1-12-5708/28 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2012.a Tallinn kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-12- 5708 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla Kriminaalasi J.V süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi ning Maria Nikolajeva süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 18.10.2012.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav J.V ja tema kaitsja adv Talvi Vaske Teised apellatsioonimenetluse pooled

Prokurör Evelin Ansip, kaassüüdistatav Maria Nikolajeva, kannatanud E. M ja K. V Süüdistatav J. V

isikukood , Eesti kodanik, elukoht XXX

xxxxxxxxxxxx, ei tööta, varem kriminaalkorras kaheksal korral karistatud, vahi alla alates 22.08.2012.a. RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 18. oktoobri 2012.a otsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata.

Välja mõista J.V-lt riigieelarve tuludesse 57.60 eurot (viiskümmend seitse eurot ja 60 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või

Swedbankis nr 221023778606. selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ( ning nõude liik).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 18.10.2012.a otsusega tunnistati J.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja karistati 6-kuulise vangistusega, KarS § 209 lg 2 p 1 – 25 lg 2 järgi 1 aasta ja 3 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 10 kuud vangistust. Eelvangistuses viibitud 2 päeva arvati karistusaja hulka. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 10.05.2011.a otsusega mõistetud kandmata karistuse (11 kuud ja 20 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 9 kuud ja 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 22.08.2012.a.

2. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Maria Nikolajeva, kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

3. J.V tunnistati KarS § 199 lg 2 p 4 järgi süüdi selles, et ta varem varguse toime pannud isikuna ajavahemikul 28.05 – 10.06.2011.a. varastas Tallinnas Telliskivi 26-7 üürikorterist 4 meetrit vasest veetorusid, dušilifti ja segisti.

KarS § 209 lg 2 p 1 – 25 lg 2 järgi tunnistati ta süüdi selles, et varem kelmuse toime pannud isikuna 15.10.2011.a Tallinnas Kopli 1 Jaama turul Fixation OÜ elektroonikapoes püüdis 38

eurot maksva Nokia mobiiltelefoni, 3-eurose mälukaardi ja 9 eurot maksvate kõrvaklappide eest tasuda 200-eurose suveniirrahaga, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, sest müüja K T

märkas, et kauba eest tasumiseks esitatud rahatähel puudub vesimärk ning rahal on venekeelne kirje „ei ole kasutatav maksevahendina“.

APELLATSIOONIDE SISU

4. J.V taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda õigeksmõistmist KarS § 209 lg 2 p 1 – 25 lg 2 järgi, KarS § 199 lg 2 p 4 järgi enda karistamist üldkasuliku

tööga ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Karistusest palub kantuks lugeda 1 päev s.o 21.08.2012.a. Apellatsiooni põhjendab J.V järgmiselt.

Talle ei väljastatud enne istungi toimumist süüdistusakti, ta polnud kursis süüdistuse täpse sõnastusega. Tal puudus võimalus enne asja arutamist kaitsjaga kaitsetaktikat arutada.

Kelmuse tõestatus on apellandi arvates puudulik. Igasugused tõendid selle kohta, et tal esines tahtlus petta, puuduvad.

Tegemist ei olnud võltsitud maksevahendiga, vaid legaalselt müügil oleva suveniirrahaga. Tõestamist ei ole leidnud väide, et ta oleks vale ettekujutuse tekitamise teel püüdnud kaupa välja petta. Tegemist oli inimliku eksitusega.

Ühiseks arutamiseks oli kokku liidetud tema ja M. Nikolajeva kriminaalasi, kuigi puudus neid

asju ühendav ühine kuriteoepisood. Tegemist oli seetõttu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

Karistuse hulka ei arvatud vahi all viibitud ühte päeva, s.o 21.08.2012.a, mil ta tegelikult kinni peeti.

J.V ei nõustu tsiviilhagiga. Kannatanu on esitanud 10 korda suurema nõudmise võrreldes

tegelikult tekitatud kahjuga. Hagi tõestuseks on esitatud hinnapakkumine, mis ei kajasta

tegelikult tehtud kulutusi. Vargusega tekitatud kahjustustega ei haaku kuidagi kraanikausi

segisti ja kanalisatsioonitorude paigaldamine. Lisaks andis M. Nikolajeva ütlusi, et on hüvitanud E. M süüdistuses nimetatud kahjud – toru eest 19.20, dušilifti eest 38.35 ja segisti eest 28.76 eurot. Kuna tegemist oli seina peale paigaldatud torudega, ei tekitanud ta vargusega

mingeid kahjustusi, millised vajaksid remonti – nt duši aluse remonti, mis ei puutu üldse veetorudesse.

5. J.V kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 209 lg 2 p 1 – 25 lg 2 järgi, kergendada oluliselt karistust ja asendada vangistus üldkasuliku tööga.

Kaitsja osundab, et J.V ennast kelmuses süüdi ei tunnista. Kohus aga jättis J.V

poolt süüdistusele esitatud vastuväited arvestamata. Kohtu järeldused tuginevad oletustele, mitte objektiivsetele tõenditele. J.V kohapeal kinni ei peetud ega kontrollitud kui palju

ja millistes kupüürides tal raha tegelikult kaasas oli. Seetõttu ei saa ka väita, et J.V ütlused usutavad ei ole.

Kaitsja ei nõustu maakohtu otsusega ka osas, millest käsitatakse karistuse mõistmist ja

märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-83-12 kohaselt on ebaõige seisukoht, mille kohaselt

peab kohus vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastanud mingid erandlikud

asjaolud, kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kriminaalkolleegium märkis, et selline järeldus ei tulene kehtivast karistusõigusest, kuna just vangistuse kohaldamine eeldab erandlikke asjaolusid. J.V on kindel elukoht ja ka tööoskused, ta on üldkasulikku tööd nõus tegema. Kohus võinuks arvestada ka seda, et J.V kuriteod on kaotanud aktuaalsuse, kuna need on toime pandud eelmisel aastal ning uusi kuritegusid ta toime pannud ei ole.

6. Apellatsioonidele esitas vastuväited prokurör Evelin Ansip. Prokurör leiab, et apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Maakohus on sündmuse

käigu objektiivselt tuvastanud ja järeldanud, et J.V enda käitumine näitab, et

suveniirraha esitas ta maksmiseks tahtlikult ja teadlikult. Prokurör kinnitab, et süüdistusakt

saadeti prokuratuuri poolt J.V elukohta. Ka ei pea prokurör põhjendatuks J.V etteheidet kriminaalasjade ühendamise kohta, kuivõrd kahtlustus Telliskivi tn korterist torude, dušilifti ja segisti varguses esitati nii M. Nikolajevale kui J.V-le, hiljem M. Nikolajeva suhtes menetlus lõpetati. Tsiviilhagi on põhjendatult rahuldatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalidega ja apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole.

Kohtukolleegium ei nõustu apellantidega selles, nagu puuduksid tõendid J.V süüditunnistamiseks kelmuse katses. Vaidlust ei ole ju selles, et J.V poolt K. Tammele

kui Fixation OÜ kaupluse müüjale esitatud rahatähe näol oli tegemist kõlbmatu

maksevahendiga, suveniirrahaga. Asjaolu, et K. Tamm oma ütlustes nimetatud rahatähest kui

võltsingust räägib, ei oma tähtsust. Tunnistaja ei peagi juriidilistes terminites täpselt orienteeruma. Lähtuda tuleb sellest, et J.V ei süüdistata püüdes kasutada võltsitud rahatähte vaid püüdes maksta kauba eest suveniirrahaga.

J.V väiteid, nagu oleks suveniirraha andmisel müüjale olnud tegemist eksitusega, on maakohus analüüsinud ja leidnud põhjendatult, et tema ütlustele tugineda ei saa, kuivõrd need

ei haaku erapooletu tunnistaja K. Tamme ütlustega ning need pole ka eluliselt usutavad. K.

Tamm kinnitas, et eelnevalt küsis ostja temalt, kas tagasiandmiseks ikka raha on, kuivõrd

tasub kauba eest suure rahatähega. Saanud ostjalt 200-eurose, avastas, et rahatähel pole

vesimärki, see ei kõlba maksevahendiks. K. Tamm ei kinnita, et J.V oleks avaldanud soovi suveniirraha mingi teise rahatähe vastu vahetada, küll aga kinnitab, et J.V püüdis põgeneda. Maakohus on tunnistaja ütlusi arvestades põhjendatult järeldanud, et J.V

püüdis teadlikult kauba eest suveniirrahaga tasuda ning leidnud, et kui J.V oleks tõepoolest kupüürid segi ajanud, tähendanuks see seda, et tal oli peale suveniirraha veel mõni

suur rahatäht, kas 200 või 500-eurone. Maakohus ei pidanud seda eluliselt usutavaks. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ning osundab, et Riigikohtu praktikas on väljendatud

korduvalt seisukohta, mille kohaselt ei saa ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel piirduda

üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega, vaid oluline on hinnata ka

ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-74-05; 3-1-1-61-08;

3-1-1-3-10 jt). Ei ole tõenäoline, et mittetöötaval, varem kaheksal korral valdavalt varavastaste kuritegude eest karistatud isikul on taskus raha 200 või 500-eurostes kupüürides. Kohtukolleegium leiab, et kohtus kontrollitud tõendid annavad selgelt tunnistust sellest, et J.V

esitas müüjale teadvalt käibeks kõlbmatu maksevahendi varalise kasu saamise eesmärgil. KarS § 25 lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost

vahetult alustab süüteo toimepanemist. Siit tuleneb, et süüteokatse on alanud, kui vastavalt

isiku ettekujutusele teost ei jää tema ja reaalse süüteokoosseisule vastava teo vahele enam

ühtegi olulist käitumisakti. Ning vastupidi – kui isikul on süüteokoosseisu elluviimise

alustamiseks vaja veel üht või mitut käitumisakti, on isik oma tegevusega veel üldjuhul mittekaristatavas ettevalmistusstaadiumis. Maakohtus on tuvastamist leidnud, et J.V tegi kõik endast oleneva KarS § 209 lg 2 p 1 koosseisu realiseerimiseks.

Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks J.V apellatsioonis esitatud etteheiteid selle kohta, et kriminaalmenetlusõigust on rikutud tema ja M. Nikolajeva süüdistusasjade ühendamisega

ning sellega, et talle ei ole antud süüdistusakti ega võimaldatud nõu pidada kaitsjaga. Kohtukolleegium märgib, et algselt kahtlustati nii J.V kui M. Nikolajevat Telliskivi 26- 7 korterist vasktorude, dušilifti ja segisti varguses /I kd tl 38-39/. 07.06-2012. määrusega on

aga selles kuriteoepisoodis menetlus M. Nikolajeva suhtes lõpetatud /I kd tl 142/.

Kriminaalasja materjalides puuduvad J.V väiteid kinnitavad viited selle kohta, nagu oleks talle süüdistusakt saatmata jäänud või et tema kaitseõigust oleks rikutud. Kohtuistungil on J.V kinnitanud, et tal mingeid taotlusi ei ole ning et talle on süüdistus arusaadav /I kd tl 183/.

E. Männiksoo poolt esitatud tsiviilhagisse puutuvalt osundab kohtukolleegium esmalt, et Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-1-1- 96-04; 3-1-1-11-07; 3-1-1-60-07).

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on J.V tsiviilhagiga nõustunud, mingeid vastuväiteid ei ole esitanud ka tema kaitsja /I kd tl 183-184/. Kohtukolleegium osundab, et olukorras, kus

süüdistatav on hagiga nõustunud, on teinud maakohus, rahuldades E. Männiksoo hagi,

ainuvõimaliku otsuse ning viitab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-79-09 väljendatud

seisukohale, mille kohaselt juhul, kui süüdistatav ega tema kaitsja tsiviilhagi vastu ei vaidle

ning süüdistatav hagi tunnistab, on see käsitatav tsiviilhagi õigeksvõtuna. TsMS § 440 lg 1

sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi, hagi õigeksvõtt on kohtule siduv. Seega on maakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik.

J.V poolt esitatud väide, mille kohaselt kinnitanud M. Nikolajeva kohtuistungil E.

Männiksoole tekitatud kahju hüvitamist, on eksitav. Kohtuistungi protokollist nähtub, et M. Nikolajeva on rääkinud varastatu tagastamisest kannatanu A. I. Seetõttu ei esitanud A. I. ka süüdistatava vastu nõudmisi /I kd tl 183/.

J.V-le mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Maakohus on lähtunud KarS §-s 56 lg 2 sätestatud nõudest ning põhistanud, miks ei ole võimalik J.V-le rahalist karistust

mõista ning millised asjaolud tingivad talle vangistuse mõistmise, mis tuleb reaalselt ära kanda (lk 8). Kaitsja viitab oma apellatsioonis Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-83-12, milles on

kriminaalkolleegium osundanud, et kehtivast karistusõigusest ei tulene, et vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peab kohus olema tuvastanud mingeid erandlikke asjaolusid,

kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse

asendamiseks ning leiab, et maakohus ei ole eelosundatud põhimõtet järginud.

Kohtukolleegium märgib, et kaitsja arusaam on eksitav. Maakohus ei ole sõnagagi puudutanud erandlike asjaolude puudumist kuritegude tehioludes või J.V isikus. Küll on

aga maakohus KarS § 69 mõttest tulenevalt analüüsinud, kas üldkasuliku töö kohaldamise

formaalsete eelduste kõrval on J.V puhul täidetud ka materiaalsed eeldused st kas J.V on üldkasulikuks tööks sobiv ning leidnud kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult, et

arvestades J.V varasemat käitumist, kohtumenetlusest kõrvalehoidumist ning kindla elukoha puudumist ei ole vangistuse asendamine üldkasuliku tööga võimalik.

J.V poolt esitatud taotlus arvata karistusaja hulka ka 2012.a 21. august, ei ole põhjendatud. Kriminaalasja materjalides puuduvad igasugused viited selle kohta, et J.V

oleks sel päeval kinni peetud olnud. Kinnipidamisprotokolli kohaselt peeti ta kinni Harju Maakohtu 15.08.2012.a määruse alusel 22. augustil 2012.a /I kd tl 166/.

Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju maakohtu 18.10.2012.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

J.V kaitsja adv Talvi Vaske esitas taotluse määrata tema poolt J.V-le apellatsioonimenetluseks ettevalmistamises osutatud õigusabi eest Advokaadibüroole Tibar ja Partnerid makstavaks tasuks 57.60 eurot (sealhulgas 20% käibemaksu).

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi

seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse

punktidest 2, 4, 16 rahuldada. KrMS 185 lg 2 kohaselt jäävad § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi tegemisel kulutused riigi õigusabile süüdistatava kanda.

Malle Preimer Pavel Gontšarov Ivi Kesküla