1-12-4876/26 · Tartu Ringkonnakohus

1-12-4876

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2013, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-4876 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kriminaalasi J.F süüdistuses KarS § 113 – § 25 lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 12. novembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav J.F-i kaitsja vandeadvokaat Otto Preem Prokurör ringkonnaprokurör Milvi Väin Süüdistatav J.F

isikukood: XXX, asukoht: Tartu Vangla, elukoht: XXX

karistatus: kriminaalkorras karistatud 4-l korral, väärteokorras karistatud 14-l korral

tõkend: vahistatud Tartu Maakohtu 21.03.2012 määrusega, kinni peetud 19.03.2012 Kaitsja vandeadvokaat Otto Preem

RESOLUTSIOON:

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 12. novembri 2012 kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-4876 muutmata ja J.F-i kaitsja Otto Preemi apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

2

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 31. jaanuaril 2013 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 1. veebruarist 2013.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 1. veebruarist 2013.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 12.11.2012 otsusega tunnistati J.F süüdi KarS § 113 – § 25 lg 2 järgi ning karistuseks mõisteti 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja hulka ning karistuse kandmise aja algust arvestati alates J.F-i kinnipidamisest 19.03.2012.

Maakohus arutas J.F-ile KarS § 113 – § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistust selles, et ta

17.03.2012 kella 23.54 paiku XXX linnas I.M. elukohas ühise alkoholi tarbimise käigus

tekkinud konflikti ajendil lõi M.L. kolmel korral noaga keha piirkonda, millega tekitas

kannatanule torkehaavad rindkere, ülakõhu vasakpoolsete alumiste roiete ja keskkõhu

piirkonda (kokku 3) parema kopsu vigastusega, parempoolse õhkveririnnaga, maksa, suure

rasviku ja rasvikpauna vigastustega ning verejooksuga kõhuõõnde (ca 2500–3000 ml),

põhjustades eluohtlikud kehavigastused, kuna tegemist on rinnaja kõhuõõnde tungivate haavadega, millega kaasnes massiivne verekaotus. M.L. hospitaliseeriti 18.03.2012 kell 00.24 ja talle teostati operatsioon, mistõttu surm ei saabunud.

Kohtuistungil tunnistas J.F ennast talle esitatud süüdistuses süüdi.

Süüdistatava J.F-i , kannatanu M.L. i ning tunnistajate I.M. ja A.V. ütlustega on

tõendatud, et 17.03.2012 tarvitati koos alkoholi J.F-i vanemate ja I.M. juures. I.M. juures XXX korteris tekkis J.F I. tüli sellepärast, et M.L. jäi jälle ööbima. J.F-i ja I.M. vahelise tüli lõpetamiseks surusid M.L. ja teine Ruslan J.F-i rahunemiseks vastu seina. Seejärel rahunesid kõik maha ja lõbutsesid edasi. Vahepeal astus A.V. J.F-i eest välja ja kakles M.L. iga omavahel. Mõne aja pärast lõi J.F arvuti puruks, seejärel läks ta kööki ja hakkas esemeid loopima. Tunnistaja A.V. i ütluste järgi nägi ta J.F-i käes nuga. A.V. läks Ruslanilt nuga ära võtma, lükates ta põrandale maha. M.L. läks kööki ajal, kui J.F ja A.V. omavahel rüselesid. M.L. i ütluste järgi ta ei näinud J.F-i käes nuga. Ta tundis lööki kõhtu ja nägi särgi alt verd välja pulbitsemas.

Maakohus jõudis tõendite hindamisel järeldusele, et J.F-ile esitatud süüdistus on

tõendatud. Suulistes tõendites olid ebaolulised vastuolud, mis ei tekitanud kahtlusi ütluste usaldusväärsuses. Otseseid suulisi tõendeid toetasid dokumentaalsed tõendid.

Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et J.F-i käitumine tuleb kvalifitseerida

KarS § 115 järgi kui provotseeritud tapmine. Kohtu hinnangul ei nähtunud tunnistajate ütlustest, et M.L. oleks J.F 17.03.2012 solvanud või tema kallal vägivallatsenud. M.L.

i käitumist J.F-i poolt I. M. tüli kiskumise vaigistamiseks ei olnud alust hinnata

vägivallaks. See oli vajalik tegevus vaimselt ja füüsiliselt vägivallatseva J.F-i

3

rahustamiseks. Ka ei olnud M.L. i tegevust tema ja I.M. ühiste laste kasvatamisel ja selle pinnalt suhtlemisel alust hinnata provotseerivaks tegevuseks J.F-i vastu. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et kannatanu ei käitunud viisil, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni ning põhjustas tema kuritegelikku käitumist. Seega ei olnud tegemist KarS § 115 järgi kvalifitseeritava provotseeritud tapmisega.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus arvestas süüdistatava karistust kergendavate asjaoludena KarS § 57 lg 1 p-des 3 ja 6

sätestatud puhtsüdamlikku kahetsust ja kuriteo toimepanemist tugeva hingelise erutuse seisundis. J.F-ile ei meeldinud elukaaslase I.M. head suhted laste isaga. Ta soovis seada

nendele suhetele piirangut ja keelata kannatanu ööbimist I.M. ja laste elukohas. Sel viisil tekitas J.F pingeid enda ja I.M. vahel. Nõudmisi esitas ta suuliselt nõudmiste esitamise

agressiivsuse kasvades. Seejuures pidas ta oluliseks vaid enda isiklikke huve. J.F

nõudis I.M. endaga kaasatulekut ja sellega tema eemaldumist lastest ja nende isast. Oma nõudmiste esitamisel ei olnud J.F-i käitumine õiguspärane. Ta ei püüdnudki olukorda

lahendada õiguspäraselt, näiteks teistelt erapooletutelt isikutelt abi palumisega või eemaldumisega kuni kainenemiseni ja seejärel lahenduse leidmisega. Ta ei võtnud kuulda ka vanemate nõu. Tunnistaja I. P. ütluste järgi tülitsesid Ruslan ja I. sageli. Vanemad rääkisid Ruslanile palju, et jätku I. rahule aga tema ütles, et armastab ja ongi kogu põhjus. J.F-i alkoholi tarvitamine ja tema keelitamine kasvatas temas emotsionaalset pinget. Erutusseisund oli tekkinud pikkamisi ja kulmineerus ka 17.03.2012 mitmeid tunde kestnud sündmuste järel. KarS §-s 58 ettenähtud karistust raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud.

Karistuse eripreventiivsest eesmärgist lähtudes võttis kohus arvesse, et karistusregistri

andmetel on J.F varem neljal korral kriminaalkorras karistatud. Väärteokorras on

J.F karistatud 14-l korral, neist 6-l korral AS § 70 järgi ja 3-l korral avaliku korra

rikkumise eest KarS § 262 järgi. J.F iseloomustavad korduvad väärteokaristused alkoholiseaduse alusel ja avaliku korra rikkumise eest. Tartu Maakohtu 05.02.2009 otsusega karistati J.F KarS § 263 p 3 järgi avaliku korra rikkumise eest, mille ta pani toime alkoholijoobes. Pärast isikutevahelist tüli läks J.F noaga ähvardama kahte isikut ja lubas

neid vigastada. Nimetatud otsusega tuvastatud asjaolud ja arutatava süüdistuse asjaolud korduvad ja iseloomustavad süüdistatava hoiakuid.

Arvestades kahe karistust kergendava asjaoluga ja karistust raskendavate asjaolude

puudumisega, leidis maakohus, et J.F on võimalik mõjutada edaspidi samasuguste kuritegude toimepanemisest hoiduma karistusega sanktsiooni alammääras.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni , kes taotleb otsuse süüdistatava kaitsja

tühistamist J.F-ile mõistetud karistuse osas ning uue otsuse tegemist, millega pöörata süüdistatavale mõistetud 6-aastane vangistus osaliselt täitmisele. Kaitsja märgib, et asjas puudub vaidlus selles, et süüdistatav lõi 17.03.2012 vastastikuse tüli

käigus kolmel korral noaga M.L. it, tekitades eluohtliku tervisekahjustuse. Kaitsja nõustub

kohtuga ka selles, et korduvad noalöögid kõhtu ja rindkeresse viitavad teopildina

tapmiskoosseisule. Seetõttu ei vaidlusta kaitsja teo kvalifitseerimist tapmiskatsena. Samas leiab ta erinevalt maakohtust, et J.F tegutses kannatanut noaga lüües kaudse tahtlusega. Korteris viibinud tunnistajad M.L. i ja J.F-i vahel toimunud kaklust ning selle käigus J.F-i poolt noa kasutamist vahetult ei näinud. Kannatanu M.L. seletas kohtus, et oli raskes

joobes, sündmuse detaile ei mäleta ning tunnetas ainult ühte noalööki kõhtu. J.F

4 selgitas, et M.L. püüdis teda rusikaga lüüa, tema kummardus ja kuna nuga oli käes ning M.L.

liikus tema poole, siis võiski tekitada viimasele noahaava. Nii eeluurimisel kui kohtus tunnistas J.F, et tema mäletab ainult ühte noalööki, mööndes samas, et kuna vigastused esinesid, siis ilmselt põhjustas need tema. See süüdistatava teokirjeldus viitab pigem kaudsele

tahtlusele. Sihitute, juhusliku suunitlusega noalöökide sooritamisel pidi süüdistatav kahtlemata saama aru/möönma, et löökide tagajärjel võib saabuda kannatanu surm, kuid J.F-i

sõnul ta sellist tagajärge ei soovinud. Seda avaldust kinnitab ka tõik, et juba enne tunnistajate tulekut sündmuskohale oli ta ründe lõpetanud, kuigi võimalus tol momendil juba kaitsetut M.L. it jätkuvalt rünnata eksisteeris.

Antud juhul on kohus karistanud J.F 6-aastase vangistusega, s.o sanktsiooni alammäära piires. J.F-i osas esinesid kergendavad asjaolud, s.o puhtsüdamlik kahetsus ja kuriteo toimepanemine tugeva hingelise erutuse seisundis. Kuriteo tingis paljuski kannatanu

käitumine. Süüdistatav tegutses kaitsja arvates kaudse tahtlusega, mistõttu kaitsja leiab, et antud juhul on võimalik kaaluda J.F-i karistuse osas KarS § 73 lg 1, 2 sätete kohaldamist ning mõista isikule osaliselt täitmisele pööratav vangistus. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile

nr 3-1-1-99-06, milles kohus on märkinud, et KarS § 73 lg 2 sätete kohaldamine on

põhimõtteliselt võimalik ka raskete kuritegude puhul, kuid kohaldamise eelduseks on nii kuriteo toimepanemise kui isikut iseloomustavate asjaolude erandlikkus. Antud juhtumil saab

selliste erandlike asjaoludena käsitleda eelkõige seda, et kuritegeliku ründe provotseeris

kannatanu ning süüdistatav sooritas teo sellest provokatsioonist tingitud hingelise erutuse seisundis.

Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad

Ringkonnakohtu 27.12.2012 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel

apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega kuni 11.01.2013.

19.12.2012 registreeriti ringkonnakohtus vastuväited apellatsioonile. ringkonnaprokuröri Prokurör leiab, et kaitsja apellatsioonkaebuses esitatud taotluses ei ole arvestatud J.F-i

varasemat käitumist ja seda, et ka 05.05.2009 kohtuotsuses käsitletud kuriteosündmus on

seotud tema poolt noa kasutamisega tüliküsimuse lahendamisel. Prokurör palub jätta maakohtu otsus muutmata.

Kohtule esitas 09.01.2013 oma seisukohad ka . süüdistatav J.F ise Süüdistatav avaldab lootust, et on olemas võimalus tema teo kvalifitseerimiseks KarS § 115

järgi ning piirdumiseks osalise karistusajaga. Ta leiab, et provokatsioone M.L. i poolt oli piisavalt ja need kestsid pikemat aega ehk sellest ajast, kui I.M. läks temast lahku ja hakkas J.F-iga koos elama. J.F ei takistanud kunagi M.L. il lapsi külastada, kuid soovis, et ta oleks sel ajal kaine. Aga kainena käis M.L. väga harva. Palju kordi on ta käinud öösiti kella 2 või 3 paiku ning kui ust ei ole avatud, on ta hakanud akende peale koputama. Süüdistatav ja I.M. on korduvalt M.L. i pärast tülitsenud. I.M. kartis M.L. it, kuna ta oli teda peksnud. J.F oli korduvalt pidanud neile vahele astuma ning M.L. on teda korduvalt solvanud ja

löönud. Samuti on ta ähvardanud vägivallaga, mistõttu J.F oli tema ööseks jäämise vastu. 17.03.2012 toimus J.F I. M. sõnavahetus ja kui M.L. kuulis, et J.F on tema ööseks jäämise vastu, läks ta J.F-ile kallale. Nad kaklesid alguses köögis ja kakluse ajal külmkapi pealt kukkus maha mikrolaineahi. J.F märgib, et tõukas M.L. i tuppa. Sel ajal võttis ta noa, kuid ei kavatsenud kedagi tappa. Ta tahtis M.L. it hirmutada, et ta teda enam ei

5 puudutaks. Köögi ja ukse vahel tuli talle vastu M.L. , kes nägi J.F-i käes nuga, kuid läks talle ikkagi kallale. Sel hetkel juhtuski nii, et M.L. sai torkehaavad.

J.F ei eita oma süüd, ta ei ole ennast uurimise eest varjanud, kuna teadis, et peab

kandma karistust. Uurimise käigus tunnistas ta end kohe süüdi ning kahetses. Ta lubab, et

vabanemisel hakkab korralikuks seaduskuulekaks kodanikuks ja jätab joomise maha.

Vabaduses oleks ta palju kasulikum, läheks tööle ja maksaks kinni kõik kohtukulud. Ta märgib, et tal on vabaduses alaealine tütar, kellele maksis alimente enne kui ta vangi pandi. J.F palub suhtuda temasse mõistvalt ja mitte karistada rangelt.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

KrMS § 319 lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioon otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib vahistatud süüdistatav või tema

kaitsja esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul.

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tehti Tartu Maakohtu otsus J.F-i kriminaalasjas

teatavaks 12. novembril 2012 ning 16. novembril 2012 on J.F-i kaitsja esitanud apellatsiooniteate.

Vahistatud süüdistatav J.F sai kohtuotsuse tõlke kätte 27. novembril 2012 ning

tulenevalt KrMS § 319 lg-st 3 oli temal ja tema kaitsjal apellatsiooni esitamise viimaseks kuupäevaks 12. detsember 2012.

J.F-i kaitsja on esitanud Tartu Maakohtule apellatsiooni 7. detsembril 2012, s.o tähtaegselt.

J.F on esitanud Tartu Maakohtule omakäelise seletuse 17. detsembril 2012.

Ringkonnakohus leiab, et kuigi J.F-i poolt esitatu on pealkirjastatud seletusena, tuleb

seda vaadelda kui J.F-i poolt esitatud apellatsiooni, milles süüdistatav palub ennast rangelt mitte karistada.

Samas leiab ringkonnakohus, et J.F-i poolt esitatud apellatsioon on esitatud apellatsioonitähtaega rikkudes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on J.F apellatsiooni allkirjastanud 17. detsembril

2012. Sama kuupäeva kannab ümbrik, milles nimetatud apellatsioon saadeti Tartu Maakohtule ning samal kuupäeval on apellatsioon ka Tartu Maakohtus registreeritud. Kuivõrd J.F esitas apellatsiooni 17. detsembril 2012, mitte aga 12. detsembril 2012, mis

oli apellatsiooni esitamise viimaseks kuupäevaks ja kuna J.F pole apellatsiooni esitamise tähtaja ennistamist taotlenud, siis tulenevalt KrMS § 323 lg 2 p 1 tuleb J.F-i apellatsioon jätta läbi vaatamata kui mittetähtaegselt esitatu.

Ülaltoodust tulenevalt kuulub apellatsioonikorras läbi vaatamisele J.F-i kaitsja O. Preemi poolt esitatud apellatsioon.

KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Sama paragrahvi neljandast lõikest tulenevalt ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust nendest piiridest väljuda. Apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (KrMS § 321 lg 2 p 4).

6

Sellest sättest koosmõjus KrMS § 340 lg-ga 1 nähtub, et ringkonnakohus on kriminaalasja

arutamisel ja otsuse tegemisel üldjuhul ning eelkõige seotud apellatsioonis sisalduva taotlusega.

J.F-i kaitsja apellatsioonist nähtuvalt ei vaidlusta ta J.F-i teo kvalifitseerimist

tapmiskatsena. Kaitsja soovib maakohtu otsuse tühistamist J.F-ile mõistetud karistuse osas ning taotleb J.F-ile karistuseks mõistetud 6 aastase vangistuse pööramist, vastavalt KarS § 73 lg-le 1,2, osalisele täitmisele.

Esitatud taotlustest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas J.F-ile karistuse mõistmise aluseks olevaid asjaolusid nende kogumis. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, J.F-i kaitsja apellatsioonis

esitatud väidetega, J.F-i 9. jaanuaril 2013 esitatud selgitustega ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus J.F-i karistamises KarS §-de 25 lg 2 ja 113 järgi tuleb jätta muutmata.

Apellatsioonis ei esitanud süüdistatava J.F-i kaitsja mingeid uusi Tartu Maakohtule

mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt J.F-i karistamise aluseks olevate asjaolude veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt J.F-ile mõistetud karistuse – vangistuse – pööramist osalisele täitmisele.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsuses KrMS § 312 p 4,5 alusel igakülgselt analüüsinud J.F-ile mõistetud karistust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste

põhjendustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata ning piirdub vaid omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonis esitatule vastates.

Ringkonnakohtu arvates on käesoleva kriminaalasja keskne materiaalõiguslik küsimus selles,

kuidas sisustada KarS § 73 lg-s 2 ja § 74 lg-s 2 sätestatud võimalust pöörata mõistetud karistust täitmisele ainult osaliselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites asunud seisukohale, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma esmalt karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu isiku poolt toimepandud kuriteole. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et apellant ei vaidlusta maakohtu poolt mõistetud karistust ja selle kestust, sest vaidluse esemeks käesolevas kriminaalasjas on selle

võimalik osaline täitmisele mittepööramine. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

arvestanud J.F-ile karistuse mõistmisel kõiki süüdistatava karistust kergendavaid

asjaolusid (puhtsüdamlikku kahetsust ja süüteo toimepanemist tugeva hingelise erutuse seisundis). Seega on maakohus ringkonnakohtu arvates maksimaalselt arvestanud tuvastamist

leidnud J.F-i süüd kergendavaid asjaolusid ning teisi karistust mõjutavaid tegureid ja mõistnud süüdistatavale karistuse sanktsiooni minimaalses määras.

Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo

eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab kohus järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Kohtupraktikas on korduvalt väljendatud ka seisukohta, et KarS §-de 73 ja 74 järgi karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Seetõttu peab kohus karistust mõistes muuhulgas kujundama seisukoha, kas kuriteo

7

toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida selliseid erisusi, mis teevad karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Juhul kui kohus leiab, et KarS §-de 73 lg 1 või 74 lg 1 kohaldamine on otstarbekas, võib seejärel kõne alla tulla nimetatud paragrahvide lõike kaks kohaldamine ja seda siis kui kohus

siiski leiab, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt

distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud.

Siinjuures on riigikohus oma lahendites korduvalt rõhutanud, et KarS §-dest 73 või 74

esimestest lõigetest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele

ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena).

Ringkonnakohus leiab, et J.F-i puhul pole tuvastatud asjaolusid, mis annaksid aluse jätta talle mõistetud vangistuse tingimuslikult täitmisele pööramata.

J.F-i tahtlus oli suunatud raskeima isikuvastase teo toimepanemisele, s.o teise isiku

tapmisele ning kannatanu surm jäi saabumata vaid õigeaegse meditsiinilise abi osutamise tõttu. Arvestades asjaolu, et seadusandja on nimetatud kuriteo eest näinud ette karistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani tuleb J.F-i poolt toimepandud kuritegu hinnata raskeks.

Ringkonnakohtu arvates ei anna ka kuriteo toimepanemise tehiolud alust väiteks nagu esineks

kuriteo toimepanemise tehioludes märkimisväärseid erisusi. J.F lõi M.L. it noaga kolmel korral kõhtu ühise alkoholitarvitamise ajal tekkinud tüli käigus. Tüli põhjuseks oli aga J.F-i poolne armukadedus. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga nagu oleks tüli põhjuseks olnud armukadeduse provotseerinud kannatanu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt suhtles M.L. 17. märtsil 2012 oma endise abikaasa ja laste ema I. M. ning ainuüksi asjaolu, et I.M. lubas M.L. il jääda nende korterisse ka ööbima, ei saa vaadelda kui M.L. i poolset provokatsiooni.

Kohus karistas J.F-i tema teo eest 6 aastase vangistusega, s.o sanktsiooni alammääras.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-99-06 leidnud, et

karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud

vangistusest pikem. Sellisest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas KarS § 73 lg-s 3

sätestatuga, enam kui viieks aastaks vangistatute puhul karistuse kandmisest tingimuslik

vabastamine üldse kõne alla tulla. Arvestades aga KarS § 74 lg-s 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks.

Karistusest tingimise vabastamise otsustamiseks peab kohus arvestama ka süüdlase isikut. Ringkonnakohtu arvates väljendab karistusest tingimisi vabastamine eelkõige kohtu usaldust süüdimõistetu suhtes. J.F on varasemalt kriminaalkorras karistatud 4 korda. Viimati karistati teda KarS § 263

p 3 alusel 5. veebruaril 2009 4-kuulise vangistusega kusjuures mõistetud karistus jäeti

tingimuslikult täitmisele pööramata. Varasemate kuritegude eest on J.F kandnud ka reaalset vangistust. Väärteomenetluse korras on J.F-i karistatud 14 korral.

Ülaltoodust nähtub, et J.F on isik, keda on korduvalt karistatud kriminaalja

väärteokorras, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud süütegude toimepanemist.

8

Ringkonnakohtu arvates viitab nimetatu sellele, et J.F ei ole õiguskuulekusele orienteeritud isikuks ning tema usaldamiseks puudub alus. Ringkonnakohtu arvates välistavad ülaltoodud asjaolud J.F-i suhtes KarS § 73 või 74

kohaldamise, sest puuduvad ka teo toimepanijat sellisel määral positiivselt iseloomustavad asjaolud, mis lubaks sellel alusel jätta karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus J.F-i tingimuslikuks vabastamiseks karistuse kandmisest.

Kuivõrd ringkonnakohus ei pea võimalikuks jätta J.F-ile mõistetud karistus

tingimuslikult täitmisele pööramata, siis pole võimalik määrata talle mõistetud karistust ka osalisele täitmisele.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus