1-12-8241/30 · Tartu Ringkonnakohus

1-12-8241

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-8241 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi K.U süüdistus KarS § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 28. novembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav K.U kaitsja vandeadvokaat Marina Valge Prokurör ringkonnaprokurör Anneli Hinto Süüdistatav K.U

isikukood: XXX, elukoht: XXX , emakeel: eesti keel, keskharidus, ei tööta, pensionär

karistatus: kriminaalkorras kehtivad karistused puuduvad, väärteokorras karistamata tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 14.02.2012 Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge

RESOLUTSIOON:

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 28. novembri 2012 kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-8241 muutmata ja süüdistatav K.U kaitsja vandeadvokaat Marina Valge apellatsioon rahuldamata.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo

Valge & Uiga kaudu 460 eurot 80 senti (nelisada kuuskümmend eurot ja kaheksakümmend senti), sealhulgas käibemaks 76 eurot 80 senti (seitsekümmend kuus

eurot ja kaheksakümmend senti) vandeadvokaat Marina Valgele tema poolt K.U-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

2 KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 2 alusel välja mõista K.U-lt menetluskulud, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Marina Valge poolt osutatud õigusabi eest 460 eurot 80 senti riigituludesse.

K.U tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank nr 221023778606.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „K.U 1-12- 8241 kohtukulud“. Menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui

menetluskulud pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, pööratakse kohtuotsus menetluskulude osas sundtäitmisele.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 28.11.2012 otsusega tunnistati K.U süüdi KarS § 113 järgi ja karistuseks mõisteti talle 6 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati K.U eelvangistuses viibitud aeg alates 12.02.2012 kuni 14.02.2012 karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

K.U oli kohtu alla antud süüdistatuna KarS § 113 järgi selles, et tema 12.02.2012 ajavahemikul 21.00-21.10 XXX oma elukohas tekkinud tüli käigus lõi ühe korra noaga oma elukaaslast A.T. rindkere keskossa, tekitades rindkere torke-lõikehaava rindkere alumises

kolmandikus keskjoonest vahetult vasakul rinnaku mõõkjätke, südamepauna ja südame vigastusega haavakanali suunaga eest taha alt üles vasakult paremale, mille tagajärjel tekkis

verejooks südamepauna ja äge südameveresoonkonna puudulikkus ning saabus kannatanu surm.

Maakohus, kuulanud ära süüdistatava, tunnistaja L.S. ja kannatanu T.T. ütlused, uurinud

kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki uuritud tõendeid kogumis, jõudis veendumusele, et K.U süü leidis tõendamist.

Karistuse mõistmisel juhindus maakohus KarS §-st 56, arvestades toimepandud kuriteo

raskust, laadi, süüdistatava süüd ja võimalust mõjutada teda hoiduma uute kuritegude toimepanemisest.

K.U käitumises maakohus raskendavaid asjaolusid KarS § 58 järgi ei tuvastanud. Vastutust kergendava asjaoluna arvestas maakohus KarS § 57 lg 1 p 1 järgi K.U poolt kannatanule abi osutamist kunstliku hingamise tegemisega. Arvestades ajalist lähedust teo ja abistava tegevuse vahel, luges kohus selle vahetuks abi andmiseks. Samuti arvestas maakohus KarS § 57 lg 1 p 3 järgi kergendava asjaoluna süüdistatava kahetsust. Veel võttis kohus arvesse, et K.U on isik, kellel puuduvad kehtivad karistused. Tema tegu

oli aga toime pandud alkoholijoobes ning tulenevalt kohtuistungil tuvastatust tarvitas ta

3

alkoholi tihti. Seega, pannes alkoholijoobes toime teise inimese tapmise, pani süüdistatav toime inimühiskonnas enimhukkamõistetava teo. Karistuse määramisel juhindus kohus esmalt

sellest, et karistus peab kandma eripreventiivset eesmärki, s.o mõjutama isikut edaspidi käituma õiguskuulekalt. Teisalt peab karistuse liik ja määr vastama ka ühiskonnas kujunenud arusaamale õigushüve kaitsest. Karistuse määramisel kaalus kohus rikutud õigushüve väärtust

ja olulisust. Maakohus asus seisukohale, et karistus tapmisteo eest saab olla ainult reaalne vangistus ning puuduvad alused jätta vangistus tingimuslikult täitmisele pööramata KarS § 74 järgi. Karistuse määra valikul lähtus maakohus eelpoolkäsitletud kergendavatest ja raskendavatest

asjaoludest ning isiku süü suurusest, mille põhjal leidis, et K.U tuleb karistada KarS § 113 sanktsiooni minimaalmääras ehk kuueaastase vangistusega.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist karistuse mõistmise osas ning uue otsuse tegemist, millega jätta K.U-le

mõistetud vangistus osaliselt täitmisele pööramata. Apellandi seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Apellant leiab, et käesolevas asjas on täidetud kõik tingimused, jätmaks K.U-le mõistetud

vangistus osaliselt täitmisele pööramata. Apellant on seisukohal, et vangistuse reaalne

ärakandmine K.U poolt ei ole otstarbekas ega täida ka oma eesmärke. Pikaajaline

vangistus avaldab K.U-le pigem kahjulikku mõju kui täidab oma eesmärke ja seda eelkõige nende väheste sotsiaalsete kontaktide kadumisega, mis K.U praegu olemas on.

Isik kohaneb pikaajalisel vangistusel passiivse vanglaeluga ning kuue aasta pärast, kui K.U vanglast vabaneb, on ta sellises vanuses (66-aastane), et uuesti oma elu korraldamine käib talle üle jõu. Sellest tulenevalt on apellant seisukohal, et K.U suhtes on võimalik kohaldada karistusena vangistust, kuid jätta see osaliselt täitmisele pööramata.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu 18.01.2013 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel

apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti

seisukohtade esitamiseks aega kuni 25.01.2013. Nimetatud kuupäevaks ringkonnakohtule seisukohti ei esitatud.

Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning K.U kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega, leiab, et maakohtu otsus K.U karistamises KarS § 113 järgi tuleb jätta muutmata.

Maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 4,5 alusel igakülgselt analüüsinud K.U-le KarS § 113 järgi mõistetud karistuse liiki ja määra ning esitanud omapoolsed põhjendused selles osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

Ringkonnakohtu arvates on käesoleva kriminaalasjas lahendamist vajavaks küsimuseks

kuidas sisustada KarS § 73 lg-s 2 ja § 74 lg-s 2 sätestatud võimalust pöörata mõistetud karistust täitmisele ainult osaliselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites asunud seisukohale, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma

4 esmalt karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu isiku poolt toimepandud kuriteole. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus on K.U-le KarS § 113

järgi karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KarS § 56 lg 1 ettenähtud asjaolusid ning nimetatut pole vaidlustanud ka K.U kaitsja.

Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo

eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab kohus järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud ka seisukohta, et KarS §-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo

toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Juhul kui kohus leiab, et KarS §-de 73 lg 1 või 74 lg 1 kohaldamine on otstarbekas, võib seejärel kõne alla tulla nimetatud paragrahvide lõike kaks kohaldamine ja seda siis kui kohus

siiski leiab, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt

distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud.

Siinjuures on riigikohus oma lahendites korduvalt rõhutanud, et KarS §-dest 73 või 74

esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele

ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena).

Eeltoodust tuleneb, et otsustamaks apellatsioonis esitatud taotluse üle, s.o jätta K.U-le mõistetud vangistus osaliselt täitmisel pööramata, tuleb ringkonnakohtul esmalt otsustada, kas K.U poolt toimepandud kuriteo asjaolud ning tema isik evivad koostoimes taolisi erisusi, mis teevad karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et K.U puhul pole tuvastatud asjaolusid,

mis annaksid aluse jätta talle mõistetud vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. K.U on toimepannud raskeima isikuvastase kuriteo, s.o teise isiku tapmise.

Ringkonnakohus leiab, et avalikkuse taluvuspiir isikute suhtes, kes eiravad kaaskodanike õigust elule, on õigustatult madal ja teise isiku tapnud isikule mõistetud karistusel on laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine. Ringkonnakohus leiab, et K.U-le mõistetav karistus peab avalikkusele näitama kaitstava õigushüve, inimelu, kõrget väärtust ja kaitsma õiguskorda kõigi ühiskonnaliikmete huvides. Arvestades asjaolu, et seadusandja on nimetatud kuriteo eest näinud ette karistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani tuleb K.U poolt toimepandud kuritegu hinnata raskeks.

Ringkonnakohtu arvates ei anna ka kuriteo toimepanemise tehiolud alust väiteks nagu oleks

tegemist eriliste asjaoludega. K.U lõi A.T. ut noaga ühel korral rindkeresse ühise alkoholitarvitamise ajal tekkinud tüli käigus.

Karistusest tingimisi vabastamise otsustamiseks peab kohus arvestama ka süüdlase isikut. Ringkonnakohus leiab, et ka K.U isiku puhul ei esine taolisi märkimisväärseid erisusi, mis tingiksid tema karistusest vabastamise.

5 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tarvitas K.U sagedasti alkoholi ja seda koos A.T.

uga. Tunnistaja ütluste kohaselt esines ühise alkoholitarbimise käigus K.U ja A.T. u vahel tülisid, kuid suurt vägivalda need tülid endaga kaasa ei toonud. Ka käesoleva kuriteo pani K.U toime alkoholijoobes olles.

Ringkonnakohtu arvates ei saa taolise erisusena, mis tingiks K.U-le mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele mittepööramise, käsitleda tema vanust. Kuigi K.U on käesoleval

ajal 60 aastane, ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et tal esineks märkimisväärseid terviseprobleeme. K.U ei esine ka psüühilisi kõrvalekaldeid, mis takistaksid tal oma elu korraldada ka pärast karistuse ärakandmist.

Lisaks eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et Riigikohtu

kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-99-06 leidnud, et karistusseadustiku

süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellisest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas KarS § 73 lg-s 3 sätestatuga, enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine üldse kõne alla tulla.

Arvestades aga KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks.

Kuivõrd kohus karistas K.U tema teo eest 6 aastase vangistusega, s.o sanktsiooni alammäära piires, siis välistab juba ülatoodud riigikohtu seisukoht K.U-le KarS §-de 73 lg 1 või 74 lg 1 kohaldamise.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus K.U tingimuslikuks vabastamiseks karistuse kandmisest.

Kuivõrd ringkonnakohus ei pea võimalikuks jätta K.U-le mõistetud karistust

tingimuslikult täitmisele pööramata, siis pole võimalik määrata talle mõistetud karistust ka osalisele täitmisele.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau