4-12-6815/5 · 4-12-6815/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-6815

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-6815 (2302,12,016834) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi

R.U kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

26.11.2012 otsusele nr 2302,12,016834 R.U

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50

lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune isik: R.U, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON

1. Jätta R.U kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse

juhi politseimajor Oleg Lodeikini 26.11.2012 otsusele nr 2302,12,016834 R.U

karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 26.11.2012 otsus nr 2302,12,016834 R.U karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 3 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul

juhiluba loovutada Maanteeametile.

2 Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 24.01.2013. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 01.02.2013. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 25.02.2013. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 26.02.2013.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 26.11.2012 otsusega nr 2302,12,016834 karistati R.U LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks selles,

et menetlusalune isik 04.11.2012 kell 09.30 Järvevana teel Tallinnas juhtis mootorsõidukit

juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus mitte

väiksem kui 0,35 mg/l, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et joobeseisundi tuvastamine toimus olulise rikkumisega. Vastavalt Politsei- ja Piirivalve seaduse § 724 lg 3 sätetele enne

alkoholijoobe tuvastamist tõendusliku alkomeetriga selgitatakse isikule tema õigusi.

Väärteoasjas on koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll, millest nähtub, et joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikule ei ole selgitatud tema õigusi ning menetlusalune isik ei teadnud, et tal on õigus keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest ning nõuda alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringuga. Kuna tõendi kogumise korda on

oluliselt rikutud, siis on tegemist lubamatu tõendiga. Otsuse kohaselt rikkus menetlusalune

isik LS § 69 sätteid. Kaebuse esitaja rõhutab, et LS § 69 lg 4 p 2 kohaselt alkoholijoobes

olevaks loetakse mootorsõidukijuhti kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, et juhil

olid häiritud reaktsioonid või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid, mistõttu puudub väärteo koosseis. Seetõttu tuleks otsus tühistada ja menetlus lõpetada. Kui kohus kaebusega ei nõustu, siis palutakse otsus tühistada karistuse osas, kuivõrd karistus ei ole proportsionaalne. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü ja seetõttu on menetlejal kohustus lähtuda karistuse liigi ja määra valikul süü suurusest. LS § 69

ja KarS § 424 nähtub, et raskeimaid rikkumisi on ikkagi siis kui alkoholisisaldus väljahingatavas õhus on rohkem kui 0,75 mg/l. Kohtuvälise menetleja üldsõnalised osundused

süüteo ohtlikkusele ei ole piisavad karistuse põhjendamiseks. Käesolevas asjas tuleb arvestada sellega, et alkoholipiirmäär oli ületatud 0,1 mg/l ning alkoholijoove on miinimumi lähedane. Nimetatud asjaolu näitab süü suurust ja kummutab menetleja oletused selle kohta, et juht seab reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste liiklejat elu. Nii LS § 224 lg 3 kui KarS § 50

lg 2 p 1 sätestavad, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena

juhtimise õiguse äravõtmist, kuid see ei ole kohustuslik. Riigikohus on seisukohal, et

juhtimisõiguse äravõtmine on õigustatud kui isik paneb süüteo toime korduvalt. Kaebuse esitajat ei ole varem karistatud joobes juhtimise eest. Kohtuväline menetleja ei ole piisavalt

põhistanud otsuses miks ta peab vajalikuks kohaldada nii põhi- kui ka lisakaristust. Ei ole mingit arusaadavat põhjendust, miks peaks varem karistamata isikule määrama lisakaristuse. Seetõttu on määratud karistus ebaproportsionaalne ning on võimalik määrata leebem karistus.

3

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja lisas, et ei vaidle rikkumise osas. Kui jääb ilma juhtimisõigusest, jääb ilma eluasemest. 10.12.2012 jäi paarimees kahest sõrmest ilma ja

on haiguslehel, nüüd on kõik töötajad tema vastutusel. Hommikuti peab tööl olema, uksed

avama. Tsehhis töö peatub täielikult. Peab töö tõttu linnas ringi sõitma 150 kilomeetrit päevas. Sõbral sündis lapselaps, oli sõbra juures ja rääkisid pikalt juttu kella kaheni. Jõi ära neli pudelit õlut. Hommikul joovet ei tundnud, ei võinud arvata, et jääknähud on. Sõitis tööle Peterburi teele, avas tsehhi ja suundus koju.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et väärteoasjas on tehtud õige otsus, määratud õige ja

proportsionaalne karistus. Puuduvad alused otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Kaebuse esitaja alustas sõitu, sõitis pikalt. Seejuures võis sõitu alustades alkoholikogus organismis olla suurem. Juhtimisõiguse vajalikkus töö jaoks pidi meeles olema ka sõitma asudes.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise

menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, so 800 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Seega on põhikaristus

määratud LS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristus ettenähtud

sanktsiooni alammääras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,40 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus

0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra.

Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,35 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on mõningal määral alla sätestatud rikkumise keskmise määra.

Esitatud kaebuses on asutud seisukohale, et menetlusalusele isikule ei ole selgitatud õigust

keelduda tõendusliku alkomeetriga alkoholijoobe tuvastamisest ja nõuda alkoholijoobe tuvastamist vereproovi uuringutega ning asjaolu, et nimetatud õigus on jäetud tutvustamata, nähtuvat tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist. Kohus asub seisukohale, et kaebuses

esitatud väide ei ole asjakohane. Väärteoasjas leiduvas tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis, mis on koostatud eesti keeles, puudub tõepoolest menetlusaluse isiku allkiri selle kohta, et temale on õigusi eesti keeles tutvustatud. Küll nähtub eelnimetatud protokolli juures asuvast lisalehest, millel on samad õigused märgitud kolmes erinevas keeles, et menetlusalune isik on tutvunud nende õigustega oma emakeeles, so vene keeles, mida menetlusalune isik on

kinnitanud oma allkirjaga. Seetõttu ei nõustu kohus kaebuses esitatud seisukohaga, et tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli tuleks suhtuda kui lubamatusse tõendisse, mis on saadud kontrollile allutatud isiku õigusi rikkudes.

Kaebuses on leitud ka seda, et menetlusaluse isiku osas puuduvad tõendid selle kohta, et

menetlusalusel isikul kui juhil olid häiritud reaktsioonid või muutunud kehalised või

psüühilised funktsioonid LS § 69 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu puudub menetlusaluse isiku käitumises väärteokoosseis. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitaja on segamini ajanud mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis kui KarS § 424 ettenähtud kuriteo koosseisu ja LS §

4 69 lg 5 ettenähtud väärteomenetluse alustamise aluseks olevad tunnused, st lubatud alkoholi piirmäära ületamise, millisel juhul ei tohi juhi ühes liitris väljahingatavas õhus olla alkoholi 0,10 milligrammi või rohkem. LS § 69 lg 5 nõuete rikkumisel alustatakse väärteomenetlust kas LS § 224 lg 1 või lg 2 tunnustel, sõltuvalt lubatud alkoholipiirmäära ületamise ulatusest ning juhul, kui see on vahemikus 0,25 kuni 0,74 mg ühe liitri väljahingatava õhu kohta, on

tegemist LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteoga. Juhul, kui sellise alkoholisisalduse juures

tuvastatakse ka kaebuses märgitud LS § 69 lg 4 p 2 tunnused, on tegemist KarS § 424 ettenähtud kuriteoga. Seega on kaebuses asutud tõendama, et menetlusaluse isiku käitumises

ei ole KarS § 424 ettenähtud kuriteo tunnuseid, millise teo toimepanemise eest ei ole

menetlusalust isikut vaidlustatud otsusega karistatud, kusjuures kohtuvälisel menetlejal

puuduks selleks ka pädevus. Sellised kaebuse esitaja väited annavad tunnistust sellest, et kaebuse esitaja ei tunne liiklusseadust. Sellele sai kohus kinnitust ka kohtuistungil kaebuse esitaja antud selgitustest.

Kaebuses on samuti leitud, et menetlusalusel isikul tuvastatud alkoholijoove on miinimumilähedane ja seetõttu karistus ebaproportsionaalne, kuid KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks süü suurus.

Kohus on sunnitud kaebuse esitaja väitega nõustuma selles osas, et vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Samas peab kohus vajalikuks arvestada ka seda, et karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse ka

muid asjaolusid, so kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS

§ 224 lg 2 mõttes on alla keskmise, kuid seda ei saa mingil juhul nimetada miinimumilähedaseks. See aga omakorda tingiks karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni

keskmise määra lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja

raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud ning selliseid asjaolusid ei tuvastatud ka

kaebemenetluses. Kaebuse esitaja sõnade kohaselt oli kaebuse esitaja eelmisel õhtul

tarvitanud neli õlut. Kui arvestada, et ühe heleda pooleliitrise õlle mõju möödub umbes 2

tunniga ja kell 09.30 järgmisel päeval tuvastati isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,35 mg liitri kohta, siis pidi tarvitatud õlle kogus olema vägagi suur ja iga

isik saab aru, et ta viibib senini juhile keelatud seisundis. Seejuures ei ole tegemist

olukorraga, kus isik ei tea vedelikku juues seda, et selles on alkohol, vaid kaebuse esitaja

tarvitas teadlikult alkoholi. Seega oli ta teadlik alkoholi tarvitamisest ja oodatavast mõjust ning vastavalt liiklusseaduse sätetele peab juht veenduma selles, et ta ei ole juhile keelatud seisundis. Seega on tegemist tahtliku teoga.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest

nähtuvalt puuduvad kaebuse esitajal kehtivad karistused. Sellest võiks teha järelduse, et menetlusalune isik ei ole süstemaatiline õigusrikkuja. Samas ei välistanud see asjaolu raske liiklusalase väärteo toimepanemist. Seega ka pikemaajaline liiklusnõuete rikkumiste vältimine ei olnud asjaoluks, mis suutnuks mõjutada hoiduma väärteo toimepanemisest.

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelmisel õhtul ja organismis alkoholisisalduse kogust arvestades ka ilmselt öösel alkoholi tarvitades täielikult selles, et ta viib ennast seisundisse,

milline on juhile keelatud ja hommikul ei pidanud vajalikuks ennast kontrollida, kas ta on endiselt sellises seisundis või mitte. Menetlusalune isik pidas hoopis vajalikuks asuda sõidukit

juhtima, pidades täiesti tähtsusetuks enda, samuti teiste liiklejate elu ja tervist, samuti

5 võimalikke tagajärgi kinnipidamisel. Kaebuse esitaja selgituste kohaselt ta hommikul joovet ei tundnud ega osanud arvata, et tal on jääknähud. Seega isegi alkoholi tarvitamise järgselt ei

ole kaebuse esitaja võimeline tunnetama alkoholi sisaldust organismis, seega ka tunnetama

temast tulenevat ohtu kui ta asub sellises seisundis sõidukit juhtima. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui isikut karistatakse rangelt ja ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Mis puudutab väidet, et menetlusalusel isikul tuvastatud joove oli miinimumilähedane, so piirmäära on ületatud vaid 0,1 mg võrra, siis kohus peab vajalikuks juhtida kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et see 0,1 mg on ületatud LS § 224 lg 2 sätestatud alumise piirmäära osas, mitte LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära 0,10 kuni 0,24 mg/l osas. Sellest tulenevalt on tegu

kvalifitseeritav LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona ja kohaldada tuleb LS § 224 lg 2 ettenähtud karistuse määrasid, kuid karistuse määr ei saa süü suuruse tõttu olla LS § 224 lg 1

sätestatud karistuse ülemmäär või alla selle, vaid oluliselt rangem. Kohus peab süüteo

toimepanemisel oluliseks seda, et menetlusalune isik ei kavatsenud sõita kuni politseioperatsioonil tegutsenud politseiametnikeni, et lasta ennast kontrollida, vaid oli juba pikemat aega ringi sõitnud, käinud tööl ja suundus juba koju ja sihtkohta jõudmise katkestas politsei sekkumine. Seega oli tahtlus suunatud juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisele. Kohus leiab, et antud juhul tuleb karistuse määramisel lähtuda süü suurusest, mis ei tulene pelgalt tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise ulatusest, vaid isiku tahtlusest selline tegu

toime panna ja üleolevast suhtumisest liiklusohutusse. Seetõttu põhikaristuse määramine

ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses on kohtu arvates just teo ohtlikkusest tulenevalt põhjendatud.

Esitatud kaebuses on tehtud etteheide nii karistuse ebaproportsionaalsusele võrreldes süüga kui ka lisakaristuse põhjendamatule kohaldamisele. Samas nähtub väärteoasja materjalidest, et kohtule kaebuse esitanud isik on kohtuvälisele menetlejale saadetud kirjas avaldanud, et ta on nõus rahatrahviga 800 eurot ning mainitakse lisakaristuse kohaldamist miinimummääras,

so 3 kuuks, taotledes seejuures trahvi tasumise määramist ositi kuue kuu jooksul.

Kohtuistungil ei osanud kaebuse esitaja anda selgitusi politseile esitatud kirja kohta ning arvas, et ta ei ole soovinud lisakaristuse kohaldamist, vaid kohaldamata jätmist. Avalduse sisu kohta aga ei osanud midagi selgitada seetõttu, et ei valda piisavalt eesti keelt. Väärteoasjast nähtuvalt ongi menetlusalust isikut karistatud rahatrahviga 800 euro ulatuses, lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks ning trahv on määratud tasumisele ositi kuue kuu jooksul. Taolise avalduse sisu ja kohtule esitatud kaebus on seega omavahel vastuolus.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et

menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju tema enese ohtlikkusest iseendale ja ühiskonnale, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav,

kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat

leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus

väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuse esitaja viide Riigikohtu lahenditele, mis on tehtud 6 aastat ja 10 aastat tagasi ei ole kohtu arvates kohane, kuivõrd viidatud lahendid on

tehtud kriminaalasjades, kus isikud tunnistati süüdi KarS § 424 ettenähtud kuriteo

toimepanemise eest ning nende lahendite tegemise ajal kehtis varasem liiklusseaduse

redaktsioon ning KarS § 424 sätestatud kuriteokoosseis ei sõltunud joobeastmest, vaid teo korduvusest. Küll on Riigikohus oma hilisemates lahendites leidnud, et kui teatud tüüpi süütegude toimepanemine muutub massiliseks, siis tuleb muuta karistuspoliitikat, raskendades

6

karistuste määrasid ja kohaldades teisi karistuse liike. Arvestades asjaolu, et LS § 224 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest karistatakse aasta jooksul väga paljusid isikuid ja

sellise iseloomuga süütegude osakaal kõigi süütegude lõikes on väga suur ning kasvab, on tegemist massilise seda tüüpi süütegude toimepanemisega ning pelgalt rahaline mõjutamine ei ole senini mõju avaldanud. Seetõttu tuleb kohaldada ka muid mõjutusvahendeid, et sundida juhte õiguskuulekusele.

Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et juhtimisõigus on vajalik seoses tööga ning tema juhtimisõiguse olemasolust sõltub teiste töötajate töö. Kohus leiab, et kaebuse esitanud isiku

juhtimisõiguse saamise ja säilitamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning kõige

elementaarsema nõude, so kainena sõiduki juhtimise nõude vajalikkust tuletatakse meedia vahendusel igapäevaselt meelde. Seega on juhtimisõigusega isik teadlik nii liiklusnõuetest kui

karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki

juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast

sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas

kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli juhtimisõiguse

vajalikkus teada enne vaidlustatud otsuse tegemist ja väärteo toimepanemise ajal, samuti väärteo toimepanemisele eelnenud alkoholi tarvitamise ajal. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab planeerimata väljaminekuid määratava trahvi näol ja piiranguid sõiduki edaspidisel

juhtimisel ning isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste ja tema töökaaslaste olukord tema enese käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Menetlusaluse isiku käitumine liikluses aga näitab seda, et juhtimisõiguse vajalikkus edaspidi

oli muutunud teisejärguliseks. Sellest tulenevalt saab järeldada, et õlle joomine ja sellele järgnevalt juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimine ja sellises seisundis ka tööle minek ja töökohustuste täitmine olid niivõrd olulised, et kaalusid üles kõik juhtimisõiguse vajalikkust

meelde tuletavad asjaolud. Arvestades teo iseloomu ja ohtlikkust, mis tuleneb isiku subjektiivsest suhtumisest teosse ja ükskõiksusest võimalikesse tagajärgedesse nii tema enese

kui ka kõigi teiste tema teele jäävate suhtes, leiab kohus, et selline isik tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise

õiguse äravõtmine 3 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni alammääras ning kohus asub

seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on lähtutud kaebuse esitanud isikul tuvastatud

alkoholipiirmäära ületamise määrast, samuti sellest, et kaebuse esitanud isikut ei ole karistusregistrisse kantud. Vastasel juhul oleks ilmselgelt olnud põhjendatud lisakaristuse määramine oluliselt kõrgemas määras. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud

lisakaristuse määr on põhjendatud ning igasugune alus nii põhi- kui ka lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks põhi- või lisakaristuse osas puudub.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub alus vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik