1-12-1592/37 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. veebruar 2013, Tallinn Kriminaalasja number 1-12-1592 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tõlk Alina Koop Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 15. jaanuar 2013, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Andrei Mihhailovi süüdistuses KarS § 114 p 1 ja 5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4. oktoobri 2012 otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Ringkonnaprokurör Ainar Koik, süüdistatav Andrei Mihhailov, süüdistatava kaitsja adv Leelo Viil Prokurör Ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatav Andrei Mihhailov, isikukood 37809110229, emakeel vene keel, kodakondsuseta, põhiharidus, XXXXXXXXXX, XXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistatud 4-l korral, viimati Harju Maakohtu 20.11.2011 otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9; § 266 lg 2 p 1 järgi vangistusega 8 kuud 10 päeva, viibib eelvangistuses alates 28. septembrist 2011.

Kaitsja Adv Leelo Viil RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 4. oktoobri 2012 kohtuotsus Andrei Mihhailovi KarS § 114 p 1 ja 5 järgi süüditunnistamises ja karistamises muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 2. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Andrei Mihhailovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 268 (kakssada kuuskümmend kaheksa) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti, sealhulgas käibemaks 44 (nelikümmend neli) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti. Jätta see menetluskulu süüdistatava Andrei Mihhailovi kanda.

2 Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011, Swedbankis nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaalis nr 333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Andrei Mihhailov“, 1- 12-1592, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 4. oktoobri 2012 otsusega tunnistati Andrei Mihhailov süüdi KarS § 114 p 1 ja 5 järgi ja karistati vangistusega 20 aastat. Karistusaja alguseks loeti 28. september 2011. A. Mihhailovilt mõisteti välja sundraha 725 eurot, kaitsjatasu 1420,15 eurot ning ekspertiisitasu 9575,75 eurot riigieelarve tuludesse. A. Mihhailovilt mõisteti Jaanus K kasuks välja tasutud menetluskulude katteks 1440 eurot ja tsiviilhagi katteks 91036, 68 eurot. 2. A. Mihhailovile oli esitatud süüdistus selles, et tema 26. septembril 2011 ajavahemikul kella 11.23-11.47 XXXXXXX2 juures metsapargis ründas ootamatult selja tagant omakasu ehk võõra vara äravõtmise motiivil, et saada raha narkootiliste ainete ostmiseks, temale täiesti võõrast M K t ning lõi teda vara äravõtmisele suunatud vastupanu murdmiseks füüsilist vägivalda kasutades ehk hulgaliselt ja jõuliselt kõva esemega pähe, põhjustades M. K le aju-kolju tömp trauma – peaajupõrutuse kolletega mõlemas suurajupoolkeras, ämblikvõrkkelmealuse verevalumi, otsmikuluu hulgikillulise murru, parema kiiruluu murru, parema oimuluu murru, mõlemapoolse koljupõhimiku murru, vasaku ülalõualuu murru, 6 põrutushaava mõlemapoolselt otsmiku-kiiru piirkonnas ja 2 haava vasakul kukla-kiiru piirkonnas, samuti parema käe II sõrme lüli murru, põrutushaava parema käe V sõrmel ning nahamarrastused ja nahaalused verevalumid labakätel. Kiirabi saabus sündmuskohale samal päeval kell 12.10 ja M. K hospidaliseeriti koheselt Põhja- Eesti regionaalhaiglasse, kus ta 28. septembril 2011 kell 19.00 teadvusele tulemata suri. Kirjeldatud käitumisega pani A. Mihhailov toime M. K tapmise ka julmal ja piinaval viisil – jõulise noore mehena pekstes päevasel ajal avalikus kohas pikaajaliselt ja paljukordselt endast füüsiliselt oluliselt nõrgemat naist, põhjustas ta ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet ja seda hoolimata asjaolust, et tema tegevust võisid pealt näha paljud isikud, väljendades selliselt põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes, ning peale peksmise lõpetamist võttis A. Mihhailov tema poolt kasutatud intensiivse vägivalla toimet ära kasutades ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära ehk röövis M. K le kuuluvad vallasasjad - tuvastamata maksumusega koti koos toiduainetega, tuvastamata maksumusega rahakoti ja SEB panga deebetkaardi, millega püüdis seejärel 26. septembril 2011 kella 11.48 paiku ebaõnnestunult võtta välja M. K pangakontolt raha SEB Panga pangaautomaadist aadressil XXXXXXXXXX 3. Maakohus leidis, et A. Mihhailov pani KarS § 114 p 1, 5 järgi kvalifitseeritava teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohtu hinnangul õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine, kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti kohaselt oli süüdistatav teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele oma käitumist juhtima, seega süüdivusseisundis, ka on ta võimeline kandma süüdimõistmisel karistust, sundravi kohaldamist ta ei vaja.

3

Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad 4. Maakohtu otsuse vaidlustasid ringkonnakohutus prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja.

4.1. Prokurör vaidlustab apellatsioonis otsuse A. Mihhailovile mõistetud karistuse osas, leides, et see ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Apellant palub otsus A. Mihhailovile mõistetud karistuse osas tühistada ja teha uus otsus, millega karistada A. Mihhailovit KarS § 114 p-de 1, 5 järgi eluaegse vangistusega. Kaebuse põhiväited raskeima karistusmäära mõistmiseks on järgmised:

4.1.1. Prokuratuur ei nõustu kohtu seisukohaga, et korduvalt raudtoruga ohvrile tagajärgedest nähtuvalt väga jõulist pähe peksmist tuleks käsitleda pelgalt kaudse tahtluse avaldumisena, antud juhul on tegemist minimaalselt otsese tahtlusega. 4.1.2. Lähtudes süüdistatava ülimalt negatiivsetest isikuandmetest ja süü suurusest, ei saa A. Mihhailovi poolt eeluurimisel tõendite kogumisele kaasaitamist lugeda karistuse mõistmisel kaalukamaks tema süü suurusest. Süüdistatav on lisaks kümnetele väärteokaristustele karistatud ka juba neljal korral erinevate tahtlike kuritegude eest, seega süüdistatava õigusnorme eirav käitumine on muutunud tavapäraseks. A. Mihhailov on pikaajaline narkosõltlane, kes kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti andmetel eirab ühiskonnaelu norme, on asotsiaalne, vähese empaatiaga ja narkoainete hankimiseks väljakujunenud hoiakuga ühiskonnaohtlike tegude sooritamiseks. A. Mihhailov on ühiskonna jaoks sobimatu ja parandamatult ohtlik äärmiselt negatiivselt iseloomustatav inimene ning ei saa tõsiseltvõetavalt rääkida tema paranemisprognoosist ühiskonnale meelepärases suunas, kuritegude toimepanemine on olnud parandamatu süstiva narkosõltlase A. Mihhailovi elustiil. Varasematest karistustest ta mingeid järeldusi teinud ei ole. Tegemist on selja tagant ründega noore naise, kahe lapse ema suhtes, kes ise ei teinud absoluutselt mitte midagi valesti ja kelle suhtes oli rünne päise päeva ajal avalikus ja kõigile kergesti ligipääsetavas kohas absoluutselt juhuslik. Õiglane karistus kinnistab inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Ühiskonnale tuleb anda selge signaal, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. 4.1.3. Peale rünnet ei osutanud ega kutsunud süüdistatav ohvrile mingit abi. A. Mihhailovi kahetsus ei ole puhtsüdamlik, süüd tunnistama ei hakanud ta kohe peale kahtlustatavana kinnipidamist, vaid alles peale esmaste tõendite kogumist. Arvestades A. Mihhailovi süü ülisuurt suurust ning apellandi arvates võimatust mõjutada A. Mihhailovit edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid, puudub alus A. Mihhailovi karistamiseks tähtajalise vangistusega, kuna isegi tähtajaline vangistus ülemmääras ei täida antud juhul karistuse mõistmise eesmärke ega vasta süüdistatava poolt toimepandud kuriteo raskusele ega taga õiguskorra piisavat kaitset. A. Mihhailovi suhtes puudub perspektiiv tähtajalise vangistusega tema õiguskuuleka käitumise väljakujundamiseks. 4.1.4. Eluaegse vangistuse mõistmisel ei ole tingimata nõutav, et see isik peaks olema kas samas kriminaalasjas toime pannud või varasemalt karistatud veel teiste tapmiste või muude raskete isikuvastaste kuritegude eest. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-76-12 p-s 10 asunud seisukohale, et „ei ole tähtsust asjaolul, et süüdistatavat pole isikuvastaste tegude eest varem karistatud“. Ka käesolevas asjas tuleb tõdeda, et „seega on kriminaalasjas sedastatavad erakordsed preventiivsed alused /…/ eluaegse vangistuse mõistmiseks ja kergem karistus ei tagaks õiguskorra kaitset“.

4.2. Süüdistatav palub enda apellatsioonis talle mõistetud karistust kergendada. Tunnistab ennast süüdi ja selgitab, et pani süüteo toime narkootilise aine mõju all olles, mistõttu ei andnud endale aru, mida toime paneb.

4

4.3. Kaitsja vaidlustab otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Apellant ei nõustu A. Mihhailovi süüditunnistamisega KarS § 114 p 1 järgi, kuna süüdistatava teos puuduvad tapmise julmuse ja piinava viisi tunnused. Samuti ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Apellant palub vaidlustatud otsus A. Mihhailovi süüditunnistamises KarS § 114 p 1, 5 järgi ja karistamises 20-aastase vangistusega tühistada ning teha uus otsus, millega tunnistada A. Mihhailov süüdi KarS § 114 p 5 järgi ning mõista kergem karistus. Süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi palub apellant A. Mihhailovi õigeks mõista. Kaebuse põhiväited on järgmised: 4.3.1. On tuvastatud, et kannatanu kaotas teadvuse lühikese ajavahemiku jooksul pärast raudtoruga peatraumade tekitamist. Kohus asus seisukohale, et raudtoruga tehtud arvukate tugevate löökide tekitatud vigastused viitavad sellele, et kannatanu tundis nende tagajärjel suurt valu. Surnu ekspertiisiakti kohaselt toimetati kannatanu haiglasse 26.09.2011 kell 12.04, kannatanu oli koomas. A. Mihhailovi ütluste kohaselt lõi ta raudtoruga selja tagant naisele vastu pead, naine võttis käega kohe peast kinni ja ta lõi raudtoruga veel kaks - kolm, võib-olla ka viis korda vastu pead. Kuivõrd kannatanul tuvastati enesekaitsele viitava vigastusena parema käe II sõrme lüli murd, saab järeldada, et kannatanu oli selle vigastuse saamise ajaks reageerinud A. Mihhailovi rünnakule ning olles teadvusel. Kohese teadvuse kaotamise järel oleks kannatanu pärast esimest pähe suunatud lööki maha kukkunud. Seega süüdistatava jõulisi ja kiireid lööke arvestades on tõenäoline, et valutunne võis olla väga lühiajaline. Kuna kannatanu võis tajuda süüdistatava tegevust üksnes mõne hetke jooksul, kaotas koheselt teadvuse ja oli seejärel koomas, ei võinud saadud peatraumad talle enam kestvat või eriliselt suurt valu põhjustada. 4.3.2. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis kirjeldatu kohaselt lamas kannatanu sündmuskohal selili, otsmikul mitmes kohas haavad, luuotsad väljas, aju näha. Kohtu seisukohaga, milles tapmise julmus väljendus nii kannatanu pead ja nägu jõhkrates ja moonutavates vigastustes kui ka selles, et kannatanu ründamine toimus avalikus kohas ning taolist süüdistatava jõhkrat tegevust võisid pealt näha ka teised isikud, apellant ei nõustu. Kaitsja arvates ei olud tuvastatud asjaolud, mis annaksid alust hinnata tapmist julmaks. Löökide arv ja vigastuste ulatus ei ole automaatselt aluseks, et rääkida antud juhul tapmise julmast viisist. Süüdistatava eesmärgiks oli röövimine ja selleks kasutas ta vägivalda viisil, mida pidas vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Kannatanu surma saabumist ta möönis, kuid suhtus sellesse ükskõikselt, väljendamata seejuures erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Süüdistatav isikuna, kes ei ole varem vägivallaga seotud kuritegusid toime pannud, ei teadvustanud suhteliselt lühikese ajavahemiku vältel ilmselgelt seda, et ka väiksem arv vigastusi põhjustanuks kannatanu surma ning tema teod olid eesmärgi saavutamiseks ülearu jõhkrad. 4.3.4. Kohus on otsuses käsitlenud A. Mihhailovi karistust kergendavate asjaoludena KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud puhtsüdamlikku kahetsust ja süüteo avastamisele aktiivsest kaasaaitamist, samuti märkinud, et A. Mihhailovi karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Ometigi asus kohus seisukohale, et lühemaajaline karistus ei täidaks oma eesmärki. Kohus ei ole selles kontekstis maksimaalse vangistusmäära kohaldamist millegagi põhjendanud. Kohus on jätnud arvestamata, et A. Mihhailov ei ole varem pannud toime raskeid kuritegusid ning vargused on aset leidnud süüdistatava narkosõltuvuse, töö puudumise ning materiaalse olukorra tõttu. Süüdistatava resotsialiseerumine lühemaajalise vangistuse ärakandmise järel on võimalik. Kohtupraktikas on asutus seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem.

Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus 5. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör enda apellatsiooni, süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid palus jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid enda apellatsioone,

5 paludes maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega A. Mihhailovi karistamist leebema karistusega. Prokuröri apellatsiooni palusid jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused 6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud argumendid ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

7. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, neid omavahel kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatava ja tema kaitsja kaitseversioonid A. Mihhailovil süü puudumisest M. K tapmise toimepanemisel piinaval ja julmal viisil, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Samuti kordab prokurör oma apellatsioonis maakohtus kohtuvaidluses peetud süüdistuskõnes esitatud põhjendusi A. Mihhailovile eluaegse vangistuse mõistmiseks. Varem tõstatatud ja apellatsioonides uuesti esitatud väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega süüdistatavale mõistetud karistuse raskendamiseks. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks.

8. Tulenevalt prokuröri taotlusest karistada A. Mihhailovit KarS § 114 p 1 ja 5 järgi erakorralise karistuse, eluaegse vangistusega, märgib kohtukolleegium järgmist. Karistust mõistab kohus ja selle mõistmise alused on loetletud KarS §-s 56. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest ehk eelkõige on karistamise aluseks isiku süü. Prokuröri arvamust nimetatud säte karistuse mõistmise alusena ei sisalda. Prokurör esitab kohtuvaidluses küll arvamuse süüdistatavale mõistetava karistuse kohta, kuid see ei ole kohtule siduv. Sellisel seisukohal on olnud ka senine kohtupraktika. Riigikohus on otsustes nr 3-1-1-70-01 ja 3-1-1-91-07 märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige isiku süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Prokuröri apellatsioonis, viitega Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-76-12 p-s 10 asutud seisukohale, põhjendatakse A. Mihhailovile erakorralise karistuse mõistmist asjaoluga, et eluaegse vangistuse mõistmisel ei ole tingimata nõutav, et isik peaks olema kas samas kriminaalasjas toime pannud või varasemalt karistatud veel teiste tapmiste või muude raskete isikuvastaste kuritegude eest. Apellandi arvates esinevad seega ka käesolevas kriminaalasjas sedastatavad erakordsed preventiivsed alused A. Mihhailovile eluaegse vangistuse mõistmiseks ning kergem karistus ei tagaks õiguskorra kaitset. Kohtukolleegium möönab, et prokuröri seisukoht on A. Mihhailovi süü ülisuurt suurust arvestades loogiline, kuid käesolevas asjas tuvastatud faktilised asjaolud ei anna kohtukolleegiumi hinnangul iseenesest siiski piisavalt alust A. Mihhailovile maakohtu poolt mõistetud maksimummääras tähtajalise vangistuse karmistamiseks.

6 Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Mihhailovile mõrva kui raskeima isikuvastase kuriteo eest mõistetud 20 aastane vangistus kooskõlas valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Vangistuse määra üle otsustamisel kohtu poolt on oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki ja oleks selle saavutamiseks piisav. Kuigi apellatsioonis viidatud Riigikohtu lahendis nõustus kõrgeim kohus süüdistatava isikut ja eelkõige karistuse eripreventiivset eesmärki arvestades alamaastme kohtute poolt süüdistatavale mõistetud erakorralise karistusega, ei ole käesolevas kriminaalasjas A. Mihhailovi süü suurus ega tema isik viidatud juhtumiga võrreldes oluliselt suurem ega tema isiksus võrreldamatult negatiivsem. A. Mihhailov pani toime ühe tapmisteo, milles on tuvastatud kaks kvalifitseerivat asjaolu. Üksnes kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist tulenev isikule antud hinnang, mille kohaselt eirab A. Mihhailov ühiskonnaelu norme, on asotsiaalne, vähese empaatiaga ja narkoainete hankimiseks väljakujunenud hoiakuga ühiskonnaohtlike tegude sooritamiseks, ei anna erinevalt apellandist alust tõsikindlalt väita süüdistatava kui parandamatult ohtliku ja äärmiselt negatiivselt iseloomustatava inimese sobimatusest ühiskonda.

Süüdlase isik on määrav karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamisel (RKKK 3-1-1-40-04 p 7). Seda eesmärki on võimalik saavutada isikut resotsialiseerides (ühiskonda tagasi tuues) või vähemalt tema edasist desotsialiseerumist vältides. Ei ole võimalik pidada karistuse mõistmisel silmas isiku mõjutamise eesmärki ja mitte arvestada tema isikut. Põhiseaduslik inimväärikuse põhimõte eeldab, et karistust mõistes ei muudetaks isikut abstraktseks ühikuks - vahendiks teiste mõjutamiseks või manipuleeritavaks ja ühiskonnaga kohandatavaks objektiks. Seega ei ole kohtukolleegiumi arvates põhjendatud A. Mihhailovile, keda on varem neljal korral valdavalt varguste toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud ja kes pani uue raske isikuvastase kuriteo toime vaid ligikaudu pool aastat pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist, erakorralise karistuse mõistmine. Eripreventsiooniga on seotud ka karistustundlikkus - karistatava isikuomadused, mis annavad aluse hinnata karistuse sisuks olevate repressiivsete ja kasvatuslike abinõude toimet süüdlasele. A. Mihhailov on narkosõltlane, mida kinnitavad talle määratud väärteokaristused ning isiku kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis toodud seisukohad (I kd, lk 185). Kuriteo, milles teda süüdistatakse, pani ta toime kaudse tahtlusega, omakasu motiivil kannatanu vara hõivamiseks, et saada selle arvelt narkootikume, mitte kavatsetusega M. K tappa. Seega oli süüdistatava teo eesmärgiks röövida kannatanu vara, kasutades selleks vägivalda viisil, mida ta pidas vajalikuks eesmärgi saavutamisel.

Vaatamata erakordselt raske kuriteo toimepanemisele on vangistuse määra üle otsustamisel oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki ja oleks selle saavutamiseks piisav. Nõustuda tuleb kohtu tõdemusega, et süüdistatav, seades oma isiklikud vajadused inimelust tähtsamaks, aitas samas kaasa tõendite kogumisele ja väljendas kohtuistungil korduvalt puhtsüdamlikku kahetsust, millist käitumist tuleb arvestada karistust kergendava asjaoluna. Et karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud ja neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus, ei anna apellatsioonis esitatu alust kohtuotsuse tühistamiseks A. Mihhailovile mõistetud karistuse osas. Ka kohtukolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et käesolevas asjas on põhjendatud karistuse eesmärkide saavutamiseks kohaldada sanktsioonis ettenähtud tähtajalist vangistust maksimaalmääras ja seega mõistetud 20 aastane vangistus vastab A. Mihhailovi kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

9. Süüdistatava A. Mihhailovi apellatsiooni taotlusega talle mõistetud karistuse kergendamiseks kohtukolleegium nõustuda ei saa. Süüdistatava väide, et ta pani M. K mõrva toime narkootilise aine mõju all olles, on paljasõnaline ja ümber lükatud ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktiga nr 620, mida hindas ka kohus ja millest nähtub, et süüdistatav põeb psüühikahäiret sõltuvusena psühhotroopsest ainest (opioidid) ja temal on psühhotroopse aine (opioidid) pikaajalise

7 tarvitamise tagajärjel välja kujunenud iseloomulik isiksuseja käitumishäire. Eksperdiarvamusest nähtub üheselt, et A. Mihhailov oli temale inkrimineeritava teo ajal võimeline oma teo keelatusest aru saama ja vastavalt oma käitumist juhtima, s.t. oli süüdivusseisundis. Süüdistataval ei esinenud temale inkrimineeritava teo ajal sellise raskusega psüühilise seisundi häirumist, mis oleks oluliselt piiranud tema võimet oma teo keelatusest aru saada. Seega pidi süüdistatav, olles sõltuvuses küll psühhotroopsest ainest, aru saama, et lüües lühikese ajavahemiku jooksul kannatanule selja tagant mitmel korral raudtoruga pea piirkonda, aru saama, et ka väiksem löökide ja vigastuste arv võib põhjustada kannatanu surma.

10. Vastuseks kaitsja apellatsioonis esitatud taotlustele peab kohtukolleegium vajalikuks osundada järgmist. Vaidlust ei ole selles, et surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktis nr 523 (I kd tl 35-41) kirjeldatud eluohtlikud vigastused tekitas kannatanule A. Mihhailov süüdistuses kirjeldatud viisil ja vahendiga ning mis on kooskõlas ka süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütlustega vigastuste tekitamise kohta (korduvad löögid raudtoruga pea piirkonda, kannatanupoolne kaitse kätega). Eksperdiarvamuse kohaselt oli kannatanu surma põhjus tömp aju-kolju trauma, mille tüsistusena tekkis peaajuturse, kannatanu surma põhjustas peaajupõrutus ajukelmealuste verevalumite, koljuluude murdude ning põrutushaavadega pea piirkonnas. Pärast kõikide tervisekahjustuste saamist ei olnud kannatanu tõenäoliselt võimeline iseseisvalt toimima, sealhulgas käima, osutama vastupanu ja hüüdma. Kaitsja seisukohaga, et A. Mihhailovi teos puuduvad tapmise julmuse ja piinava viisi tunnused, kohtukolleegium nõustuda ei saa. Maakohus, tuginedes eksperdiarvamusele, tuvastas otsuses kehtiva kohtupraktika kohaselt õigesti, et antud juhul viitavad raudtoruga tehtud arvukate tugevate löökide tekitatud vigastused sellele, et kannatanu tundis löökide tagajärjel suurt valu. Tapmine on piinav kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaevusi. Kuigi eksperdiarvamusest nähtuvalt kaotas kannatanu teadvuse lühikese aja jooksul peale raudtoruga peatraumade tekitamist, viitab selline järeldus asjaolule, et kannatanu võis löömise ajal suurt valu tunda. Kohtukolleegiumi arvates kinnitab eeltoodut ka asjaolu, millele viitas juba maakohus, et kuivõrd kannatanul tuvastati enesekaitsele viitava vigastusena parema käe II sõrme lüli murd, saab sellest järeldada, et kannatanu oli selle vigastuse saamise ajaks A. Mihhailovi rünnakule reageerinud ning olles teadvusel, kaitses end kätega. Samas möönab ka apellant, et arvestades A. Mihhailovi jõulisi ja kiireid lööke raudtoruga pea piirkonda, on tõenäoline, et kannatanu valutunne võis kesta väga lühikest aega. Seega pidi kannatanu raudtoruga antud löökidest tekitatud peatraumadest tingituna tundma lühiajaliselt suurt füüsilist valu juba enne, kui ta teadvuse kaotas ja maha kukkus. A. Mihhailovi ütlustest nähtuvalt kukkus kannatanu maha alles peale tema poolt mitmete löökide sooritamist, mis on aga vastuolus apellandi seisukohaga, et kannatanu kaotas teadvuse koheselt ja langedes koomasse, ei võinud saadud peatraumad talle enam kestvat või eriliselt suurt valu põhjustada. Kohese teadvuse kaotamise järel oleks kannatanu pärast esimest pähe suunatud lööki maha kukkunud ja tal puudunuks enesekaitsele viitava vigastusena parema käe II sõrme lüli murd. Et kannatanu koheselt teadvust ei kaotanud ja A. Mihhailov jätkas tema peksmist raudtoruga pähe, pidi kannatanu ka järgnevate löökide ajal olema püstises asendis, seega teadvusel ning tundma seeläbi järgnevatest löökidest tulenevat suurt valu. Eeltoodu põhjal nõustub kohtukolleegium maakohtuga selles, et A. Mihhailovi poolt raudtoruga pea piirkonda löömine põhjustas kannatanule suurt valu, mistõttu on M. K tapmine toime pandud piinaval viisil. Kohtupraktikas väljendatud seisukoha järgi saab tapmise hinnata julmaks, kui kannatanule on tekitatud põhjendamatult jõhkraid ja moonutavaid vigastusi (vt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-114-06, p 8.3). Tapmise julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu suhtes. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis kirjeldatu kohaselt lamas kannatanu sündmuskohal selili, otsmikul mitmes kohas haavad, luuotsad väljas, aju näha. Kohtuistungil uuritud häirekeskusesse tehtud kõne (I kd tl 140-141) põhjal leidis taoliste jõhkrate ja moonutavate vigastustega kannatanu juhuslik isik. Kuigi käesolevas asjas ei ole tuvastatud brutaalset tapmisviisi, sisustavad käesolevas asjas A.

8 Mihhailovi tapmisteo julma viisi nii kannatanu peas ja näos (otsmikupiirkonnas) esinevad jõhkrad ja moonutavad vigastused (luuotsad väljas, aju näha), samuti asjaolu, et A. Mihhailov ründas kannatanut avalikus kohas, kus taolist süüdistatava jõhkrat tegevust võisid pealt näha ka teised isikud. Kohtukolleegium leiab, et A. Mihhailovi poolt M. K tapmine oli toime pandud ka julmal viisil. Piinavaks või julmaks hinnatavate asjaolude suhtes peab süüdlasel esinema tahtlus, kusjuures piisab kaudsest tahtlusest. Apellatsioonis esitatud väited ei anna kohtukolleegiumile alust mõista A. Mihhailov süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi õigeks. Karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud KarS § 56 sätteid, isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, samuti õiguskorra huve. Apellatsioonis esitatud põhjendusel ei ole A. Mihhailovile mõistetud karistuse kergendamine põhjendatud. Mõistetud karistusmäär ei hälbi kohtupraktikast samaliigilistes kuriteoasjades ning vastab kuriteo raskusele ja A. Mihhailovi isikule.

11. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Maakohtu otsuse vaidlustasid lisaks prokurörile ka süüdistatav A. Mihhailov ja tema kaitsja, kes esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras kaitsjale välja maksta 268,80 eurot (s.h käibemaks 44,80 eurot). Kohtukolleegium pidas taotletud riigi õigusabi tasu suurust mõistlikuks ja põhjendatuks. Et ringkonnakohus jättis apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud süüdistatava A. Mihhailovi kanda. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 4. oktoobri 2012 kohtuotsus Andrei Mihhailovi suhtes tuleb jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Urmas Reinola Julia Katškovskaja Ivi Kesküla

9