DEDeutsch FRFrançais ITItaliano ENEnglish

EE · Tartu Ringkonnakohus

1-11-6758/37

1-11-6758/37 · Tartu Ringkonnakohus

2013-01-31

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

1-11-6758 K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2013, Tartu Kriminaalasja number 1-11-6758 (10260101360) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuistungisekretär Liina Tulit Kriminaalasi Margus Denisjuk ja Erkki Pekkonen süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 18. oktoobri...

1-11-6758

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2013, Tartu Kriminaalasja number 1-11-6758 (10260101360) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuistungisekretär Liina Tulit Kriminaalasi Margus Denisjuk ja Erkki Pekkonen süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 18. oktoobri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Marge Püss Prokurör ringkonnaprokurör Marge Püss Süüdistatav Margus Denisjuk

isikukood: 37508192722, haridus: keskeri, töökoht: XXX OÜ tegevjuht, elukoht: XXX Kaitsja vandeadvokaat Indrek Sirk Süüdistatav Erkki Pekkonen

isikukood: 38006032750, haridus: keskeri, töökoht: XXX OÜ juhiabi, elukoht: XXX kriminaalkorras karistatud 1-l korral Kaitsja advokaat Katrin Johanson Kohtuistungi toimumise aeg 10. jaanuar 2013

RESOLUTSIOON:

Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 2 p 2, 338 p 3, 339 lg 1 p 7 ning 341 lg 2 ja 4 tühistada Tartu Maakohtu 3. oktoobri 2012 kohtuotsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus uue kohtuotsuse tegemiseks.

KrMS § 185 lg 1,2 alusel mõista Eesti Vabariigilt Margus Denisjuki kasuks välja 755.28 eurot valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi hüvitamiseks ning nimetatud summa kanda Margus Denisjuki arveldusarvele.

KrMS § 185 lg 1,2 alusel mõista Eesti Vabariigilt Erkki Pekkoneni kasuks välja 960 eurot valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi hüvitamiseks ning nimetatud summa kanda Erkki Pekkoneni arveldusarvele.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu määruse peale võib KrMS § 384 lg 2 kohaselt esitada määruskaebuse.

Määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve.

Määruskaebus esitatakse KrMS § 387 lg 1 kohaselt 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, Tartu Ringkonnakohtule.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 18.10.2012 otsusega mõisteti Margus Denisjuk ja Erkki Pekkonen neile KarS § 212 lg 1 järgi esitatud süüdistustes õigeks.

Maakohus arutas M. Denisjukile ja E. Pekkonenile KarS § 212 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et nemad, eesmärgiga saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist, kutsusid esile järgmise kindlustusjuhtumi: 17.12.2009 kella 19.00 paiku Elva-Tartu maanteel Elva viadukti ja Waide motelli vahelisel teelõigul sõitis E. Pekkonen enda poolt juhtud sõiduautoga Volvo S80, registreerimisnumbriga XXX , kiirusel suurusjärgus 75 km/h otsa M. Denisjuki juhitud seisvale sõiduautole Chrysler Voyager, registreerimisnumbriga XXX . Eelkirjeldatud viisil esile kutsutud kindlustusjuhtumi kohta esitasid M. Denisjuk ja E. Pekkonen järgmisel päeval, s.o 18.12.2009 kahjuteate kindlustusandjale If P&C Insurance AS, mille alusel oleks pidanud kindlustusselts seoses sõiduki Volvo S80 põhjustatud kahjuga välja maksma hüvitise kogusummas XXX krooni (XXX eurot). Kindlustushüvitise saamise eesmärgil esitasid mõlemad sõidukijuhid kindlustusandjale enda poolt esile kutsutud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigeid andmed kindlustusandja If P&C Insurance AS-ile esitatud kahjuteates 18.12.2009 ja seletuses 22.01.2010. M. Denisjuk ja E. Pekkonen lõid kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse väites, et mõlema liikuva sõiduki kiirus vahetult enne kokkupõrget oli ligikaudu 90 km/h ning kokkupõrke põhjustas objektiivne vajadus vältida ootamatult teele ilmunud takistust ehk otsasõitu teele hüpanud metsloomale. Kokkupõrge tegelikult selliselt ei toimunud, vaid tegemist oli tahtliku kokkupõrke põhjustamisega, eesmärgiga saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist.

Kindlustusjuhtumi esilekutsumise ja juhtumi kohta ebaõigete andmete esitamise tulemusel oleks kindlustusandja pidanud välja maksma sõiduautole Chrysler Voyager tekitatud kahju sõiduki Volvo S80 liikluskindlustuse lepingu alusel vastavalt avariieelsele turuhinnale summas minimaalselt XXX krooni (XXX eurot) ning sõiduautole Volvo S80 tekitatud kahju kaskokindlustuse lepingu alusel vastavalt avariieelsele turuhinnale summas minimaalselt XXX krooni (XXX eurot). Kindlustuskelmuse kahtluse tekkimise tõttu jättis kindlustusandja sõidukite maksumuse sõiduki omanikele välja maksmata.

Maakohus, arutanud kohtuistungil süüdistust ning hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt, on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas, tulenevalt avariisündmuse hilisematele andmete kogumisele, on võimalik, et liiklustehnilisele eksperdile esitatud andmed ei olnud täpsed. Sündmuskohal ei käinud politsei ning avariikoha mõõdistamisi vahetult pärast avariid ei tehtud. Kriminaalasja materjalide põhjal järeldab maakohus, et süüdistavatelt võetud seletused olid puudulikud algmaterjalid ekspertiisi koostamiseks ning teostatud liiklustehnilise ekspertiisi tulemus ei pruukinud olla vastavuses tegelike liiklusõnnetuse asjaoludega. Ekspertiisiakti järeldused aga ongi käesolevas kriminaalasjas süüdistuse aluseks.

Eeltoodu põhjal leiab maakohus, et süüdistatavate süü ei ole tõendatud ning nad tuleb õigeks mõista.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Maakohtu õigeksmõistva otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör M. Püss, kes taotleb otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatavad M. Denisjuk ja E. Pekkonen süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi süüdi. Prokuröri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. Prokurör leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, tuginedes E. Pekkoneni ja M. Denisjuki õigeksmõistmisel suures osas süüdistatavate kohtuistungil antud ütlustele ning jättes andmata hinnangu muudele asjas kogutud tõenditele. Kohtule olid esitatud süüdistatavate seletuskirjad IF kindlustusele. Ekspertiisi teostamiseks esitatud tutvumismaterjal sisaldas E. Pekkoneni kirjutatud kahjuteadet, M. Denisjuki kirjutatud kahjuteadet, koopiaid E. Pekkoneni ja M. Denisjuki seletuskirjadest ning ekspertiisi objektidena avariis osalenud sõiduautosid Chrysler Voyager (reg.nr XXX ) ja Volvo S80 (reg.nr XXX ). Ekspertiisiülesandeks oli teha kindlaks, kas süüdistatavate sõiduautodel esinevad vigastused on tekkinud nende poolt kirjeldatud kokkupõrkel. Kohtuekspert Lembit T. eksperdiarvamuse kohaselt tuleb pidada tehniliselt ebareaalseks olukorda, kus kokkupõrke hetkel olid teineteisele vastu liikuvate sõiduautode Chrysler Voyager ja Volvo S80 liikumiskiirused suurusjärgus 90 km/h. Olukord, kus sõiduauto Volvo pöördus kokkupõrkejärgselt esiosaga Tartu poole ja peatus Elva suunas vaadates poolviltu parempoolsel teepeenral ning sõiduauto Chrysler paiskus pöördudes tagasi ja peatus oma suunavööndi teepeenral esiosaga Rõngu poole, on tehniliselt võimalik juhul, kui sõiduauto Chrysler kokkupõrke hetkel seisis ja sõiduauto Volvo liikumiskiirus kokkupõrke hetkel oli suurusjärgus 75 km/h. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et E. Pekkoneni ja M. Denisjuki seletustes ei ole kategooriliselt väidetud, et enne avariid pidurdada ei jõutud. Seoses sellega peab prokurör vajalikuks kuulata üle kindlustusjuhtumis osalenud E. Pekkonenilt ja M. Denisjukilt seletused võtnud IF kindlustuse uurija Kalev Mõttus, kes saab anda ütlusi seletuse võtmise asjaolude kohta.

Prokurör leiab, et maakohtu seisukohad L.T. koostatud ekspertiisiakti ja asjatundja J.L. selgituste osas ei ole arusaadavad ega jälgitavad. Seejuures ei nõustu prokurör maakohtu arvamusega, et kuna sõidukite avariijärgne asend ei olnud üheselt esitatud, siis ei saanud kiiruse hinnang olla ühene. Prokurör märgib, et M. Denisjuk ja E. Pekkonen on kindlustuse esindajale antud seletustes kirjeldanud sõidukite avariijärgselt asendit ega ole oma seletuste õigsust selles osas kohtus vaidlustanud. Lisaks süüdistatavate ütlustele on sõiduki avariijärgne asend tõendatud tunnistaja I.R. ütlustega. Kõik kolm isikut kinnitasid kohtus sõidukite avariijärgsete asendite põhimõttelist õigsust. Samuti ei jaga prokurör maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saanud sõidukite kiiruse hinnang olla ühene, kuivõrd sõidukite kokkupõrkejärgne asend ei olnud üheselt esitatud. L.T. ütlustest kohtus nähtub, et ekspert enda ja asjatundja järelduste osas summaarse kiiruste vastuolu ei näe. Samamoodi tuleneb ekspertiisist ning asjatundja kirjalikust arvamusest, et summaarse kiiruse osas ollakse samal seisukohal. Kokkupõrkejärgne asend ei mõjuta summaarset kiirust. Ekspertiisi ning asjatundja kirjaliku arvamuse võrdlemisel võib jõuda järeldusele, et summaarne kiirus (ehk autode kiirused liidetuna) on sisuliselt sama ning asend kokkupõrke hetkel on mõlemal juhul praktiliselt sama. L.T. kohtus antud ütluste kohaselt konstrueeriti ekspertiisi puhul tingimused nii, et autode kokkupõrkejärgne asend jäi samamoodi, nagu väitsid E. Pekkonen ja M. Denisjuk. Seega loodi olukord, et autode avariijärgne asend vastaks avariis osalenud juhtide seletustele, mis on ka tavapärane praktika. L.T. leidis, et avariijärgne olukord on võimalik üksnes juhul kui sõiduauto Chrysler kokkupõrke hetkel seisis ja sõiduauto Volvo liikumiskiirus kokkupõrke hetkel oli 75 km/h. Kohtumenetluse käigus selgitas asjatundja J. L. , et ekspertiiside tegemisel võetakse autode asendid, hinnatakse vigastusi ning määratakse kontakti asend. Leitakse vastavus eeldatava kokkupõrke kohaga. Selle alusel määratakse kiirused, mis kontakti alguses olid. Samas pidas J. L. L.T. ekspertiisis kajastatud olukordi võimalikuks, kuid ei jõudnud selliste tulemusteni sõidukite avariijärgsete asendite kohta andmete puudumise tõttu. J.L. ütluste kohaselt kattuvad nende arvamused L. T. kokkupõrke mehhanismi, kokkupõrke asendi ja vigastuse ulatuste hindamise osas. Ekspertide omavahelisest arutelust ilmnes, et nende seisukohtade võimalikud erinevused on põhjustatud vaid avariijärgse asendi arvestamisest või selle arvestamata jätmisest. Kuna kohtumenetluse käigus kinnitasid mõlemad avariis osalenud juhid ning tunnistaja I.R. sisuliselt vaidlusaluseid asendeid, tuleb asendid lugeda defineeritavaks ning kinnitatuks. Hinnates tõendeid kogumis tuleb prokuröri hinnangul asuda seisukohale, et käesoleva juhtumi puhul on tõendatud kindlustusjuhtumi esilekutsumine ja valeandmete esitamine kindlustusandjale.

Vastuväited apellatsioonile

14.12.2012 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus süüdistatava M. Denisjuki kaitsja I. Sirgi seisukohad prokuröri apellatsiooni kohta. Kaitsja leiab, et apellatsioon ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele, põhjendades oma seisukohta järgmiselt. Kaitsja I. Sirk on seisukohal, et prokurör pole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kindlustusjuhtum oli tahtlikult esitle kutsutud. Tegemist oli tavapärase liiklusõnnetusega. Seejuures leiab kaitsja, et maakohtule esitatud süüdistusakt oli puudulik ning selles puudus viide, millist asjaolu millise tõendiga soovitakse tõendada. Prokurör esitas süüdistuse valeandmete esitamises ning tugines seejuures süüdistatavate kirjalikele seletustele. Kui kaitsja juhtis prokuröri tähelepanu sellele, et süüdistusaktis märgitud väiteid ei ole neis kirjalikes seletustest, soovis prokurör üle kuulata seletuse võtnud kindlustusseltsi töötaja. Kaitsja vaidles sellele taotlusele vastu tuginedes KrMS § 2861 lg 2 p-le 2, st tõendi esitamine,

mida ei olnud loetletud süüdistusaktis. Vaatamata sellele, et maakohus motiveeris taotluse rahuldamata jätmist KrMS § 2861 lg 2 p 1 järgi, tuleb siiski anda hinnang prokuröri apellatsioonis uuesti esitatud taotlusele ka kaitsja poolt välja toodud menetlusõiguslikul alusel. Prokuröri süüdistus tugines kirjalikule seletusele, mitte tunnistaja ütlustele. Kohtuistungil ei ilmnenud uusi asjaolusid, kaitsja tugines oma väidetes sellele, et vaatamata prokuröri poolt väidetule, ei sisalda nimetatud seletused prokuröri poolt nimetatud asjaolusid. Sisuliselt soovib prokurör esitada uusi tõendeid, mis peaksid sisaldama ka uut teavet nagu oleks süüdistatavad nende kirjalike seletuste väliselt esitanud mingeid muid ebaõigeid andmeid. Prokurörile oli teada, mis sisaldub seletuses ning sellele tugines prokurör ka süüdistuse esitamisel. Tunnistaja ütlustega ei saa täiendada kirjalikku seletust. Kaitsja osundab ka sellele, et taotletud tunnistaja on selle kindlustusseltsi töötaja, kes soovib vältida kindlustushüvitiste maksmist liiklusõnnetuses kahjustada saanud sõidukite omanikele. Sama kindlustusselts väljastas prokurörile kirja, mille kohaselt M. Denisjuki tööandja ei ole kunagi olnud selle kindlustusseltsi koostööpartner, kuid Respom Auto OÜ viimaste aastate pangakonto väljavõtted kinnitavad, et IF kindlustus on tellinud kümneid liiklusõnnetuses vigastada saanud sõidukite remonte just selles äriühingus. Kaitsja märgib, et valeandmete esitamine peab KarS 212 lg 1 järgi olema toime pandud eesmärgiga saada kindlustushüvitist. Kiiruse kohta on esitanud mõlemad süüdistatavad üldsõnalised andmed, mis ei ole tegelikult väärad. Neid andmeid kinnitavad ka eksperdid. Kaitsja leiab, et isegi kui jaatada kuriteokaebuse esitanud kindlustusseltsi uurija ja prokuröri seisukoha õigsust, siis sõidukiirus ei saanud mõjutada kindlustushüvitise maksmist, kuna süüdistatava juhitud sõiduki kiirus ei mõjuta kindlustusseltsi hüvitamiskohustust. Sõltumata sõidukiirusest on kindlustusseltsil kahju hüvitamise kohustus. Seega teoreetilised ebatäpsused kiirustes ei saanud luua iseseisvat kahju hüvitamise alust. Süüdistusaktist nähtuvalt on ainus tegelikkusele mittevastav teave süüdistatavate poolt olnud sõiduki kiiruse ebaõige deklareerimine vahetult kokkupõrke eel. Süüdistatavad küll eitavad seda, kuid kaitsja peab vajalikuks osundada, et kui süüdistatavad tõepoolest oleks esile kutsunud kindlustusjuhtumi süüdistusaktis kirjeldatud viisil, siis ei oleks kindlustusandja hüvitamiskohustus muutunud sellest, millise kiirusega liiklusõnnetuses osalenud sõidukid kokkupõrkehetkel liikusid. Kindlustusseltsi kohustus hüvitada süüdistatavate juhitud sõidukitele tekitatud kahju tekkis sellest, et E. Pekkonen sõitis vastassuunavööndisse. Kui süüdistatavad tõepoolest tahtlikult kutsusid esile kindlustusjuhtumi, siis pidid nad ka järelikult teadma, et üks sõiduk seisis. Kui süüdistatavad seda teadsid ja oleks sõnaselgelt kindlustusseltsile selgitanud, et üks sõiduk jõudis seisma jääda enne kokkupõrget, siis ei oleks valeandmeid esitatud, kuid liiklusõnnetus oli ikkagi toimunud. Tegelikkuses on M. Denisjuk andnud selgitusi, et vähendas kiirust. Kui kindlustusseltsi töötaja kirjutatud seletuses oleks sisaldunud lause, et M. Denisjuk ei pidurdanud enne kokkupõrget, siis ei oleks ta sellisele seletusele alla kirjutanud. Süüdistusaktist ei nähtu, kuidas väidetavalt ebaõiged andmed kiiruse kohta said mõjutada kindlustushüvitise väljamaksmist. Süüdistus põhineb oletustel ning järeldustel, mis ei baseeru kogutud tõenditel. Loomulikult oli kindlustusseltsil huvi mitte maksta kindlustushüvitisi, kuid kohtueelses menetluses tuleb siiski välja selgitada tegelikud asjaolud, mitte asjaolusid kontrollimata vormistada kuriteokaebus ümber süüdistusaktiks. Kaitsja osundab ka sellele, et ekspertide arvamused on tõendina kasutatavad üksnes osas, mis puudutab sõidukite summaarseid kiirusi. Liiklusõnnetus toimus pimedas, sõidukite asukohti ei fikseeritud. Seetõttu on sõidukite kokkupõrkejärgsed asendid üksnes oletuslikud ning neid ei saa absoluutsena võtta ka üksikute sõidukite kiiruste hindamisel. Summaarne kiirus teatavasti ei sõltu sellest, milline on üksiku liidetava suurus, vaid sellest, milline on nende summa. Ekspert L.T. on andnud ütlusi, et ta ei saa kategooriliselt väita, et üks sõiduk kindlasti seisis.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde ja palus see rahuldada. Kaitsjad vaidlesid apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS §-de 338 p 3 ja 339 lg 1 p 7 alusel tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule KrMS § 341 lg 4 alusel samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.

KrMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1,2 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Samuti peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt jälgitav. Kohtuotsus peab vastama KrMS §-s 312 sätestatud nõuetele, s.t peab sisaldama uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, mis võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Selged ja arusaadavad peavad olema kohtu seisukohad ka materiaalõiguslikes küsimustes.

Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalajas koostatud kohtuotsus eelnimetatud nõuetele ei vasta.

Kohtuotsuse põhistavas osas on maakohus märkinud, et tulenevalt avariisündmuse kohta andmete hilisemast kogumisest, on võimalik liiklustehnilisele eksperdile ebatäpsete andmete esitamine. Võimalust ebatäpsete andmete esitamise kohta põhistab kohus asjaoluga, et sündmuskohal ei käinud politsei ning avariikoha mõõdistamist vahetult pärast avariid ei tehtud.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohtu poolt kasutav tingiv kõneviis (on võimalik) ei anna ringkonnakohtu arvates võimalust maakohtu sellekohast otsustust üheselt mõista. Seda enam, et maakohus pole konkretiseerinud, millised eksperdile esitatud andmed võisid olla ebatäpsed (kas andmed sõidukite kiiruse kohta, sõidukite asendi kohta pärast avariid, vms). Seega ei selgu maakohtu otsusest üheselt, kas liiklustehnilisele eksperdile esitati ebatäpseid andmeid või mitte ja kui esitati, siis milliseid andmeid.

Arusaamatu on kolleegiumile ka maakohtu etteheide, et sündmuskohal ei käinud politsei ning sündmuskohta ei mõõdistatud koheselt pärast avariid. Liiklusseaduse § 169 lg 4 p-de 1-5 kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada kui inimesed ei ole liiklusõnnetuses saanud vigastada; liiklusõnnetuses osalejad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühte meelt; identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõik liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ning kui eelloetletud asjaolud on poolte poolt kirjalikult vormistatud ja see on allkirjastatud. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt jõudsid liiklusõnnetuses osalenud M. Denisjuk ja E. Pekkonen LS § 169 lg 4 p-des 1-4 toodud küsimustes kokkuleppele ning seetõttu puudus neil ka kohustus politseile liiklusõnnetusest teatada.

Seega on maakohtu etteheide, et liiklusõnnetuse sündmuskohal ei viibinud politsei ning ei teostatud seal sündmuskoha mõõdistamist põhjendamatu, sest politseid nimetatud liiklusõnnetusest ei teavitatudki.

Edasiselt loeb maakohus tuvastatuks, et süüdistatavad esitasid kindlustusseltsile IF P ja C Insurance AS kahjuteated ning pärast kahjuteadete esitamist küsitles neid kindlustusseltsi esindaja. Seejärel asub kohus süüdistatavate seletustes kajastamist leidnu pinnalt analüüsima asjaolu, kas süüdistatavad enne avarii toimumist pidurdasid või mitte ning jõuab järeldusele, et mõlemad süüdistatavad enne avariid siiski pidurdasid. Samas jääb arusaamatuks, missuguses puutumuses on sõidukijuhtide pidurdamine või mittepidurdamine süüdistatavatele etteheidetava teo koosseisupärasusega, s.t kuidas süüdistatavate poolne pidurdamine või mittepidurdamine on seotud neile esitatud kelmuse süüdistusega.

Maakohus leiab kohtuotsuses, et liiklustehnilisel ekspertiisil võeti aluseks sõidukite kokkupõrke momendil olevaks kiiruseks 90 km/h, (kiirus, mida nimetasid süüdistatavad oma seletustes), mis võis aga mõjutada ekspertiisitulemusi ning viia ebatäpsetele järeldustele. Kohtuotsusest aga ei selgu, kuidas süüdistatavate poolt nimetatud sõidukite kiirus kokkupõrke momendil ja selle arvestamine ekspertiisi teostamisel, ekspertiisi tulemusi mõjutas või milliste ebatäpsusteni ekspertarvamuses see viis. Maakohtu taoline järeldus on seda enam arusaamatu, et nii liiklustehnika ekspert L.T. kui ka asjatundja J. L. on sisuliselt kategoorilises vormis ja sarnaselt kinnitanud, et liiklusõnnetuses osalenud sõidukid ei liikunud üksteisele vastu 90 km/h kiirusega (summaarne kiirus 180 km/h) ning sõidukite summaarne kiirus kokkupõrke momendil oli 70-80 km/h.

Samas pole kohtuotsusest võimalik aru saada, kas kohus aktsepteerib eksperdi ja asjatundja arvamust summaarse kiiruse kohta kokkupõrke momendil või mitte. Ühtlasi ei nähtu kohtuotsusest, kuidas eksperdi ja asjatundja nimetatud arvamus suhestub M. Denisjukile ja E. Pekkonenile esitatud süüdistusse (lõid kindlustusseltsi esindajatele vale ettekujutuse sõidukiiruse osas).

Ringkonnakohtu arvates puudub maakohtu otsuses aga täielikult liiklustehnika ekspertiisis esitatud ekspertarvamuse ja asjatundja poolt esitatud eksperdiarvamuse võrdlus ja selle analüüs. Maakohus on vaid üldsõnaliselt järeldanud, et arvamuste erinevus on põhjustatud sõidukite avariijärgse asendi arvestamisest või arvestamata jätmisest. Milles aga seisneb eksperdi ja asjatundja arvamuste erinevus, kohtuotsusest ei selgu. Ka ei ole kohtuotsusest võimalik aru saada, kas kohus loeb põhjendatuks ekspertarvamuses kajastatu, asjatundja arvamuse või leiab, et neist kumbagi ei ole võimalik M. Denisjuki ja E. Pekkoneni süüküsimuse otsustamisel kasutada.

Maakohus on kohtuotsuses järeldanud, et süüdistatavatelt võetud seletused olid puudulikud ekspertiisi koostamiseks ning teostatud liiklustehnilise ekspertiisi tulemus ei pruukinud olla vastavuses tegelike liiklusõnnetuse asjaoludega. Taaskord ei nähtu kohtuotsusest, milles seisnes süüdistatavatelt võetud seletuste puudulikkus mis võis tingida liiklustehnilise ekspertiisi tulemuse mittevastavuse liiklusõnnetuse asjaoludega. Kohtuotsusest võib teha vaid oletusliku järelduse, et kohus peab seletuste puudulikkuse all silmas sõidukite asendit pärast toimunud kokkupõrget.

Jättes täielikult analüüsimata M. Denisjuki ja E. Pekkoneni poolt kindlusseltsi esindajale antud seletustes kirjeldatud sõidukite asendid pärast kokkupõrget ning kohtuistungil sõidukite asendite kohta antud ütlused, on kohus vaid leidnud, et süüdistatavad võisid eksida sõidukite asukoha kindlaksmääramisega pärast avariid ning seetõttu on need ebatäpsed. Ringkonnakohus leiab, et taolise oletuslikus vormis esitatu pinnalt pole võimalik järeldada, kas kohus loeb süüdistatavate endi poolt kirjeldatud sõidukite asukohad pärast toimunud kokkupõrget tõendatuks või mitte. Puutumuses sõidukite asukohtadega pärast avariid on maakohus jätnud aga üldse analüüsimata liiklustehnika eksperdi arvamuse, mille kohaselt, juhul kui süüdistatavate poolt juhitud ja kokkupõrkes osalenud sõidukid peatusid süüdistatavate poolt kirjeldatud asendites, siis oli ühe sõiduki kiirus 0-10 km/h ja teise kiirus kokkupõrke hetkel suurusjärgus 75 km/h. Ka ei ole maakohus kohtuotsuses välja toonud üheselt mõistetavat järeldust, kas maakohus nõustub eksperdi nimetatud järeldusega või mitte ning millistele tõenditele tuginedes ta ühe või teise otsustuse teeb.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus süüdistatavatele esitatud süüdistuse tõendamatuses on üldsõnaline ning kohtu mõttekäik siseveendumuse kujunemisel ei ole jälgitav. Maakohtu nimetatud minetused on hinnatavad kohtuotsuses põhjenduste puudumisena, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamine on kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamise aluseks ning apellatsioonikohtul puudub sellisel juhul õigus hakata ise eeltoodud puudusi kõrvaldama, sest KrMS § 339 lg-s 1 sätestatud rikkumiste kõrvaldamine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. KrMS § 341 lg 4 võimaldab juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine puudutab üksnes kohtuotsuse tegemist, saata kriminaalasi maakohtule tühistatavas osas uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus.

Ülaltoodust tulenevalt saadab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu otsuse M. Denisjuki ja E. Pekkoneni õigeksmõistmises samale maakohtu koosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Prokuröri poolt esitatud apellatsioonis taotletakse M. Denisjuki ja E. Pekkoneni süüditunnistamist KarS § 212 lg 1 järgi. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, siis ei pea ringkonnakohus võimalikuks ja vajalikuks peatuda apellatsioonis esitatud väidetel.

M. Denisjuki kaitsja on esitanud taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks 755,28 euro suuruses summas. E. Pekkoneni kaitsja on esitanud taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks 960 euro suuruses summas. KrMS § 185 lg 1,2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõikes 2 nimetatud lahend või kui apellatsiooni on esitanud prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 2 ettenähtud lahendi, s.o tühistab maakohtu otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja uue kohtuotsuse tegemiseks maakohtule ja kuivõrd käesolevas kriminaalasjas on apellatsiooni esitanud prokuratuur, siis tuleb kaitsjate poolt süüdistatavatele osutatud õigusabikulud jätta riigi kanda.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus