4-12-6883/10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1

Väärteoasi nr. 4-12-6883

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.01.2013.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-12-6883

Kohtukoosseis Kohtunik Merle Parts Kohtuistungi sekretär

Aive Uueni Väärteoasi L.B’ väärteoasi NPALS § 15¹ järgi Menetlusalune isik L.B, isikukood: XXX; elukoht: XXX; kodakondsus: EV; töökoht: ei tööta

Kaitsja Nele Tammemäe Kohtuvälise menetleja esindaja

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna esindaja Liisi Närep

RESOLUTSIOON

Süüdi tunnistada L.B 07.12.2012.a. toime

pandud väärteos NPALS § 15¹ järgi ja mõista karistuseks arest 6 (kuus) päeva.

L.B’ poolt aresti kandmise alguseks lugeda

tema kinnipidamine: 15.01.2013.a. kell 09:45.

Toimetada L.B karistuse kandmiseks

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo arestimajja (Tallinn, Rahumäe tee 6).

Välja mõista L.B-lt väärteomenetluse kulud:

- joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise eest summas 35 eurot.

Menetluskulud kanda Rahandusministeeriumi arvele

nr 10220034796011 SEB Pangas, arvele nr 221023778606 Swedbank’is või arvele nr 333416110002

2

Danske Bank’is, maksekorraldusse märkida

viitenumber 2800049777 ja nõude liik. Kviitung

tasumise kohta esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleisse.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna

Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest s.o. alates 15.01.2013.a. ning esitades apellatsiooni 15 päeva

jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on

kohtumenetluse pooltele kättesaadav, s.o alates 06.02.2013.a.

Väärteoasja arutamisel tegi kohus kindlaks:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna politseiametniku T. Kisel’i poolt on 07.12.2012.a. koostanud AB 1344394 selle kohta, et L.B väärteoprotokolli 07.12.2012.a. kella 12:30 ajal, viibides Tallinnas, Telliskivi tn 8 lähedal, oli eelnevalt

tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus isik sellega NPALS § 3 lg 1 nõudeid, millega pani toime NPALS § 15¹ järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtuväline menetleja tuleks sõnul on isiku süü tõendatud ning leidis, et L.B karistada arestiga 5 päeva, kuivõrd isikut on varem korduvalt karistatud NPALS § 15¹ järgi ja

rahatrahvid pole mõju avaldanud. Samuti palus esindaja välja mõista menetluskuludena 35 eurot.

Menetlusalune isik kohtus end temale inkrimineeritavas väärteos süüdi ei L.B

tunnistanud ning ei soovinud selgitust anda. Ta lisas, et ta ei mäleta narkootiliste ainete tarvitamist, ta ei ole narkootilist ainet tarvitanud. Samuti seletas ta, et kinnipidamisel ei olnud talle õigused ja kohustused selged. Ta allkirjastas lehti, mille politseiametnik talle ette keeras ja kuhu ta pidi allkirja panema. Uuringutulemustest teda ei teavitatud ning väärteoprotokolli koostamise ajal tundis ta end halvasti, kuid ei mäleta, kas sellest politseid teavitas. Enda sõnul hakkas tal halb ja juhuslik mööduja kutsus talle kiirabi. Põhjust, miks tal halb hakkas, ta ei tea. Arsti juurde ta ei pöördunud.

Menetlusaluse isiku Nele Tammemäe leidis, et L.B poolt NPALS § 15¹ kaitsja rikkumine pole tõendatud. Kaitsja viitas Riigikohtu lahendile kohtuasjas 3-1-1-49-09 ja leidis,

et tuvastatud ei ole objektiivne külg narkootilise aine tarvitamise kohta, joobeseisund pole

antud väärteo koosseisuline element. Samuti kaitsja leidis, et joobeseisundi tuvastamise

saatekirjas on märgitud proovivõtmise kuupäevaks 07.12.2012.a. ja proov on vastuvõetud EKEI-s neli päeva hiljem – puudub informatsioon selle kohta, kus proov need neli päeva oli.

Kaitsja hinnangul on olemas põhjendatud kahtlus ka säilitamisnõuete järgimise kohta, pole teada, kas proov oli neli päeva toatemperatuuril või külmkapis. Kaitsja arvates tuleks tekkinud kahtlused tõlgendada isiku kasuks, vaidlusalune rikkumine ei ole tõendamist leidnud ning ta palus väärteomenetlus lõpetada.

3

Kohtus avaldati kirjalike materjalidena väärteotoimiku materjalid (tl 3, 5, 6-7, 9-11), milliste avaldamisele pooled vastu ei vaielnud.

Kohtu põhjendused:

Kohus, viinud läbi tõendite kohtuliku uurimise, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, analüüsinud neid kogumis, leiab, et isiku süü on väärteo toimepanemises tõendamist leidnud.

Kohus peab vajalikuks peatuda esmalt järgneval: kohtuistungi toimumise päeval, 15.01.2013.a. oli menetlusökonoomika printsiibist tulenevalt määratud toimima kaks istungit ühe ja sama isiku osas, esmalt kl. 08.30 oli arutlusel L.B kaebus PPA Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo Kesklinna politseijaoskonna 08.10.2012.a. väärteootsusele NPALS § 151 järgi ning seejärel kl 09.15 toimus sama isiku osas väärteoasja menetlus NPALS §151 järgi. L.B-le väärteoasjas kutsete edastamine oli vaatamata kahele katsele posti teel luhtunud (tl 41), kuid tema kaitsja oli istungist teadlik, see nähtub õiendist (tl 15a), samuti kinnitas seda kaitsja ise kohtuistungil (tl 17), et oli eelmisel päeval antud istungist teadlik. Ka menetlusalust isikut informeeris kohus antud istungist (allkiri tl 16).

Kaitsja teatas kohtuistungil et ta ei ole materjalidega tutvunud ja taotles istungi

edasilükkamist. Kohus ei pidanud taotlust põhistatuks. Kaitsja ise istungil kinnitas, et oli

teadlik istungist 1 päev varem, seega omas võimalust ilmuda kohtusse materjalidega

tutvumiseks ja kaitseks ette valmistuda. Ka koosnesid toimikumaterjalid vaid kaheksast

leheküljest materjalidest, karistusregistri õiendist ning kohus tegi 20-minutilise vaheaja,

võimaldamaks kaitsjale aega antud materjalidest, millised ei ole sisutihedad, ülevaate

saamiseks. Samuti peab kohus vajalikuks rõhutada, et kaitsja omas kontakti menetlusaluse isikuga, kuna ilmus koos temaga kaebuse arutusele, seega puudus neil takistus informatsiooni vahetamiseks ja kaitsetegevuse ettevalmistamiseks kohtuistungi eelselt, ka on oluline asjaolu, et mõlemal istungil olid väärteo asjaolud identsed – mõlemal juhul seisnes väärtegu protokolli kohaselt arsti ettekirjutiseta narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamises.

Kohus ei pea usaldusväärseks L.B kohtus antud ütlusi ja seda põhjusel, et need olid vastuolus teiste kohtus uuritud ja omavahel riimuvate ja usaldusväärsete tõenditega, ka leidsid need ümberlükkamist kohtus.

L.B väitis kohtus, et tema pole 07.12.2012.a. narkootilist ainet tarvitanud. Samuti väitis L.B, et kinnipidamisel ei olnud talle tema õigused ja kohustused arusaadavad,

allkirjastas dokumendi, kuna politseiametnik andis talle ette lehed, kuhu ta pidi allkirja

panema. Väärteoprotokolli koostamise ajal tundis ta end kehvasti, kuid ei mäleta, kas ta

politseid sellest teavitas. Kohus märgib esmalt, et nähtuvalt L.B-le kutsutud

kiirabibrigaadi poolt täidetud kiirabikaardist oli isik küll esmalt koomaseisundis, kuid

hilisemalt, pärast Naloxoni (ehk opioidide üledoosiga patsientidele antav ravimi, nö

vastumürgi) manustamist oli isik adekvaatne (tl 6). Kiirabikaardist nähtub seegi, et teostati isiku seisundi hindamine nii enne kui pärast isiku koomast väljumist Glasgow koomaskaalal

(GKS), kus esialgu oli isik täiesti teadvusetu, kuid hilisemalt täiesti adekvaatne (GKS

maksimaalne skoor). Seega tuleb asuda seisukohale, et pärast kiirabi sekkumist oli isik koomaseisundist täielikult väljunud ning ta oli adekvaatne. Nimetatud põhjusel ei loe kohus usaldusväärseteks ka L.B poolt kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et ta ei saanud

kinnipidamisel oma õigustest ja kohustustest aru. Kohus rõhutab, et politseiametnikud said

menetlusaluse isikuga tegeleda alles pärast kiirabi poolt toimingute lõpetamist, s.o pärast

4

seda, kui isik oli kiirabi poolt adekvaatseks ning täiel teadvusel olevaks tunnistatud. Seega on tuvastamist leidnud, et L.B oli võimalik oma seisundist tulenevalt, olles täie teadvuse

juures, ka reaalselt oma õiguste ja kohustustusega tutvuda, mida ta on oma allkirjaga kinnitanud (tl 1 pö). Antud juhul on L.B näol tegemist täisealise õigusvõimelise

isikuga, kes pidi aru saama tema poolt õiguste ja kohustuste tutvumise kohta ja

väärteoprotokollile antavate allkirjade tähendusest ning see võime ei olnud piiratud temal

varasemalt esinenud narkojoobest, koomaseisundist ega muudest meditsiinilistest teguritest

tulenevalt. Kohtuistungil isiku poolt esitatud väited temal esinenud halva enesetunde kohta

väärteoprotokolli koostamise ajal on paljasõnalised, ka kinnitas isik, et ei mäleta, kas informeeris sellisest seisundist politseiametnikku ning ta ei pöördunud selle kaebusega arsti

juurde. Kohus on seisukohal, et isikule selgitati nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi

väärteomenetluses, ta oli teadlik sellest, millist rikkumist ja millise väärteo toimepanemist talle süüks pannakse ning väärteoasjas koostatud dokumendid on vormistatud korrektselt.

Menetlusalune isik on väitnud, et ta ei tarvitanud narkootikume, samuti on ta väärteoprotokollis andnud ütlusi selle kohta, et ei mäleta narkootikumide tarvitamist. Kohtus L.B kaitsja viitas Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-49-09 järeldatule ja leidis, et

kuivõrd tuvastamist ei ole leidnud isiku tegevus ehk narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamine, ei ole koosseisupärase teo toimepanemine tõendamist leidnud, sest narkojoove ei ole antud süüteo koosseisuliseks tunnuseks.

Kohus selliste seisukohtadega ei nõustu. Käesoleval juhul on isiku poolt narkootilise aine tarvitamine, mille vältimatuks tulemiks oli narkojoove, leidnud tuvastamist nii kiirabikaardist,

kui joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvaga. Kiirabikaardist nähtub, et kiirabi hinnangul oli isik süstinud fentanüüli ja talle manustati sel põhjusel opioididest (mille hulka kuulub ka fentanüül) tekitatud üledoosi vastu mõeldud ravimit Naloxoni, milline ka soovitud

mõju avaldas (tl 6). Niisamuti, joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt on L.B-lt

07.12.2012.a. võetud uriiniproovis tuvastatud narkootilised ained fentanüül ja

amfetamiin ning psühhotroopsed ained diasepaam ja nordasepaam. Seejuures tuleb tähele

panna, et fentanüül on tugevatoimeline narkootikum, millist valdavalt süstitakse ja seetõttu

hakkab see mõju avaldama kiiresti. Asjaolu, et isiku poolt antud asukohas koomaseisundis

viibimine oli seotud opioidi üledoosiga, leidis käsitlemist juba eelnevalt ja on tõendatud väljakutse kohta täidetud kiirabikaardiga. Seega tuleb asuda seisukohale, et L.B poolt opioidse narkootilise aine, fentanüüli, tarvitamine sai toimuda antud asukohas vahetult enne

tema koomasse langemist ja fentanüüli tarvitamine on lahutamatult seotud L.B

esinenud seisundiga. Kohus asub eeltoodu põhjal seisukohale, et L.B käitumises on

tuvastamist leidnud NPALS §-s 151

sätestatud koosseisupärane, s.o. narkootilise aine tarvitamine, mille all tuleb mõista narkootikumi sellist manustamist, mis tekitab narkootilise aine piisava koguse korral manustajal narkojoobe. Niisamuti kohus rõhutab, et ka kaitsja poolt

viidatud Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-1-1-49-09 tuleneb, et teatud juhtudel võib joobeseisund olla üks oluline tõend, mis viitab sellele, et isik on realiseerinud NPALS § 151 koosseisu - eelkõige olukorras, kus eluliselt pole usutav, et isiku joove on tekkinud muul moel kui narkootikumi tarbides või et isik ei saanud aru sellest, et tarbitav aine on narkootiline.

Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole eluliselt usutav, et L.B, kes on ka

varasemalt narkootiliste ainetega kokku puutunud ja nende tarvitamise eest karistatud,

tekkinuks fentanüülist (kui üldteada asjaoluna süstivate narkomaanide poolt tarvitatavast narkootikumist) tingitud joove, mis tipnes isiku koomaseisundiga, muul moel, kui selle aine tarvitamise tagajärjel. Niisamuti tuleb arvesse võtta, et isiku käitumises avaldub iseloomulik käitumismuster, mida tuleb samuti arvestada (RKKKo 3-1-1-87-09) – isikut on korduvalt (3

5

kehtivat karistust) NPALS § 151

alusel karistatud (tl 9-11), selline käitumine ei saa olla juhuslik, vaid iseloomustab just antud toimepanijat.

Kohtus isiku kaitsja vaidlustas ka joobeseisundi tuvastamise korda ja leidis, et proov, mis koguti 07.12.2012.a. saadeti EKEI-sse 4 päeva hiljem ning pole teada, kus proov sel ajal oli ja

kas seda hoiti toatemperatuuril või külmkapis. Kohtu hinnangul ei anna proovi võtmise ja

saatekirjaga seoses kaitsja poolt viidatu alust kahelda proovi tulemuse õigsuses. Kohus on seisukohal, et uriiniproovi võtmise, säilitamise ja ekspertiisiasutusse toimetamise nõudeid ei ole rikutud, lähtutud on kehtivast Vabariigi Valitsuse 17.12.2009.a. määrusest nr 204 „Vereja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise

ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord“ (edaspidi ka Kord). Nimetatud Korra § 14 lg 2 kohaselt on lubatav, et kui uriiniproovi ekspertiisiasutusse toimetamine 24 tunni jooksul ei ole võimalik, hoiustatakse seda piiratud ligipääsuga ruumis külmkapis temperatuuril +2 kuni +8 °C. Seega ei ole asjakohane kaitsja väide selle kohta, et

pole teada, kus proov asus ja kus seda hoiti, kohtuväline menetlejal oli lubatud proovi

hoiustada politseijaoskonnas külmkapis. Väärteoasja materjalidest ei nähtu andmeid selle

kohta, et sellist nõuet ei oleks täidetud. Antud põhjusel on lubatav ka see, et proovi toimetamine ekspertiisiasutusse toimus 11.12.2012.a. Kohus märgib ka, et saatekirja vormilt

nähtub, et selles on viidatud Korra eelmisele redaktsioonile, kuid uuringu teostamine on

toimunud kehtiva korra nõuetest lähtuvalt, saatekirjas märgitavad andmed on ka kehtiva Korra alusel samad ning seega on uuringu tulemus jälgitav ja korrektne.

L.B süü on NPALS § 15 1

järgi kvalifitseeritava väärteo (s.o. narkootilise või

psühhotroopse aine arsti ettekirjutuseta tarvitamine), toimepanemises tõendamist leidnud ja seda:

- 07.12.2012.a. koostatud väärteoprotokolliga (tl 3), millest nähtub, et L.B pani 07.12.2012.a. kell 20:30 ajal Tallinnas, Telliskivi 8 juures toime rikkumise, mis seisnes selles,

et ta oli eelnevalt tarvitanud narkootilist või psühhotroopset ainet ilma arsti ettekirjutuseta.

Isik on kinnitanud oma ütlustes, et on protokolliga tutvunud ja sellega nõus. Samuti on ta

lisanud, et ei mäleta (narkootilise aine) tarvitamist. Isik on kinnitanud menetlusaluse isiku õiguste ja kohustustega tutvumist; - koopiaga L.B ID-kaardist (tl 5); - kiirabikaardi koopiaga (tl 6), millest nähtub, et kiirabibrigaad oli väljakutsel, kus patsiendiks oli L.B, kelle kohta on märgitud, et patsient on narkojoobes, süstis fentanüüli, peale Naloxon’i tuli teadvusele ja on adekvaatne. Diagnoos: narkojoove, isik traumatunnusteta. - joobeseisundi tuvastamise saatekiri-uuringuaktiga (tl 7), millest nähtub, et menetlusaluselt

isikult 07.12.2012.a. kell 20.50 võetud uriiniproovis tuvastati fentanüül, amfetamiin, diasepaam, nordasepaam; uuringu maksumus 35 eurot;

Eelpool refereeritud tõenditega on tõendamist leidnud L.B poolt NPALS § 15’1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine.

Lisaks uuriti kohtuistungil ka menetlusalust isikut iseloomustavaid andmeid sisaldavaid materjale:

- karistusregistri väljavõtet (tl 9-11), millest nähtub muuhulgas, et L.B on

väärteokorras karistatud 10-l korral (kehtivad) karistused; NPALS § 151 alusel on teda karistatud 3-l korral, viimati 30.11.2011.a. PPA Põhja prefektuuri poolt rahatrahviga

6

100 eurot. Isikut on karistatud 1-l korral 4-päevase arestiga Viru Maakohtu 09.08.2011.a. otsusega KarS § 218 lg 1 alusel. Samuti on isikut karistatud 2-l korral kriminaalkorras, sh 12.06.2008.a. Viru Maakohtu otsusega KarS § 184 lg 2 p 1 alusel tingimusliku vangistusega.

Kohus ei ole tuvastanud käesolevas väärteoasjas õigusvastasust välistavaid asjaolusid. L.B on täisealine, süüvõimeline isik, ei esine ka tema süüd välistavaid asjaolusid.

Kohus leiab, et L.B on talle süüks pandud väärteo toime pannud otsese tahtlusega. L.B pidi fentanüüli tarvitades mõistma, et rikub narkootilise aine käitlemise nõudeid ja tal

puudub vastav arsti ettekirjutus, millega paneb toime väärteo. Eelpool analüüsitud väärteo toimepanemise asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et tugevat sõltuvust tekitava aine, fentanüüli, tarvitamine oli kantud üksnes isiku soovist endale narkojoove tekitada. Isik teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu (narkootilise aine tarvitamise ilma arsti ettekirjutuseta) ja soovis seda.

Vastavalt toimepandule tuleb isikut karistada.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei tuvastanud asja menetlemisel karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid.

Kohtuväline menetleja taotles L.B-le toimepandud väärteo eest karistuseks 5 päeva aresti, kuna rahatrahvid pole mõju avaldanud ja ta jätkab õigusrikkumiste toimepanemist. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja ettepanek L.B karistamiseks arestiga on isikut ja

toimepandud väärtegusid ja isiku süüd arvesse võttes põhjendatud. Vastuoludele ja mitteusutavusele L.B ütlustes on kohus eelpool tähelepanu juhtinud.

Tulenevalt karistatuse õiendist (tl 9-11) on L.B varem korduvalt karistatud väärtegude

toimepanemise eest. Õiendi kohaselt on L.B 10 kehtivat väärteokaristust, sealhulgas

on teda karistatud vähemalt 3-l korral NPALS § 151

alusel, neist viimase eest karistati

30.11.2011.a. PPA Põhja prefektuuri poolt rahatrahviga 100 eurot. Kõnealuse rikkumisele

eelnevalt on teda viimati väärteokorras karistatud PPA Põhja prefektuuri 16.11.2012.a. otsusega liiklusalase rikkumise eest rahatrahviga 12 eurot. Varasemad rahatrahvid ei ole soovitud mõju avaldanud, mistõttu isiku rahatrahviga karistamine ei ole enam põhjendatud.

Kuna isik on jätkanud uute väärtegude, sealhulgas samalaadsete, NPALS § 151 järgi

kvalifitseeritavate väärtegude, toimepanemist, ei ole seega rahatrahvi kui karistuse liigiga saavutatud karistuse eesmärke ja vajalik on karistada isikut arestiga.

Mõistetava karistuse kestuse määratlemisel tuleb arvestada ka selle eripreventiivset mõju.

Riigikohus on korduvalt väitnud, et karistusmäära määratlemisel tuleb siiski arvestada ka

eripreventiivset eesmärki (RK 3-1-1-99-06 p 15.1). On ilmne, et tegelik karistuslik mõjutamine võib toimuda vaid inimese hoiakute muutumise kaudu. Seetõttu peabki karistuse

7

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. L.B

näol on tegu isikuga, kes on korduvalt pannud toime NPALS § 15 1 järgi

kvalifitseeritavaid väärtegusid, samuti muid väärja kuritegusid (sh narkokuriteo), mis

ilmestab tema negatiivset suhtumist õiguskorda. Tema käitumist kohtus iseloomustas

eneseõigustamine ja tegelikkusele mittevastava seletuse esitamine, milline kinnitust ei leidnud, seega ei ole isik käesoleval ajal oma tegu hukka mõistnud ega seda kahetsenud. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada toimepandud (RKKKo rikkumiste iseloomu ja sagedust 3-1-1-38-07, p 19), isiku süüd ning asjaolu, et L.B on tahtlikult toime pannud NPALS

§ 151 kohase väärteo, seega kohus arvestab ka L.B toime pandud tegude korduvust ja mineviku käitumismustrit.

Kohus peab karistusmäära valikul L.B suhtes võimalikuks lühemaajalise aresti

kohaldamist, kuna NPALS § 151

alusel ei ole teda varem arestiga karistatud. Samas peab

kohus vajalikuks karistusmäära valikul arvestada sellega, et isikule 09.08.2011.a. Viru

Maakohtu poolt KarS § 218 lg 1 alusel mõistetav 4-päevane arest ei taganud seda, et isik

oleks hoidunud uute süütegude toimepanemisest ja käesolevas asja mõistetav karistus peab

olema nimetatud määrast pikem. KarS § 48 kohaselt võib kohus väärteo eest mõista aresti kuni kolmkümmend päeva. Kohus, pidades vajalikuks mõjutada isiku väärtushinnanguid ning

saavutamaks karistuse üldja eripreventiivseid eesmärke, peab põhjendatuks L.B karistamist tema poolt toimepandud väärteo eest NPALS § 151 alusel 6-päevase arestiga. Kohus ei pea võimalikuks asendada mõistetavat aresti üldkasuliku tööga, kuivõrd see ei

täidaks karistuse eesmärke – karistuse mõjususeks peab L.B tajuma, et väärtegude

toimepanemisega võib temale karistusena kaasneda tugevam isikuvabaduse riive ärakandmisele kuuluva aresti näol, kuna isik ei ole varasemalt kergemaliigilistest karistustest järeldusi teinud ega oma väärtushinnanguid muutnud. Samuti leiab kohus, et L.B puhul

ei esine KarS § 66 lg-s 1 toodud erandlikke asjaolusid, mis võimaldaks määrata aresti kandmine ositi, ka ei avaldanud L.B sellekohast soovi kohtuistungil. Kohus leiab, et tagada isikule mõistetava karistuse vahetum mõju ning vältimaks olukorda, kus menetlusalune

isik saaks jätkata koheselt uute väärtegude toimepanemist, tuleb L.B toimetada mõistetud aresti kandmisele koheselt, otse kohtusaalist ning lugeda tema karistusaja alguseks tema kinnipidamine 15.01.2013.a. kell 09:45. Kohus viitab, et V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse väärteoasja kohtuvälises menetluses ja

kohtumenetluses menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja

ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid. Seetõttu, lähtudes KrMS § 180 lg-st 1, tuleb

menetlusaluselt isikult välja mõista joobeseisundi tuvastamise saatekirjas märgitud kulud summas 35 eurot.

Kohus juhindub KarS § 48, § 56; V™S § 38 lg 1; § 107 lg 1 p 1; § 108-111; § 113.

Merle Parts Kohtunik