1-12-9799/22 · Tallinna Ringkonnakohus

1-12-9799

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

5. veebruar 2013. a Tallinn Kohtuasja number 1-12-9799 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola

Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Svetlana Talli Kohtuasi Natalja Semjonova süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 5. novembri 2012. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Natalja Semjonova ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil Prokurör Taavi Pern Süüdistatav Natalja Semjonova isikukood 47201137013 elukoht XXXXXXX, töötas XXXXXXXXX, varem 2 korda kohtu poolt karistatud, viimati 31. märts 2008.a Harju Maakohtu poolt KarS § 184 lg 2 p 1 alusel 3 aasta vangistusega, kinni peetud 24. mail 2012. a

Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil

RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 5. novembri 2012. a kohtuotsus Natalja Semjonova suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Välja mõista Natalja Semjonovalt Eesti Vabariigi kasuks 230,40 eurot (kakssada kolmkümmend eurot ja nelikümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Natalja Semjonova“, 1-12-9799“.

2(5) Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 5. novembri 2012. a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati N. Semjonova süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus alates 24. maist 2012. a karistusaja hulka.

2. N. Semjonova tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, omandas ebaseaduslikult eeluurimisel seni tuvastamata ajal, kohas ja isikult suures koguses narkootilist ainet fentanüüli so 19 fooliumvoldikut kokku 0,62 grammi narkootilist ainet fentanüüli sisaldava pulbriga (milles oli puhtal kujul 41 mg fentanüüli). Omandatud narkootilist ainet kandis N. Semjonova endaga kaasas kuni 24.05.2012. a, kell 12.45 ajal Tallinnas Endla tn asuvas XXXXXXx toimunud kahtlustatavana kinnipidamiseni. Kahtlustatavana kinnipidamise käigus püüdis N. Semjonova vabaneda enda valduses olevast narkootilisest ainest ning andis varem omandatud narkootilist ainet sisaldava pulbri ebaseaduslikult edasi S. R, kelle parema käe peopesast leiti ja võeti narkootilised ained politseitöötajate poolt ära N. Semjonova kinnipidamise järel. Seega suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku omandamise, valdamise ja narkootilise aine edasiandmisega isiku poolt, kes on varem toime pannud KarS 12. ptk 1. jaos sätestatud kuriteo, pani

N. Semjonova toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav N. Semjonova ja tema kaitsja L. Viil.

3.1 N. Semjonova taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest tema ei ole narkootilist ainet ebaseaduslikult käidelnud. Ta peeti kinni ja viidi ära politseitöötaja saatel. Tal oli seljas ainult läbipaistev kleit ja võrksukad, mistõttu ta ei oleks saanud fooliumvoldikuid kuhugi peita. Tema kott ja jakk olid politseiniku käes. Järelikult olid S. R käes olnud fooliumvoldikud tema enda omad.

3.2 Ka kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja N. Semjonova õigeksmõistmist. Apellatsiooni motiivide kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Tõendeid on hinnatud ühekülgselt ja tehtud neist ebaõiged järeldused. Lähtutud on oletustest ning kõrvaldamata kahtlused on tõlgendatud süüdistatava kahjuks.

N. Semjonova eitas oma süüd narkokuriteo toimepanemises ning selgitas kohtueelses menetluses antud ütlustes, et tema ei ole tunnistajale S. R mingeid aineid edasi andnud. Ta oli kasiinos, kui politseinikud ta kinni pidasid. Seejärel läks ta tagasi, et võtta mänguaparaadist tšekk. Ta vajutas nupule ning siis politseinik haaras tema käest, milles midagi ei olnud. Ta ei teinud mingeid järske liigutusi ja tal puudus võimalus midagi edasi anda, kuna politsei oli tema selja taga. Kuna tema kott ja tagi olid politseiniku käes, siis ei olnud tal võimalik fooliumvoldikuid kuhugi peita. Tal oli seljas vaid läbipaistev ja liibuv kleit ning mingeid volte ega taskuid kleidil ei olnud. Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on eluliselt usutavad.

3(5) Ei ole peetud vajalikuks DNA ekspertiisi määramist, mis kinnitaks N. Semjonova puutumust narkootilise ainega. Kahtlustatavale ega süüdistatavale ei saa panna kohustust tõendada oma süü puudumist ning seega ekspertiisi mittetaotlemine ei ole N. Semjonovale ega kaitsjale etteheidetav. Kaitsjale jääb arusaamatuks kasiino turvakaamerate salvestiste kontrollimata jätmine. Maakohtu otsuse kohaselt ainus taotlus, mis kohtueelse menetluse kestel esitati, oli videosalvestise väljanõudmine, mis ilmselt osutus võimatuks. Kohtuotsusest ei nähtu põhjendused, millised asjaolud takistasid käesoleval juhul videosalvestiste vaatlemist.

N. Semjonova on esimestest ülekuulamistest alates kinnitanud, et leitud narkootiline aine kuulus S. R, mitte temale ning taotlenud ka menetlustoimingute tegemist oma väidete kontrollimiseks. Kaitsja leiab, et süüdistatava versioon, mille kohaselt fentanüül temale ei kuulunud, ei ole ümber lükatud ja süüdistatav on loonud võimaluse koguda tema väidete õigsust kinnitavad tõendid. Kaitsja leiab jätkuvalt, et tunnistajate S. R ja A. Kütlused on vastuolulised osas, mis puudutab N. Semjonova poolt narkootilise aine edasiandmise kirjeldust. Tunnistaja A. K väitis, et süüdistatav pani aine tunnistaja S. R pihku, kuid tunnistaja S. R kinnitas, et süüdistatav viskas aine temale kätte. Arvestades asjaolu, et fentanüül leiti ja võeti ära just S. R käest, samuti leiti tunnistaja juurest amfetamiini, võisid tema ütlused olla mõjutatud eelkõige soovist ise vabaneda vastutusest. Kohus ei ole arvestanud, et kinnipidamise järgselt käitus N. Semjonova rahulikult. S. Rl ei olnud mingit vajadust püüda vabaneda 19 fooliumvoldikust, kuna teda kinni ei peetud ning politseitöötajad koos

N. Semjonovaga eemaldusid temast. Samuti on kohus tähelepanuta jätnud, et S. R ei teinud midagi selleks, et vabaneda temal kotis olevast amfetamiinist. Amfetamiini leidmine S. R juurest kinnitab

N. Semjonova väiteid selle kohta, et tunnistaja ostab narkootilisi aineid. N. Semjonova varasem puutumus narkootiliste ainetega nähtub üksnes tema suhtes 31. 03. 2008. a tehtud kohtuotsusest. Tunnistajana kohtuistungil küsitletud politseitöötaja A. Ki ütlustest nähtuvalt liikus ta N. Semjonova kinnipidamise järel vahetult tema kõrval ja jälgis teda, teine politseitöötaja kõndis nende taga. Ei ole eluliselt usutav süüdistatava poolt narkootilise aine pakendi käeshoidmine olukorras, kus ta oli kinnipeetav ja professionaalsete politseitöötajate järelvalve all.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või

4(5) puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja N. Semjonova suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.

5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava N. Semjonova ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid tunnistajate S. R ja A. Ki ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3- 1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud.

Kohtukolleegium ei nõustu apellantide väitega, et tunnistajate S. R ja A. Ki ütlused on vastuolulised. Kohtukolleegium leiab, ei nende ütlustes sisalduv informatsiooni maht on küll erinev, kuid see ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Süüdistatav N. Semjonova ega tema kaitsja ei ole maakohtu istungil tunnistajate kohtuistungil antud ütlusi kahtluse alla seadnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et pigem seaks tunnistajate ütlused kahtluse alla asjaolu, kui need oleks antud väga detailselt ja kokkulangevalt. Asjaolu, et tunnistaja S. R on tarvitanud või tarvitab ise narkootikume, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust sellel päeval aset leidnud sündmuste kohta. Puuduvad tõendid selle kohta, et S. R oleks sündmuste toimumise ajal või sellele eelneval ajal tarvitanud narkootilisi aineid. Seetõttu nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et puudub alus arvata, et tunnistaja S. R ei tajunud tõendamiseseme asjaolusid objektiivselt, so kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Asjaolu, et N. Semjonova poolt ringkonnakohtu istungil väidetu kohaselt viibib tunnistaja S. R praegu vanglas, ei muuda tema poolt antud ütlusi ebausaldusväärseks.

5.3 Kohtukolleegium leiab, et DNA-ekspertiisi teostamata jätmisega ei ole kohtueelses menetluses kriminaalmenetlusõigust rikutud. Ekspertiisiakt on vaid üks tõendi liik KrMS § 63 lõikes 1 toodud tõendite loetelust. Seega ei näe kriminaalmenetlusseadustik ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma hiljutises 7. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-120-12 jätkuvalt rõhutanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Käesolevas kohtuasjas ei olnud kuluka ekspertiisi tegemine kohtukolleegiumi hinnangul tõepoolest otstarbekas, sest N. Semjonova süüd kinnitasid tunnistajad S. R ja A. K. Lisaks sellele oli ekspertiisi teostamata jätmine ka N. Semjonova huvides, sest süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab kriminaalmenetluse kulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium peab alusetuks ja ennastõigustavaks N. Semjonova väiteid selle kohta, et tegelikult DNA-ekspertiis teostati, kuid selle käigus N. Semjonova DNA-d ei leitud. Kui selline ekspertiis oleks teostatud, siis oleks ekspertiisiakt koos ekspertiisitasu maksmise taotlusega kohtutoimikus. Ekspertiisiasutused ei teosta ekspertiise ilma selle eest tasu saamata.

5.4 Samuti peab kohtukolleegium põhjendamatuks apellatsioonides tehtud etteheidet kasiino turvakaamera salvestise vaatamata jätmise kohta.

5(5) Kohtuasja materjalidest nähtub, et N. Semjonova tegi taotluse turvakaamerate salvestiste väljanõudmiseks alles siis, kui nendel olev salvestis oli juba ümbersalvestamise tõttu hävinenud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et apelleeritud kohtuotsusest ei nähtu, miks videosalvestisi vaadelda ei õnnestunud.

6. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras N. Semjonova kaitsjale välja maksta 230,40 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsioonid süüdistatav N. Semjonova ja tema kaitsja L. Viil. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse N. Semjonova suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 5. novembri 2012. a otsuse N. Semjonova suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola