1-11-3357/42 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. veebruar 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-3357 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kriminaalasi I.H süüdistuses KarS § 203 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 14. detsembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav I.H kaitsja advokaat Otto Preem Prokurör Silva Rood Süüdistatav I.H isikukood: 36707302758; elukoht: XXX. Kriminaalkorras karistatud 4 korda. Kaitsja advokaat Otto Preem

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 14. detsembri 2012 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Valga

Advokaadibüroo kaudu 115 eurot ja 20 senti (sada viisteist eurot ja kakskümmend

senti), sealhulgas käibemaks 19 eurot ja 20 senti (üheksateist eurot ja kakskümmend senti), advokaat Otto Preemile tema poolt apellatsioonimenetluses I.H-le riigi õigusabi osutamise eest.

KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista I.H-lt menetluskulud, s.o

kaitsjatasu advokaat Otto Preemi poolt osutatud õigusabi eest 115,20 eurot riigituludesse.

I.H tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele

SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002.

2

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „ees-ja perekonnanimi 1-11-3357 kohtukulud“.

Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates.

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord:

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Asjaolud ja menetluse käik

1. I.H anti kohtu alla ja teda süüdistati KarS § 203 järgi selles, et ta 29.05.2009

kella 20.00 ajal viibides XXX maja juures, võõra vara hävitamise eesmärgil peksis raudkangiga J.A. kasutuses olevat ja L.J. kuuluvat sõiduautot Mercedes–Benz E270CDI (reg.

nr XXX). Sõiduauto lõhkumisega põhjustas I.H L. J olulise varalise kahju summas XXX EEK, s.o. XXX eurot.

2. Tartu Maakohtu 14.12.2012 otsusega mõisteti I.H süüdi KarS § 203 järgi, mõistes

talle karistuseks 2 kuud vangistust, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu

11.11.2008 otsusega talle mõistetud ning kandmata karistuse, s.o kahe kuu ja kahekümne seitsme päevase vangistuse, võrra (I.H vabastati 06.03.2009 Harju Maakohtu määrusega

karistuse kandmiselt ennetähtaegselt). I.H liitkaristuseks jäi 4 kuud ja 27 päeva

vangistust, mille algust loetakse alates I.H vangistusasustusse asumisest pärast

kohtuotsuse jõustumist. Käesoleval ajal on tema suhtes kohaldatud tõkendit elukohast lahkumise keeld.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

3. Maakohus lähtus I.H-le karistust mõistes tema süü suurusest. Kannatanu vara hävitamine ning talle suure kahju tekitamine oli küüniline tegu ja I.H näitas sellega üles äärmist lugupidamatust kannatanu suhtes. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine.

3.1 KarS § 203 näeb ette rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. I.H puuduvad rahalised vahendid karistuse tasumiseks, kuna ta elatub sotsiaaltoetustest.

I.H vabanes karistuse kandmiselt ennetähtaegselt 2009. a märtsis, pannes käesoleva kuriteo toime paar kuud pärast vanglast vabanemist, mistõttu tuleb kandmata jäänud karistus KarS § 65 lg 2 kohaselt liita.

3.2 Kohtumenetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis tõendab, et I.H ei esine vaimuhaigust ega nõdrameelsust, vaid traumajärgse ajukahjustuse sündroom, mille tagajärjel on kujunenud isiksushäire; kaasnevad alkoholi tarbimisest tulenevad kahjustused. Ekspertide hinnangul on I.H võimeline psüühilisest seisundist tulenevalt karistust kandma ja ei vaja psühhiaatrilist sundravi. Somaatilise seisundi osas peab arvamuse andma perearst. Isiku

kohtuarstliku ekspertiisi aktis on toodud välja I.H somaatilised haigusnähud, mida

3

iseloomustavad seljavalud, tasakaaluhäired ja tuimus jalgades. Karistuse kandmise võimelisuse üle otsustamisel tuleb käsitleda psühhiaatriaekspertiisi ja kohtuarstliku ekspertiisi tulemusi komplektsetena.

3.3 Asjas käsitletud psühhiaatriaekspertiis, isiku komisjoniekspertiis ning ekspertide T.V. , I.D. , J.T. arvamused kinnitavad, et I.H esinevad kroonilised haigused ei takista tal karistuse kandmist Tartu Vanglas, kus on tasemel meditsiiniosakond ning kättesaadav vajalik meditsiiniabi.

3.4 Kohus märkis, et arvestades Tartu Vangla meditsiinilisi võimalusi, ei saa I.H puhul KarS § 79 kohaldada, sest puuduvad alused tema vangistusest vabastamiseks. Kohtul ei

ole sellises olukorras kaalutlusõigust jätta karistus kohaldamata. Vähetähtis ei ole ka

ekspertiisiaktides täheldatud alkoholi mõju I.H-le . Vanglatingimustes eeldatavasti

temal alkoholi tarbida ei ole võimalik, millest tulenevalt üks negatiivne mõju tervisele karistuse kandmise ajaks oleks kõrvaldatud.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

4. Kaitsja taotleb tühistada osaliselt Tartu Maakohtu otsus I.H süüdimõistmises KarS § 203 järgi ning teha uus otsus, millega vabastada I.H karistuse kandmisest.

4.1 Kaitsja, osundades KarS § 79 lg-s 1 sätestatule, leiab, et säte näeb ette kohtule kaalutlusotsuse, avamata seejuures parandamatult raske haiguse mõistet ja esitamata vastavat

haiguste loetelu. Kaitsja palub arvestada järgmisi asjaolusid: Harju Maakohtu 06.03.2009

määrusega vabastati I.H karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga 1

aasta. 25.05.2009 pani ta toime käesolevas kriminaalasjas käsitletava kuriteo. 19.08.2009

langes I.H ründe ohvriks, mille tagajärjeks oli vasakpoolse ajupoolkera

kõvakelmealune verevalum, mille järel diagnoositi tal orgaaniline isiksusehäire, mille

tekkepõhjusena toodi ajutrauma ja pikaajaline alkoholi tarvitamine. Lisaks eeltoodule

esinevad I.H mitmed somaatilised haigused, liigestega seonduv, hüpertoonia jms, mille tõttu on I.H tuvastatud sügav puue 100%-lise töövõimekaotusega. Seega tekkis

haiguslik seisund pärast 29.05.2009 toime pandud kuritegu. Eksperdid V, T ja D seletasid

kohtuistungil, et I.H poolt põetavate haiguste näol on tegemist parandamatu iseloomuga haigustega.

4.2 Asjas puuduvad andmed, et I.H oleks pärast 19.08.2009 juhtunut tarvitanud alkoholi ja vaatamata katse ajal toime pandud kuriteole läbis ta kriminaalhoolduse, mis lõppes

16.03.2010. Kriminaalhooldaja ettekande kohaselt võis lugeda kriminaalhoolduse suuremas

osas eesmärgipäraseks – hooldusalune suutis alkoholist hoiduda ja tegi hooldusametnikuga koostööd.

4.3 Karistuse kohaldamise eesmärk on püüd saavutada õigusrahu kahes aspektis – ühelt poolt

kannatanu ja süüdistatava kui menetlusosaliste vahel ning ühiskonna vahel teiselt poolt.

Kohaldatav karistus peab kaitsma ühiskonda süüdistatava eest, andes samaaegselt kolmandatele isikutele signaali kuritegeliku käitumise lubamatusest ja karistuse vältimatusest.

Samas peab karistus süüdistatavale tagama kasvatusliku aspekti. Lubamatu on karistuse

kohaldamine motiveerimatu repressioonina. I.H ei ole ühiskonnale ohtlik, tema

seisundit ja elulaadi arvestades puudub ka võimalus ja vajadus tema ümberkasvatamiseks.

Saates vangistusse pea 4 aastat pärast kuriteo toimepanemist vahepealsel perioodil

õiguskuulekalt elanud sügava puudega isiku, ei vasta selline lahend kriminaalkaristuse kohaldamise üldistele eesmärkidele. Asjakohatu on põhistada reaalse vangistuse kohaldamise

võimalikkust Tartu Vangla meditsiiniosakonna hea tasemega, sest vangla ei ole oma

4 eesmärkidelt ei raviasutus ega ka hooldekodu. Samuti puuduvad andmed, et I.H oleks

alates augustist 2009. aastast tarvitanud alkoholi. Seega on asjakohatu viidata, et vanglas viibimine aitab tal alkoholist hoiduda.

4.4 Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et I.H parandamatu haiguslik seisund (100% töövõimekaotusega sügav puue) on hinnatav parandamatult raske haigusena KarS § 79 lg 1 mõttes ning ta on võimalik karistusest vabastada.

5. Alternatiivselt taotleb kaitsja KrMS § 274 lg 2 kohaldamist. Kriminaalasjas alustati menetlust 29.05.2009. Seega on tänaseks menetluse algusest möödunud enam kui 3 aastat ja 7

kuud ning kohtulahendini jõudmiseks kulub veelgi aega. Arvestades asja lihtsust (puudub

vaidlus isiku süü, tõendamiseseme asjaolude ja teo kvalifikatsiooni osas) ning seda, et

I.H ei ole takistanud menetluse kiiret ja efektiivset teostamist, tooks menetluse jätkamine süüdistatava suhtes kaasa mõistliku menetlusaja ületamise.

6. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku 14.01.2013 määrusega määrati kriminaalasi

läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni 28.01.2013.

Nimetatud kuupäevaks apellatsioonimenetluse pooled ringkonnakohtule seisukohti ei esitanud.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

6. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

7. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et apellatsioonimenetlus ei ole sama

kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige I astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1- 115-04). Nimetatud põhimõttele osundamine on käesoleval juhul tingitud kaitsja apellatsiooni

sisust, kus sisuliselt korratakse juba maakohtus esitatud seisukohta süüdistatava karistusest

vabastamise kohta ning sellekohased maakohtu seisukohad on kohtuotsuses piisavalt põhjalikult esitatud.

Nagu eelnevalt märgitud, jätab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni rahuldamata, mistõttu maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel üle ei korrata.

7.1 Vaidlustamata I.H süüküsimust, taotleb apellant maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, taotledes jätkuvalt I.H karistusest vabastamist KarS § 79 lg 1 alusel.

7.2 Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, jättes I.H KarS § 79 lg 1 alusel karistuse kandmisest vabastamata.

KarS § 79 lg 1 kohaselt parandamatult rasket haigust põdeva isiku võib kohus karistuse

kandmisest vabastada. Seejuures arvestab kohus toimepandud kuriteo asjaolusid, süüdimõistetu isikut ja haiguse iseloomu.

Seega annab eelviidatud säte kohtule õiguse vabastada karistuse kandmisest pärast

kohtuotsuse tegemist isik, kes on parandamatult haigestunud kehalisse ehk somaatilisse haigusesse. Isik peab olema süüdi mõistetud ja karistatud. Seejuures ei ole oluline, kas ta on juba asunud karistust kandma või mitte. Samuti ei ole määrav, millal isik haigestus – kas enne

5 süüteo toimepanemist, enne või pärast süüdimõistmist või karistuse kandmise ajal. Oluline on, et isik põeks parandamatult rasket haigust. See, kas haigus on raske ja parandamatu, otsustab arst. Seega on haiguse raskus ja parandamatus alus isiku vabastamise küsimuse püstitamiseks. Kuriteo asjaolud, süüdimõistetu isik ja haiguse iseloom aga on olulised otsustamaks, kas isik vabastada või mitte.

7.3 Maakohus on kohtuotsuse lk-del 4-5 käsitlenud I.H terviseseisundi kohta kogutud

kirjalikke (ekspertiisiaktid) ning isikulisi tõendeid (kohtuistungil üle kuulatud eksperdid - T. V, I. D, J. T) ning jõudis nende pinnalt järeldusele, et I.H esinevad kroonilised

haigused ei takista tal kanda karistust Tartu Vanglas, kus on tasemel meditsiiniosakond ja vajalik meditsiiniabi kättesaadav. Kriminaalkolleegium nõustub sellise järeldusega.

7.4 Kaitsja viitab kohtuistungil üle kuulatud ekspertide selgitustele, mille kohaselt on I.H poolt põetavad haigused parandamatu iseloomuga.

Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et I.H on kroonilised vaevused. Ekspert I. D on maakohtus selgitusi andes kaitsja küsimusele, kas I.Hervislik seisund on parandamatu iseloomuga, vastanud jaatavalt. Võttes arvesse haiguslugu ja ravidokumente, siis tõenäoliselt tervenemist ei ole, on püsivad sekundaarsed kahjustused (tl 129-130). Ekspert

märkis, et tegemist on krooniliste vaevustega, mis ei ole enam raviga kõrvaldatavad.

Progresseerumine aga sõltub täiesti eluviisist. Teadaolevate andmete põhjal ei saa väita, et haigus on parandamatult progresseeruv. Ekspert T. V kinnitas, et tutvudes ekspertiisiaktiga ja arvestades I.H olevaid haigusi,

ei näe ta vanglakaristuse kandmisele vastunäidustusi. Lähtudes diagnoosidest, on tegemist

krooniliste haigustega, mistõttu ei ole tervenemine võimalik. Kuna dokumentidest tuleneb alkoholisõltuvus, võib alkoholi tarvitamise tõttu haigused ägeneda (tl 130).

Ekspert J. T selgituste kohaselt on I.H võimeline karistust kandma. Tegemist on

krooniliste haigustega, mis võivad ägeneda alkoholi tarvitamise, külmetamise või raske füüsilise töö tõttu. Samas võivad haigused püsida ka aastaid muutumatuna (130 p).

Kõik eksperdid kinnitasid, et meditsiinilise jälgimise ja vajadusel ravi saamise korral on karistusasutuses viibimine võimalik, vajadusel võidakse suunata ka haiglasse. Eeltoodud ekspertide selgutuste alusel ongi maakohus põhjendatult järeldanud, et I.H

terviseseisund ei ole selline, mis vältimatult tingiks tema karistuse kandmisest vabastamise KarS § 79 lg 1 alusel.

7.5 Kaitsja apellatsioonis märgib, et karistus peab olema olemuselt selline, mis tagab

süüdistatava poolt kuritegeliku käitumise lubamatusest arusaamise ning edasise nendest hoidumise. Kriminaalkaristuse kohaldamine pelgalt motiveerimatu repressioonina on kaitsja

arvates lubamatu. Samuti näib kaitsjale kohatuna põhjendada I.H suhtes reaalse vangistuse kohaldamise võimalikkust Tartu Vangla meditsiiniosakonna hea tasemega.

7.6 I.H poolt toime pandud süütegu on maakohtu poolt väärinud kahekuulist vangistust. Ringkonnakohtu hinnangul vastab see tema süü suurusele. I.H on varem

kriminaalkorras 4 korral karistatud ning käesolevas kriminaalasjas etteheidetav süütegu on

toime pandud katseajal, s.o paar kuud pärast vanglast karistuse kandmiselt ennetähtaegset vabanemist. Liitkaristuseks mõisteti I.H-le 4 kuud ja 27 päeva vangistust. Arvestades

I.H süütegu, tema isikut, sealhulgas terviseseisundit, on talle kandmisele määratud

karistuse pikkus vastavuses nimetatud asjaoludega, mistõttu kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga, et I.H-le mõistetud eelkajastatud karistus oleks hinnatav repressioonina tema suhtes.

6 Asjaolu, et maakohus on kohtuotsuses I.H reaalsele vangistuse kandmisele saatmise

juures ära toonud asjaolu, et Tartu Vangla meditsiiniosakond saab vajadusel tagada

I.H-le igakülgset arstiabi, ei ole kohatu vaid igati asjakohane. Nimetatud põhistus tugineb eelkõige ekspertide poolt märgitule, mille kohaselt I.H terviseseisund vajab

meditsiinilist järelevalvet, mis on aga reaalset karistust kandvatele isikutele vangistuses vangistusseadusest tulenevalt tagatud.

7.7 Eeltoodud asjaolusid kokku võttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et

I.H terviseseisundist tulenevalt ning lähtudes tema poolt toime pandud süüteost ja tema isikust, ei ole KarS § 79 lg 1 alusel tema karistuse kandmisest vabastamine võimalik.

8. Alternatiivselt taotleb apellant, et ringkonnakohus kaaluks KrMS § 2742 sätete kohaldamise

võimalust. Kaitsja hinnangul on käesolev kriminaalasi sisult lihtne, kuna vaidlusküsimused isiku süü, tõendamiseseme asjaolude ja kvalifikatsiooni osas puuduvad. Kaitsja arvates toob menetluse edasine jätkamine kaasa mõistliku menetlustähtaja ületamise.

8.1 KrMS § 2742 lg 1 kohaselt kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole

võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist

kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib

kohus süüdistatava nõusolekul KrMS §-s 2052

sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada.

Ringkonnakohus kaitsja taotlust kriminaalmenetluse lõpetamisese kohta eelviidatud sätte

alusel ei rahulda, kuna leiab, et kriminaalasjas ei ole rikutud Põhiseaduse § 14 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 tulenevat I.H õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

8.2 Menetlusaja mõistlikkust hinnatakse konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, mille puhul lähtutakse järgmistest kriteeriumitest:

1. kohtuasja keerukus;

2. kaebaja käitumine;

3. riigivõimu käitumine;

4. selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (eelviidatud RKKK

otsuse p 40).

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida EIÕK art 6 lg 1 järgi tuleb arvestada, kulgema alates isikule süüdistuse (EV-s kehtiva seaduse mõistes kahtlustuse) esitamisest.

Samas, vastavalt EIK praktikale võib menetlusaja kulgemise alguseks olla ka esimene

ülekuulamine politsei poolt (Kangasluoma v. Soome). Samuti mõjutab kriminaalmenetlus oluliselt isiku olukorda ja tuleb seega lugeda alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse

isiku teadmata tema eraellu, näiteks küsitletakse isiku käitumisega seoses tunnistajaid (Šubinski v. Sloveenia). Seega ei alga menetlus mõistliku aja kulgemine jäigalt ainult isikule

kahtlustuse esitamisest, vaid see võib alata ka muude kuriteokahtluse kohta tõendite kogumisega seotud rakendatavatest meetmetest.

8.3 Kaitsja märgib, et käesoleval juhul algas menetlusaja kulgemine alates kannatanu

L. Judini ülekuulamisest 29.05.2009, kuna selles viidati I.H poolt kuriteo

toimepanemisele. Nimetatud seisukohaga tuleb nõustuda, kuna tõepoolest on nimetatud menetlustoimingul süüteo toimepanijana nimetatud I.H (tl 3). Süüdistusakt koos

lisadega saabus maakohtusse 15.03.2011. I.H anti kohtu alla 29.03.2011 ning kriminaalasi määrati kuulamisele novembris 2011.

7

Eeltoodud asjaolud näitavad, et kohtueelne menetlus ei ole põhjendamatult veninud. Vaieldamatult on õige seisukoht, et käesoleval juhul ei ole tegemist keerulise kriminaalasjaga

(üks süüdistatav, üks süütegu), kuid kriminaalasja jõudmisega kohtumenetlusse ei ole

põhjendamatult viivitatud. Ka maakohus ei ole kriminaalasja menetlust ebakohaselt

venitanud. Kohtuliku arutamise käigus tegi kaitsja 18.11.2011 taotluse komisjonilise kohtuarstliku ekspertiisi määramiseks, mille rahuldamist toetas ka prokurör (tl 23-24, 63-64).

Maakohus selle taotluse oma 22.11.2011 määrusega rahuldas. 13.01.2012 saabus

maakohtusse I.H suhtes teostatud ambulatoorne komisjoniline kohtuarstlikkohtupsühhiaatriline kompleksekspertiisi akt (tl 84). Isiku komisjoniekspertiisi akt valmis

06.11.2012. Maakohus jätkas kriminaalasjas menetlust 14.12.2012 ning ka 14.12.2012 kuulutas maakohus süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa (tl 129, 132).

8.4 Eeltoodud asjaoludest nähtuvalt ei ole maakohus kriminaalasja menetlust põhjendamatult venitanud, vastupidi, menetluse huvides ning süüdistatava õiguste kaitseks määrati vastavad I.Herviseseisundi kindlakstegemiseks vajalikud ekspertiisid. Seega alates maist 2009 kuni maakohtu otsuseni detsembris 2012 kulgenud menetluse aeg on ca 3 aastat ja 7 kuud.

Ringkonnakohus märgib, et EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks jääma oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda. I.H kui süüdistatava olukorra ebakindlus selles, kas ta tunnistatakse süüdi või mitte, kestis alla nelja

aasta, mida ei saa pidada ebamõistlikult pikaks kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades ning

seega puudub kohtukolleegiumi hinnangul alus rääkida ka menetluse mõistliku aja möödumisest KarS § 2742 lg 1 tähenduses.

9. Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi kulude suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks kokku 6 pooltundi. Kaitsja taotleb 115,20 euro hüvitamisest (sealhulgas käibemaks 19,20 eurot). Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja poolt kantud kulud mõistlikud ning need tuleb taotletud suuruses hüvitada. Kuna kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata, jäävad eeltoodud õigusabi kulud KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava I.H kanda.

Maarika Kuusk Tiit Lõhmus Mati Kartau