4-12-6752/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

25.01.2013.a.

Otsuse teinud kohus

Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja

Kohtunik

Julia Vernikova

Sekretär

Raivo Seppo

Tõlk

Vaidlustatud lahend

Põhja

Prefektuuri

Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse 26.11.2012.a. otsus väärteoasjas

nr. 2302,12,016822

Kaebuse esitanud isik

D.S, isikukood: XXX, elukoht

XXX

Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja: D.S, tema kaitsja Martti

Kangur, kohtuvälise menetleja – PP Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse esindaja Triinu Riigor

LÕPPOSA

Tühistada Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2302,12,016822 osaliselt lisakaristuse määramise osas ning teha uus otsus, millega võtta D.S-ilt lisakaristusena juhtimisõigus ära 1 (üheks) kuuks. Muus osas jätta otsus muutmata. D.S-i kaebus rahuldada osaliselt. Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 18.02.2013.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Väärteoasi nr.4-12-6752

Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 65 trahviühikut summas

260 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis D.S 04.11.2012 kell 16.40 mootorsõidukit Tallinn- Pärnu-Ikla maantee 18-ndla km-l, s.o asulavälisel teel kiirusega 123+-4 km/h, kus suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h, seega ületas suurimat kiirust mitte vähem kui 29 km/h.

KAEBUSE SISU

Menetlusalune isik esitas oma kaitsja kaudu kaebuse, milles leitakse, et kuna kiirusepiirangud kõnealusel teelõigul muutusid vaid 4 päeva tagasi, pidas D.S suurimaks lubatud sõidukiiruseks 110 km/h, mitte aga 90 km/h. Sellest tulenevalt leiab kaebaja kaitsja, et arutatavas asjas on tegemist klassikalise keelueksimuse olukorraga KarS § 39 lg 1 mõttes, mis toob kaasa vajaduse deliktistruktuuri kolmanda tasandi ehk süü tuvastamiseks määrata kindlaks, kas eksimus oli teo toimepanijale välditav või vältimatu. Esimese variandi puhul lubab KarS § 39 lg

2 kohaldada KarS § 60-s sätestatut ehk karistust kergendada ning juhul, kui eksimus oli isikule vältimatu, siis puudub menetlusaluse isiku süü ja menetlus tuleb lõpetada. Samuti viitab kaitsja kaebuses asjaolule, et kohtuväline menetleja arvestas karistust kergendava asjaoluna isiku kahetsust, kuid jättis märkimata, kuidas või mil määral menetleja seda arvestas, st millist kaalu omas kergendav asjaolu väiksema karistuse mõistmisel. Samamoodi arvestas kohtuväline menetleja otsuse tegemisel kehtivate karistuste olemasolu, jättes aga märkimata, millist kaalu omas korduvus menetleja hinnangul menetlusalusele isikule karistuse määramisel. Selle põhjal leiab kaitsja, et kohtuväline menetleja on rikkunud isiku kaitseõigust. Kaebuses osundatakse menetlusaluse isiku tööandja seisukohale, et juhul, kui lisakaristuse kehtivus ületab 1 kuu, ütleb ta ühepoolselt menetlusaluse isikuga sõlmitud töölepingu üles, samas tähendaks see menetlusaluse isiku perele ainsa sissetulekuallika kaotamist. Kaebuses taotletakse alternatiivselt: KarS § 39 lg 1 kohaselt menetlusaluse isiku süü puudumise tõttu väärteomenetluse lõpetamist V™S § 29 lg 1 p 1 alusel; eksimuse välditavuse korral karistuse vähendamist lisakaristuse tühistamise või vähendamise näol ning kolmandaks variandiks lisakaristuse mittekohaldamist või selle pikkuse vähendamist, arvestades kergendava asjaoluna menetlusaluse isiku töötamist autojuhina.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, ära kuulanud kaebuse esitanud isiku seletuse, kohtuvälise menetleja ja kaitsja seisukohad, hinnates kogutud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt, asub seisukohale, et D.S-ile süüks arvatud teo toimepanemine on tõendamist leidnud, tema tegevusele on antud õige juriidiline hinnang, kuid kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada määratud karistuse osas. Väärteotoimikus olevast kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et 04.11.2012.a kell

16.40 on Tallinn-Pärnu-Ikla mnt. 18-ndal km-l mõõdetud D.S-i poolt juhitud sõiduauto Audi A4 AVANT registreerimismärgiga XXX kiiruseks 123+-4 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul on 90 km/h. Kiiruse mõõtmiseks kasutati protokolli kohaselt mõõteseadet Stalker DSR 2X nr.DP019604 (taatlemistunnistus nr TTRSS-12/00127), mida on testitud 04.11.2012, seade on töökorras. Menetlusalusele isikule tutvustati kiirusmõõteseadme näitu, mida ta kinnitas oma allkirjaga. Seega loeb kohus tõendatuks, et D.S ületas 04.11.2012.a sõidukiirust mitte vähem kui

29 km/h. Kaebusest nähtuvalt ei teadnud D.S, et vahetult enne 04.11.2012 (alates 01.11.2012) olid kiirusepiirangud väärteoasja otsuses märgitud teelõigul muutunud ning arvas, et suurimaks lubatud sõidukiiruseks on endiselt 110 km/h. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt ei jälginud D.S spidomeetrit, ei vaadanud sellekohaseid liiklusmärke ega veendunud suurima sõidukiiruse piirangu olemasolus. Kohus leiab, et kaitsja seisukoht nagu oleks kirjeldatud olukorras tegemist keelueksimusega KarS § 39 mõttes on väär. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-95-05 p.-s 8 märgitakse järgmist:

„Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimuse (KarS § 17) ja keelueksimuse (KarS § 39) vahel. Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest, ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona. Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus.

Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega – kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust“. Arvestades eelpool toodut tähendaks keelueksimuse tunnuste esinemine käesoleva väärteoasja kontekstis seda, et isik ei saanud aru, et sõiduautot juhtides ei tohi sõidukiirust üleüldse ületada. Antud järeldus ei ole kooskõlas ei kohtulikul uurimisel tuvastatuga ega põhimõttega, mille kohaselt juhtimisõigust omandanud menetlusalune isik peab tundma liiklusalast regulatsiooni.

LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on asulavälisel teel suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h, LS § 15 lg 1 sätestab, et juht peab järgima käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust ja sama paragrahvi lg 5 p 3 keelab juhil sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale lahendis 3-1-1-92-05 „ei piisa teo keelatuses eksimuse sedastamiseks tõdemusest, et isik ei teadnud vastava õigusliku regulatsiooni olemasolust. See ei ole ka vajalik. Lähtuda tuleb küsimusest, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest, s.t isi ei pea teadma konkreetset seadusesätet, vaid seda, et teatud tegevus on keelatud“.

Kohus leiab, et kuna suurima lubatud sõidukiiruse ületamise keeld on ilmne ja üldarusaadav ning D.S oli kahtlemata teadlik selle lubamatusest, on keelueksimus välistatud. Samas on kohtulikul uurimisel tuvastatud, et teo toimepanemise ajal ei olnud D.S liikluses piisavalt ettevaatlik ja hoolikas, ei jälginud sõidukiirust kehtestavaid liiklusmärke, kiiruse valimisel lähtus ekslikult veendumusest, et temale kehtib kiirusepiirang 110 km/h, järelikult ei teadnud ta süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu. Sellest tulenevalt saab arutatava teo puhul rääkida vaid koosseisueksimuse olemasolust.

KarS § 17 lg 1 kohaselt isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu toime tahtlikult. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule, mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi. Sellisel juhul ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest, mistõttu on koosseisueksimuse puhul õiguslikult ainetu püstitada küsimus, kas eksimus oli isiku jaoks välditav või mitte.

Sellist mõistet nagu „välditav koosseisueksimus“ Eesti karistusõigus ei tunne (RKKK otsus 3-1-1-55-06). Eeltoodu alusel ja arvestades menetlusalusele isikule süüks arvatud teo koosseisu, mis ei välista võimalust panna seda toime ettevaatamatuse tõttu, asub kohus seisukohale, et D.S pani toime suurima lubatud sõidukiiruse ületamise mitte tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Kohus märgib, et D.S-i poolt juhitud sõiduki kiiruseks fikseeriti liiklusjärelevalve käigus 123-/4 km/h, mis ületab isegi D.S-i arusaamaga hõlmatud kiirusepiirangu 110 km/h.

Kohtuväline menetleja arvas, et nimetatud asjaolu viitab liiklusseaduse nõuete teadlikule eiramisele menetlusaluse isiku poolt ja õigusrikkumise toimepanemisele tahtlikult. Kohus juhib tähelepanu sellele, et väärteo tahtlikust toimepanemisest oleks võinud rääkida vaid juhul, kui kohtuväline menetleja oleks menetlusaluse isiku tegevust hinnanud LS § 227 lg 1 järgi. Kuivõrd aga D.S-ile inkrimineeritakse LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine, tuleb eelpool mainutud asjaolusid arvestades tõdeda, et LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo pani ta toime ettevaatamatuse tõttu.

Liiklusseaduse § 227 lg 2 näeb karistusena ette mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahvi kuni 100 trahviühikutvõi sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 sätestab, et kohtuväline menetleja või kohus võib lisakaristusena kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuni kolme kuuni. Kohus leiab, et karistuse määramisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS §-st 56 ning arvestanud karistuse määramisel süü suurust, üldja eripreventiivseid eesmärke.

Nimelt on kohtuväline menetleja õigustatult arvestanud D.S nelja varasema ja kehtiva karistuse olemasolu liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. On põhjendatult osutatud seejuures asjaolule, et isikut on varem suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest karistatud kahel korral. Kõrvutades omavahel isiku süü suurus – väärteo toimepanemine ettevaatamatusest, kergendava asjaoluna puhtsüdamlik kahetsus ja varasemate karistuste arv, on D.S-ile põhikaristusena määratud rahatrahvi suurus, mis pisut ületab sanktsiooni keskmist määra, seaduslik ja vastab kohtupraktikas omaksvõetud karistuse mõistmise põhimõtetele.

Samas peab KarS § 56 lg 1 obligatoorseks arvestamist karistuse mõistmisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus nõustub täielikult kohtuvälise menetleja seisukohaga selles, et D.S-i puhul ei olnud varasemate karistustega võimalik saavutada karistuse eripreventiivset eesmärki, s.o eelmised karistused ei sundinud teda uue liiklusalase väärteo toimepanemisest hoiduma. Isik jätkab õigusrikkumiste toimepanemist ja tema vastav käitumine näitab tema üleolevat suhtumist liikluskorda ja juhi kohustustesse.

Seetõttu leidis kohtuväline menetleja põhjendatult, et rahatrahv kui ainus karistusliik on ennast ammendanud ning D.S-ile tuleb määrata põhikaristuse kõrval ka lisakaristus. Kohus ei nõustu kaitsja taotlusega arvestada lisakaristuse mittekohaldamisel D.S-i töökohustuste eripära ning ohtu kaotada ainus sissetulekuallikas. D.S oli enne väärteo toimepanemist teadlik nii oma pere majanduslikust olukorrast, kui ka kiiruse ületamise eest võimalikest kohaldatavatest karistusliikidest, mistõttu pidanuks ta seda hoolsamalt jälgima oma liiklusalast käitumist.

Samas, arvestades isiku kahetsust toimepandus ning teo toimepanemist ettevaatamatusest, samuti asjaolu, et varem isikule lisakaristust pole kohaldatud, peab kohus võimalikuks määrata D.S-ile lisakaristuse sanktsiooni miinimummääras, s.o kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks.

Kohus juhindub V™S § 132 p 2, § 109, § 111,

Julia Vernikova

Kohtunik