4-12-6625/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

27.12.2012.a

Kohus

Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Kohtunik

Aime Ivanson

Kaevatav otsus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse 20.11.2012.a otsus väärteoasjas nr 2302,12,016281

Menetlusalune isik Z.G,

isikukood XXX

(kaebuse esitaja) elukoht: XXX

Menetlusaluse isiku kaitsja Vandeadvokaadi abi Tanel Küün

Adovokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene; asukoht: Roosikrantsi tn 2, 10119 Tallinn

Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus (Rahumäe tee 6/1, 11316 Tallinn)

Menetluse liik kaebemenetlus, kirjalik menetlus

LÕPPOSA

Jätta P

olitseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse 20.11.2012.a otsus väärteoasjas nr 2302,12,016281 muutmata ja

Z.G kaebus lisakaristuse tühistamiseks rahuldamata.

Edasikaebe kord

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule menetlusalune isik advokaadi vahendusel või kohtuväline menetleja Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kaudu 30 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kättesaamise päevast, teatades Harju Maakohtule kassatsiooni esitamise soovist eelnevalt 7 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest.

Otsus jõustub, kui seitsme päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest ei ole kohtule teatatud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. Väärteoasi nr.4-12-6625

2

Kaevatava otsuse sisu

Z.G karistati kohtuvälise menetleja 20.11.2012.a. otsusega väärteoajas nr 2302,12,016281 liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 järgi rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel võeti lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus üheks kuuks selle eest, et tema 24.10.2012.a. kell 16:02 Harju maakonnas Kõue vallas Tallinn-Tartu-

Võru-Luhamaa mnt 60. km-l juhtis mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 125+-4 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 31 km/h. Oma tegevusega rikkus Z.G otsuse kohaselt LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid.

Taotlus Kohtule esitatud kaebuses palus Z.G kaitsja tühistada kohtuvälise menetleja otsus osas,

millega Z.G-le määrati lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine üheks

kuuks. Samuti taotles kaitsja jätta menetluskulud kohtuvälise menetleja kanda ning mõista Politseija Piirivalveametilt Z.G kasuks välja Z.G poolt kantud menetluskulud, Politseija Piirivalveameti menetluskulud jätta tema enda kanda. Kaebusest nähtuvalt Z.G kiiruse

ületamist ei vaidlusta, kuid leiab, et määratud karistus ei ole proportsionaalne rikkumise

raskusega ning karistuse tagajärgedega ning väärteoasja otsuses ei ole arvestatud vastulauses esitatud kõikide selgitustega. Kaebuses toodud selgituste kohaselt on juhtimisõiguse olemasolu Z.G-le vajalik igapäevaste töökohustuste täitmiseks, kuna Z.G töötab AS-s N, mis asub XXX, olles nimetatud ettevõtte tegevjuht/juhatuse liige. Z.G ise elab aga Tallinnas aadressil Vabaduse pst 14. Sellest tulenevalt on Z.G sunnitud igapäevaselt sõitma sõidukiga vähemalt

Tallinna ja Koeru aleviku vahel ning täiendavalt on tööülesannetega seonduva kohtumisega

erinevates paikades üle kogu Eesti. Sõiduki juhtimisõiguse olemasolu on nii eluliselt kui töökohast tulenevalt ülioluline.

Lisaks selgitas Z.G asjaolusid, mis tingisid õigusrikkumise toimepanemise ning mida ei

olnud arvestatud väärteoasja otsuses. Nimelt Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 60. kilomeetril on maksimaalne lubatud sõidukiirus suvisel perioodil 90 km/h ning maantee teeolud

on väga head, enne õigusrikkumise toimepanemist juhtis Z.G sõidukit kogu tee lubatud

kiiruse piires. Z.G poolt juhitud sõiduauto jõudis järele haagisega veoautole, mis sõitis vahelduva kiirusega 70 km/h - 80 km/h. Z.G sõitis pikema ajaperioodi vältel nimetatud ca

veoauto taga ning jõudes pikale väga hea nähtavusega sirgele teeosale otsustas Z.G mööduda veokist. Asudes enda eesseisvast veokist möödumiskatsele lubatud piirkiiruse raames avastas Z.G poolel möödasõidul, et vastu tuleb sõiduauto. Eelnevast tulenevalt oligi ohutum

sõidukiirust suurendada möödasõidu lõpuks 121 km/h-ni, mis ka möödasõidu lõpus fikseeriti

patrulli poolt, jõudmaks ohutult tagasi oma sõidusuunda. Kaebuse kohaselt Z.G avaldab toimunu üle siirast kahetsust ning soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses ja esitas omapoolse seisukoha, milles palus kaebus jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning

tühistamata. Kohtuväline menetleja märkis, et lubatud suurimat sõidukiirust ületades võttis Z.G

teadlikult riski ning teatavasti on risk võimalik oht. Mootorsõiduki juht on kohustatud jälgima ja järgima ümbritsevat liikluskeskkonda, sinna alla käib ka liikluskorraldusvahenditest

kinnipidamine. Z.G karistusregistri väljatrükilt nähtub, et menetlusalust isikut on

liiklusalaste väärtegude toimepanemiste eest karistatud viiel korral seoses lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega, neist kolmel juhul käesoleval aastal. Kohtuväline menetleja leiab, et

kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele

liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses

mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et rahatrahv kui ainus karistusliik on end ammendanud, kuna see ei ole

isikule soovitud mõju avaldanud. Kuivõrd kaebuse kohaselt on menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kellel oma igapäevaste toimetuste hõlpsamaks realiseerimiseks on vajadus

3 kasutada mootorsõidukit, siis sellisel juhul peab menetlusalusele isikule olema väga hästi teada,

et liiklusnõuetega vastuollu minek toob kaasa karistuse, mis omakorda võib halvendada tema majanduslikku olukorda ja seada takistusi töökohustuste täitmisel. Olles taolisest riskist teadlik, peab isik ise valima sellise käitumisviisi, et tema majanduslik olukord ei halveneks määratava rahatrahvi ega juhtimisõiguse äravõtmise tõttu.

Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud Z.G kaitsja poolt esitatud kaebusega, kontrollinud väärteoasja materjale ning võtnud aluseks kohtuvälise menetleja seisukoha, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §- le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta Z.G kiiruse ületamist kohtuvälise

menetleja otsuses näidatud ajal ja kohas ning lisaks süü omaksvõtule tõendavad aset leidnud

rikkumist liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ja tunnistaja Neeme Toming ütlused. Nimetatud protokolli kohaselt oli Harjumaal Kõue vallas Tallinn-Tartu-Võru- Luhamaa mnt 60. km suunaga Tallinna poole lubatud suurim kiirus 90 km/h, sõiduk Land Rover

Range Rover reg.märgiga XXX, mida juhtis Z.G, sõitis aga kiirusega 125+-4 km/h.

Kiirust mõõdeti kiirusmõõteseadmega Ultra Lyte. Mõõtevahendi taatlustunnistus nr. TTRSS-

11/00134 tõendab, et mõõteseade oli taadeldud 25.11.2011.a, seadet oli testitud 24.10.2012.a. kell 08:00 ja seade oli töökorras. Seega oli sõiduki Land Rover Range Rover reg.märgiga XXX kiiruse näit õige ning Z.G ületas sõidukiirust mitte vähem kui 31 km/h võrra. Neeme

Toming tunnistajana antud ütlused kattuvad kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis märgituga. Seega on tuvastatud väärteo toimepanemine Z.G poolt ning tema tegevus vastab LS § 227 lg

2 sätestatud väärteo objektiivsetele tunnustele, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamisele 21–40 kilomeetrit tunnis. Arvestades rikkumise kohal kehtestatud

lubatud sõidukiiruse piirmäära ületamise ulatust, samuti menetlusaluse isiku ütlusi, mille

kohaselt ületas piirkiirust eesseisvast veokist möödumiseks, ei ole kahtlust, et subjektiivsete tunnuste poolest on väärtegu toime pandud tahtlikult ja tahtluse liigiks on kavatsetus. Isik seadis endale eesmärgiks möödasõidu lõpetamise vastassuunavööndis lubatud sõidukiirusest kiiremini sõitmise teel ja seda ta ka tegi. Seega tegutses Z.G eesmärgipäraselt. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Samuti on menetlusalusele isikule karistuse määramine toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. LS § 227 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni

100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Sama paragrahvi

lõige 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni.

Vastavalt karistusseadustiku §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada

karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Z.G karistati rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses ehk summas 300 eurot ning lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus üheks kuuks, seega on kohtuväline menetleja karistanud Z.G põhikaristuse osas üle sanktsiooni keskmise määra, lisakaristuse osas aga sanktsiooni

alammääras, karistust kergendava asjaoluna on arvestatud süü tunnistamist, raskendavad

asjaolud puuduvad. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et karistuse kergendamiseks, s.o juhtimisõiguse äravõtmise tühistamiseks, puudub alus. Kohtu hinnangul on lisakaristuse kohaldamine antud juhul igati õigustatud ning kohtuvälise menetleja poolt määratud

karistus vastab Z.G süü suurusele ning on õiguskorra kaitsmise huvisid arvestav.

4

Karistusregistri teatisest nähtuvalt omab Z.G viite kehtivat väärteokaristust, mis kõik on

määratud mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest ning karistusena on kohtuväline menetleja kohaldanud seni üksnes rahatrahvi. Hinnates analoogsete liiklusalaste rikkumiste järjepidevust ja intensiivsust (karistused on määratud ajavahemikul 2010-2012) saab sellest vaid järeldada, et varasematest karistustest ei ole Z.G vajalikke järeldusi teinud ning

turvalise liikluse tagamiseks on lisaks põhikaristusele eripreventiivsel eesmärgil vajalik ka

lühiajaline juhtimisõiguse äravõtmine. Z.G on küll oma rikkumist tunnistanud ja tehtut

siiralt kahetsenud, kuid ainuüksi sellele asjaolule toetudes ei ole lisakaristuse tühistamine põhjendatud. Seda enam, et karistust kergendavat asjaolu on arvestanud karistuse määramisel ka

kohtuväline menetleja ning kohus nõustub kohtuvälises menetluses määratud karistusega. On oluline, et Z.G ka tegelikult tunnetaks oma vastutust liikluses osalejana ning saaks aru oma

teo keelatusest. Rikkudes liikluseeskirju ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja

vastutustundetult, seab menetlusalune isik ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise ning sellekohase käitumise takistamiseks on antud juhul põhjendatud menetlusaluse isiku lühiajaline eemaldamine liiklusest lisakaristuse kohaldamise kaudu.

Kaebuses toodud selgitused, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik seoses tööga, ei saa olla

aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on

igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt

liikluseeskirju, mitte jätkama õigusvastast tegevust lootuses, et rikkumisi kas ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi,

millega teadlikult seab ohtu nii enda kui kaasliiklejate turvalisuse, tuleb tal taluda juhtimisõiguse puudumist ning sellest lähtuvaid mõjusid elukorraldusele. Karistuse eesmärgiks

ongi mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta

sellega ka ühiskonna üldisi õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuna Z.G paneb järjepidevalt toime analoogseid liiklusalaseid rikkumisi, on ilmne, et seni mõistetud karistused rahatrahvide näol ei ole vajalikku mõju avaldanud ning Z.G puhul tuleb talle rikkumiste eest mõistetavaid karistusmäärasid karmistada ning lisaks põhikaristusele kohaldada ka lisakaristust.

Samuti leiab kohus, et kaebuses toodud põhjendused õigusrikkumise toimepanemise asjaolude

kohta, s.o kiiruse ületamise vajalikkus eessõitvast autost möödumiseks, ei ole aluseks

lisakaristuse tühistamiseks. LS § 51 lg 4 sätestab, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või

liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Seega oli Z.G kui mootorsõidukijuhil kohustus

möödasõidul olles ja vastutulevaid sõidukeid nähes täita LS § 51 lg 4 nõuet ja katkestada möödasõit, mitte aga lisada kiirust ja rikkuda sellega LS § 15 lg 1 p. 1 sätestatut.

Eeltoodu alusel jätab kohus kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kaitsja taotluse mõista Politseija Piirivalveametilt Z.G kasuks välja Z.G poolt

kantud menetluskulud jätab kohus rahuldamata, kuna kohtule on selgusetu, milliseid

menetluskulusid on kaebuses silmas peetud. Juhul, kui kaitsja pidas silmas valitud kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasu, siis selle hüvitamiseks puudub alus, kuna V™S § 23

võimaldab nimetatud tasu hüvitada üksnes väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel, mida kohus ei kohaldanud, samuti ei ole kaebusele lisatud ka mitte mingisuguseid kuludokumente.

Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, § 132 p.1.

Kohtunik