1-13-156/10 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-156 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Paavo Randma Mati Kartau Kriminaalasi K.L süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 kokkuleppemenetluses Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 8. jaanuari 2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatava K.L apellatsioon

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 326 lg-st 2 jätta süüdistatava K.L apellatsioon Tartu Maakohtu 8. jaanuari 2013 otsuse peale läbi vaatamata.

Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 08.01.2013 otsusega tunnistati K.L kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ning talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 04.-06.05.2012 karistusaja hulka ja loeti lõplikuks karistuseks 5 kuud ja 27 päeva vangistust. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav K.L, kes leiab, et kuna tema neli

vargust kuuest jäid lõpule viimata, on need valesti kvalifitseeritud vargusteks ja tuleb ümber kvalifitseerida varguse katseks. K.L taotleb kriminaalasja uut läbivaatamist.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus, hinnates süüdimõistetu K.L apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku

läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

2

Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine

võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt

kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba

eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kuivõrd kriminaalasja arutamine kohtus toimus

kokkuleppemenetluses, ei saa KrMS § 318 kohaselt apellatsiooni selle peale esitada, välja

arvatud juhul, kui on tegemist kokkuleppemenetluse sätete rikkumisega või

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. K.L on ringkonnakohtule esitatud lisaselgitustes märkinud, et läbirääkimine prokuröri juures toimus kiiresti ja ta pidi kohe vastama, kas soovib kokkulepet või mitte. Samuti on tal etteheiteid selle osas, et kohus ei rahuldanud tema taotlust ise karistust kandma minna.

Kokkuleppemenetluse kohaldamise üheks eelduseks on prokuratuuri ja kahtlustatava või süüdistatava ning tema kaitsja jõudmine kokkuleppele kuriteo kvalifikatsioonis ja karistuse liigis

ning määras (kuriteoga kahju tekitamisel ka selle kahju laadis ja suuruses). KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud alles siis, kui sellele on alla kirjutanud nii prokurör, süüdistatav kui tema kaitsja. Kohtu tegevus kokkuleppemenetluses ei piirdu pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.-ö

tehnilisele kinnitamisega ja kuigi kokkuleppemenetluses märgitakse süüdimõistva kohtuotsuse

põhiosas vaid see, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi tunnistab ja kokkuleppe sisu, tuleb kohtul eelnevalt tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi Karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida (RKKK 3-1-1-79-05, p 9). Vaatamata

süüdistatava lisaselgitustele, et prokuratuuris anti talle liiga vähe aega kokkuleppega tutvuda, avaldas K.L ka kohtus, et sõlmitud kokkuleppe sisu on talle arusaadav, ta on sellega nõus ja

jääb kokkuleppe juurde. Süüdistatavale oli tagatud kaitseõigus ja vajadusel saanuks ta kaitsja käest küsida vastuseid talle mõistetava karistuse suuruse ja kvalifikatsiooni üle. Süüdistatavale

selgitati kohtuistungi protokolli kohaselt tema õigusi, m.h õigust jätta kokkuleppemenetluse kokkulepe sõlmimata. Samuti on K.L apellatsioonile lisatud selgitustes märkinud, et teda on „eelnevalt palju kordi karistatud ja 6 kuud paistis soodne pakkumine olevat“. Sellest järelduvalt

oli kokkuleppe kinnitamise ajal tegemist süüdistatava vaba tahtega, mida on kinnitanud ka

kaitsja, kes kohtuistungi protokollis kinnitas, et kokkuleppe näol oli tegemist tema kaitsealuse

vaba tahtega, kokkulepe on sõlmitud menetlusnorme järgides ja on igati seaduslik (tlk 86 pöördel).

Puutuvalt süüdistatava etteheidetesse seoses sellega, et ta esitas kohtule taotluse ise karistust kandma minna, nähtub kohtuistungi protokollist, et prokurör ei nõustunud tingimusega, kuna oli

alust arvata, et süüdistatav ei tule kohale, kuivõrd politsei otsis teda kaua taga toime pandud

vargusepisoodide pärast (tlk 86, pöördel). Seega arvestas kohus taotlust lahendades talle teatavaks saanud asjaolusid ja otsustas jätta süüdistatava taotluse rahuldamata. Käesoleval juhul ei tuvastanud ka ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ega ka kokkuleppemenetluse sätete rikkumist. Apellatsioonis ei ole K.L ühtegi rikkumist välja

toonud ja on vaidlustanud vaid kuriteo kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus märgib selles osas järgmist.

3

Kuritegu on karistusseadustiku järgi kvalifitseeritud ebaõigesti siis, kui teo tõendatuks loetud

asjaoludele on antud ebaõige materiaalõiguslik hinnang. Karistusseadustikus on selgelt

väljendatud, et karistatav ei ole mitte ainult lõpuleviidud süütegu, vaid ka süüteoteokatse ehk

vahetult süüteo toimepanemisele suunatud tegu. Kohtuotsuse kohaselt on K.L süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 9 alusel, s.o võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud süstemaatiliselt. Ringkonnakohus, tutvunud

kriminaalasja materjalidega, nõustub kokkuleppes süüdistatavale K.L inkrimineeritavate süütegude kvalifikatsiooniga. Ringkonnakohus selgitab, et lõpuleviidud süütegu hõlmab ka süüteokatse, mistõttu katset süüteo

lõpuleviimisel enam eraldi ei kvalifitseerita, nagu maakohus on käesoleval juhul ka õigesti

teinud. Seega on süüdimõistetu K.L väide asjakohatu ja ei tingi kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse tühistamist. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Maarika Kuusk

Paavo Randma

Mati Kartau