4-12-6641/16 · 4-12-6641/16 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

4-12-6641 Otsuse kuupäev 25. jaanuar 2013 Kuressaare Kohtunik Külli Mõlder Kohtuasi H.J 23. 11. 2012.a. kaebus Lääne Prefektuuri otsusele nr. 2740,12,002771

2 süüdistatuna LS §227 lg Kaebuse esitaja H.J Asja läbivaatamise kuupäev 22. jaanuar 2013 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja H.J, elukoht : isikukood xxx Kaitsja Mihkel Tuus

e-post kompleks@tt.ee K refektuuri Kuressaare ohtuvälise menetleja Lääne P politseijaoskonna esindaja Meelis Juhandi Resolutsioon Rahuldada kaebus. Tühistada Lääne Prefektuuri

Kuressaare politseijaoskonna 23. 11. 2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2740,12,002771. Teha uus otsus. Mõista H.J süüdi 27. 10. 2012.a. toime pandud, Liiklusseaduse § 227 lg. 2 järgi kvalifitseeritavas, väärteos ja mõista karistusena rahatrahv 25 trahviühikut e. 100 eurot. Lõpposa kuulutatud 25. 01. 2013.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võivad pooled esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule sama Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumaja kaudu, teatades hiljemalt seitsme päeva jooksul,

arvates kohtuotsuse kuulutamise päevast kirjalikult oma

soovist kasutada kassatsiooniõigust ja esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul arvates päevast mil kohtuotsus on pooltele

2

tutvumiseks kättesaadav . Kassatsiooniõigus on kohtumenetluse pooltel advokaadist esindaja vahendusel.

Kohtuotsuse lõpposa teh teatavaks 25. 01. 2013. Juhul, kui ti

pooled esitavad teatise kassatsiooni esitamisest, on kohtu põhjendatud otsus pooltele tutvumiseks kättesaadav 14. 02.

2013. Kassatsiooniteate esitamata jätmise korral piirdub kohus otsuse lõpposaga.

Asjaolud Lääne Politseiprefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 23. 11. 2012.a. otsusega väärteoasjas

nr. 2740,12, 002771 mõisteti H.J süüdi LS § 227 lg. 2 järgi kvalifitseeritavas väärteos. Karistusena määrati talle rahatrahv 25 trahviühikut, s.o. 100 eurot ja LS § 227 lg. 5 p. 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine üheks kuuks. Vastavalt otsusele seisnes H.J-i süü selles, et tema 27. 10. 2012 kell 14.10 paiku xxx

maa it kiirusega 116 +/- 4 km/h alas, kus lubatud ntee 120 kilomeetril juhtis mootorsõiduk suurim sõidukiirus oli 90 km/h, ületades seega suurimat lubatud sõidukiirust 22 km/h võrra. Kaebuse esitaja taotlus ja põhjendused H.J vaidlustas kohtuvälise menetleja otsuse taotledes otsuse tühistamist. Vastavalt esitatud kaebusele /t.l. 2/ 27. oktoobril 2012 koostas Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna partullpolitseinik Indrek Nuut väärteoprotokolli selle kohta, et samal päeval kella 14.10 ajal juhtis H.J xxx maantee 120. kilomeetril mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 116+/- 4 km/h. Arvestades, et lubatud suurim sõidukiirus nimetatud teel oli 90

km/h ja kiiruse mõõtmisel arvestatava laiendmääramatuse suurus on +/ 4 km/h, ületas - juht

lubatud sõidukiirust 22 km/h võrra. Menetlusalune isik tunnistas väärteoprotokollis lubatud

suurima sõidukiiruse ületamist, märkides seda oma ütlustes.

9. novembril 2012 saatis menetlusalune isik Kuressaare politseijaoskonna menetlus- ja

ennetusteenistuse vanemale Meelis Juhandile e-kirjaga dokumendi, mille pealkiri oli

Täiendav seletus väärteo kohta. Nimetatud dokumendis, mis oma sisult on menetlusaluse

isiku vastulause, tunnistas H.J väärteo toimepanemist, kahetses seda ning seletas, et kiiruse ületamine leidis aset lühiajaliselt, möödasõidul teistest sõidukitest. Vastulauses märkis

menetlusalune isik veel, et ta ei ole oma 30-aastase juhistaaži vältel pannud toime raskeid

rikkumisi ning esitas muid põhjendusi selle kohta, miks ei ole tema arvates õige kohaldada

talle lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. H.J palus kohtuvälisel menetlejal olla karistuse määramisel suuremeelne ning lubas, et püüab edaspidi olla liikluses tähelepanelikum.

23. novembril 2012 tegi Kuressaare politseijaoskonna teenistuse vanem Meelis Juhandi väärteoasjas otsuse, millega karistas H.J liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 25

trahviühikut, so 100 eurot. Liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel kohaldati H.J-i suhtes lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks.

Otsuses on märgitud, et menetlusalune isik on korduvalt pannud toime samalaadseid

rikkumisi, so lubatud sõidukiiruse ületamisi, milliste eest on teda karistatud rahatrahvidega. Otsuses on leitud, et kuivõrd isik on sellele vaatamata järjekordselt liiklusnõudeid rikkunud,

ei ole varasemad karistused talle mõju avaldanud, mistõttu kohtuväline menetleja leiab, et

tuleb tema suhtes lisaks põhikaristusele kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine.

3

Menetlusalune isik ei eita talle süüks arvatud väärteo toimepanemist. Ta ei vaidlusta ka selle eest põhikaristusena määratud rahatrahvi, mille ta on tasunud. Menetlusalune isik ei ole nõus

talle lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise määramisega kohtuvälise menetleja

poolt ja taotleb kohtult selles osas otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist ilma lisakaristuse kohaldamiseta.

Vaidlust ei ole selle üle, et LS § 227 lg 5 p 1 annab väärteoasja menetlejale õiguse kohaldada sama paragrahvi lõikes 2 ettenähtud väärteo toimepannud isiku suhtes, so sõidukijuhi suhtes,

kes on ületanud lubatud sõidukiirust 21–40 kilomeetrit tunnis, lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist. H.J ületas lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 22 kilomeetrit tunnis ning sellega pani ta toime LS § 227 lg s 2 ettenähtud väärteo. -

Vaidlust ei ole ka selle üle, et H.J on kehtivad väärteokaristused lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest. Karistusregistri andmete kohaselt on teda selliste väärtegude

toimepanemise eest karistatud 17. detsembril 2010 rahatrahviga 19,17 eurot (=300 EEK),

so 5 päevamäära, 8. veebruaril 2011. a rahatrahviga 80 eurot, so 20 päevamäära ning

25. novembril 2011. a rahatrahviga 60 eurot, so 15 päevamäära. Arvestades asjaolu, et kõigi nimetatud karistuste määramisel on kohtuväline menetleja määranud menetlusalusele

isikule rahatrahvi päevamäärade sellises ulatuses, mis on oluliselt alla sanktsiooni keskmise

(mis on olnud siis kas 50 või 100 päevamäära), ei ole kohtuväline menetleja hinnanud

nimetatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamisi rasketeks liikluskorra rikkumisteks ning seda ei ole leitud ka vaidlustatud otsuses.

Vaidlustatud otsuses on märgitud, et selle tegemisel on juhindutud KarS § 56 lõikest 1. Nimetatud sätte kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusaluse isiku kaitsjana pean märkima, et kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel ei ole

järgitud kõiki osundatud sätte nõudeid süüteo eest karistuse määramisel ning väärteootsuse koosta - misel on jäetud täitmata VTMS § 74 lg 1 p s 8 esitatud nõue. Väärteomenetluse

seadustiku osundatud sätte kohaselt tuleb kohtuvälise menetleja otsuses märkida põhjendus vastulauses esitatu mittearvestamise kohta.

Käesoleval juhul palus menetlusalune isik oma 9. novembri 2012 vastulauses jätta talle sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena määramata järgmiste asjaolude tõttu:

1) et ta pani väärteo toime tugevast hingelisest erutusest tingitud hajeviloleku tõttu, mille oli

kutsunud esile samal päeval ajalehes „Saarte Hääl“ avaldatud teravalt süüdistav artikkel seoses xxx pankrotiga;

2) et ta ei ole oma 30-

aastase juhistaaži vältel pannud toime raskeid liiklusalaseid rikkumisi;

3) et ta vajab sõiduki juhtimisõigust igapäevaselt selle tõttu, et tema xxx transportimiseks koos ratastooliga ei ole xxx

teisi võimalusi;

4

4) et sõiduki juhtimisõigus on talle igapäevaselt hädavajalik selleks, et juhtida mitme metsandusega tegeleva

te ettevõtete tööd;

5) et menetlusalune isik kahetseb rikkumist ning lubab edaspidi püüda olla liikluses tähelepanelikum.

Vaidlustatud väärteootsuses ei ole H.J-i vastulauses esitatud väiteid käsitletud ega

põhjendatud nende mittearvestamist. Sellest, et kohtuväline menetleja ei ole menetlusaluse

isiku 9. novembri 2012 pöördumist isegi võtnud väärteoasja materjalide hulka, saab teha

järelduse, et selles esitatud põhjendusi ei ole otsuse tegemisel arvesse võetud.

Sellest omakorda aga järeldub, et otsuse tegemisel ei ole järgitud kõiki KarS § 56 lg-s 1

sätestatud karistuse määramise aluseid. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kohtuväline

menetleja oleks kaalunud, kas vastulauses esitatud asjaolud võiksid või saavad olla

lisakaristuse kohaldamata jätmise aluseks. Meie arvates tuleb tekkinud olukorras teha seda kohtul väärteoasja kaebemenetluses.

Kaitsja leiab, et käesoleva väärteoasja puhul on karistuse mõistmisel olulise tähtsusega vastus

ka sellele küsimusele, kas menetlusalust isikut on võimalik mõjutada ilma lisakaristust

kohaldamata hoiduma liiklusalaste väärtegude toimepanemisest. Kohtuväline menetleja on

otsuses asunud seisukohale, et arvestades lubatud suurima sõidukiiruse korduvat ületamist

menetlusaluse isiku poolt ning tema korduvat rahatrahvidega karistamist sellise rikkumise eest, ei ole võimalik mõjutada teda nende toimepanemisest hoidumisele ilma lisakaristusena

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmiseta. Tegelikke asjaolusid, see on eelkõige karistusregistri

andmeid arvestades võib kohtuvälise menetleja seisukohta mõista. Samas ei ole kohtuvälise menetleja ametnik, kes väärteoasjas otsuse tegi, vahetult suhelnud menetlusaluse isikuga.

Kaitsja kinnitab, et on kahel kokkusaamisel menetlusaluse isikuga talle põhjalikult selgitanud olukorda, milles ta õiguslikus mõttes asub ning see on toonud kaasa tema seisukohtade

muutumise liiklusseaduse nõuete tingimatu täitmise vajalikkuse osas. Ka on ta juhtinud

menetlusaluse isiku tähelepanu sellele, et mõned tema arusaamad õiguslikes küsimustes on

olnud ebaõiged. Näiteks oli tal ekslik arusaam, et nn esimese lõike lubatud sõidukiiruse

ületamised ei ole samalaadsed õigusrikkumised nn teise või kolmanda lõike lubatud sõidukiiruse ületamistega. Samuti ei olnud menetlusalusele isikule teada see, et kui isik paneb eelmise väärteokaristuse kehtivuse ajal toime uue väärteo, siis esimene karistus ei kustu vaatamata sellele, et selle kandmisest on möödas rohkem kui üks aasta. Käesoleval juhul oli menetlusalust isikut enne kõnealuse väärteo toimepanemist viimati karistatud 30. detsembril 2012 sõiduki parkimisnõuete rikkumise eest rahatrahviga kaheksa päevamäära, so 32 eurot. Kaitsja selgitas menetlusalusele isikule, et talle 2010. aasta detsembris ja 2011. aasta veebruaris lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest määratud karistused on kehtivad talle hiljem määratud väärteokaristuste tõttu.

Kokkuvõttes sai menetlusalune isik muuhulgas aru ka sellest, et kõik tema kehtivad väärteokaristused kustuvad alles pärast seda, kui on möödunud üks aasta viimasest karistuse kandmisest ning tingimusel, et ta ei ole selle aja kestel mitte mingisuguseid süütegusid toime pannud.

Selle tõttu, et täheldas menetlusaluse isiku seisukohtade muutumist pärast talle kaitsja

õiguslike selgituste andmist, on seisukohal, et käesoleval a ta jal hoidub menetlusalune isik

liiklusalaste süütegude toimepanemisest ka ilma selleta, et temalt lisakaristusena sõiduki juhtimisõigus ära võetaks.

5

Lähtudes eeltoodud asjaoludest ja juhindudes VTMS § 132 p-st 2 palub kaebuse esitaja:

tühistada Lääne Prefektuuri korrakaitsebüroo Kuressaare politseijaoskonna menetlus- ja

ennetusteenistuse 23. novembri 2012 otsus väärteoasjas nr 2740,12,002771

H.J-ile lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise määramise osas ning jätta uue otsusega lisakaristus mõistmata.

Kohtuvälise menetleja seisukoht ja põhjendused Kohtuväline menetleja ei nõustu menetlusaluse isiku kaebusega lisakaristuse tühistamise asjus

põhjusel, et kohtuväline menetleja on teinud oma otsuse proportsionaalselt ja kaalutletult.

Liiklusseaduse § 227 lg 2 näeb maksimumkaristusena ette kuni 100 trahviühikulist so 400 eurost rahatrahvi või juhtimisõiguse äravõtmist kuni kuue kuuni. Lisaks võib, liiklusseaduse §

227 lg 5 p 1 lähtuvalt, rakendada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Menetlusalusele isikule antud asjas määratud karistus on alla poole

määrast ja lisakaristust on kohaldatud miinimumtähtajaga. Samas on menetlusalusel isikul varasemalt kolm kehtivat karistust samalaadse rikkumise eest.

Oma kaebuses heidab menetlusalune isik ette asjaolu, et kohtuväline menetleja on lahendi

tegemisel jätnud täitmata VTMS § 74 lg 1 p 8 esitatud nõude, kuna ei ole põhjendanud vastulauses esitatut. Kohtuväli llisest nõudest teadlik, kuid põhjendab oma ne menetleja on se tegevust sellega, et kaebusele lisatud vastulause ei olnud lahendi tegemise ajaks kohtuvälise

menetlejani jõudnud. Nimelt viibis lahendi teinud Meelis Juhandi ajavahemikul 05.11. -

18.11.2012 a puhkusel ja ei saanud 09.11.2012 a saadetud e-kirja kätte. Kohtuväline

menetleja lisas -meili automaatvastusest, millest tulenevalt antud vastsele ka väljavõtte e oleks pidanud vastulause edastame Hedi Vippi e-meilile. Menetlusalusele isikule koostatud

väärteoprotokollis on kohtuvälise menetleja meiliaadressiks kirjutatud kuressaare-

pj@politsei.ee, kuid nimetatud aadressile ei ole menetlusalune isik kahjuks ühtegi kirja saatnud. Samas avaldab kohtuväline menetleja arvamust kaebusega koos edastatud ja selle sisus ära toodud menetlusaluse isiku seisukohtade üle, mida ta väljendas täiendavas seletuses väärteo

kohta. Esmalt on kogu seletus väga emotsionaalse ülesehitusega ja vastuoluline.

Menetlusalune isik oma kaebuses kirjeldab nimetatud väärteo toimepanemist kui lühiajalist

rikkumist, mis leidis aset möödasõidul teistest sõidukitest. Kiirusmõõteseaduse kasutamise protokollist tulenevalt liikus sõiduk üksinda esimesel sõidurajal ja sõiduki kiirus oli ühtlaselt tõusev. Kohtuväline menetleja l , et tuua liiklusrikkumise põhjenduseks nö hajevilolekut ja tugevat e b ia

hingelist erutust, on vastutustundetu ja põhjendamatu, kuna sellises olukorras peaks isik

kaaluma võimalust mootorsõidukit mitte juhtida. Lisakaristuse mitteäravõtmise osas on menetlusalune isik samuti pigem emotsionaalne, kuna kirjeldatud viiest punktist saab antud

väärteo suhtes lahendi tegemisel arvestada vaid viimast st puhtsüdamlikku kahetsust. Kirjeldatud asjaoludesse, st hooldatava vanainimese ja alaealise lapse transportimine ning

vajadus tööalaselt mootorsõiduki juhtimisõigust omada, pidi menetlusalusel isikul juba

antud väärtegu toime pannes olema kohusetundlikum suhtumine. Tagantjärele selliseid asjaolusid välja tuues näitab see eelkõige vaid menetlusaluse isiku arusaamist oma rikkumise tõsidusest ja väljendab puhtsüdamlikku kahetsust.

6

Eelpool kirjeldatu tõttu ei saanud kohtuväline menetleja oma lahendit tehes puhtsüdamlikku

kahetsust kergendava asjaoluna käsitleda, kuid ka vastuses kaebusele leiab, et kohtuvälise menetleja otsus, tehes lahendit vastulauses kirjeldatut arvestades, ei oleks suuresti erinenud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leidis, et esitatud kaebus kuulub rahuldamisele järgmistel põhjustel:

1. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebuse esitaja 27. 10. 2012 kell 14.10 paiku Risti-Virtsu- Kuivastu-Kuressaare manatee 120 kilomeetril juhtis mootorsõidukit kiirusega 116 +/- 4 km/h alas, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 90 km/h, ületades seega suurimat lubatud sõidukiirust

22 km/h võrra LS § 227 lg. 2 järgi kvalifitseeritava väärteo Väärteo , pannes sellega toime . toimepanemine on kohtuvälises menetluses kogutud tõenditega tõendatud ja väärtegu õigesti kvalifitseeritud.

2. 23. 11. 2012.a. otsuse H.J-ile karistuse määramise kohta on teinud selleks pädev kohtuväline menetleja

3.

Küsimus on selles, kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt järgitud väärteomenetlusõigust? VTMS § 74 lg. 1 p. 8 kohaselt märgitakse kohtuvälise menetleja otsuses vastulauses esitatu mittearvestamise põhjendused.

Kohtuväline menetleja seda teinud ei ole. Vastupidi välise menetleja - nagu selgub kohtu

selgitusest , jäi esitatud vastuväide tähelepanuta kuna seda ei saadetud õigel aadressil.

Konkreetse menetleja aadressil saadetuna jäi see tähelepanuta põhjusel, et menetleja oli puhkusel ja leidis hiljem, et saadetud tekst on loetamatu /t.l. 31-40/. Kuigi saatja ja aadress olid tuvastatavad, ei pidanud menetleja vajalikuks sellest menetlusalusele isikule teatada, et

saada kätte loetav vastuväide. Kohtule esitatuna /t.l. 11/ sisaldab see muuhulgas menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust ja põhjendust, miks menetlusaluse isiku poolt selline rikkumine teoks sai. KarS § 56 lg. 1 järgi karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja

poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS §

56 lg. 1 nimetatud asjaolude kõrval arvesse võtma KarS § 57 lg. 1 märgitud kergendavaid asjaolusid, mis annab aluse vähendada sanktsiooni karistusraami piiridesse jäävast keskmisest

karistusmäärast allapoole kuni sanktsiooni miinimumini.. Kohtul on õigus lugeda

kergendavaks asjaoluks ka eeltoodud lõikes üks loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd.

Kuna menetlusaluse isiku vastuväiteid ei arvestatud ei ole kohtuväline menetleja kinni

pidanud ka karistuse mõistmise üldalustest Menetlusalusele isikule ei ole antud võimalust .

anda asja kohta ütlusi või oma se Otsuses ei ole märgitud karistust isukohti selgitada.

kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust süüteo toimepanemist raske isikliku ja olukorra mõjul ja ei ole neid karistust kergendavate asjaoludena ka arvesse võetud.

Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus kohtuvälise menetleja otsuse ja teeb uue otsuse.

7

4. Kohtu hinnangul

on antud juhul põhjendatud menetlusalusele isikule LS § 224 lg. 2 alusel rahatrahvi määramine 25. Tr hviühikut e. 100 € a , mis, arvestades toimepandud

teo raskust, karistust raskendavaid (korduvad samaliigilised rikkumised) ja

kergendavais asjaolusid (puhtsüdamlik kahetsus, tugeva psüühilise erutuse seisund seoses ajakirjanduses avaldatuga) on põhjendatud.

5. Karistuse

raskuse määravad süü ulatus ning eri ja üldpreventiivsed kaalutlused e. siis -

peab karistus vastama toimepandud teo raskusele ja mõjutama isikut edaspidi

õiguskuulekalt käituma. Karistus ei tohi olla ülalnimetatud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt ülemäärane. Kohus võtab arvesse ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine kui liikumisvabaduse piiramine

muutub liikumisvabaduse piiranguks ka menetlusaluse isiku pereliikmete jaoks kuna

viimastel puudub muu võimalus iseseisvaks liikumiseks kui seda on menetlusaluse isiku sõiduk.

Kohus on veendunud, et menetlusalust isikut on võimalik mõjutada hoiduma liiklusalaste väärtegude toimepanemisest ka ilma lisakaristust kohaldamata. H.J on kinnitanud, et on oma eksimusest aru saanud ja on edaspidi liikluses kasutanud kiirusepiirajat, mis välistab lubatud piirkiiruse juhusliku ületamise võimaluse ja seda põhjusel, et on aru saanud, millised võivad olla tagajärjed tema perekonna jaoks, kui tema juhtimisõigus peatatakse.

Kohus juhindub otsuse tegemisel 56-60, 61 lg. 1 , 133-135. KarS § VTMS § 132 p.2

Külli Mõlder Kohtunik /allkiri/