aru, et R sõi temale kirjutatud tablette. Tal ei olnud põhjust arvata, et R võib sel viisil käituda, kannatanu ei ole kunagi varem end sellisel viisil välja elanud.

Kohtuistungil uuritud tõendid ja kohtuliku arutamise järeldused Kannatanu RT ütluste (tl 3-5, 11-14) kohaselt 10.01.2012 kella 00.10 ajal jõudes töölt

koju XXX, tema elukaaslane F.O kurtis halba enesetunnet. Ta läks teed keetma, seejärel tuli Kaspar talle põhjuseta (küsis raha kohta) rusikatega kallale, peksis korduvalt näkku, lõi 2-3 korda vasaku silma piirkonda, paar korda vastu suud, ta tundis füüsilist valu. Kägistas, tiris juustest, samuti oli küünarnukil sinikas. Kui Kaspar teda juustest tiris, lõi ta pea vastu ukse nurka, tundis valu. Järgmine päev ei lasknud Kaspar

teda majast välja, ta kartis Kasparit, seetõttu ei julgenud kodust väljuda. 11.jaanuaril läks elukaaslane korraks naabri juurde ning ta võttis kaks karpi rahusteid, mille on arst Kasparile kirjutanud. Ta oli väga hirmunud, ta ei tahtnud edasi elada, soovis ära surra.

Ta viidi haiglasse, kus talle pandi tilguti, seejärel viidi ta edasi Paldiski mnt Psühhoneuroloogia kliinikusse, kus viibis kuni 31.01.2012. Oma talus olevaid asju ta pole kätte saanud. Kaspar ei ole kunagi töötanud, tema teenib raha.

PERH Erakorralise meditsiini osakonna patsiendikaardis nr.R686515 (tl 6-7) on

fikseeritud RT seisund EMO-sse toimetamisel (kiirabi oli kohal 11.01.2012.a. kell 13.19) ja tema suunamine teise raviasutusse (lahkus psühhuiaatrihaiglasse kell 19.20).

Patsiendikaardil on märge, et patsiendil on tabletimürgitus antidepressantidega. Anamneesis kirjas, et võttis 30 tbl Zolpidemi, sest enam ei soovi elada. Abikaasa on

vaimuhaige, 10.01.2012 tarvitas alkoholi ja andis naisele peksa. Vasaku silma ümber hematoom. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 31.01.2012 teatis (tl 8) tõendab RT viibimist PERH-is statsionaarsel ravil ajavahemikul 11.01.2012 – 31.01.2012.a.

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku vastusest järelepärimisele (tl 36)

nähtub, et RTviibis psühhiaatrilisel ravil 11.01.2012 - 31.01.2012 diagnoosiga raske

depressioon psühhootiliste sümptomitega; hospitaliseerimisel tuvastati RTka erinevad vigastused näo piirkonnas. Sotsiaalkindlustusameti Põhja Pensioniameti Rakvere büroo vastus (tl 43-45) tõendab, et RT on määratud töövõimetuspension seoses temal tuvastatud 80%-lise töövõime kaotusega. Töövõimetuspensioni makstakse 28.04.-31.10.2012.

Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiaktis nr XXX 05.06.2012.a. (tl 48-51) toodud eksperdiarvamuse kohaselt kannatab RT raske depressiooni all, mis KarS § 118

järgi on kvalifitseeritav raske psüühikahäirena, kuna see põhjustas kannatanule

Sotsiaalkindlustusameti määratluse kohaselt osalise töövõimetuse – töövõime kaotus

80%. RT ilmnev raske psüühikahäire on põhjustatud 09.01.2012 tema suhtes toime

pandud vägivaldsest teost (peksmisest). Pärast füüsilist vägivalda vallandus uuritaval

raske depressioon suitsiidmõtetega, mille sümptomaatiaks olid esiplaanil meeleolu ja tahtetundeelu häired. RToli ja on võimeline andma tõepäraseid ütlusi tema suhtes toime

pandud vägivalla kohta, ta on suuteline meenutama 09.01.2012 sündmustikku. Ta on võimeline osalema kriminaalmenetluses ilma kõrvalise abita.

3

Tunnistaja Kaupo Hiis’i ütluste (tl 18-21) kohaselt 2012.a jaanuarikuu ühe päeva

hommikul tuli tema juurde naaber F.O ja rääkis, et „tegi R silmad siniseks“, ta sai aru, et Kaspar peksis R . Siis läks Kaspar tagasi koju (maja asub ca 1km kaugusel) ja kui Kaspar jõudis koju, helistas kohe temale, et R on voodis ning ei liigu, Kaspar oli hirmunud ja palus kiirabi välja kutsuda. Tunnistaja TR ütlused (tl 55-59) kinnitavad, et 2012. aasta jaanuaris helistas talle ühel nädalavahetusel tema alluv RT ja teatas, et ei saa tulla tööle, kuna elukaaslane peksis ta läbi. R isiklikust elust teab vaid nii palju, et enne intsidenti rääkis, et ta ei taha koju minna, sest abikaasal oli psüühikahäire. Pärast juhtunut läks R haiguslehele ning umbes kuu aja pärast helistas ning ütles, et ta niipea veel tööle ei tule.

Tunnistaja TG’i (kannatanu RT tütar) ütlused (tl 23-27) tõendavad RT2012. aasta

jaanuaris esinenud kehavigastusi, mis kannatanu poolt tunnistajale edastatu kohaselt olid tekitatud F.O poolt. T.G selgitas, et püüdis ema mitmel päeval järjest

telefoni teel kätte saada, see aga ei õnnestunud, seejärel helistas ema elukaaslasele

F.O-le , kellelt kuulis, et ema viibib haiglas, kuna võttis terve paki antidepressante. Selgitas välja, et tema ema viibib psühhiaatriahaiglas, kuhu läks koos

ema õe LG ema vaatama. Haiglasse jõudes nägi emal järgmiseid kehavigastusi: verevalum vasakul silmal, sõrmejäljed kaelal, üks suur verevalum käel ning verevalum parema jala põlvel. Ema seletas talle, et Kaspar peksis ta läbi, samuti teadis ema sõnade kaudu, et Kaspar on aeg-ajalt agressiivne. Tunnistaja LG’i (kannatanu õde) ütlused (tl 60-66) tõendavad RT 2012. aasta jaanuaris

esinenud kehavigastusi, milliste põhjustajaks kannatanu poolt tunnistajale edastatu põhjal oli kannatanu elukaaslane F.O. LG selgitas, et juhtunu üksikasju ta ei tea, ema elukaaslasega ei suhtle, kuna viimane jättis temale halva mulje – suhtus Rsse

lugupidamatult, solvas viimast ilma põhjuseta. Oma õe peksmisest sai teada 2012.a jaanuaris tema tütre Tatjana kaudu, kes selgitas, et R on Tallinna psühhiaatriakliinikus ning et tahtis sooritada enesetappu. R nähes ta ehmus, kuivõrd viimane oli läbi pekstud – huuled olid lõhki ja paistes, tema näo vasak pool oli sinine, kaelal olid verevalumid,

mis sarnanesid nendele, mis tekivad, kui keegi kägistab. Samuti oli tal vasakul käel

sinikad. Samuti rääkis R talle, et peale peksmist oli viimane nii ära hirmutatud, alandatud ning ei tahtnud rohkem elada, seetõttu võttis tablette, mis olid välja kirjutatud Kasparile. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiaktis nr XXX 18.07.2012.a. (tl 70-74) on

tuvastatud F.O

süüdivusseisund. Ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamuse kohaselt ei põe F.O vaimuhaigust ega nõdrameelsust, tal

ei esine nõrgamõistuslikkust ega muud rasket psüühikahäiret. Tal avaldub püsivalt

ebastabiilsele isiksusehäirele ja mõõdukale depressioonile omane sümptomaatika.

Temale inkrimineeritava kuriteo ajal oli süüdistatav psüühilise seisundi poolest

võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Ta on võimeline kandma süüdimõistmisel karistust, tema suhtes ei ole vaja kohaldada psühhiaatrilist sundravi. Tunnistaja AK ütlused (tl 88-91), mille kohaselt RT laenas 2009.aastal temalt kolmel

korral raha kogusummas 700 krooni, mida ei ole tagastanud. 2012.a alguses helistas talle F.O-ni ema, kes küsis, kas R on võla tagastanud. Karpar F.O-ga ei ole isiklikult RT võlast rääkinud, temaga ei ole suhelnud ega teda näinud alates 2010. a kevadest.

Psühhiaatrilise ja psühholoogilise abiga tegeleva OÜ MV vastus (tl 30-31) tõendab

31.08.2011 F.O pöördumist psühhiaatri vastuvõtule seonduvalt suitsiidiohuga ja tema suunamist SA PERH psühhiaatriakliinikusse.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla vastus (tl 33) kinnitab F.O viibimist haiglaravil Psühhiaatriakliinikus kolmel korral.

4

KrMS § 61 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab

tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendite hindamisel lähtub

kohus eelkõige tuvastatud faktilistest asjaoludest ja sellistest tõenditest, mis kajastavad sündmustikku objektiivselt, st salvestasid juhtunu asjaolud sõltumata kellegi

subjektiivsest arvamusest või hinnangust.

Ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb

lähtuda eelkõige tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud

asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu lahend nr.3-1-1-74-05).

Kannatanu ütlused on kinnitatud teiste tõenditega – mitmed isikud nägid peksmisjälgi kannatanu näol, kannatanu ise ei soovinud kellegagi suhelda, sugulased hakkasid teda otsima. Süüdistatav kinnitas naabrile, et peksis elukaaslast. Kohtul ei ole alust kahelda

kannatanu ütlustes, süüdistatava väide ainult lükkamise kohta jääb paljasõnaliseks. Seega on tuvastatud, et ööl vastu 10.01.2012.a. süüdistatav peksis kannatanut rusikatega näkku, vasaku silma ja suu piirkonda, kägistas teda ning tiris juustest, mille tulemusena lõi kannatanu oma pea vastu ukse nurka. Tegemist oli kehalise väärkohtlemisega, mis kvalifitseeritav KarS § 121 järgi.

KarS § 118 objektiivne koosseis seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises.

Tervisekahjustus on inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis

objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, st tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist. Antud asjas tekitas süüdistatav F.O kannatanu suhtes tarvitatud vägivallaga (korduvad löögid näkku, kägistamine ja juustest tirimine) tervisekahjustuse,

mille kõrvaltagajärjeks on raske psüühikahäire: peale peksmist vallandus kannatanul

raske depressioon suitsiidmõtetega, mille sümptomaatiaks olid esiplaanil meeleolu ja

tahtetundeelu häired. RT vajas meditsiinilist ravi – kannatanu viidi kiirabiga PERH

erakorralise meditsiini osakonda, kus ta 11.01.2012.a suunati edasi ravile Psühhiaatriakliinikus, kus kannatanu viibis kuni 31.01.2012. Kannatanu ravi jätkus ka

edaspidiselt ning sotsiaalkindlustusameti 28.04.2012 otsusega tuvastati RT seoses üldhaigestumisega 80%-line töövõime kaotus. Eksperdiarvamuse kohaselt on RT raske

psüühikahäire põhjustatud 09.01.2012 tema suhtes toime pandud vägivaldsest teost

(peksmisest). Seega on süüdistatava tegevus põhjuslikult seotud kannatanul tekkinud tagajärjega. Kausaalseos peksmise ja kannatanul tekkinud raske psüühikahäire vahel on

olemas, kuivõrd pärast peksmist ei lubanud süüdistatav kannatanul kodust lahkuda. Kannatanu on ka ise kirjeldanud, kuidas ta tundis hirmu ning kartis süüdistatavat, ta ei

tahtnud edasi elada. Leides sobiva momendi, mil süüdistatav lahkus kodust, võttis

kannatanu tablette (rahusteid), sest tahtis end tappa. Raskest depressioonist tingituna

sooritas kannatanu enesetapu katse. Kannatanu hirmu süüdistatava suhtes ning tema

alanenud meeleolu ja depressiivseid mõtteid iseloomustab ka ilmekalt asjaolu, et kannatanu ei teavitanud oma haiglas viibimisest ning enda peksmisest oma lähedasi – tütart ja õde, vaid viimased hakkasid kannatanut ise otsima.

Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis tahtlust, subjektiivset külge on võimalik tuvastada isiku teoeelse ja teojärgse käitumise järgi.

Tahtluse voluntatiivse elemendi seisukohalt peab teo toimepanija süüteokoosseisule vastavaid faktilisi asjaolusid tahtma. Tahtluse intellektuaalse elemendi olemasoluks piisab, kui toimepanija näeb ette oma teo

tulemusena vallandunud kasuaalketi tavalise mõistliku inimese elukogemuse tasandil selle põhilistes punktides.

5 Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani toime teo vähemalt kaudse tahtlusega. Kaudse

tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seega on oluline tuvastada, kas süüdistatav pidas konkreetselt

võimalikuks selliste tagajärgede saabumist. On üldtuntud tõde, et inimese pea on elutähtis organ ja löömine pähe on eluohtlik.

Tegu on toime pandud kaudse tahtlusega, kui toimepanija kindlalt küll ei tea, kuid peab

võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanul raske tervisekahjustuse. Isik möönab mis tahes tagajärge, kui ta peksab kannatanut rusikatega keha elutähtsatesse osadesse, nagu näiteks pea. Süüdistatav on olnud ise varasemalt sellises situatsioonis, et kui ka vägivallatseja käitub peale peksmist selliselt, et tahab ennast ära tappa, siis on selge, et süüdistatav pidi möönma, et kannatanu, keda on pekstud, võib selliselt käituda. Nimelt

on süüdistatava F.O näol tegemist isikuga, kes on aastaid, st alates

1995.aastast saanud statsionaarset psühhiaatrilist ravi (siis süüdistatav hospitaliseeriti

suitsiidikatse järgselt kodust – tal oli olnud konflikt eelmise elukaaslasega, keda ta

peksis, seejärel ta kahetses ning tal tekkis mõte, et ei ole väärt elama). Arvestades eelnevat elukäiku möönis F.O, et kannatanu suhtes tarvitatud ulatuslikul vägivallal on mõju ning selle tagajärjeks võib olla raske tervisekahjustuse põhjustamine.

Kahtlemata tuleks kaaluda, kas tegemist ei olnud ettevaatamatusega. Ettevaatamatuse

korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab

olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole

sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Antud juhul ei lubanud süüdistatav kannatanul pärast peksmist kodust väljuda ja käskis tööle helistada (teatada, et ei tule tööle), mis iseenesest suurendas kannatanu hirmu, süvendades seega kannatanu tervislikku ja vaimset seisundit. Raske psüühikahäire on võimalik tekitada ka psüühilise mõjutusega.

Antud juhul tegutses süüdistatav konkretiseerimata tahtlusega ja tal tuleb vastutada saabunud tagajärje eest. Lüües rusikaga korduvalt elutähtsasse organisse – pähe, peab

süüdlane võimalikuks igasuguse tagajärje (isegi surma) saabumist, sealhulgas psüühikahäire tekitamist.

Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud

süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine

kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis

aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Isiku teoeelneja järgne käitumine saab anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka

süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. F.O palus naabril kiirabi kutsuda siis, kui avastas, et kannatanu oli kõik temale väljakirjutatud tabletid (rahustid) sisse võtnud

ning selline käitumine kinnitab seda, et kannatanu surma F.O ei soovinud. Küll aga möönis ta sellise tagajärje – raske psüühikahäire saabumist, kui kägistas ja peksis korduvalt kannatanut pähe. Löökide tekitamine on alati tahtlik tegevus, löökide tulemusel tekkinud tagajärje suhtes tegutses aga süüdlane kaudse tahtlusega.

Süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

Süüdistatava teod olid õigusvastased ja ta on süüdi kuriteo toimepanemises, ta on süüvõimeline isik ja tegutses tahtlikult.

6 Kokkuvõttes tuleb süüdistatav süüdi tunnistada KarS § 121 järgi ööl vastu 10.01.2012.a.

toimepandud kehalises väärkohtlemises ja KarS § 118 lg.1 p.3 järgi (kuriteo

toimepanemise ajal kehtis KarS § 118 p.3) 11.01.2012.a. saabunud tagajärje põhjustamises.

Tsiviilhagi tuleb rahuldada esitatud kujul summas 2500 eurot.

VÕS § 127 lg.1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise kohustuse aluseks olevat sajaolu ei oleks esinenud; § 128 lg.1 kohaselt

hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline, lg.5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS 130 lg.1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud

kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Kannatanu on esitanud pangakonto väljavõtte, millest selgub, et ajavahemikul 01.01-

14.11.2012.a. laekus tema arvele sotsiaalkindlustusametilt toetusi kokku summas

3042,24 eurot. Kannatanu palgatõendist (BSOÜ) nähtub, et 2011.aastal on välja makstud netopalk summas 5322,01 eurot. Seega töökoha kaotusega seoses on kannatanu kaotanud sissetuleku summas 2279,77 eurot (5322,01-3042,24).

VÕS § 130 lg.2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise

kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

Kohus asub seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitis summas 220,23 eurot (2500-

2279,77) on mõistlik rahasumma, tsiviilhagi on põhjendatud, on tõendatud ja kuulub rahuldamisele.

Karistuse mõistmise aluseks on isiku süü. Kohus arvestab seejuures karistust

raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Raskendavaks asjaoluks KarS § 58 p.4 kohaselt on süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses. Kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kohus peab põhjendatuks mõista süüdistatavale raskeima sanktsiooni ettenägeva (KarS § 118 lg.1 järgi kvalifitseeritava) kuriteo eest karistuse alammära ja keskmäära vahelises suuruses. Kohus leiab, et liitkaristuse mõistmisel tuleb lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ning peab võimalikuks karistust mitte täitmisele pöörata KarS § 73 alusel,

sest süüdistatav jääb psühhiaatri järelevalve alla ning antud juhul reaalse vangistuse

kandmine ei ole otstarbekohane. Kohtu arvates ei ole ka kriminaalhoolduse rakendamine vajalik.

KrMS § 175 lg.1 p.3,4,5,9 ja § 180 kohaselt tuleb süüdimõistetutelt välja mõista

menetluskulud, so süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, ekspertiisitasud ja tasu osutatud õigusabi eest ning kriminaaltoimiku koopia tegemise kulud.

Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS §-st 179, 180, 315, 318, 319 kohus o t s u s t a s:

Süüdi tunnistada KarS § 121 järgi ja mõista karistuseks vangistus 1 F.O aasta.

7

Süüdi tunnistada KarS § 118 lg.1 p.3 järgi ja mõista karistuseks F.O vangistus 5 (viis) aastat.

KarS § 64 lg.1 kohaselt kuritegude kogumi eest mõista liitkaristuseks F.O ’ile vangistus 5 (viis) aastat.

KrMS § 238 lg.2 alusel vähendada’ile mõistetavat karistust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõista F.O’ile 3 (kolm) aastat 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 73 lg.1 alusel vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui F.O 4 (neli) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Välja mõista F.O’ilt RT(konto nr.XXXXXXXXXXXXX) kasuks 2500,00 (kaks tuhat viissada) eurot.

Välja mõista F.O’ilt riigituludesse menetluskulud: sundraha 800 eurot; tasu

osutatud õigusabi eest 652,80 eurot, ekspertiisitasu 733,13 eurot ja kriminaaltoimiku koopia tegemise kulud 0,45 eurot.

Menetluskulud tasuda ühe aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates

Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või

Swedpankis nr 221023778606 või nr. 333416110002 Danske Bank AS Eesti filial: maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049777 ning selgitus: „F.O,

1-12-11139, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses

tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.

Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega.

Kohtuotsuse resolutiivosa avaldati 31.jaanuaril 2013.a. ja kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kättesaadav apellatsiooniteate esitamisest 15 päeva pärast.

Kohtunik: