4-12-5760/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-5760

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-5760 (2302,12,015102) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi

F.J-i kaitsja Carlo Kask kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 17.10.2012 otsusele nr 2302,12,015102 F.J-i karistamises LS § 227 lg

4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p

3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaitsja: Carlo Kask, AVI Õigusbüroo OÜ, Narva mnt 5- 79, 10117, Tallinn

Kaitsja: Andrei Plešanov, ik: 38409010224.

Menetlusalune isik: F.J, ik: XXX, XXX. RESOLUTSIOON

1. Jätta F.J-i kaitsja Carlo Kask kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 17.10.2012 otsusele nr

2302,12,015102 F.J-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg

Lodeikini 17.10.2012 otsus nr 2302,12,015102 F.J-i karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 19.02.2013. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva

jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 27.02.2013. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

21.03.2013. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 22.03.2013.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

17.10.2012 otsusega nr 2302,12,015102 karistati F.J-i LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega

6 kuuks selles, et menetlusalune isik 27.09.2012 kell 10.15 Järvevana teel Tallinnas juhtis

mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 115 +/-4 km/h, millega ületas lubatud suurimat

sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 61 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse, milles märkis, et otsuse faabulas

kirjeldatud tegevus ei vasta tõele ja võivad esineda alused karistuse kergendamiseks. Menetlusalune isik tunnistab süüd, et ületas lubatud sõidukiirust, kuid kahtleb, et fikseeritud kiirus kuulus temale. Kaebuse esitaja liikus suure laiusega asfaltteel Järvevana tee alguses ja sel kellaajal oli tihe liiklus. Menetlusalune isik kiirendas mingiks hetkeks ja kiirus võis olla ca 70-85 km/h. Ühel hetkel möödus temast sinine BMW X5 ja selle sõiduki kiirus oli oluliselt suurem. Enne Järvevana tee ja Filtri tee ristmikku märkas taga peatunud politseiautot, pärast peatumismärguannet kohe peatus. Tekib palju küsimusi, nimelt kus seisis mõõtja, miks peatati

tema sõiduk ja miks jõuti järeldusele, et tegemist on tema kiirusega. Politseinikud pidid

kiirust mõõtes teadma, et lähtuvalt metoodikast ei ole lubatud mõõta kui mõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid, sh teised liikuvad sõidukid. Kuivõrd tema kõrval

sõitis BMW X5 ja samal ajal liiklusvoolus mitu sõidukit, siis võis mõõtja objektis eksida.

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis märgitud number ei kuulu menetlusaluse isiku sõidukile. Menetlusalune isik sõitis kiiremini lubatud kiirusest, mõeldes, et sellel teelõigul on lubatud kiirus suurem. Kui viimane kord seal teelõigul sõitis, siis oli lubatud sõidukiirus kuni

70 km/h. Keerates Tartu mnt-lt Järvevana teele olid postil samasugused lubavad liiklusmärgid, ühel oli punase teibiga ristike. Ei saanud aru ja oli eksituses, pärast seda nägi

samasuguseid märke ja otsustas vähendada kiirust 60-50ni. Tekib küsimus kas on tegemist

üldse ametliku liikluskorraldusvahendiga, millest juhinduda või võis see olla omavoliliselt paigaldatud. Mootorsõiduki juhina tunneb hästi liiklusalast regulatsiooni, kuid sellist näinud

ei ole, sellist liiklusmärki ei eksisteeri. Ühelgi märgil ei olnud mingit tähistust või oli see

halvasti näha ja teine märk oli punase teibiga. Samas ei olnud läheduses ühtegi ajutist liiklusmärki. Nädal hiljem tuli samasse kohta vaatama ja need märgid olid demonteeritud.

Samuti leitakse kaebuses, et väärteo menetlemisel ei ole järgitud väärteomenetlusõigust.

Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile on alla kirjutanud ametnik, kes hiljem kuulati üle tunnistajana. Kaebuse esitaja leiab, et kohtuväline menetleja ei oleks tohtinud üle kuulata

menetlustoimingu teostajat, millega rikuti KrMS § 66 lg 2 nõudeid. Senise kohtupraktika kohaselt oli menetlustoimingu teostajat võimalik üle kuulata tunnistajana vaid asjaolude osas,

mis ei puuduta fikseeritud rikkumise faktilist külge. Menetlusalusele isikule ei antud

võimalust anda ütlusi, kuid tema seda soovis. Kohtuväline menetleja ei võimaldanud menetlusalusel isikul end kaitsta. Politseinike antud protokoll ei võimaldanud anda enda kaitseks ütlusi, sest seal on vaid kolm lahtrit. Tegelikult on kohtuvälise menetleja kohustus

3

tõendeid koguda ja esitada lisaküsimusi väärteo toimepanemise kohta. Seega on rikutud V™S § 69 lg 2 p 3, § 65 nõudeid. See kohustus hõlmab nii menetlusalust isikut süüstavaid

kui ka õigustavaid tõendeid, järelikult oleks pidanud teda üle kuulama. Samuti oli rikutud

V™S § 72 lg 1 nõudeid, sest lahendi tegemisel ei lähtutud menetlusaluse isiku ütlustest.

Menetlusaluse isiku ülekuulamine on iga väärteoasja kohustuslik menetlustoiming, mille sooritamata jätmine on käsitletav väärteomenetluse olulise rikkumisena. Taoliselt on rikutud KrMS § 61 lg 1 põhimõtet, et ühegi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Kaebajal on

kahtlus arvata, et kiirusemõõteseadme peal olid rikutud taatluskleebised. Kui näidati

radarinäitu, siis ei osanud ta tuvastada taatluslabori ja taatlemise aega. Mitteloetava taatlusmärgisega, samuti taatlusmärgiseta mõõtevahendit ei loeta taadelduks. Kaebuses leitakse ka seda, et kohtuvälise menetleja ametnik ei lähtunud karistuse määramisel

KarS § 56 lg 1 sätetest, kuivõrd kaebajale jäi ebaselgeks kohtuvälise menetleja sisukoht

lisakaristuse kohaldamise suhtes. Kohtuväline menetleja toetus oma subjektiivsele

arvamusele, et nii suures ulatuses kiiruse ületamine on enamohtlik väärtegu ja juht seab

reaalsesse ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Sellised järeldused ei ole küll

raskendavad asjaolud, kuid tuleb nõustuda, et kiiruse ületamine tõepoolest suurendab ohtu. Kaebuse esitaja tunnistab, et ei tahtnud spetsiaalselt kiirust ületada suures ulatuses ja lubab, et antud väärtegu jääb viimaseks ning hoidub edaspidi süütegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja määras karistuse, mis ei ole kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Otsuses on

paljasõnalised järeldused, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise süüteo

toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning lisakaristuse võib jätta kohaldamata vaid

erandlikel asjaoludel. Kaebajale ei ole arusaadav, millisele kohtupraktikale rajanevad

nimetatud kohtuvälise menetleja väited. Riigikohtu praktikast tuleneb, et üldjuhul

kohaldatakse lisakaristust kui isik on korduvalt karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki

juhtimise eest. Kaebuses leitakse, et lisakaristuse kohaldamine peab õigustama eripreventiivseid kaalutlusi ja seda juhul, kui isikul on varasemalt mitmeid karistusi ja jätkuv väärtegude toimepanemine näitab, et ta ei ole liikluskäitumist muutnud. Menetlusalusel isikul

ei ole kehtivaid karistusi ning rahatrahvi määramine täidaks karistuse eesmärgi.

Menetlusalusele isikul on mootorsõiduki juhtimise õigus ka Peipsi järve ääres elava isa toetamiseks ja just tema pärast pidi menetlusalune isik Eestisse tagasi tulema. Menetlusalune isik peab seal käima iga nädal ja tooma ravimeid, samuti vajadusel viima haiglasse, mis asub

kodust kaugel. Kaebuse esitaja rõhutab, et ta ei valda eesti keelt ja teatas sellest koheselt politseiametnikele ning soovis saada väärteoprotokolli tõlgituna vene keelde. KrMS § 10 lg 5

kohaselt on see nõutav. Määratud rahatrahv on ebaproportsionaalselt suur, üle keskmise

määra. Kaebajal puuduvad varasemad karistused ning karistust raskendavad asjaolud. Ka

trahviga alla keskmise määra on võimalik teda distsiplineerida. Kaebaja ei suuda maksta sellist trahvi, sest ta ei tööta ja see on temale ebamõistlikult koormav. Rikutud on ka teisi menetlusnorme. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole viidatud tõenditele.

Otsusest peab nähtuma, millised asjaolud luges kohtuväline menetleja tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ta seejuures tugines. Otsuse mittepõhistamine on V™S § 150 lg 1 p 7 kohaselt oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks. Kohtuväline menetleja ei

ole kohaldanud sätet, mida oleks pidanud kohaldama, otsuse tegemisel ei ole kohtuväline

menetleja juhindunud V™S § 73 lg 1 p 1 sättest, puudub sellekohane viide. Samuti on rikutud V™S § 70 lg 4-5 norme, kuivõrd väärteoprotokolli on märgitud, et lahend on kättesaadav alates 26.10.2012 ja otsuses on märgitud, et kaebuse esitamise viimane tähtaeg on

12.11.2012 ja otsus jõustub 13.11.2012. Arvestades KrMK § 85 lg 1 sätteid ei arvestata tähtaja hulka seda tundi ega ööpäeva, millest loetakse tähtaja algust ja kui tähtaja lõpp langeb puhkepäevale, siis KrMK § 85 lg 4 kohaselt loetakse tähtaja viimaseks päevaks puhkepäevale järgnev tööpäev. Seega oli otsus kättesaadav alates 29.10.2012 ja kaebuse esitamise viimane tähtaeg 13.11.2012 ja otsus jõustunuks 14.11.2012. Seetõttu palutakse vaidlustatud otsus tühistada ja lõpetada väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel kui menetlusaluse isiku teos puuduvad väärteo tunnused või teha uus otsus, millega

vähendada määratud rahatrahvi suurust ja lisakaristust mitte kohaldada või teha uus otsus, millega muuta väärteo kvalifikatsiooni.

4

Kohtuistungil 06.12.2012 selgitas menetlusalune isik, et pööras Järvevana teele Mustamäe

suunas, ületas kiirust, kuid protokollis ei ole tema kiirus. Ei teadnud liiklusmärki, mis oli teibiga, ajutist märki ei olnud. Paremal oli bussirada, oli vaja möödumiseks saada vasakule

rajale. Sõidukeid oli ees, taga ja kõrval. Paremalt tuli C kategooria auto, mis reastus tema rajale, seal oli tasku. Järvevana teele Tartu mnt-lt pöörates oli paremal rajal, vasakul rajal oli

ka autosid. Pöördele läksid ühe kiirusega, 15 meetri pärast on bussipeatus ja 3 rada, siis

kiirendas, teised sõitsid aeglasemalt. Kiirenduse lõpus reastus ette veoauto, tema reastus

teisele rajale. BMW X5 sai temast mööduda, sest Ülemiste poolt tuleb veel 2 rada ja sealt

saab kiirendada rohkem. Peatuse vastas oli märk 70 teibiga, sõitis märgi järgi, arusaamatu

märk ei tähenda tema jaoks midagi. Esimest korda nägi teibiga märki. Omakäeliselt ütlusi anda polnud võimalust, öeldi, et tutvu ja anna allkiri. Kõigest aru ei saanud, helistas emale, politsei ütles, et pole aega, kirjuta alla, et tutvunud. Osaliselt saab midagi eesti keelest aru,

arusaamatuks jäi see, milles seisneb väärtegu. Näidati radarit, oli arusaadav, et kiiruse

ületamises süüdistatakse. Arusaamatuks jäid tema õigused. Tutvus õigustega vene keeles,

kuid ei saanud aru. Selle kohta ei ole probleeme, et emakeeles tutvus, jäi arusaamatuks, et ütlused anda e-kirja teel. Ei teadnud kuhu kirjutada, ei olnud meiliaadressi. Protokolli ülaosas

olev meiliaadress on meiliaadressi kujuga. Ei öelnud, et ei saanud aru, pöördus kohe advokaadi poole, tema kaudu. Otsustasid advokaadiga, et ei esita ütlusi ega vastulauset. Tõesti ületas kiirust, kuid liikus veel üks, teda peeti kinni, kuid see teine sõitis edasi kiirust ületades.

Kiirusemõõtjal näidati kiirust, kuid ei tea millal on mõõdetud. 06.02.2013 kohtuistungil

selgitas menetlusalune isik, et ilmselt oli paremal pool bussirada, esimesel rajal oli C kategooria sõiduk, kasutas samal ajal bussirada, kuid BMW X5 maastur muutis radu. Tema

reastus ümber teisele rajale. Liiklusmärk oli, kuid ei saanud tähendusest aru, ajutist liiklusmärki ei olnud. Alguses oli kiirus 70-80 km/h, siis tulid märgid 70 ristiga, siis 50 km/h. Teised sõidukid sõitsid aeglasemalt, siis ise ka aeglustas. Kui koostati väärteoprotokolli, siis anti tagalehelt lugeda õigusi ja kohustusi vene keeles. Kui anti protokoll, siis tegi ühe kõne inimesele, kes valdab hästi eesti keelt, sest ise ei valda eesti keelt. Protokollis oli mingi email, keegi ei selgitanud. Selle kohta, milles süüdistati, ei küsinud. Seal ei olegi bussirada, vaid peatus. C kategooria sõiduk sõitis paremal rajal, tema liikus teisel rajal. Politseinik ütles,

et kontrolli kas andmed on õiged ja kirjuta alla. Tahtis, et kõik toimuks kiiremini. Ise ka

kiirustas, et kõik kiiremini lõppeks. Hästi eesti keelt valdava inimese poole kohe ei

pöördunud, möödus 3-4 päeva. Oma seisukohtade andmist ei takistanud miski, pöördus advokaadi poole ja siis oli juba hilja.

Tunnistaja Margus Hunt seletas, et oli Statoili juures sillal ja mõõtis teises suunas kiirust. Oli

kuulda sõiduki mootori pöördeid Tartu mnt ja Peterburi tee poolt ning kui sõiduk pööras

Statoili poole, arvas, et saab mõõta. 700 seeria BMW kiirendas bussirajal, teised autod

liikusid 50-60 km/h, see aga kiirendas intensiivselt. Kui sattus kiiresemõõturi vaatevälja,

fikseeris aknas Target, et hiljem näitu näidata. Mõõtis eemalduvat sõidukit ja siis sõitsid järele. Filtri tänava nurgal peatas, kuid sõitsid kaugemale, et vormistada. Isik ilmselt püüdis

bussirada kasutades mööduda. Kiirusemõõteseadmel kontrollitakse hommikul nii kleebiseid kui ka korrasolekut. Menetlusalune isik kleebiste kohta ei küsinud. Teab kus kleebised asuvad ja et peavad terved olema. Sõiduki registreerimisnumbri osas on väike eksimus, õiget numbrit peast öelda ei oska. Sama isik juhtis seda BMWd.

Tunnistaja Marilin Vaarik seletas, et koostas väärteoasjas väärteoprotokolli. Küsis kas isik tahab anda ütlusi kohapeal või 15 päeva jooksul e-kirja teel. Isik ütles, et e-kirja teel. Esitas tutvumiseks õigused venekeelsetena, isik ühtegi selgitust ei küsinud. Tutvus ja andis allkirja. Ei oska öelda kas seda, et isik ei soovinud anda ütlusi kohapeal saab hinnata ütluste andmisest

keeldumisena. Isik ütles, et ületas kiirust, kuid ei osanud öelda kui palju. Tema tutvustas õigusi ja paarimees koostas kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli. Suhtles menetlusaluse isikuga vene keeles. Isik ütles, et tõlki ei soovi. Isik ei saanud aru märgist 70, millel kriipsud

peal, paarimees püüdis selgitada, et kui kriipsud peal, siis on asulasisesel teel kiiruseks 50 km/h.

5

Kaebuse esitanud kaitsja Carlo Kask jäi esitatud kaebuse juurde ja leidis, et menetlusalune isik tunnistab oma süüd, kahetseb, kuid ei nõustu kohtuvälise menetleja otsusega ning taotleb karistuse kergendamist ja lisakaristusest vabastamist. Menetlusalune isik lähtus 70 piirangust,

tal ei ole eelnevaid karistusi. Juba määratud trahvi kohaldamine sunnib isikut edaspidi

hoiduma väärtegude toimepanemisest edaspidi. Juhtimisõiguse äravõtmine ei ole

põhjendatud. Palub kohtul teha uus otsus, millega vähendatakse trahvi suurust ja jäetakse lisakaristus kohaldamata.

Kaitsja Andrei Plešanov leidis, et menetlusalune isik on tunnistanud kiiruse ületamist, kuid

jääb kahtlus kas see kiirus oli menetlusaluse isiku sõiduki kiirus. Menetlusalune isik on selgitanud, et sõitis kiirusega 70-80 km/h. Kahtlused tuleb tõlgendada kaitsealuse kasuks ja väärteomenetluse raames ei ole need kahtlused kõrvaldatud. Ei väärteoprotokollis ega otsuses ei ole subjektiivset külge välja toodud. Kui kohus siiski leiab, et menetlusaluse isiku süü on

tõendatud, siis tuleks karistust kergendada. Seoses isa hooldamisega peab menetlusalusel isikul juhtimisõigus olema.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et väärtegu on toime pandud ja see on toime pandud tahtlikult. See väljendub selles, et mõõdetud ja lubatud kiiruste vahe on väga suur ning see ei

saa jääda juhile märkamatuks. Menetlusaluse isiku ütlused ei ole tõendina arvestatavad,

kuivõrd need on vastuolulised. Mõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt on mõõtetulemus vastavalt Mõõteseaduse § 5 nõuetele jälgitav. Tehtud on õige otsus.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, sellele lisatud lisadega, kuulanud ära menetlusaluse

isiku, tunnistajate ütlused, kaitsjate ja kohtuvälise menetleja arvamused, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Kaebemenetluses on vaidlustatud menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmise

tulemust, leides, et kuna liiklusvoolus liikus samal ajal mitu sõidukit, võis kiiruse mõõtja

mõõdetavas objektis eksida ning menetlusaluse isiku juhitud sõidukist möödus ka teine

sõiduk BMW X5. Mõõtmise metoodikast lähtuvalt ei ole lubatud sõidukiirust mõõta kui mõõturi ja mõõteobjekti vahel on segavaid mõjureid, st teised liikuvad sõidukid. Kohus asub seisukohale, et taolised väited on tulenenud sellest, et kaebuse esitaja on arvanud, et kiirust on

mõõdetud järele sõitvast sõidukist. Kohtuistungil üle kuulatud M.Hunt ütlustest nähtuvalt mõõtis ta aga kiirust mitte liikuvast sõidukist, vaid silla peal seistes ning ta hakkas mõõtma

seetõttu, et kuulis kõrgendatud tuuridel töötava mootoriga sõiduki lähenemist ning tema vaatevälja ei seganud ükski liikuv sõiduk ja tal oli väga hea ülevaade toimuvast. Seejuures

kirjeldas M.Hunt ka seda, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk püüdis eessõitvatest

sõidukitest mööduda ühissõidukipeatuskoha teelaiendi kaudu, mis on LS § 52 lg 2 p 3 kohaselt üldse keelatud. Sellise manöövri tegemist on sisuliselt kinnitanud ka menetlusalune

isik kui ta selgitas kuidas ta veokist püüdis mööduda. Sellele järgnevalt asusid aga

politseiametnikud menetlusaluse isiku juhitud sõidukile järele sõitma ja pidasid ta kinni

oluliselt hiljem. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku ütlustest nähtuv lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise tunnistamine, küll oluliselt väiksemas ulatuses, liiklussituatsiooni kirjeldus ja M.Hundi ütlused kogumis viitavad üheselt sellele, et mõõdeti just menetlusaluse

isiku juhitud sõiduki kiirust. Kaebuses esitatud etteheide selle kohta, et teelõigul olid

menetlusaluse isiku jaoks arusaamatul viisil märgistatud liikluskorraldusvahendid lubatud suurima sõidukiiruse kohta viitab sellele, et menetlusalune isik, osaledes aktiivselt liikluses

sõiduki juhina, ei tunne seniajani liiklusmärke, kuigi juhtimisõiguse saanud isikuna peaks

teadma, et kaks sümmeetriliselt lõikuvat oranži musta äärisega kattelinti peatavad märgil

näidatud liikluskorralduse kehtivuse. Seejuures ei ole tegemist 01.07.2011 jõustunud Vabariigi Valitsuse 22.02.2011 määruse nr 12 alusel kehtestatud nõuetest tuleneva ootamatu ja üllatusliku sättega, vaid selline säte on kehtinud juba alates Vabariigi Valitsuse 02.02.2001 määrusega kehtestatud Liikluseeskirja kehtimahakkamisest, so enam kui 10 aastat. Seega on menetlusalune isik soovinud vastutusest vabaneda põhjendusega, et ta ei tunne liiklusnõudeid,

olles ise sõiduki juht. Taoline väide näitab kohtu arvates seda, et menetlusalune isik on

6

liikluses ohtlik, sest ta ei oska vaatamata temale väljastatud juhtimisõigusele ja

liikluseksamite sooritamisele aru saada liikluskorraldusvahenditega sõiduki juhtidele edastatavast informatsioonist. Kaebemenetluses on püütud leida erinevaid rikkumisi, esitades

neid oluliste rikkumistena. Seejuures on ette heidetud, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli koostaja, so mõõtja on üle kuulatud tunnistajana, mis peaks olema aga välistatud, sest menetlejat ei tohi menetluseseme asjaolude kohta tunnistaja üle kuulata. Taoline väide näitab kohtu arvates seda, et kaebuse esitaja ei ole vahet teinud mõõtjal ja menetlejal, kuigi

väärteoprotokollist ja tunnistajana ülekuulamise protokollist peaks üheselt nähtuma, et menetlejaks on teine isik, so M.Vaarik. Samuti on ette heidetud seda, et menetlusalune isik on

jäänud ilma kaitseõigusest, sest teda ei ole üle kuulatud kuigi ta seda soovis. Kohus asub

seisukohale, et taoline väide on ümber lükatud menetlusaluse isiku enda poolt väärteoprotokolli märgitud lausega, mille kohaselt soovib menetlusalune isik oma seisukoha

edastada e-kirjaga. Seega oli menetlusalusel isikul võimalus kohapeal ütlusi anda, kuid ta

loobus sellest. Seejuures on menetlusalune isik oma seisukoha lühidalt kirja pannud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis, kuhu oli võimalus märkida ka seda, et ta soovib enda ülekuulamist, mida ta saanuks märkida ka väärteoprotokolli. Kohus leiab, et kaebuses ja

kohtuistungil esitatud väidetes on segamini aetud menetleja kohustused ja õigused ning menetlusaluse isiku õigused ja kohustused. Nimelt on menetlusalusel isikul õigus ütlusi anda, kuid puudub sellekohane kohustus. Menetlejal on aga kohustus tõendeid koguda, kuid puudub õigus sundida menetlusalust isikut ütlusi andma. Seega kui menetlusalune isik ei soovi ütlusi anda, siis ei ole menetlejal võimalik andmata jäetud ütlusi protokollida. Kui menetlusalune isik ei soovi ütlusi anda, siis rakendab menetlusalune oma õigust ütluste andmisest loobuda, kuid sellega ei ole võimalik rikkuda menetlusaluse isiku õigust kaitsele. Kohtuistungil ilmnes aga seegi, et pärast pöördumist kaitsja poole leppisid menetlusalune isik ja kaitsja kokku, et

väärteoprotokollile ei esitata ei vastulauset ega edastata ka ütlusi e-posti teel. Seega oli

tegemist kaitsetaktikaga, mis hiljem annaks võimaluse esitada etteheiteid menetlusnormide

rikkumise kohta. Kohus leiab, et need ja teised kaebuses märgitud etteheited on otsitud ja esitatud eesmärgiga kohut eksitusse viia ning menetlusaluse isiku ülekuulamisel kohtuistungil ilmnes, et menetlusalune isik andis kahel erineval korral kohtuistungil vastuolulisi ütlusi ja

sisuliselt tunnistas, et tema kui menetlusaluse isiku õigusi tegelikult ei rikutudki. Mis

puudutab väidet, et kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli märgitud sõiduki registreerimisnumbri kolmest üks number ei vasta tegelikkusele, siis leiab kohus, et tegemist ei ole olulise eksimusega, kuivõrd M.Hundi ütlustest nähtuvalt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduk üheselt eristatav ning väärteoprotokolli on märgitud õige number. Seejuures kattuvad

nii sõiduki registreerimisnumbri tähed, kaks numbrit kolmest, sõiduki mark ja mudel ning

sõidukit juhtinud isik. Kohus leiab, et väärteoasjas kogutud ja kontrollitud tõenditega on

üheselt tõendamist leidnud, et menetlusalune isik on toime pannud temale inkrimineeritud väärteo ja see on õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteona.

Vastavalt LS § 227

lg 4 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 3 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227

lõikes 4 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 kuust kuni 12 kuuni.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühikut, so 800 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus

määratud ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni alammääras.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

7 õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra arvestades öelda, et LS § 227 lg 4 sätestatud rikkumise alammäära ületamise osas ei ole kaebuse esitanud isiku süü suur. Samas peab kohus oluliseks, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h LS § 227 lg 3 mõttes võib karistusena rahatrahvi määrata kuni 200 trahviühikut, aresti või juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. Seega on

kohtuväline menetleja määranud põhikaristuse sisuliselt LS § 227 lg 3 ettenähtud karistuse

ülemmääras. Kohus leiab, et taolise väärteo puhul peaks see olema ka LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo puhul alammääraks. Selline karistus aga menetlusalusele isikule määratud

ongi. Seega vastab määratud põhikaristus isiku süüle. Kohtuvälises menetluses ei ole tuvastatud karistust mõjutavaid karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ning neid ei ilmnenud ka kaebemenetluses.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist, siis on lisakaristus kohaldatud sanktsiooni alammääras ning kohus asub seisukohale, et kui isiku käitumises tuvastatakse juba LS § 227

lg 4 ettenähtud väärteo koosseis ja väärtegu on toime pandud asulasisesel ning suure liikluskoormusega teel, siis on selline juht liikluses teadlikult ja tahtlikult ohtlik ning selline

juht tuleb kas põhivõi lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Väärteoasja

materjalidest nähtuvalt ei ole menetlusalust isikut varem karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ning sellest võiks teha järelduse, et menetlusalune isik on olnud liikluses

õiguskuulekas. Samas näitab menetlusaluse isiku käitumine, et varasemate karistuste

puudumine ei takistanud tal tegemast ohtlikke ja liiklusnõuetega vastuolus olevaid manöövreid ning asulasisesel teel ületamast lubatud suurimat sõidukiirust suures ulatuses, so

enam kui kaks korda lubatud sõidukiirusest, mis näitab menetlusaluse isiku äärmiselt üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Mis puudutab kaebuse esitanud isiku süü suurust, olnuks lisakaristuse kohaldamine ka pikemaks ajaks põhjendatud.

Kaebuses on kohtule selgitatud, et juhtimisõigus on menetlusalusele isikule vajalik seoses isa SP toetamisega, kes on 40% invaliid ja kes elab kaugel Peipsi järvel (XXX). Menetlusalune isik peab kaebuse kohaselt seal käima iga nädal ning tooma tablette. Seal asuv apteek ei tööta 24 tundi ning ta peab alati valmis olema ravimeid tooma. Vajadusel on ta sunnitud isa

haiglasse viima, mis asub kodust kaugel. Väidete tõestamiseks lisati kaebusele 30.11.2011 otsus nr XXX püsiva töövõimetuse tuvastamise kohta. Nimetatud otsuse kohaselt on püsiva

töövõimetuse tekkimise ajana märgitud 04.11.2011 ning see on tagasiulatuvalt tuvastatud

alates 01.11.2011. Seega nähtub kaebusele lisatud tõendist, et juhtimisõiguse vajalikkus oli menetlusalusele isikule teada juba hiljemalt alates 2011 aasta lõpust, so enam kui aasta ning ei

tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Selline teadmine juhtimisõiguse vajalikkusest aga ei takistanud menetlusalust isikut käitumast viisil, mis on ohtlik nii temale enesele kui ka teistele liiklejatele ning juhtimisõiguse saanud isikuna

pidanuks menetlusalune isik teadma, et sellise käitumise tulemusena võidakse tema suhtes

kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist kas põhivõi lisakaristusena. Seetõttu peaks

menetlusalune isik olema teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab

suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki

edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva selleks, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks ning see tagaks temal lasuvate kohustuste kohase täitmise. Seega sõltub menetlusaluse isiku ja tema lähedaste

heaolu tema enese käitumisest muu hulgas ka liikluses. Menetlusalusele isikule

inkrimineeritud käitumine aga näitab menetlusaluse isiku ükskõiksust liiklusohutusse, mille järgimine on juhile kohustuslik.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata.

Märt Toming Kohtunik