1-12-5351/15 | Legislator

Vangla); ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega KarS § 121, §120, §199 lg 1, § 136 lg 1 järgi – 1 aasta 5 kuud ja 26 päeva vangistust, millest reaalselt kuulud ärakandmisele 6 kuud (vangitust kandis Tartu Vanglas 18.11.09-18.05.10) ning 11 kuud 26 päeva vangistust tingimisi katseajaga 1 aasta

9 kuud (Harju Maakohtu määrusega 09.02.2011.a.

katseaega pikendatud kuni 14.12.2011); korduvalt

karistatud väärtegude eest; tõkend – vahistamine alates

17.02.2012.a (kahtlustatavana kinni peetud 16.02.2012 ning eelnevalt 02.-04.11.2011)

Kaitsja

määratud korras Marina Leis

2

RESOLUTSIOON

1. Süüdi tunnistada U. KarS § 121 järgi ja karistuseks F

mõista 1 (üks) aasta ja 2 (kaks) kuud vangistust; KarS § 120 järgi 9 (üheksa) kuud

vangistust; KarS § 3312 järgi 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel mõista karistuseks kuritegude kogumi eest 2 (kaks) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust 15.03.2010.a. Tartu Maakohtu

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (11 kuud ja 26 päeva vangistust) võrra ning liitkaristuseks mõista 3 (kolm) aastat 3(kolm) kuud ja 26 päeva vangistust.

Tõkend – vahistamine jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, KarS § 68 lg 1 alusel

arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja

mõistetud vangistuse alguseks lugeda 16.02.2012.a. Sellest karistusest lugeda täiendavalt kantuks veel 3 eelvangistuspäeva (02.-04.11.2011) ning algusega 16.02.2012.a. jääb U. kanda 3 aastat 3 kuud ja 23 päeva vangistust F .

2. Välja mõista U. ilt menetluskulud riigieelarve tuludesse F-

: määratud

kaitsjale makstud tasu (kakssada kolmkümmend) ja süüdimõistva kohtuotsusega 230 eurot

kaasnev

(nelisada kolmkümmend viis) sundraha 435 eurot.

Menetluskulusid on võimalik vabatahtlikult tasuda 12 kuu jooksul, alates kohtuotsuse

jõustumisest, Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB pangas või

arvele 221023778606 Swedbank pangas, märkides viitenumbri 2800049777, selgitusse märkida ka süüdimõistetu nimi ja kriminaalasja number 1-12-5351.

Kui menetluskulud ei ole tähtaegselt tasutud, suunatakse need täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

3. Asitõendid: 3.1. CD-plaatidele salvestatud kõned politseile – jätta kriminaalasja materjalide juurde;

3.2. politsei asitõendite hoiuruumi (Tallinn Rahumäe tee 6) paigutatud kolm kööginuga – hävitada pärast kohtuotsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil otsus on pooletele kättesaadav. Apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist tuleb Harju Maakohtule teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Otsus tervikuna koostatakse vaid pärast appellatsioonteate esitamist ja on kättesaadav kohtu kantseleis 15-ndal päeval pärast teate esitamist ning saadetakse tõlgituna vahistatule.

SÜÜDISTUS

U. rikkus korduvalt talle 22.09.2009 Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja F määrusega tsiviilasjas 2-09-31519 kolmeks aastaks kohaldatud lähenemiskeeldu OP suhtes ja

15.03.2010 Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-10-1957 kolmeks aastaks kohaldatud lähenemiskeeldu VV suhtes alljärgnevalt:

3

Pärast vanglast vabanemist ajavahemikul 18.05.2010 kuni 16.02.2012 ilmus U.

F

korduvalt OP ja VV elukohta aadressil: XXX, loopis kannatanute korteriakendesse kive, viibis maja trepikojas kannatanute korteriukse taga, koputas kannatanute korteriuksele, lõhkus ära ukseluku V. V ja O. P korteris, skandaalitses ja solvas ebatsensuursete sõnade ja

väljenditega V. V ja O. P , kes viibisid samal ajal korteris. Samal ajavahemikul käis U.F

korduvalt O. P töö juures aadressil Tallinn XXX, kus solvas ebatsensuursete sõnadega O. P ja V. V , sealhulgas U. F -01.11.2011 kella 18.30 paiku, tulles O. P ja V. V maja ette aadressil: Tallinn XXX, viskas kive nende korteriakendesse ja nõudis, et O. P õue tuleks;

-02.11.2011 hommikul helistas ta O. P mobiiltelefonile ja tegi ettepaneku kokkusaamiseks, millest O. P keeldus. Seejärel helistas U. O. P sama päeva õhtul ja küsis kannatanu F asukohta. Kannatanu vastas, et ta jalutab V. V oma maja läheduses. Seejärel tuli U. F Pae tänaval jalutava O. P juurde ja hakkas temaga vestlema, vaatamata sellele, et O. P seda ei soovinud ja palus tal lahkuda; -07.12.2011 tuli ta O. P töö juurde XXX, kus viibis ka V. V ning hakkas tema peale karjuma ebatsensuursete sõnadega. Kui O. P ja V. V otsustasid koju minna, järgnes U. neile, F samal ajal jätkuvalt kannatanuid solvates;

-16.02.2012 tuli A. Jaktsenko XXX korteri ukse taha, koputas uksele ja nõudis läbi ukse O. P ukse avamist, samuti karjus solvavaid sõnu V. V aadressil.

Kohtulahenditega kohaldatud lähenemiskeeldude korduva rikkumisega pani U.

F toime KarS § 3312 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

U. , 01.11.2011 kella 18.30 paiku, viibides Tallinnas XXX asuva maja trepikojas, lõi F

V. V t ühe korra rusikaga pähe – kukla piirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ja peapõrutuse.

Oma tahtliku tegevusega pani U. toime teise inimese tervise kahjustamise löömise F

teel, s.o järgi kvalifitseeritava kuriteo KarS § 121 .

U. ajavahemikul 18.05.2010 kuni 16.02.2012 Tallinnas erinevates paikades, F ähvardas V V korduvalt tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta, kuivõrd U. oli varasemalt kasutanud kannatanu V. V suhtes vägivalda, mille eest ta F oli 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-10-1957 süüdi mõistetud.

U. , viibides 15.02.2012 õhtusel ajal Tallinnas XXX asuva maja juures, ähvardas F kannatanu O P tapmisega, millise ähvarduse täideviimist oli kannatanul alust karta, kuivõrd

samal päeval kella 16.00 paiku oli O. P näinud U. jope hõlma all musta värvi F

käepidemega kööginuga. Lisaks sellele oli U. ka varem kasutanud O. P suhtes F füüsilist vägivalda, mille eest oli ta 15.03.2010 Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1- 10-1957 süüdi mõistetud.

Oma tahtliku tegevusega pani U. toime tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega F

ähvardamise kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist s.o järgi KarS § 120 kvalifitseeritava kuriteo.

Poolte seisukohad

Prokurör leidis, et U. -ile süüks arvatud teod on kõik tõendamist leidnud ning tema F

käitumine on õigesti kvalifitseeritud. Karistuseks KarS § 3312

järgi taotles prokurör 8 kuud

4

vangistust, KarS § 121 järgi 1 aasta vangistust ja KarS § 120 järgi 8 kuud vangistust; liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel 1 aasta ja 10 kuud vangistust.

Mõistetavat karistust suurendada eelmise otsuse järgi ärakandmata karistuse – 11 kuu ja 26

päeva vangistuse võrra ning karistuseks KarS § 65 lg 2 alusel taotles prokurör 2 aastat 9 kuud ja 26 päeva vangistust, mille alguseks lugeda 16.02.2012 ja millest veel kantuks lugeda 3 päeva eelvangistust 02.-04.11.2011.a.

Kaitsja arvates on kannatanute ütlused paljasõnalised ega ole kinnitamist leidnud teiste asjas kogutud tõenditega ning ta palus U. õigeks mõista. F

Kaitsja arvates on just kannatanu O. P provotseerinud süüdistatavat rikkuma lähenemiskeeldu, sest pärast U. 6-kuulist vangistust oli just O. P see, kes esimesena F

helistas, kes süüdistaval lasi mingi aja enda juures elada ja kes süüdistatavat ka pidevalt üürikorteris külastas. Kahe inimese suhetesse on pidevalt sekkunud kannatanu V. V . Viimase

löömist trepikojas 01.11.11 ei ole keegi pealt näinud ning tema väited korduvast

ähvardamisest tapmisega on paljasõnalised. Kannatanu võis ütlusi anda vaid selleks, et

U. -ist vabaneda. Süüdistatava näol on tegemist noore tugeva mehega ning sellise isiku F

poolt rusikaga antud hoop kuklasse oleks põhjustanud palju raskemaid tervisekahjustusi kui peapõrutus. Paljasõnaliseks pidas kaitsja ka O. P ütlusi noaga ähvardamisest 15.02.12.a. Alternatiivina nägi kaitsja võimalust U. süüdimõistmisel karistada teda oluliselt F lühema vangistusega kui seda taotles prokurör: liitkaristus mitte üle 2 aasta, mida oleks võimalik asendada üldkasuliku tööga.

Tuvastatud asjaolud ja kohtu järeldused 1.Süüdistus KarS § 3312 järgi. Lähenemiskeelu rikkumine on õigusemõistmisevastane süütegu, kus kaitstavaks õigusehüveks on kohtulahendi täitmine.

Selle kuriteo objektiivse koosseisu moodustab tsiviilkohtumenetluses või kriminaalmenetluses määratud lähenemiskeelu või muu isikuõiguse kaitse abinõu rikkumine. See rikkumine peab olema toime pandud korduvalt ning sellega peab olema põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale.

Tartu Maakohtu 22.09.2009.a määrusest nähtub (tl. 63 - 64), et tsiviilkohtumenetluses

rahuldati OP avaldus ning U. keelati 3 aasta jooksul läheneda O. P , rikkuda tema F füüsilist puutumatust ning mistahes viisil häirida tema rahu (ka telefonikõnede ja kirjadega). Avaldaja suhtes oli U. kuude kaupa tarvitanud nii füüsilist kui vaimset vägivalda. F

Tartu Maakohtu 15.03.2010.a otsusest nähtub (tl. 65 – 69), et lisaks süüdimõistmisele KarS § 121, § 120, § 136 lg 1 järgi, so vägivallategudes, mis olid toime pandud V. V ja O. P suhtes, V. V tapmisega ähvardamises ning O. P seadusliku aluseta vabaduse võtmises, kohaldati U. -ile F

kolmeks aastaks lähenemiskeeldu ka O. P ema – V V suhtes: keelati V.V

lähenemine kõnetamis-kauguseni, temaga igasugune suhtlemine, s.h erinevate sidepidamisvahendite (post, telefon, internet) kaudu.

Et U. rikkus aga korduvalt talle kahe erineva kohtulahendiga seatud keelde, on F tõendamist leidnud kannatanute V. V ja O. P ütlustega.

Süüdistatav ise tunnistas samuti oma süüd lähenemiskeeldude rikkumises, kinnitas, et on

käinud kannatanute ukse taga ebaadekvaatses seisundis, joobeseisundis on neid tülitanud, kriimustanud nende korteri ust, katki teinud jalamati, on käbisid aknasse visanud.

5

V.V ütluste kohaselt kolis ta 2010.a mais koos tütrega Tartust Tallinna, ajal kui U. F

oli vanglas. Kuna tütar (O. P ) tahtis U. -ile mingeid asju tagastada, tuli viimane neile F

pärast vabanemist koju. Seejärel hakkas ta neile sageli nahaalselt sisse trügima. Peksis ust jalaga, kraapis uksele mingi joonistuse, ähvardas teda maha lüüa. Lõikas tükkideks uksemati, toppis lukuauku tikke, viskas kividega aknasse. Mitmel korral helistasid nad politseisse. Kuid politsei ainult rääkis U. -iga ja lasid ta vabaks. Korduvalt on ta U. -ile öelnud, et ära F F

tule lähedale, sul on lähenemiskeeld, kuid sellele on süüdistatav vastanud, et mis tähtsust

sellel paberil ikka on. U. on neid tülitanud kodus, koridoris, tänaval, töö juures; on F kannatanut korduvalt solvanud ja ähvardanud.

01.11.11 oli U. väga purjus ja loopis neile kive köögiaknasse. Kui kannatanu väljus F koridori, oli trepikotta sisse saanud ka U. ning lõi teda rusikaga pähe. Sellest löögist tal F

pea valutas, oli iiveldustunne, pea käis ringi ja tütar kutsus välja kiirabi. Korduvalt on U.F tema ees noaga vehkinud ja lubanud maha lüüa ja kotis prügimäele viia. Viimane kord ähvardas ta neid 15. ja 16.02.2012.a. 15.02.12. ähvardas U. O. P t noaga. Müra ja tütre karjumise peale jooksis koridori ka F

V. V ja nägi süüdistatava paremas käes nuga. U. oli väga purjus ja ropendas. Kuna F naabrinaine väljus oma korterist koeraga, siis U. neile korterisse järgneda ei jõudnud, F

jooksis minema. Järgmisel hommikul oli U. jälle ukse taga ning nõudis ukse avamist, F mistõttu helistas kannatanu uuesti politseisse.

Kannatanu O. P kui süüdistatava endine elukaaslane keeldus kohtus KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel oma ütluste andmisest, mistõttu kohtus avaldati tema eeluurimisel antud ütlused.

O.P ütlustest 07.12.11 nähtub, et pärast U. vanglast vabanemist oli ta koos emaga F

kolinud elama Tallinna. Lähenemiskeeldu eirates hakkas U. sageli nende pool F käima, solvas, nõudis luba nende juures elada; samuti ilmus ta korduvalt O. P töökohta ning

seetõttu on nad emaga korduvalt pöördunud politseisse (lk 10-12). Nendest ütlustest nähtub, et O. P ei soovinud U. -iga suhelda, viimane teab, et tal on lähenemiskeeld, kuid ilmus F nende töö juurde, solvas ka O. P ema.

19.01.12.a. antud ütlustes (tl.16-18) O. P selgitab, et kuna Tartus oli ta U. -iga elanud F kui elukaaslased, olid tema kätte jäänud mõned U. asjad. Et neid asju üle anda, helistas F

ta süüdistatava emalt saadud telefoninumbrile ja sai U. -iga kokku. U. saatis F F

O. P aga koju ja sai teada nende aadressi. Kuna U. väitis, et tahab oma tuttavaga F

sõita Inglismaale tööle, soovis ta O. P raha saada, mida viimane ka andis (16 000 krooni). Inglismaalt naasnuna 2010 aasta lõpus tuli U. nende juurde elama, kuid V. V ajas ta F minema. U. tuli jälle tagasi, koputas uksele, istus trepikojas, väitis, et tal pole kusagil F elada. Kahjutundest lasi ta U. korterisse, kuid ema ajas ta jälle minema. Seejärel aitas ta F U. korteri üürida ja käis tal külas. F

Kui 2010 ja ka 2011.a algul O.P kahjutundest või hirmust U. -iga suhtles ja ta enda F korterisse laskis, siis hiljemalt 2011.a sügisel ei olnud ta enam nõus süüdistatavaga suhtlema,

ei lubanud teda enda korterisse ja on seda oma ütlustes ja pöördumistes politseile ka kinnitanud.

Oma ütlustes 04.11.11 ( tl.23-26) O.P on selgitanud, et tema kätte jäänud asjade

üleandmiseks oli ta nõus U. -ile helistama ja temaga kohtuma vaid seepärast, et U. F F

ema selgitas talle, et Aleksei elab ühe naise juures Tallinnas ega hakka neid enam

häirima. Kui ta oli U. aidanud leida üürikorteri, nende suhted lõppesid, sest A. F

6

Jantsenko jõi, oli agressiivne, mürgeldas, käitus mitteadekvaatselt. Mõnda aega töötas U.F Paldiskis, siis tahtis jälle nende juurde elama tulla, kuid O. P ei nõustunud.

U. jätkas helistamist ja O. P solvamist. Kui viimane enam telefonile ei vastanud, F

hakkas U. sõitma nende maja juurde, istus hoovis. 01.11.2011 viskas süüdistatav F midagi nende akendesse, tahtis rääkida, anus õlleraha. Järgmisel hommikul (02.11.11) helistas

süüdistatav uuesti, tahtis kohtuda, kuid O. P keeldus. Samal õhtul oli süüdistatav koos sõbraga kannatanute maja juures. Majja kannatanud ei sisenenud, jalutasid edasi, sest kartsid, et U. jookseb nende kannul trepikotta. U. koos sõbraga järgnes neile, käes oli tal F F

õllepudel. V. V kartis, et purjus süüdistatav võib teda pudeliga lüüa ning kutsus välja politsei. 01.11.11 sündmusi on O. P täpsemalt kirjeldanud ülekuulamisel 03.11.11 (lk 29 - 31). Pärast

seda, kui U. oli porikamakatega akendesse visanud, kuulis O. P mingit müra ning F

korterisse jooksis tema ema, hoides kuklast kinni. Ema nuttis ja selgitas, et U. oli F teda trepikojas löönud rusikaga pähe. Koridori oli ema läinud seepärast, et kartis, et U.F

aknad katki lööb. U. loopis veel millegagi aknasse ja O. P väljus ning F

bussipeatuses nägi süüdistatavat koos ühe noormehega. U. väitis, et V ei ole ta F

löönud, kurtis, et tal pole kusagil elada, Jõhvi ema juurde ei sõida, tööd ja raha ei ole ning palus raha õlle jaoks. O. P talle raha ei andnud, läks koju. V oli välja kutsunud politsei, kuid bussipeatusest U. enam ei leitud. Kuna emal oli halb, pea valutas, oli iiveldus, kutsus F O. P talle välja kiirabi. Oma ütlustes on kannatanu märkinud ka seda, et U. käitumine F

on häirinud ka majanaabreid: kohale tuleb ta purjuspäi, karjub, peksab vastu uksi, loobib midagi akendesse. Kord lõikas ta kannatanutel uksemati puruks, joonistas uksele ristiga pildi, nad on naabreid palunud, et U. trepikotta ei lastaks. F

Süüdistatavat kohtas O. P oma maja lähedal ka 15.02.12 kella 16 paiku ning U. teatas, F et kuigi V on teinud eelmise aasta lõpus tema kohta politseisse avalduse, siis vanglasse ta ei lähe, pigem sureb (lahkub) ja talle otsa vaadates väitis, et võtab veel ühe inimese kaasa. Samal õhtul kella 20 paiku helistas süüdistatav fonoluku kaudu, soovis rääkida. Trepikoja välisukse juures kannatanu nägi, et U. on kaasas kott pudelitega ja jope all hoidis ta suurt nuga ja F rääkis kohtumisest põrgus. Süüdistatav takistas tal trepikoja ust sulgemast ning O. P jooksis

valjusti karjudes teisele korrusele. U. järgnes talle, kuid kuna vastaskorterist väljus F

naaber koeraga, takistas see süüdistataval kannatanuni jõudmast ning O. P õnnestus

korteriuks sulgeda. Saabunud politseinikud U. enam ümbruskonnast ei leidnud. F

Kannatanu väitis, et ta kardab U. sedavõrd, et ei julge järgmisel päeval tööle minna F (tlk. 33-35).

Kannatanute korteri ukse taha ilmus süüdistatav ka 16.02. hommikul, karjus, tahtis, et talle uks avatakse, mistõttu kutsuti uuesti välja politsei.

Kannatanute kõnede helisalvestused ja nende salvestuste stenogrammid asitõendite vaatlusprotokollides kinnitavad, et U. käitumise tõttu on nad korduvalt politseist abi F palunud, sest nad reaalselt kartsid süüdistatavat, tema ettearvamatut käitumist (lk 44 – 49; 51- 55; 57-60).

Kohus nõustub kaitsjaga selles, et ajal, kui O. P lubas süüdistataval endal külas käia ja

ajutiselt temaga koos elas, pärast ise ka U. erinevates üürikorterites külastas, ei saa F

rääkida O. P suhtes lähenemiskeelu rikkumisest ning süüdistusest tuleb välja jätta väide, et alates vanglast vabanemisest 18.05.10 on U. rikkunud O. P suhtes lähenemiskeeldu. F

Vähemalt alates 2011.a oktoobrist oli süüdistatavale aga selge, et lisaks V. V ka O. P

temaga suhelda ei soovi, teda korterisse ei lase, kuid sellele vaatamata tikkus ta nende

7

elukohta mõlema kannatanu vastuseisust hoolimata. Ta oli teadlik, et mõlema kannatanu

suhtes kehtib lähenemiskeeld, seda olid nad talle ka korduvalt meelde tuletanud, kuid kannatanute tööja elukoha juurde ilmumisega rikkus ta seda keeldu teadlikult.

Süüdistuses toodud konkreetsed faktid 01.novembri, 02.novembri, 07.detsembri 2011 ja

16.veebruari 2012 sündmuste kohta on tõendamist leidnud kannatanute üksikasjalike

ütlustega. Lähenemiskeelu rikkumine oli toime pandud korduvalt. U. sõimas ja F solvas kannatanuid, loopis kive või porikamakaid akendesse, rikkus kannatanute ukseluku. Ta ei ohustanud mitte ainult kannatanute vara, vaid ka nende elu ja tervist ning seda kinnitavad ka kannatanute kõnesalvestused, sest abi saamiseks olid nad sunnitud pöörduma politseisse ja kiirabisse. Korduva lähenemiskeelu rikkumisega, mis ohustas kannatanute vara ja tervist ning põhjustas ohu nende isikute elule, pani U. toime KarS § 331 F 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Süüdistus KarS § 121 järgi (V.V rusikaga pähe löömine 01.11.11) Kehalise väärkohtlemisega rünnatav õigushüve on inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu.

Löömine on inimese keha järsk ühekordne mehaaniline mõjutamine, mis võib tekitada nii tervisekahjustuse kui põhjustada ka füüsilist valu.

Kuigi süüdistatav ise eitas kannatanu V. V rusikaga löömist, talle füüsilise valu ja

peapõrutuse tekitamist ning pidas kannatanu ütlusi väljamõeldiseks, on kohtu arvates tema

süü tõendamist leidnud kannatanu V. V ütlustega (lk 88 - 89), mis on kooskõlas O. P

ütlustega (lk 29 - 31) aga ka kõnesalvestustega politseisse, juhtimiskeskusesse (lk 51 - 61) ning ärakirjaga kiirabikaardist (lk 62).

Nii V.V kui O. P on kinnitanud, et sündmused algasid 01.11.11. sellest, et nende maja juurde

ilmunud süüdistatav hakkas midagi akendesse loopima (kas kivide või porikamakatega). Kartes, et U. lööb aknad katki, väljus V trepikotta. F Et U. lõi teda koridoris pähe, rusikaga kuklasse, on kannatanu rääkinud nii oma tütrele F kui kiirabiarstile.

Kõnesalvestused kinnitavad, et U. käitumise tõttu paluti abi nii politseist kui kiirabist. F Just seetõttu, et emal hakkas halb ja ta tundis iiveldust, on O. P välja kutsunud kiirabi, kes on kannatanul diagnoosinud peapõrutust. Kuigi O. P süüdistatavat koridoris ise ei näinud, oli purjus U. pärast nende maja lähedal F bussipeatuses ning kui politsei kohale saabus, oli ta kadunud.

U. peeti kahtlustatava kinni järgmisel päeval 02.11.11 (lk 72-75) ning ka siis oli ta F alkoholijoobes (lk 76).

Kohtul pole mingit alust arvata, et V. V on U. kohta andnud valeütlusi. Kui F süüdistatav poleks teda trepikojas rünnanud, teda rusikaga pähe löönud, poleks vajadust olnud ka kiirabi välja kutsuda.

Alkoholijoobes süüdistatav ilmselgelt ei suutnud kontrollida oma käitumist ega pruugi ka mäletada, millist kahju ta oma käitumisega kannatanule põhjustas. U. ütlusi selle kohta, F

et V tema peale valetab ja teeb kõik selleks, et ta vangi saata, on paljasõnalised ja antud soovist vabaneda vastutusest toimepandud teo eest.

8

Kannatanut rusikaga kuklasse lüües tekitas U. V. V le nii füüsilist valu kui F tervisekahjustuse peapõrutuse näol ning õigesti on tema käitumine kvalifitseeritud KarS § 121 järgi.

3. Süüdistus KarS § 120 järgi (V korduv ähvardamine tapmisega ja P tapmisega ähvardamine 16.02.12).

Ähvardamisega rünnatav õigushüve on inimese vaimne tervis. Ähvardamisega kahjustatakse kannatanu vaimset heaolu, tekitatakse temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet.

Tähtsust ei oma asjaolu, kas süüdlasel ka tegelikult oli ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Piisab, kui kannatanu seda põhjendatult arvab.

Süüdistatava enda ütluste kohaselt ei ole ta kumbagi kannatanut ähvardanud ning sellekohaseid ütlusi on kannatanud andnud vaid selleks, et ta vangi panna.

Kohtu arvates on aga mõlema kannatanu ähvardamine tõendamist leidnud kannatanute V. V

ja O. P detailsete ütlustega ja kohtul ei ole alust nendes ütlustes kahelda. Erinevalt

süüdistatavast hoiatatakse kannatanuid nii eeluurimisel kui kohtus kriminaalvastutusest teadvalt valeütluste andmise eest.

Süüdistatav on mõlema kannatanu suhtes olnud vägivaldne ka varem ja teda on selle eest

kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 15.03.2010 otsusega. Kannatanutel oli juba seetõttu põhjust karta ähvarduste täideviimist, sest nad teadsid kui ohtlik ja ettearvamatu võib olla joobes U. käitumine. Agressiivseks oli U. muutunud nende suhtes ka 2011.a. F F sügisel, kui teda enam kordagi korterisse sisse ei lastud. Kannatanud tundsid reaalset hirmu purjus U. eest ja see on kinnitust leidnud ka telefonikõnedes politseile (lk 50 -61). F

Kõnesalvestus politseile 15.02.12 ja järgmisel hommikul 16.02.12 (kõnede stenogramm

asitõendi vaatlusprotokollis – lk 44-49) tõendab, et nii V kui P tundsid U. ees F suurt hirmu; arvasid, et ta võib nad ära tappa. Kui V teatab politseile, et süüdistatav

ähvardab, murrab sisse ja ähvardab tapmisega, siis P lisab, et U. on nuga, ta on F psüühiliselt ebanormaalne, tahab noaga neid ära tappa.

Kannatanu O. P ütlusi noaga ähvardamise osas on kohus märkinud otsuses juba süüdistuse esimeses episoodis ja need on kooskõlas kannatanu V. V ütlustega.

V.V kinnitas kohtule, et ka enne 01.11.11 (trepikojas rusikaga kuklasse löömist) on U. F teda ähvardanud tapmisega, on noaga tema ees vehkinud ja lubanud ära tappa, musta koti sees

prügimäele viia, kasutanud väljendit „mine juba kalmistule“, „löön maha“, „tapan ära“.

15.02.12 karjus O koridoris jubeda häälega ning trepikotta minnes nägi ta purjus U. F käes nuga.

Oma äärmiselt negatiivset ja agressiivset suhtumist just kannatanu V suhtes demonstreeris U. ka mitmete hüüete ja repliikidega kohtuistungil. Kohtul oli istungite käigus võimalus F veenduda, kui impulsiivne ja ebastabiilne on süüdistatava käitumine isegi kaines olekus.

Kaitsja ja prokuröri taotlusel määras kohus U.

psüühilise seisundi F

kindlakstegemiseks psühhiaatriaekspertiisi, sest ka kohtusaalis lubas ärritunud U. F kellegi ära tappa või kasvõi pliiatsiga silma peast välja torgata, oli vanglas ennast korduvalt

9

lõikunud, on eelnevalt viibinud statsionaarsel ravil seoses pikema joomasööstuga ning ebaadekvaatse käitumisega.

Ekspertiisiaktis märgitakse, et U. ärritus korduvalt ka vestluses eksperdiga, oli F närvilise ja rahutu olemisega; tema mõtlemine on enesekeskne ja vähese kriitikaga enda

hoiakute ja käitumise suhtes; ta on emotsionaalselt labiilne, kergesti erutuv, võib käituda impulsiivselt.

Psühhiaater-eksperdi arvamuse kohaselt avaldub U. elu jooksul välja kujunenud F

psüühikahäire ebastabiilsele isiksusele omase käitumismustriga, samuti on tal diagnoositud

sõltuvust alkoholist. Talle süüks arvatud tegude toimepanemise ajal oli ta aga võimeline

mõistma oma tegude tähendust ja neid juhtima. Oma psüühilise seisundi poolet on ta ka süüdimõistmise korral võimeline kandma kohtulikku karistust, tema suhtes ei ole põhjendatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine (lk 121 – 126).

Kohus leiab, et tapmisega ähvardamist oli situatsiooni ja U. isikut arvesse võttes F

kannatanutel põhjust pidada reaalseks ähvarduseks ning õigesti on tema käitumine kvalifitseeritud KarS § 120 järgi.

Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud.

Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 sätetest, so karistamise aluseks on isiku süü;

arvesse tuleb võtta karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise huvidest.

U. on toime pannud teise raskusastmega kuriteod, kus seadusandja on ette näinud nii F rahalise karistuse kui vangistuse - KarS § 121 järgi kuni 3 aastat vangistust; §-de 120 ja 3312 järgi kuni 1 aasta vangistust.

Kannatanuks on samad isikud, keda U. on ka varem rünnanud ja mille eest teda F karistati Tartu Maakohtu otsusega. Kuigi kohus andis talle võimaluse reaalselt ära kanda vaid

osa karistust, ei teinud ta sellest võimalusest endale vajalikke järeldusi. Uued kuriteod

samade isikute suhtes pani ta toime katseaja kestel. Uued kuriteod ei ole olnud seega juhuslikud episoodid tema elus.

U. süü suurust iseloomustab asjaolu, et lähenemiskeelu rikkumise ning tapmisega F

ähvardamise pani ta toime kahe isiku suhtes ning ühte kannatanutest ähvardas ta tapmisega

korduvalt. Lähenemiskeelu seadnud kohtumäärust ja –otsust pidas ta vaid tähtsust

mitteomavaks paberiks. U. on näidanud oma käitumisega, et ühiskonnas kehtivad F reeglid ja õiguskord ei ole tema arvates talle täitmiseks.

Kuigi kehaline väärkohtlemine ei tekitanud kannatanule raskeid tagajärgi, pani U. F selle toime isiku suhtes, kes oli pensionieas, temast 40 aastat vanem ega oleks suutnud osutada talle mingit vastupanu.

Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud selles asjas puuduvad.

U. ei pea kohus võimalikuks karistada kergemaliigilise karistusega, s.o. rahalise F karistusega, sest selline karistus ei oleks tema puhul täidetav.

10

Tal puudus vabaduses kindel eluja töökoht ning regulaarseks sissetulekuks oli vaid

invaliidsuspension; tasumata on tal kiirlaen ja laen kannatanule. Rahaline karistus kui kergemaliigiline karistus ei vastaks ka tema tegude ohtlikkusele ega oleks piisav, et mõjutada teda mitte enam toime panema uusi kuritegusid.

U. on varem juba karistatud vangistusega tingimisi kannatanute suhtes F toimepandud vägivallategude eest, vabaduse võtmise eest ja tapmisega ähvardamise eest.

Lisaks neljale päevale eelvangistusele tuli tal reaalselt ära kanda vaid 6 kuud vangistust.

Kriminaalhooldaja järelevalve ei ole pannud teda oma käitumist muutma ega vajalikke järeldusi tegema. Kontrollnõuete rikkumise tõttu pikendati tema katseaega kolme kuu võrra.

Kohus leiab, et U. tuleb karistada reaalse vangistusega, mis tapmisega ähvardamise F ja lähenemiskeelu rikkumise puhul on üle sanktsiooni keskmise määra, so vastavalt 9 kuud ja

8 kuud vangistust ning kehalise väärkohtlemise puhul võib jääda karistus veidi alla sanktsiooni keskmist määra – 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Karistuseks kuritegude kogumi eest KarS § 64 lg 1 alusel mõista 2 aastat ja 4 kuud vangistust.

Selline karistus vastab U. süü suurusele, on vajalik tema mõjutamiseks ning vastab F ka õiguskorra kaitsmise huvidele.

Kuna arutatavad kuriteod on toime pandud katseaja kestel, tuleb täitmisele pöörata eelmise

otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa 11 kuud ja 26 päeva vangistust.

Liitkaristuseks KarS § 65 lg 2 alusel tuleb U. -ile mõista 3 aastat 3 kuud ja 26 päeva F vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata ka eelvangistusaeg, mistõttu algusega 16.02 2012 jääb U. kanda 3 aastat 3 kuud ja 26 päeva vangistust, millest täiendavalt F lugeda kantuks veel 3 päeva eelvangistust 02.-04.11.2011. Seega algusega 16.02.2012.a. jääb U. kanda 3 aastat 3 kuud ja 23 päeva vangistust. F

Tsiviilhagi süüdlase vastu ei ole kannatanud esitanud.

Menetluskulud.

Süüdimõistva otsuse korral tuleb süüdimõistetul KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitada ka

menetluskulud. Menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 3, 4, 5 ja 9 kohaselt on ekspertiisi tegemise kulud, määratud kaitsjale makstav tasu, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopiate tegemise kulud ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Sundraha KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel on teise astme kuritegudes süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära, so 435 eurot.

KrMS § 180 lg 3 alusel, lähtudes süüdimõistetu varanduslikust seisundist, jätab kohus osa

menetluskuludest (psühhiaatrilise ekspertiisi tasu 382,50 eurot; kaitsjale koopiate tegemise

kulu 0,45 eurot ja osa kaitsjale makstavast tasus 230,80 eurot) riigi kanda ning annab

võimaluse menetluskulusid tasuda osade kaupa 12 kuu jooksul otsuse jõustumisest, kuna kõigi menetluskulude ning nende kohene tasumine käib talle ilmselt üle jõu.

Õigusnormid, millest kohus juhindub, on KrMS §-d 175, 179, 180, 306, 311-313.

11 Kohtunik

1-12-5351/15 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text