1-12-7757/23 · Tallinna Ringkonnakohus

1-12-7757

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2013. a, Tallinn Kohtuasja number 1-12-7757 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla ja Pavel Gontšarov

Kohtuasi Z.P süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13. novembri 2012. a osus üldmenetluses Apellatsioonimenetluse pooled

Prokurör Rainer Amur, Z.P, kaitsja vandeadvokaat Talvi Vaske, kannatanud Rita Zujeva ja Kristina Mihhailova ning kannatanu esindaja Natalia Lausmaa

Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 13. novembri 2012. a kohtuotsus Z.P suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13. novembri 2012. a otsusega üldmenetluses tunnistati Z.P süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistusest loeti kantuks 1 päev. Karistuse kandmise alguseks lugeda vanglasse asumise päev. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti Z.P-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks 3 kuuks.

LS § 127 alusel on Z.P kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama juhiloa Maanteeametile.

2(4) 2. Z.P tunnistati süüdi selles, et tema 06.11.2011 kella 03.08 paiku juhtis, olles tarvitanud

alkoholi (alkoholijoove 0,57 mg/l) /LS § 33 lg 11 p 2/, mootorsõidukit Citroen Xsara registreerimismärgiga 697 MEF, millega liikus Tallinnas mööda Kopli tänavat Sitsi tn poolt Niidi tn suunas, ületas asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust, liikudes kiirusega ca 103 km/h /LS § 15 lg 1 p 2/ ning sõidutades sõitjaid, kes ei olnud nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud /LS §

33 lg 11 p 4/, jättis kohandamata oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, mis arvestaks

ilmastikutingimusi /sügisene pime aeg/ ja muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada oma sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ja teel etteaimatava takistuse ees /LS § 50 lg 3 p 1, 2/, kaotas Kopli

tn 37A maja juures suure sõidukiiruse ja alkoholijoobe tõttu juhitavuse mootorsõiduki üle ning

kaldus paremale teelt välja vastu tänavavalgustusposti, põhjustades sellega mootorsõidukis kaasreisijatena viibinud A. Z surma ning K. M rasked tervisekahjustused.

Z.P rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 15 lg 1 p 2 /suurim lubatud sõidukiirus on asulasisesel teel 50 km/h/; § 33 lg 11 p 2 /juhil on keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule/; § 33 lg 11 p 4/ juhil on keelatud sõidutada sõitjat, kes ei ole käesoleva seaduse §

30 lõike 1 kohaselt turvavööga kinnitatud või ei kasuta § 30 lõike 4 või § 36 lõike 6 kohast

turvavarustust, kui tegemist ei ole hädaseisundiga/; § 50 lg 3 p 1, 2 /juht peab kohandama oma

sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab

sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda

sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette

aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/.

Sellega pani Z.P KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest põhjustatud ühe inimese surm ja tekitatud teisele inimesele raske tervisekahjustus.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab kohtuotsust üksnes süüdistatavale mõistetud vangistuse osas, taotledes Z.P-le nn šokivangistuse mõistmist, jättes ülejäänud osa vangistusest tingimisi täitmisele pööramata.

Apellatsiooni koostaja arvates pidanuks kohus lisaks puhtsüdamlikule kahetsusele veel arvestama asjaolu, et Z.P tunnistas enda poolt toimepandud kuritegu juba algusest peale. Ta ütles, et tal on südamest kahju ning ta ei unusta seda oma surma laupäevani. Ta leidis endas jõudu käia koos isaga A. Z matustel. Ta palus kannatanutelt vabandust juba kohtueelsel uurimisel ning samuti kohtus. Ta õpib käesoleval ajal Kopli ametikoolis. Tal on käsil viimane kursus ning siis omandab ta tisleri eriala, mis võimaldab tal ise elatist teenida. Iseloomustus koolist on positiivne.

Süüdistatav tunnistas kohtus tema vastu esitatud kahjunõudeid ja on valmis neid tasuma, kui tal on võimalus kool lõpetada ja tööd leida.

Alguses juhtis sõidukit A. Z. Z.P asus sõidukit juhtima siis, kui auto mootor mitu korda välja suri ning süüdistataval tekkis kartus, et ülejäänud seltskond viib tema koju ning läheb siis linna peale sõitma ning nad võivad seal politseile vahele jääda, kuna A. Z ei olnud juhilube ja auto kuulus Z.P isale.

3(4)

Arvestades eeltoodut on apellatsiooni koostaja seisukohal, et käesoleval juhul on kohtul võimalik

karistuse eesmärke saavutada ka selliselt, et määrata osa karistusest kandmisele reaalselt, osa aga tingimisi katseajaga.

Tallinna Ringkonnakohtu lahendis 1-08-6547 arvestas kohus alaealise J. Laiksoo puhul asjaolu, et ta oli sel ajal veel alaealine. Kaitsja arvates saab ka käesoleval juhul arvestada asjaolu, et Z.P, olles küll mõne aasta vanem, on samuti oma elutee alguses ja tema erialane haridus lõppjärgus ning seega võiks tema puhul tõdeda, et võetud elu ei ole võimalik ennistada ega seda õigusega kaitstud

riivet tegelikkuses ennistada ka mitte kättemaksu läbi. Seaduse järgi mõistetav karistus peab

avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Z.P näol on tegemist noore inimesega. Isiku puhul, kellel on

ees terve täiskasvanu elu, tuleb arvestada karistuse võimalikku kasvatuslikku tähendust enam kui kättemaksu avaldamist.

4. Apellatsioonile esitatud vastuses taotleb prokurör jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Kohus on arvestanud karistuse mõistmisel kõikide kaitsja poolt esitatud asjaoludega

ning mõistnud karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Kaitsja viide J. Laiksoo

kohtuasjale on ilmselgelt asjakohatu, mida ei saa üle kanda käesolevasse kriminaalasja. Prokuröri hinnangul on kohtu siseveendumuse kujunemine mõistetud karistuse liiki ja määra piisavalt veenvalt põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jäljitav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalidega, apellatsiooni väidetega ning prokuröri

vastuväidetega apellatsioonile leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus

muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid.

Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine.

Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on Z.P-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56

sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üldkui eripreventiivsetest kaalutlustest.

Süüdistatavale KarS § 422 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus kuni 5 aastat. Kohtukolleegiumi hinnangul on Z.P-le mõistetud 1 aasta 6 kuud vangistust põhjendatud ega kaldu kõrvale üldisest kohtupraktikast.

Kohtukolleegiumi hinnangul arvestas maakohus Z.P-le karistust mõistes põhjendatult

eelkõige tema süü suurust. Tema tegevuse tulemusena sai üks inimene raske tervisekahjustuse ja teine inimene surma. Taolised süüteod on käesoleval ajal ühiskonnas väga levinud ning samas on

tegemist süütegudega, mille ühiskonnaohtlikkus on väga suur, kuna kannatanuks võib osutuda ühiskonna iga liige. KarS § 422 lg 1 järgi sätestatud kuritegu ei ole väikese raskusastmega, sest selle paragrahvi sanktsioon näeb karistusena ette vaid vangistuse ja seda kuni viie aastani.

4(4)

Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et juba ainuüksi käesoleva kuriteo asjaolud on sellised, mis tingivad Z.P-le reaalse vangistuse määramise. Kohtuasja materjalidest nähtub, et süüdistatav pani toime kokku neli mootorsõiduki liiklusja käitusnõuete rikkumist. Rikkumised ei olnud juhuslikku laadi, sest Z.P asus sõidukit juhtima keerates sõidu pealt süüte välja ja

võttis võtme eest. Seejärel käskis ta juhil eest ära tulla ja ronis ise üle käigukasti rooli taha. Z.P

oli tarvitanud ohtralt kanget alkoholi ning asus umbes tund pärast seda mootorsõidukit juhtima.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-26-03 märkinud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse

üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol

on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. KrMS § 2 punkt 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel.

Kõike eeltoodut arvesse võttes peab kohtukolleegium ainsaks võimalikuks karistuseks isikule, kes on

rikkunud mitmeid olulisi mootorsõiduki liiklusja käitusnõudeid, reaalset vangistusest.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et reaalse vangistuse mõistmine oleks käsitletav kättemaksuna toimepandud kuriteo eest.

Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonivastuses toodud seisukohaga, et J. Laiksoo poolt toime pandud kuriteos oli teine kvalifikatsioon ja teised asjaolud, mida ei saa üle kanda käesolevasse kohtuasja.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 13. novembri 2012. a otsuse Z.P suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Pavel Gontšarov