1-12-5899/25 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2012.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 20.detsember 2012.a. Kriminaalasja number

1- -5899 12 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Malle Preimer ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kriminaalasi

P.K süüdistuses KarS § 118 lg 1 p.2 järgi

üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 18.oktoober 2012.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava P.K kaitsja adv. Nigul Saar Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav

P.K (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses ) Kaitsja Adv. Nigul Saar RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu otsus 18.oktoobrist 2012.a. P.K suhtes jätt

a muutmata. Esitatud . apellatsioon jätta rahuldamata

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest.

2

Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 18.oktoobri 2012.a. otsusega s P.K üüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 2 järgi ja karistada teda vangistusega 4 (neli) aastat.

KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg, 27.06.-28.06.2011.a., s.o 2

päeva vangistust, karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõista 3 (kolm) aastat 11 (üksteist) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

KarS § 73 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 3 aastat 11 kuud 28 päeva

vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 4 (nelja) aasta

pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 18.10.2012.a.

P.K suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Jätta P.K kaitsja Nigul Saare taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.

KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista P.K lt riigituludesse: -

- sundraha 2,5 palga alammääras – 725 eurot;

- isiku kohtuarstliku ekspertiisi eest 84 eurot

- koopiakulud summas 0,45 eurot.

T. K-i poolt esitatud tsiviilhagi rahuldada osaliselt ning VÕS § 1043 alusel mõista

P.K lt välja T - . K. kasuks 6000 (kuus tuhat) eurot, mis kanda T. K-i arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX Swedbank.

P.K mõisteti süüdi selles, et tema 20.06.2011.a. ajavahemikus kell 22:31 kuni

23:00, Tallinnas, Viljandi mnt läheduses, eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas, lõi

korduvalt metalltoruga T. K-i parema käe ja vasaku käe küünarvarre piirkonda nii tugevalt, et kannatanu mõlema küünarvarre luud purunesid. Sellise tegevusega tekitas

P.K kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi

– mõlema küünarluu lahtised killulised murrud, mis on raske kehaline haigus, kestusega üle 4 kuu.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

3

Süüdistatava kaitsja adv. N.Saar taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse

tühistamist oma kaitsealuse süüdimõistmise ja karistamises. Tsiviilhagi osalist

rahuldamist maakohtu poolt apellatsioonis ei vaidlustata. Uue otsusega palub kaitsja P.K õigeks mõista ja hüvitada süüdistatavale lepingulise kaitsja kulud.

Kohtuotsuse tühistamise aluseks apellatsiooni korras on apellatsioonis nimetatud KrMS

§ 339 lg1 p7 ja lg.2 isikulise tõendi hindamise põhimõtete rikkumine ja kohtuotsuse

põhistamise nõude rikkumine. Normiliselt on kohus rikkunud ka PS § 22 ja KrMS § 7 tulenevat süütuse presumptsiooni.

Kaitsja argumendid kohtuotsuse tühistamiseks apellatsiooni korras on järgmised

.

Süüdistuse sisuks oleva teo tõendatuse aspektist on oluline tuvastada, kas süüdistuses

näidatud ajal ja kohas oli P.K hädakaitseseisundis või mitte, sest oma esimestest

ütlustest alates on süüdistatav väitnud hädakaitset tema vastu suunatud ründe tõrjumiseks. Selleks peab tuvastamist leidma kannatanu T. K. poolt vahetu olemasolev

või eesseisev õigusvastane rünne individuaalsele õigushüvele (elu, tervis, omand,

vabadus) ning süüdistatava õigustatud kaitsetegevus selle vastu. Kaitsja esitab apellatsioonis süüdistatava ja kannatanu seisukohad toimunud sündmuse kohta.

Apellandi arvates on kohus alusetult kõrvale jätnud tõendi, selleks esitatud põhistused ei ole loogiliselt arusaadavad ja on omavahel vastuolus. Eelpool loetletud kohtu uuritud tõendite loetelust on kohus kõrvale jätnud olulise tõendi,

süüdistatav ütlused, a kusjuures see

kõrvale jätmine ei ole õiguslikult põhjendatud.

Eraldi käsitleb kaitsja tõendit, milleks oli ütluste seostamise olustikuga protokoll koos videosalvestisega. Esiteks märgib kaitsja, et süüdistava ütluste kõrvale jätmiseks puudus kohtul igasugune õiglase menetluse põhimõtetest tulenev alus. Kohus on otsuse lk. 5 pöördel esitanud seisukoha, et kohtus süüdistatav antud ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu neid tõendina ei arvestata.

Kohus leidis, et ütlused kohtus on ebausaldusväärsed esiteks vastuolu tõttu teiste kogutud ja uuritud tõenditega ning teiseks need ei ole ka sisult eluliselt usutavad.

Kohus on kõrvutanud süüdistatav ütlusi kohtus ning tema ütlusi seostamisel olustikuga a (videosalvestis) ning teinud järelduse, et ütlused kohtus ei ole usaldusväärsed. Samas

on kohus võtnud süüdimõistmise aluseks süüdistatava ütlused, millised ta andis olustikuga seostamisel ja millised olid talletatud ka videosalvestisel. (vt kohtuotsuse lk.9 alt eelviimane lõik algusega „seega leiab kohus,, et süüdistatav süü…“).

Riigikohus on oma otsuses asjas 3-1-1- - 15 12 (p.22 ja 23.) analüüsinud süüdistava ütluste usaldusväärsuse hindamist ning asunud seisukohale, et keeld eelistada kohtus

ja kohtueelses menetluses ütluste seostamisel olustikuga räägitu vastuolu korral

kohtueelsel menetlusel ütluste seostamisel olustikuga raames öeldut ei välista kogu ütluste seostamisel olustikuga protokollis märgitu lubatavust tõendina.

Eelöeldu kehtib juhul, kui ütlused kohtus ja kohtueelse menetluse toimingu protokollis on sisu poolest vastuolulised. Käesolevas asjas on kohus leidnud, et süüdistatava ütlused kohtus on samaaegselt nii vastuolus teiste uuritud tõenditega kui ka eluliselt ebausutavad sisu poolest.

4

Kaitse leiab, et sellisel juhul tuleb kas süüdistatava ütlused üleüldse kõrvale jätta ning ütluste seostamine olustikuga (protokoll ja salvestis) tõendite hulgast arvestamata jätta, või kui kohus ise on eksinud ja pidanud ütlusi põhjendamatult ebausaldusväärseteks või

vastuolus olevaiks, siis arvestama tõendina süüdistatava ütlusi kohtus.

Kaitsja jääb oma seisukohale kindlaks, et süüdistatava ütluste seostamisel olustikuga oli

põhjendamatult rikutud tema ütluste sisu vaba kujunemise põhimõte. Isik olles küll kriminaalmenetluse tähenduses kinni peetud kahtlustatavana peab saama oma ütlused anda ilma vähimagi sunnita või ütluste sisu moonutavate kõrvalteguriteta.

Ütluste seostamisel olustikuga protokolli p. 5 kohaselt on P.K le enne -

menetlustoimingut selgitatud tema õigusi ja kohustusi ning nende sisu. Protokolli p.2

kohaselt osales lisaks menetleja S.Jaksmanile veel 4 menetlusametnikku, so kokku 5 menetlusametnikku.

Kaitsja leiab, et menetleja ja 4 saatva politseiametniku puhul on tegemist ülekaaluka

jõuga menetlejate kasuks, mis peaks tagama nii kahtlustatava pakkumineku kui kallaletungi.

Isegi, kui eeldada, et kahtlustatavale tegelikkuses enne menetlustoimingut tõepoolest selgitati tema õigusi ja kohustusi, tõsi küll milliste sisu, ulatus ja maht ei kajastu mitte

kuidagi selles protokollis, tuleb asuda seisukohale, et väheusutav oli isiku enda soov näidata olustiku mingeid elemente rauduskäsi.

Kuna kriminaalmenetlus põhineb normidel ja mitte menetlusosaliste eeldustel, siis

väidab kaitsja, et on rikutud igal juhul isiku kaitseõigust, talle ei ole teatavaks tehtud menetlusosalise õiguseid ja kohustusi enne menetlustoimingu algust. Temalt küsiti vaid, kas ta on nõus andma ütlusi, millele isik vastas jaatavalt ning ta kirjutas protokollile ette näidatud kohtades hiljem politseiasutuses alla.

Vastavalt Politsei ja piirivalve seaduse § 26 on isiku, looma või asja mõjutamine

füüsilise jõuga, erivahendi või relvaga defineeritud kui vahetu sund sama seaduse

tähenduses. Sama seaduse § 27 esitab kinnise loendi erivahenditest ja käerauad on selles loendis p.1 all.

Sama seaduse § 30 lg2 kohaselt politseiametnik kohaldab vahetut sundi

diskretsiooniotsuse aluse l. § 30 lg.4 kohaselt ei tohi vahetut sundi kohaldada ütluste, arvamuse või seletuse saamiseks.

§ 32 kohaselt on vahetu sunni kasutamiseks kaks eeldust: esiteks, kui isikult on seaduse alusel võetud vabadus ja teiseks, kui on alust arvata, et isik võib kas rünnata

teist isikut, osutada vastupanu politseiametnikule, või põgeneda, või ennast vigastada või tappa.

Nagu eelpool osundatud, on ka selliste aluste olemasolul tegemist

diskretsiooniotsusega sunnivahendi kohaldaja poolt. Siin kohaldas sunnivahendit

menetleja ja mitte pelgalt politseiametnik sama seaduse § 6 1 tähenduses. -

Eelöeldut arvestades oli P.K menetlustoimingu tegemisel allutatud vahetule sunnile ning menetlustoimingu eesmärgiks oli ütluste seostamine olustikuga.

See eesmärk ei olnud proportsioonis sunni kui sellisega ning isikut ei teavitatud õigusest nõuda ütluste andmiseks enda vabastamist või sellest keeldumise korral ka ise keelduda ütluste andmisest rauduskäsi.

5

Kuna menetlustoimingu enda läbiviimine ei ole sunnivahendi kohaldamise aluseks, siis on siin toime pandud menetlusosalise menetlusõiguste rikkumine ning KrmS § 9 mõttes isikuvabaduse ebaproportsionaalne piiramine.

Kaitsja leiab, et eeltoodud põhjendusel tuli P.K 28.06.2011. ütluste seostamisel

olustikuga protokoll kõrvale jätta kui lubamatu tõend ning selle sisuks olevate ütluste kõrvutamine süüdistatava kohtus antud ütlustega on seetõttu üleüldse võimatu.

Kaitse leiab, et eelkirjeldatud olukorras tuleb asuda seisukohale, et süüstavaks

tõendiks tõendis sisalduva teabe tähenduses jäid ainult kannatanu ütlused.

Analüüsides kohtu poolt otsuses nimetatud teisi tõendeid, tuleb tõdeda, et alates tunnistaja K. ütlustest kuni isiku ekspertiisiaktini on tegemist tõenditega, mis tõendavad

kannatanul raske kehavigastuse olemasolu ja seda, et kannatanu veritsevatest kätest

tilkus verd sõidukisse, millega süüdistatav teda haiglasse sõidutas ja , et kannatanu

rõivad olid veriseks läinud ja et kannatanu oli täitmata jätnud lubatud ehitusel

abistamise (E.P.K) ja et kannatanu oli alkoholiprobleemidega isik, ning, et ka

vaadeldava sündmuse järgselt oli tal haiglas veres mõõdetud 3,35 g/l alkoholi. Miks ja millega P.K tekitas kannatanule süüdistuses näidatud ajal ja kohas rasked

kehavigastused, oleks menetlusliku lubatavuse korral eelloetletud tõenditest ainult kannatanu enda ütluse sisu analüüsides võimalik tuvastada. Seda aga vaid juhul, kui kannatanu ütlused on usaldusväärsed.

Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, kannatanu oli kaitsja raskes joobes (raske alkoholijoove on enam kui 2.5 promilli alkoholi veres, N.S.). Ka viitab kannatanu avaldus kohtus selle kohta, et ta enam ei pea süüdistatava vastu viha, et viha tal süüdistatava

vastu siiski oli. Kaitsja kahtleb aja jooksul tekkivas objektiivsuses, seda enam, et kannatanu avaldas ütlustes, et teda löödi raudkangiga (protokolli lk.23, vastused kohtu

küsimustele). Samas möönis ta oma ütluste algul (protokolli lk.5), et hämaruse tõttu ta

ei suutnud jälgida, mis esemega oli tegu. Kohtu märkuse peale taganes kannatanu

sellest, et löödi kangiga. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kõigutab peale raske

alkoholijoobe veel see, et vahetult pärast sündmust sai süüdistatav tundmatult isikult e-

kirja, mille sisuks oli 1,5 mln. krooni väljapressimine. Süüdistatavale saadetud kirja

pealkiri oli . Esemega seostas süüdistatavat menetluse ajal mitte keegi teine

peale kannatanu enda. Kohus on selle kirja saatmise kohta oma määrusega edastanud materjali prokuratuurile menetluse alustamiseks. Kaitsja leiab, et süüdistuse sisuks olevate sündmuste ajal raskes joobes isik, kes hiljem kohtus väidab, et te enam ei kanna viha ja kellel võib olla puutumus süüdistatavalt selle sündmuse ajel raha välja pressida, ei ole kohtus usaldusväärne tõendiallikas. Protokolli lk. 8 sisaldub kannatanu oletus, et puitesemega tema arvates on sellist kehavigastust

raske tekitada. Enne seda lauset on kannatanu kohtus öelnud, et oli või kas

Viimases väites sisaldub seega mõte, et oli kas rauast või millestki muust (mitte rauast) toru. Seega on kannatanu ütlused kohtus ka vastuolulised, ta esitab fakte ja oletusi koos ühe ja sama asjaolu kohta. (siin löögiriista materjal).

Kannatanu ütluste kohaselt (protokolli lk. 18 ülalt teine lõik) mäletab ta toimunud sündmustest 70-80 protsenti.

Seega siis möönab kannatanu, et isegi võimaliku erapoolikuse korral ta oma

mäletamise kaudu on võimeline reprodutseerima süüdistuse sisuks olevaid sündmusi

6

mitte enam kui 70-80 %, ehk siis vastavalt kuni 30% vajalikest sündmuste mahust ei ole

tema mälus ka enam olemas. Kaitse leiab, et ei ole välistatud ( siin isegi võimalikku erapoolikust kõrvale jättes), et kannatanu lihtsalt ei mäleta oma agressiivsuse puhangut väljas auto juures, oma agressiivsust autos ta möönab ju niigi.

Kannatanu ei pruugi mäletada endapoolset rünnakut, millele süüdistatav hädakaitseseisundis olles vastas omapoolsete löökidega.

Kõike eelnevat vaagides tuleb teha järeldus, et kannatanu ütlused ei ole

usaldusväärsed nii subjektiivsetel (võimalik vaen süüdistava suhtes) kui ka puhtobjektiivsetel põhjustel (ei mäleta, oli raskes joobes). Asjaolu, et kannatanu ütlused ise on sisus vastukäivad ja hinnangulised, ei tohiks olla kahtluse alla pandud.

Kui kohus käsitleb kannatanu ütlusi lahus nende ütluste andja isikust ja tema võimest

kuriteosündmust tajuda, jätab ta hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna.

Selline puudus on KrMS §339 lg.2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.

Selline seisukoht on kajastatud ka RK lahendites 3-1-1-113-06. (p.16) ja 3-1-1- - 87 11 (p.9.2)

Need kõrvaldamata kahtlused, mis tekivad kannatanu ütluste hindamisel ja seavad kahtluse alla nende objektiivsuse ja ka tõelevastavuse, tuli hinnata süüdistava kasuks ja sellest menetlusõiguse kesksest põhimõttest ei ole siin erandi tegemise võimalust.

Kohus on sellega rikkunud Põhiseaduse § 22 ja KrMS § 7 tulenevat süütuse presumptsiooni.

Kohus on vääralt leidnud, nagu oleks süüdistatav ise oma tegevusega takistanud oma

ütluste usaldusväärsuse kontrolli, mille kohta saab juhendi ka Riigikohtu 3-1-1- -96 60 otsusest. Kohus leiab, et selline oma ütluste usaldusväärsuse kontrolli teostamise võimatus tekkis

kahe võimaliku asitõendi hävitamisega, mistõttu ei ole võimalik tuvastada enam hädakaitse esinemist.

Kohtu etteheide puudutab süüdistatava poolt kilekoti äraviskamist, mille ta väidetavalt

andis kannatanu kätele alla, et verised käed ning sealt tilkuv veri ei määriks ära võõra auto heledat sisemust ning kannatanu löömisel kasutatud kaika viskamist metsa, enne kui kannatanu ja süüdistatav ära sõitsid.

Kui kohus heidab süüdistavale ette tema ütluse elulist mitteusutavust (teisisõnu

elukaugust samas olukorras oleva isiku käitumisega võrreldes), siis seisukoht verise

kilekoti säilitamiseks ja kakluses kasutaud maast võetud kaika säilitamiseks, eesmärgiga neid kellelegi esitada, on ise elukauge.

Nii nagu süüdistatav ei ole kohustatud esitame enda vastu võimalikke süüstavaid

tõendeid üleüldse, ei ole tema pädevuses ka tõendite kogumine. Menetleja kas püüdis

koguda vajalikud asitõendid või ka mitte. Siinsel juhul ei ole menetlust kajastavast toimikust võimalik aru saada, et menetleja oleks vähemalt püüdnudki asitõendeid (neid kahte etteheidetult puuduvat) koguda. Ausa menetluse põhimõttega ei läheks ka kokku menetleja lootus, et nö „ühe käiguga

sündmuskohale“ oleks olnud kahtlustatava ütlused seostatud olustikuga ning

7

kahtlustatav ühtlasi toob metsa alt sinna visatud kaika kui asitõendi. Kui kahtlustatav seda ei suutnud, siis tekkinud olukorras on ta õiguslikult halvemas positsioonis.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning

kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Kaitsja

analüüsib apellatsioonis tõendeid, mille alusel tulnuks P.K talle esitatud

süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus jõudis tõendeid kogumis hinnates

teistsugusele järeldusele, siis apellandi arvates on muuhulgas tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, st

kohtuotsuses puudub põhjendus. Kohtukolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Apelleeritud kohtuotsuses on tõendeid põhjalikult analüüsitud ja jõutud seisukohale, et P.K tuleb talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Kohtukolleegium on seisukohal, et

vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu

põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu

siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid

hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtuotsuses toodud

põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KarS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu

otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1- -07 p.6.2). 46

Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma

põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei

nõustu maakohtu seisukohtadega e. maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei

tähenda veel otsuses motiivide puudumist (3-1-1- - -1-1-139-05). 79 01;3

Kohtukolleegium rõhutab, et asudes seisukohale, et kohtuotsuses puudub põhjendus tulnuks kaitsjal taotleda KrMS § 341 lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt märkinud, et KrMS § 339

lõikes 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise

rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses

lubatud. Viimati on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud seda küsimust 28. mai

2008.a otsuses nr 3-1-1- - 27 08.

Esitatud apellatsioonis taotleb ellant sisuliselt maakohtu poo ap lt käsitletud tõenditest

tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium

leiab, et apellatsioonis esitatud väited eraldivõetult ega ka kogumis ei anna alust

maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu

otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdis süü osas. Seejuures tatava

8

osundab kohtukolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi

ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme

kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise

ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud kaitseväited.

Küll peab ohtukolleegium esitatud apellatsiooni kohta vajalikuks öelda järgmist. k

Apellatsioonis on esitatud kaitseversioon, millega püütakse väita, et süüdistatav oli kannatanule lööke tekitades hädakaitseseisundis ja soovitakse ka, et apellatsioonikohus

tunnistaks süüdistatava tegutsemist sellises seisundis. Lõpptaotlusena on esitatud

süüdistatava õigeksmõistmise taotlus. Paraku ei tähenda hädakaitseseisundis

tegutsemine alati süü puudumist e. hädakaitseseisund iseenesest ei ole õigusvastasust

välistavaks asjaoluks. Oluline on süüküsimuse otsustamisel küsimus kaitsetegevuse

intensiivsusest ja selle vastavusest ründele e. määravaks on , kas süüdistatav ületas

hädakaitse piire või tegutses hädakaitse piirides. Selline arusaam on väljaloetav ka

Riigikohtu otsusest 3-1-1- -

111 04: ). Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi põhjendust, mis

õigustaks relvitu ja raskes alkoholijoobes kannatanu vastu kasutama löögiriista ja

peksma teda intensiivselt ja jõuliselt. lel küsimusel ei peatu, siis võib Kuna apellant sel

järeldada, et tal puuduvad seda õigustavad väited. Sellisel juhul aga saab olla

lõpptaotluseks vaid karistuse kergendamise taotlus seoses KarS prg. 57 lg 1 p.8

kergendava asjaolu esinemisega. Siinjuures aga ei saa jätta märkimata, et maakohus

on karistanud süüdistatavat minimaalseima võimaliku karistusega – 4 aastase vangistusega ja 4-aastase katseajaga. Olenemata, et KarS prg. 73 minimaalseim

katseaja määr on 3 aastat, ei seda kohaldada seetõttu, et vangistusemäär on saa 4

aastat. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et Karistusseadustiku süstemaatilise

tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et

tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem ( 3-1-1- - 99 06,

3-1-1- -07). 59 Seega on ka vaidlustatud kohtuotsusega määratud katseaeg lühim, mis

antud juhul võimalik on. Apellandi seisukoht nagu saaks kriminaalmenetluses isiku

õigeksmõistmisel jääda tühistamata kohtuotsus tsiviilhagi rahuldamise osas, on aga

enam kui arusaamatu. Kriminaalmenetluses on tsiviilhagi seotud arutatava kuriteoga tekitatud kahjuga ja ilma süüta e. olukorras, kus ei ole tuvastatud kuriteo toimepanemist

süüdistatava e. tsiviilkostja poolt, ei saa kriminaalmenetluses lahendada ka tsiviilõiguslikke vaidlusi.

9

Veel märgib kohtukolleegium üüdistataval , et s ja tema kaitsjal on vaieldamatu õigus

esindada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning

võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna

ning mõista, et põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige

kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat

teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude

analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3 04: „Mõistagi

-1-1- - 94 peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased

- põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate

võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Nagu öeldud, on

kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on

muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda,

milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1- 74-05, p 15). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt

esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult

hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist.

Enamusele kaitsja kaalutlustele ja tõsiseltvõetavatele argumentidele on maakohus otsuses omapoolse hinnangu andnud. Ka Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-23-11 p.-s 8

selgitanud, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile

apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub.

Kaitsja väidab jätkuvalt, et tema arvates on P.K õigusi rikutud sellega, et ta viibis

sündmuskohal, kui tema ütlusi seostati olustikuga, käeraudade

s ja seega andis P.K

ütlusi sunni mõjul. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Maakohus on

põhjendatult sellele argumendile vastanud, et politseinikel oli õigus kasutada

erivahenditena käeraudu. Seda õigust kinnitavad ka apellatsioonis tehtud viited Politsei

ja piirivalve seadusele, mis lubab kasutada käeraudu, kui isikult on seaduse alusel võetud vabadus. Vaidlust ei ole selles, et P.K lt oli uurimistoimingu läbiviimise ajal -

seaduslikult vabadus võetud. Käeraudade kasutamine väljaspool kinnipidamistingimusi

kinnipidamisasutuses on sellistel juhtudel n.ö. ennetav meede ja kasutatakse olukorras,

kui on alust arvata, et isik võib kas rünnata teist isikut, osutada vastupanu

politseiametnikule, või põgeneda, või ennast vigastada või tappa. Väiteid, et mehitatud

valve e. 5 politseitöötajat oleks ise suutnud kõiki neid olukordi vältida, on pigem spekulatsioon ja rääkida sellest, et midagi ei oleks juhtunud, on ennustamistegevus. Kui

seadus võimaldab selliseid olukordi ära hoida käeraudade kasutamsega, siis ei saa

rääkida ebaseaduslikust käeraudade kasutamisest. Ka jääb kohtukolleegiumile

arusaamatuks väide sunni mõjust süüdistatava ütlustele. Kohtukolleegium möönab, et

selline argument oleks n.ö. kontekstis, kui süüdistatav oleks ütluste olustikuga

seostamisel süü omaks võtnud, andnud ennast süüstavaid ütlusi ja hiljem nendest

taganenud ja väitnud, et tegi seda sunni mõjul. Käesoleval juhul ei väidetava sunni ole

mõju kuidagi hoomatav – süüdistatav rääkis ka sündmuskohal ütlusi andes sellest, et

tegutses enesekaitseks.

10

Ka ei saa nõustuda kaitseväitega, et vaidlustatud menetlustoimingu ebaseaduslikuks

tunnistamine ja tõendi lubamatuks tunnistamine kohustab kohut automaatselt võtma

süüküsimuse otsustamisel aluseks süüdistatava ütlused, jätma kõrvale kannatanu ütlused ja muud tõendid, mitte hindama tõendeid elulise usutavuse pinnalt ning rajama kohtuotsuse süüdistatava ütlustele ja ta õigeks mõistma.

Kaitsja seisukoht, et maakohtul puudus seaduslik alus võtta aluseks süüdistatava poolt

ütluste seostamisel olustikuga antud ütlusi, kuid maakohus on süüdistatava

süüküsimuse otsustamisel neid arvestanud, on meelevaldne. Kohtukolleegium selle

seisukohaga ei nõustu. Kaitsja poolt viidatud kohtuotsuse lk. 9 alt eelviimane lõik

algusega „seega leiab kohus,, et süüdistatava süü…” sisaldab tõesti tõendite loetelus

ka ütluste ja olustiku seostamise protokolli ja selle lisasid k 145-158) ja videosalvestist, (l kuid kohtuotsuse lugejale peaks olema piisavalt selge, et süüdistatava ütlused on kohtu

poolt hinnatud ebausaldusväärseteks ning nendega ei ole arvestatud süüdistatava

süüküsimuse otsustamisel. Neid on arvestatud niivõrd, kuivõrd see on vajalik

kaitseväidete ümberlükkamiseks. aitseväidet selle kohta, et sündmuskohal andis K

süüdistatav ütlusi sunni mõjul on võimalik ümber lükata vaid siis, kui seda tõendit kohtus

vahetult uuritakse ja sellele ka kohtuotsuses viidatakse. Esitatud kaitseversiooni ümberlükkamine kuulub ka süüküsimuse otsustusprotsessi ning maakohtu otsuse lõik, millele apellant viitab ei ole kuidagi arvestatav vastuoluna maakohtu otsuses.

Selleks, et võtta seisukoht süüdistatava ütluste usaldusväärsuse osas, on vajalik

võrrelda süüdistatava poolt erinevatel menetlusetappidel antud ütlusi, mida maakohus

on ka teinud. Küsimus sellest, kas tuvastatud vastuolud on sedavõrd olulised, et

annavad alust süüdistatava ütlused kõrvale jätta, on fakti küsimus ja sõltub kindlasti

konkreetse arutatava sündmuse tehioludest, püstitatud kaitseversioonist jne. Antud

juhul on maakohus tuvastanud vastuolud, mis annavad piisava aluse süüdistatava

ütlustega mittearvestamiseks. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas kannatanu lõi

esimesena süüdistavat ja süüdistatav seejärel alustas kaitsetegevust, kasutades

enesekaitseks juhuslikult maast leitud puukaigast või oli süüdistatav see, kes n.ö.

vihastades kannatanu peale – tema eelneva käitumise peale lubaduste mittetäitmisel ja

solvamist

– võttis auto pagasiruumist metalltoru, peksis sellega „puruks“ kannatanu

käed ja pani selle toru tagasi pagasiruumi. Kuigi, nagu kohtukolleegium juba eelnevalt

märkis, ei anna veel apellatsioonis esitatud asjaolud süüdistatava tegutsemisena

hädakaitseseisundis, alust tema õigeksmõistmiseks, märgib kohtukolleegium järgmist.

Tegemist olukorrag - de on a, kus on n.ö. sõna sõna vastu ja seega tuleb süüteo tehiolu

tuvastamiseks hinnata eelkõige süüdistatava ja kannatanu ütluste

.

Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1- - ud seisukoha, et 94 04 välja öeln

11

Maakohus on nõuetekohaselt kontrollinud kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kaitsja

väitega selles, et kannatanu ütlustes esinevad sellised vastuolud, mis annavad aluse

need ebausaldusväärseks tunnistada, kohtukolleegium ei nõustu. Apellant leiab, et

vastuolu kannatanu ütlustes seisneb selles, et ta on ainuke, kes nimetab löögiriistaks

raudkangi, kangi. Kannatanu o kides nimetanud n tõesti kohtuistungil löögiriistast rää

korra ka seda kangiks. Ehk siis esialgselt kohtuistungil räägib kannatanu mingist

metallist pikast esemest, raudtorust või nelikanttorust ning hiljem kohtu küsimustele vastates nimetab seda eset kangiks. Kohtu märkusele, et kang on siiski tunduvalt

raskem, kui raudtoru vms. selgitab kannatanu, et ta tõesti ei tea, mis metallist ja kui

raske oli löögiriist. Kohtukolleegiumi arvates ei ole tegemist mingi olulise vastuoluga

kannatanu ütlustes, vaid pigem ebaolulise ebakõlaga, mis tuleneb ilmselgelt erinevate

inimeste erinevast sõnakasutusest. Kannatanu on kogu menetluse kestel rääkinud, et

löögiriista võttis süüdistatav pagasnikust ja see oli metallist või alumiiniumist ja sellele

väitele on rajatud ka süüdistus ja sellega on nõustunud ka maakohus. Maakohtu

tõendite eelistust on kohtuotsuses põhjendatud ja see rajan õendite analüüsil ja eb t kohtu siseveendumusel, mille kujundamisel on lähtutud ka elulise usutavuse faktorist.

Ka Riigikohus on märkinud, et tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti

kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu,

minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (3-1-1-3-10;3-1-1-7-11). Maakohus on

selgitanud, miks ei pea usutavaks kaitseversiooni, mille kohaselt pidanuks lahtistes

sandaalides ja raskes joobes kannatanu olema võimeline mööda metsa süüdistatavat

taga ajama ja miks ei usu süüdistat va juttu sellest, et ta põgenes kannatanu eest, a joostes ise autost ja teest kaugemale. Loogiline oleks, et sellisel juhul oleks süüdistatav metsa vahel mõned “haagid” teinud ja tagasi autosse põgenenud, politsei kutsunud ja ära sõitnud. Ka ei ole usutav väljapakutud situatsioon, kus kannatanu näeb eemalt juba,

et süüdistatav löögivahendi, ikka paljakäsi ründab on haaranud maast enesekaitseks

n.ö. relvastatud süüdistat vat ja laseb enda käeluud puruks peksta, mitte ei põgene a

sama väledalt, kui ta süüdistatavat taga ajas mööda metsa. Kohtukolleegium peab

usutavamaks, et kannatanule oli kallaletung ootamatu, tal ei olnud võimalust löökide

eest põgeneda ning ta kaitses ennast - - Kannatanu pead ja nägu löökide eest kätega.

joobeaste ei olnud selline, mis välistanuks tal vastu võtmast enesekaitsega seotud adekvaatseid otsustusi. Kaitsja väiteid, et kannatanu annab süüdistatava vastu tahtlikult

valeütlusi kuna oli varem süüdistatava peale vihane ja ka on a

lust arvata, et kannatanul

oli materiaalne huvi kaitsja arvates saab olla ainult kannatanu isikuks, kes –

süüdistatavalt raha välja pressis

– peab kohtukolleegium samuti paljasõnalisteks.

Kannatanu ütlused süüdistatava vastu ei ole hinnatavad kuidagi ülepaisutatult

süüstavatena. Ta ei eita enda tegematajätmisi, mis ei meeldinud süüdistatavale, ta

võtab omaks, et võis midagi solvavat öelda süüdistatavale, ta ei eita endal esinenud

12

alkohoolset joovet, ei väida, et mäletab kõike ja täpselt näiteks konkreetse löögiriista

osas jms. Loomulik on tema väide, et tal esialgselt oli viha süüdistatava vastu, kuid

ainult vihatundest ei piisa, et politsei kedagi kannatanuna käsitleks. Viha on sellises

olukorras pigem loomulik ja inimlik, sest kannatanu tööks oli ehitustöö ja sellise

töötegemise peamised vahendid on käed, mis al süüdistatava süül pikaks ajaks n.ö.

t

halvatud olid. Materiaalse huvi puudumist kinnitab aga kohtukolleegiumi arvates kannatanu suhtumine esitatud esi e, mida ta kohtus ei algsesse materiaalsesse nõudess

toetanud ja nõudis vaid niipalj ju oli nõus süüdistatav hüvitama. u, kui pal Kannatanu

joobeaste ei ole ka aluseks tema ütlusi ebausaldusväärseks tunnistada. Asjaolu, et

kannatanu rääkis, et mäletab kogu sündmusest umbes 70-80 protsenti, et ole ka

mõistetav selliselt, et kannatau on enda suhtes toimepandud teod ja enda ning

süüdistatava tegevuse kirjelduse välja mõelnud. Kannatau on kohtuistungil selgitanud,

et ta ei mäleta täpselt, millest autos räägiti, kuid sündmusi, mis toimusid metsas ta

mäletab. – – kus kannatanud ei saa enam üldse midagi öelda, On kuriteoliike tapmsed kuid tapjad mõistetakse ikka süüdi.

Süüdistatava ütlused gu öeldud, on eelkõige ise vastuolulised, mis väljendub erinetel na menetlusetappidel antud ütluste erinevuses hädakaitseversiooni mõttes olulist tähtsust. Seetõttu on maakohus ka süüdistatava ütlused tema süüküsimuse otsustamisel kõrvale jätnud. Ei saa olla kahte tõde ja kui isik tegutseb hädakaitseseisundis ja tema tegevus

on suunatud enesekaitsele, siis peab ta looma ka menetlejale võimalused selle väite

kontrollimiseks. Eelkõige tuleb olla faktides täpne ja kui esitatud väide on tõene e.

põhineb reaalselt toimunud sündmustele, siis ei ole kohtukolleegiumi arvates sellised vastuolud ütlustes olulistes küsimustes ka võimalikud.

Apellandi arvates on maakohus vääralt leidnud, nagu oleks süüdistatav ise oma tegevusega takistanud oma ütluste usaldusväärsuse kontrolli, mille kohta saab juhendi

ka Riigikohtu 3-1-1- -96 otsusest. Kohtukolleegium nii ei arva. Tegelikult ongi vaidlus 60

selles, et kohus ei ole uskunud ei maast leitud kaika lugu ega ka kilekoti kasutamise versiooni. Ilmselgelt on need kaitseväited esitatud oma käitumise õigustamiseks ja

eesmärgiga kohandada ütlusi kogutud tõenditele. Maakohus on rajanud kohtuotsuse

süüdistuse versioonile, et süüdistatav võttis löögiriistan

a kasutatud metalltoru

pagasiruumist ja pani selle ka sinna tagasi. Viimast väidet kinnitab ka fakt, et

pagasiruumist leiti verejälgi. Selgitamaks verejälgede olemasolu pagasiruumis on

süüdistatav rääkinud kasutatud kilekotist, mida ta auto salongis veremäärdumise ärahoidmiseks kasutas ja väidetavalt pani selle verise kilekoti pärast just pagasiruumi.

Selliste tehiolude puhul, kui süüdlane läheb rahulikult ja võtab auto pagasiruumist

löögiriistana kasutatud eseme, isegi juhul, kui enne on kannatanu teda löönud ühel

korral nagu väidab P.K, ei saa enam rääkida hädakaitsetegevusest ja reaalselt

ohustavast ründest. See ei oleks isegi mitte vaadeldav hilinenud kaitsena, vaid juba

kättemaksutegevusena. Nagu öeldud, on süüdistatav oma kaitseversiooni kinnituseks

võtnud kasutusele väite sellest, et ta võttis enesekaitseks juhuslikult ettejuhtunud eseme e. puukaika maast. Sellist eset ei leitud sündmuskohalt, süüdistatav ei suutnud

seda sündmuskohal ette näidata. Ei ole usutav, kui selline fakt tõesti aset

oleks leidnud

(juhusliku maaslebava eseme kasutamine), et siis peale arutatavat sündmust

süüdistatav sel ävitas, peitis vms. Loogiline oleks, et see peale kasutamist sama le h

13

juhuslikult kui see maast võeti, ka maha tagasi visatakse. Sellisel juhul pidanuks see

kaigas alles olema ka 8 päeva pärast sündmust, kui süüdistatava ütlusi seostati sündmuskohal olustikuga. Tegemist ei olnud mingi rahvarohke kohaga, vaid metsaga ja et keegi oleks selle maast üles korjanud ja endaga kaasa võtnud, pole samuti usutav.

Seega saanuks süüdistatava väite kinnituseks olla vaid fakt, et süüdistatav ise selle

kaika ka menetlejale esitab ja oma kaitseväite kontrollitavaks teeb. Ka kilekoti

kasutamise versioon ei ole usutav, sest miks peab isik üldse panema verega määrdunud kilekoti auto pagasnikusse peale seda, kui seda on kasutanud. Loomulik, et see visatakse peale seda, kui selle kasutamisvajadus salongis kadus. Kui ta seda juba teeb e. kui ta paneb selle verise kilekoti pagasnikusse, siis saab see olla vaid selleks, et enda tegevust hiljem vajadusel tõendada ja siis olnuks see süüdistataval ka alles olnud. Kilekotti aga ei olnud ja seda olukorras, kus süüdistatav väidab, et ta ei visanud seda kohe ära vaid pani auto salongist pagasnikusse. Riigikohus on eelviidatud kohtuotsuses öelnud, et

Kohtukolleegium leiab, et see

Riigikohtu seisukoht on eelnevat arvestades asjakohane ja maakohus on seda ka põhjendatult ka arvestanud.

Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse

tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344 345 lg 1 , 2 jätab -

kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 19.oktoobrist 2012 suhtes .a. P.K muutmata.

Julia Katškovskaja Malle Preimer Sten Lind