1-12-3030/60 · 1-12-3030/60 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.detsember 2012.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 5.detsember 2012.a. Kriminaalasja number 1-12-3030 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Urmas Reinola ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Alina Koop Kriminaalasi AIN JUHANSON süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1, § 188 lg 2 p 1, § 418 lg 2 p 3; § 420 lg 1 järgi; EDA LUKKSEPP süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi; ROMAN KONONTŠUK süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi; VAMBO RIIU süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 2, § 188 lg 2 p 1,2, § 418 lg 2 p 3, § 420 lg 1 järgi; RAINER HALJASMETS KarS § 184 lg 1- § 22 lg 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 4.10. 2012.a. Apellatsiooni esitajad Süüdistatava Ain Juhansoni kaitsja Alar Sulu, süüdistatava Vambo Riiu kaitsja adv. Oleg Nišajev ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Taavi Pern Prokurör Taavi Pern Süüdistatavad Ain Juhanson, Vambo Riiu, Eda Lukksepp, Roman Konontšuk ja Rainer Haljasmets (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsjad Alar Sulu, adv. Oleg Nišajev, adv. Talvi Vaske, adv. Aadu Luberg ja adv. Urmas Simon RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 4.oktoobrist 2012.a. tühistada osaliselt ja nimelt: Ain Juhansoni süüdistuses eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult 65,25 grammi psühhotroopset ainet GHB-d sisaldava vedeliku (milles puhast GHB-d 29,4 grammi) omandamises ja enda elukohas Tallinnas, aadressil XX kuni 22.11.2011. hoidmises ning saata selles osas kriminaalasi uueks arutamiseks samale maakohtule samas kohtukoosseisus.

Muus osas jätta kohtuotsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustada selle resolutiivosa järgmiselt: Mõista Roman Konontšuk õigeks KarS prg. 184 lg 2 p.1 järgi.

Süüdistatavate Ain Juhansoni ja Vambo Riiu kaitsjate

2

esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.

Mõista Eesti Vabariigilt Roman Konontšuki kasuks välja 639 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus otsustas 4.oktoobri 2012.a. otsusega:

Õigeks mõista Ain Juhanson KarS § 418 lg 2 p 3 järgi. Õigeks mõista Ain Juhanson KarS § 420 lg 1 järgi. Süüdi tunnistada Ain Juhanson KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust. Süüdi tunnistada Ain Juhanson KarS § 188 lg 2 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks 5 (viis) aastat vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõista vangistus 9 (üheksa) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse kandmise alguseks 21.11.2011.a. Ain Juhansoni suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Õigeks mõista Eda Lukksepp KarS § 184 lg 2 p 1. Eda Lukksepa suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada koheselt.

Süüdi tunnistada Roman Konontšuk KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõista talle karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

KarS § 74 lg 2 alusel kuulub mõistetud vangistusest 4 aastat koheselt ärakandmisele 6 (kuus) kuud 3 (kolm) päeva vangistust.

KarS § 68 lg.1 alusel lugeda karistuse hulka Roman Konontšuki eelvangistuses viibitud aeg 17.10.2011.a - 20.04.2012.a, ning lugeda karistus kantuks.

KarS § 74 lg 1,3 alusel jätta ülejäänud vangistus, so 3 aastat 5 kuud 27 päeva, tingimisi täitmisele pööramata, kui Roman Konontšuk ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS § 75 lg 1 sätestatud käitumiskontrolli nõudeid Tallinna vangla Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve all:

3

KarS § 75 lg 2 p 2,8 alusel kohustada Roman Konontšuki katseaja jooksul mitte tarvitama narkootikume ning osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalabiprogrammides.

Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Süüdi tunnistada Vambo Riiu KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi ja mõista talle karistuseks 9 (üheksa) aastat vangistust. Süüdi tunnistada Vambo Riiu KarS § 188 lg 2 p 1,2 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) aastat vangistust. Süüdi tunnistada Vambo Riiu KarS § 418 lg 2 p 3 järgi ja mõista talle karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. Süüdi tunnistada Vambo Riiu KarS § 420 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks kuritegude kogumi eest mõista vangistus 9 (üheksa) aastat. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda karistuse kandmise alguseks 21.11.2011.a. Tõkend –vahistamine –tühistada kohtuotsuse jõustumisel.

Õigeks mõista Rainer Haljasmets KarS § 184 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada koheselt.

Kriminaalasja menetlemise käigus ära võetud narkootilised ja psühhotroopsed ained on jäetud hoiule Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi keemiaosakonda – hävitada.

Kriminaalasja juurde on lisatud üks CD-plaat läbiotsimiste salvestustega ning üks DVD-plaat läbiotsimisest tehtud salvestusega – jätta kriminaalasja materjalide juurde.

KarS § 831 lg.1 alusel konfiskeerida:

1. Ain Juhansonilt kinnipidamisel äravõetud sularaha summas 545 eurot, mis on arestitud 01.03.2012.a kohtumäärusega nr 1-12-2007. 2. Roman Konontšuki elukoha läbiotsimisel ja sealt äravõetud sularaha summas 3880,10 eurot ja 35 USD-d, mis on arestitud 21.10.2011.a kohtumäärusega nr 1-11-11427. 3. 50 eurot, mis arestitud 01.03.2012 määrusega.

Vabastada aresti alt 21.01.2011.a kohtumäärusega arestitud Roman Konontšuki pangakonto nr 221020149241 AS-is Swedbank ning sellele kantud sularaha summas 576,69 eurot.

Ain Juhanson mõisteti KarS prg. 188 lg 2 p.1 ja Vambo Riiu KarS prg. 188 lg 2 p.1,2 järgi selles, et nemad koos kasvatasid täpselt tuvastamata ajast kuni vähemalt 2011.a augustini Läänemaal, Hanila vallas, XX külas asuvas XX talus ebaseaduslikult kanepitaimi. Talus kasvatatud kanepitaimed lõikasid süüdistatavad täpselt tuvastamata ajal enne 21.11.2011. a maha ning asusid neid kuivatama, valmistades osast eelnevalt kasvatatud kanepist ka suures koguses narkootilist ainet marihuaanat, mida andsid edasi nii tuvastatud kui tuvastamata isikutele, kui hoidsid kuni 21.11.2011.a toimunud läbiotsimiseni ülalnimetatud talus. Nii kasvatasid A. Juhanson ja V. Riiu vähemalt 6045,1 grammi kanepilehtede kuivatamiseks, samuti vähemalt 1172,88 grammi kanepiõisikute valmistamiseks vajalikul hulgal kanepitaimi.

Vambo Riiu mõistetei KarS prg. 184 lg 2 p.1,2; Ain Juhanson KarS prg. 184 lg 2 p.1 ja Roman Konontšuk KarS prg. 184 lg 2 p.2 järgi narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises, mis seisnes alljärgnevas tegevuses:

4

Ain Juhanson ja Vambo Riiu valmistasid grupis täpselt tuvastamata ajal enne 21.11.2011. nende endi poolt Läänemaal, Hanila vallas, XX külas, XX talus kasvatatud kanepitaimedest suures koguses narkootilist ainet marihuaanat ning kuivatasid narkootilise aine saamise eesmärgil eelnimetatud talus kanepilehti. Nii valmistatud marihuaana ja kuivatatud kanepilehed pakendasid nad erinevatesse kilekottidesse

Osa XX talus valmistatud marihuaanast pakendas A. Juhanson ajavahemikul 2011. a augustist kuni 17.10.2011. a omakorda Tallinnas minigripp kilekottidesse ning andis 2011. a augustist kuni 17.10.2011. a edasi tuvastatud ja tuvastamata isikutele.

Nii andis A. Juhanson alates 2011. a augustist kuni 17.10.2011. a Roman Konontšukile Tallinna erinevates piirkondades, sh. 17.10.2011. a ajavahemikul 21.05- 21.23 ajal Tallinnas, Asula tänaval korduvalt, vähemalt kahel korral R. Konontšukile üle suures koguses narkootilist ainet marihuaanat – korraga kuni 450,5 grammi narkootilist ainet.

Ülejäänud enda poolt kuivatatud, narkootilist ainet THC-d sisaldavatest kanepilehtedes ja marihuaanast hoidsid A. Juhanson ja V. Riiu kuni 21.11.2011. a enda kasutuses olevas Kopli talus, mil narkootilised ained talus teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti. Nii leiti ja võeti samal päeval talus teostatud läbiotsimise käigus talust ära 6045,1 grammi narkootilist ainet THC-d sisaldavaid kanepilehti, samuti 453,8 grammi kanepiõisikuid.

Eelkirjeldatud A.Juhansoni ja V.Riiu tegevus oli kohtueelses menetluses kvalifitseeritud KarS prg. 184 lg 2-1 p.1 järgi, kui narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil.

Maakohus leidis, et suure varalise kasu eesmärk süüdistatavate käitumises ei ole leidnud tõendamist. Maakohtu põhjendused selles osas olid järgmised. Ainuüksi suure koguse kanepi leidmisega, mille väärtuseks prokuröri andmetel on minimaalselt 41600 eurot, võttes arvesse, et 2009.a kanepi hulgihinnaks oli 6,39 eurot/gramm ning 2011.a 12-13 eurot gramm (Keskkriminaalpolitsei 14.06.2012.a õiend), ei ole tõendatud, et A. Juhansonil ja V. Riiul oli eesmärk saada suurt varalist kasu. Kohtuistungil ei ole A. Juhanson ega R. Konontšuk eitanudki, et Konontšuk sai Juhansonilt kanepit ning Juhanson sai kanepi müügist 1050 eurot, mille andis Vambo Riiule. Saadud summa eest käisid nii Juhanson kui ka Riiu Türgis. Seega narkootilise aine suur kogus ei tähenda iseenesest alati suure varalise kasu saamise eesmärki. Nimetatud eesmärk tuleb alati eraldi tõendada. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-38-11 leidnud, et narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras, so rohkem kui 29 000 eurot. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tõendatud süüdistatavate tahtlus, so subjektiivne külg, suure varalise kasu saamiseks, so ei ole tõendatud A. Juhansoni ja V. Riiu soov narkootilist ainet – kanepit – realiseerida just sel viisil. Suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Kohus on seisukohal, et käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu

5

saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks, sest reeglina ei ole eluliselt usutav, et narkootilist ainet, mille kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks sadadele ja tuhandetele inimestele, valmistatakse või omandatakse enda tarbeks või varalist kasu taotlemata. Seega tuleb arvesse võtta ka narkootilise aine edasiandmist ettevalmistava käitumise eripära -näiteks potentsiaalsete ostjate või vahendajate leidmisele suunatud tegevust, narkootilise aine valmistamiseks, pakendamiseks või edasiandmiseks vajalike esemete või lähteainete soetamist, kuid ka vahetut narkootilise aine müügile suunatud tegevust. Tuleb tuvastada, millistel sisemistel ajenditel A. Juhanson ja V. Riiu käitlesid narkootilist ainet. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel üldiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on selliste pidepunktidena esile tõstetud süüdistatava teoeelset- ja järgset käitumist, tema arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda, samuti teo objektiivseid asjaolusid. Märkimisväärne on asjaolu, et kui R. Konontšuk, kes sai narkootilise aine A. Juhansonilt, peeti kinni 17.10.2011, so kuu aega varem kui V. Riiu ja A. Juhanson, siis nii A. Juhanson ning V. Riiu jäid passiivseks, so ei otsinud uusi kliente, kellele narkootilist ainet müüa, samamoodi nad ei hakanud narkootilist ainet hävitama. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et oleks eksisteerinud kuritegelik võrgustik ning seeläbi organiseeritud tegevus, mille tulemusel saada narkootilise aine müügist suurt varalist kasu. A. Juhanson on kohtuistungil andnud ütluseid, mille kohaselt ta töötas ABC Transport Grupis, igakuiselt oli tema sissetulek piisav, et võimaldada nii endal kui ka oma perel normaalselt ära elada, lisaks materiaalseid vahendeid ei vajanud. Ta selgitas, et kanepi üleandmisest ta mingit kasu ei saanud. Kuigi A. Juhansoni elukohast leiti ja võeti ära hulgaliselt tühjasid minigripp kilekotte ning kaal, mis sisaldas THC jälgi (ekspertiisiakt nr 11E-AN1091) ei näita veel, et A. Juhanson tegutses suure varalise kasu saamise eesmärgil. V. Riiu selgitas kohtuistungil, et ta soovis kanepit ise tarvitada, kasvatas peamiselt enda jaoks, arvestades asjaolu, et ta on kanepit suitsetanud 30 aastat samamoodi võis olla tema soov suunatud varalise kasu saamisele – ta sai 1050 eurot, mis kulus Türgi reisiks ning muidu elamisele. Käesolevas kriminaalasjas aga ei ole tuvastatud, et V. Riiu ja A. Juhanson tegutsesid just suure varalise kasu saamise eesmärgil. Tulenevalt eeltoodust ei ole kohtul alust järeldada, et narkootilise aine käitlemisel oli süüdistatavate eesmärgiks selle eest nn tänavakaubanduses saadava hinna või ka suure varalise kasu saamine KarS § 184 lg 21 p 1 ja KarSRS § 8 p 2 tähenduses. Seega tuleb V. Riiu tegevus ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi ning A. Juhansoni tegevus ümber kvalifitseerida KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

Roman Konontšuki poolt narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine seisnes selles, et tema omandas ajavahemikul 2011. a augustist. kuni 17.10.2011. a Tallinnas Ain Juhansonilt, korduvalt – vähemalt kahel korral – ebaseaduslikult suures koguses, kokku vähemalt 719,08 grammi narkootilist ainet marihuaanat, sealhulgas omandas ta 17.10.2011.a, kella 21.04-21.23 vahel Tallinnas, Asula tänaval Ain Juhansoni kasutuses olevas sõiduautos XX reg.nr-ga XX 450,5 grammi marihuaanat, mida hoidis enda juures, mil see tema juurest 17.10.2011 kella 21.24 paiku kahtlustatavana kinnipidamisel leiti ja ära võeti.

Osa omandatud narkootilistest ainetest andis ta edasi tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Nii andis ta ajavahemikul 2011. augustist kuni 03.10.2011. a Tallinnas, Asula tänaval mitte vähem kui neljal korral 10-100 grammi kaupa narkootilist ainet marihuaanat edasi K M´ile, kes omandatud narkootilist ainet marihuaanat andis korduvalt edasi K P´le. Sealhulgas andis R. Konontšuk 03.10.2011. a õhtul Tallinnas Asula tänaval mitte vähem kui 77,98 grammi narkootilist ainet edasi K M´ile, kes omandatud narkootilisest ainest osa hoidis enda elukohas, osa enda kasutuses olevas sõiduautos ja osa andis edasi K P´le, kes hoidis omandatud narkootilist ainet enda

6

elukohas, enda kasutuses olevas sõiduautos ning andis edasi eeluurimisel tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Samuti tema andis omandatud narkokahtlusega ainest osa 1 grammi kaupa ajavahemikul suvi 2011 kuni septembri algus 2011, mitte vähem kui 10-l korral Tallinna erinevates kohtades edasi T T´le. Ülejäänud osa omandatud kanepist - 33,58 grammi marihuaanat - hoidis R. Konontšuk Tallinn, XX kuni 17.10.2011. a, mil see läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti.

R.Konontšuk oli kohtu alla antud ka KarS prg. 184 lg 2 p.1 järgi, kuid prokurör loobus selles osas süüdistuses kohtus. Maakohtu otsuse resolutiivosas otsustus R.Konontšuki õigeksmõistmises KarS prg. 184 lg 2 p.1 järgi KrMS prg. 301alusel puudub.

Kohtu alla olid veel A.Juhansoni ja V.Riiu poolt kasvatatud kanepi ebaseadusliku käitlemisega antud ka Eda Lukksepp ja Rainer Haljasmets.

Eda Lukksepp anti kohtu alla KarS prg. 184 lg 2 p.1 järgi selles, et ta isikute grupis ebaseaduslikult pakendas suures koguses narkootilist ainet ja nimelt, ajavahemikul 2011. a augustist kuni 17.10.2011. a grupis Ain Juhansoniga pakendas Tallinnas ebaseaduslikult minigrip kilekottidesse suures koguses narkootilist ainet marihuaanat – korraga kuni 450,5 grammi. Ühiselt pakendatud narkootilise aine andis Ain Juhanson omakorda ajavahemikul 2011. a augustist kuni 17.10.2011. a, Tallinna erinevates piirkondades, sh Asula tänaval üle Roman Konontšukile.

Maakohus mõistis Eda Lukkseppa õigeks ja põhjendused on järgmised. Kohtu hinnangul ei ole süüdistuses toodud versiooni alusel võimalik Eda Lukksepp’a süüdimõistmine. Praegusel juhul on tekkinud olukord, kus Eda Lukksepp’a süüdistatakse narkootilise aine pakendamises grupis koos Ain Juhansoniga ning Ain Juhansoni omakorda selles, et tema koos osa kaassüüdistatavatega valmistatud marihuaanast pakendas nii üksi kui grupis Eda Lukkseppaga ajavahemikul 2011. a augustist kuni 17.10.2011. a omakorda Tallinnas minigripp kilekottidesse ning andis 2011. a augustist kuni 17.10.2011. a edasi tuvastatud ja tuvastamata isikutele, pannes toime suures koguses narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemisega suure varalise kasu saamise eesmärgil grupis.

KarS§ 2 lg.2 sätestab, et karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. See tähendab, et isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust. KarS § 184 lg 1 dispositsioon näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. Seega on tegemist dispositsiooniga, milline annab täpse loetelu tegudest. Kohtule jäi ebaselgeks, millises osas nimetatud dispositsioonist siis Eda Lukksepp’ale süüks arvatakse, kuivõrd narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine pelgalt pakendamist ei hõlma. Kohtu hinnangul tulnuks süüdistus formuleerida selliselt, et oleks tuvastatav Eda Lukksepp’a osalus grupilises tegevuses. Motiveerides kuriteo toimepanemist isikute grupis, leiab kohus, et selleks tuleb pidada narkootilise aine valdamist narkootilise aine jagamisel ja pakendamisel. Eda Lukksepp’ale ei ole aga süüks arvatud ei valdamist ega ka jagamist. Samuti ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud ka narkootilise aine pakendamine Eda Lukksepp’a poolt. Kohtul ei ole võimalik ümber lükata Lukksepp’a ja Juhansoni ütlusi, millised kattuvad olulisel määral. Ka asub kohus seisukohale, et Lukksepp’a kohtueelses menetluses antud ütlused ei erine kardinaalselt kohtus räägituga. Vähemalt ei erine nad osas, milles Eda Lukksepp’a süüdistatakse. Eda Lukksepp on algusest peale eitanud pakendamist ning andud sarnaseid ütlusi nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus.

7

DNA ekspertiisiga nr 11E-GE1111 on tuvastatud, et Juhansoni poolt Konontšukile üleantud, kanepiga täidetud minigripp kilekottidelt on jäljed Lukksepa DNA-st. Samuti leiti jälgi Lukksepa DNA-st ka kilekotilt kirjaga „Prisma“, mille sees olid kanepiga minigripp kilekotid Konontšukile üleandmise hetkel. Ehk siis on süüdistaja hinnangul Lukkseppa DNA sattumine nimetatud minigripp kilekottidele olnud võimalik olukorras, kus Lukksepp kilekotte ise vahetult puudutanud oli. Eda Lukksepp on aga pidevalt väitnud, et tema elukohas kapis asusid nii kasutatud kui ka uued minigripp kilekotid, mida ta Juhansonil võtta lubas. Vastavalt Lukksepa elukoha läbiotsimisprotokollile leiti korterist aga üksnes uusi – kasutamata minigripp kilekotte. Süüdistaja hinnangul polnud seega võimalik Lukksepa elukohast kasutatud minigripp kilekottide võtmine. Kohtu hinnangul päris nii resoluutselt läheneda ei tohiks ning sellise järelduse tegemine on meelevaldne. Tähelepanuta on jäänud ka Juhansoni väide, et ta võis võtta ka kasutatud minigripp kilekotte ja mitte kuidagi ei lükka ka ümber võimalust, et viimased kasutatud minigripp kilekotid võttiski kaasa Juhanson. 05.12.2011.a asitõendite vaatlusprotokolli lisast - fototabelist, so fotolt on näha, et minigrippkilekotid, mis võeti R. Konontšuki kinnipidamisel ära, on kasutatud väljanägemisega. Selliselt on ka seletatav, et Lukksepa elukohas ei olnud mitte ühtegi sellist minigripp kilekotti, mis sarnanenuks nende kottidega, milledest leiti Konontšuki valduses olnud kanep. Ja nimelt Konontšuki kinnipidamisel võeti tema käest ära kanep, mis oli pakitud minigripp kilekottidesse mõõtudega 23x34 cm – nimetatud asjaolu on kajastatud Konontšuki elukohast äravõetud asitõendite vaatlusprotokollis. Lukksepa elukohast leiti aga minigripp kilekotte, millede mõõdud erinesid tunduvalt Konontšuki valdusest leitud omadest. Nii leiti Lukksepa elukohast minigripp kilekotte mõõtudega 12x19,5 ja 18x26,5 cm. Nimetatud faktiga on aga ka võimalik eeldada, et Juhanson võttiski kaasa kõige suurema mõõduga viis viimast minigripp kilekotti. Prokurör väidab, et E. Lukksepa DNA leidumine kõigil R. Konontšukilt äravõetud minigripp kilekottidel kinnitab asjaolu, et just E. Lukksepp on leitud kanepit nimetatud kilekottidesse pakkinud, asetanud kanepiga kilekotid seejärel suuremasse kilekotti ning narkootilised ained sel viisil A. Juhansonile edasi andnud. Olukorras, kus tegelikkuses pakkinuks leitud kanepi minigripp kilekottidesse A. Juhanson, pidanuks menetleja leidma kilekottidelt ka A. Juhansoni DNA-d, seda aga ei leitud.

Kohus juhtis tähelepanu asjaolule, et on mitmeid võimalusi jälgede mittejätmiseks või nendest vabanemiseks. Tegelikkuses on täiesti tuvastamata jäänud, millisel viisil pakendas kanepitaimi Ain Juhanson. Nähtub, et läbiotsimisel on ära võetud 12 kummikinnast ning ekspertiisiaktis nr11E-GE1230 annab ekspert arvamuse, et osadel kinnastel on tuvastatud ka Juhansoni DNA. Selline faktiline asjaolu aga tekitab kohtule omakorda kõrvaldamata kahtluse ja nimelt on võimalik ka järeldada, et Juhanson pakendas kanepitaimi kinnastes, Eda Lukkseppa DNA aga sattus minigripp kilekottidele tema poolt kirjeldatud viisil.

Tulenevalt eelmärgitust leidis kohus, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole kogutud piisavalt tõendeid, mis kõrvaldaksid kahtluse Eda Lukksepp’a süüdiolekus KarS§ 184 lg.2p.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime panemises. Samuti asub kohus seisukohale, et Eda Lukkseppa’le ei ole ka esitatud korrektset süüdistust nimetatud kuriteo toimepanemises. Kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS§ 7 lg.3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks.

Rainer Haljasmets oli antud kohtu alla KarS prg.184 lg 1 ja 22 lg 3 järgi selles, et tema aitas tahtlikult kaasa Ain Juhansoni ja Vambo Riiu poolt suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikule käitlemisele. Nii aitas ta A. Juhansonil ja V. Riiul pakendada nende poolt täpselt tuvastamata ajal enne 21.11.2011. a Läänemaal, Hanila vallas, XX külas, XX talus kasvatatud kanepitaimedest valmistatud suures koguses marihuaanat ja pakendada talus kasvatatud kanepitaimedest pärinevaid kuivatatud kanepilehti, samuti varjas A. Juhansoni ja V. Riiu poolt toimepandud kuritegu politsei eest, jättes isikute teost politseile teatamata. Eelnimetatud narkootilisi

8

aineid hoidsid A. Juhanson ja V. Riiu kuni 21.11.2011. a enda kasutuses olevas Kopli talus, mil narkootilised ained talus teostatud läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti. Nii leiti ja võeti samal päeval talus teostatud läbiotsimise käigus talust ära 6045,1 grammi narkootilist ainet THC-d sisaldavaid kanepilehti, samuti 453,8 grammi kanepiõisikuid.

Maakohus mõistis R.Haljasmetsa õigeks esitatud süüdistuses leides, et tema süü ei ole usaldusväärselt tõendatud. Kohtu põhjendused on järgmised.

Tõendid, millised viitavad Haljasmetsa süüle, on süüdistuse järgi DNA ekspertiisiaktis nr 11E-GE1230 kajastatu, mille kohaselt leiti kanepiõisikute pakendamiseks kasutatud kilekotilt jälgi nii Haljasmetsa (kilekott kirjaga „must vormileib), Juhansoni (kilekott kirjaga „must vormileib“) kui Riiu DNA-st (kilekott kirjaga „must vormileib“). Juba ainuüksi Haljasmetsa DNA leidmine nimetatud kilekotilt kinnitab prokuröri hinnangul tema otsest kokkupuudet talust leitud kanepiõisikutega. Samuti viitab süüdistuse kohaselt Haljasmetsa aktiivsele osalusele kanepi pakendamisel ning käitlemisel see, et tema DNA-d leiti ka kummikinda seest, millelt leiti jälgi THC-st. Nimetatud kinda seest ei leitud aga jälgi teiste süüdistatavate DNA-st, seega pidi just Haljasmets kasutama leitud kinnast kanepiga kokkupuutes – arvestades leitud kilekotti, sai see juhtuda vaid kanepi pakendamisel. Kohtul hinnangul on aga olemasolevad tõendid ebapiisavad tõsikindlalt väitmaks, et Rainer Haljasmets on toime pannud talle süüksarvatava teo. R.Haljasmets käis talus ehitustöödel. Ehitustöid käis ta tegemas Juhansoni pakkumisel 4-5 päeva järjest kolmel või neljal korral. Töötasus oli kokkulepe päevatasus. Töötegemise perioodil jäi ta tallu ööbima. Talus kasutas ta veel ühte kõrvalhoonet, kust võttis tööriistu. Tagapool olid talus veel kõrvalhooned, kuid seal ta ei käinud. Mingeid potte, taimi tema ei näinud. Ta ei teadnud, et talus kasvatakse kanepit, ta pole seda kunagi pakendanud ning ta pole kasutanud kummkindaid ehitustöö tegemisel. Samuti ei märganud tema, et Riiul oleks esinenud narkootikumide tarvitamise tunnused. Haljasmets ei eitanudki asjaolu, et kasutas töö tegemiseks talus olevaid tööriistu ja –vahendeid, kaasaarvatud seal olnud kummikindaid või kilekotte. Kummikindaid tal töö tegemisel otseselt vaja ei läinud, aga kui kinnas oli jäetud näiteks mingi eseme peale, mida tal vaja oli, siis tõstis ta kinda eemale. Tõendid, millised viitavad Haljasmetsa süüle, on süüdistuse järgi DNA ekspertiisiaktis nr 11E-GE1230 kajastatu, mille kohaselt leiti kanepiõisikute pakendamiseks kasutatud kilekotilt jälgi nii Haljasmetsa (kilekott kirjaga „must vormileib), Juhansoni (kilekott kirjaga „must vormileib“) kui Riiu DNA-st (kilekott kirjaga „must vormileib“). Samuti viitab süüdistuse kohaselt Haljasmetsa aktiivsele osalusele kanepi pakendamisel ning käitlemisel see, et tema DNA-d leiti ka kummikinda seest, millelt leiti jälgi THC-st. Nimetatud kinda seest ei leitud aga jälgi teiste süüdistatavate DNA-st, seega pidi just Haljasmets kasutama leitud kinnast kanepiga kokkupuutes – arvestades leitud kilekotti, sai see juhtuda vaid kanepi pakendamisel. Mitte kuidagi ei saa ümber lükata Haljasmetsa ütlusi, milliseid kinnitasid ka Riiu ning Juhanson, et talus tööd tehes Haljasmets ka elas ning ööbis seal ning otseloomulikult sõi ja jõi Juhansoni ja Riiuga ühes lauas nende poolt pakutavat. Mitte millegagi ei ole võimalik ümber lükata asjaolu, Haljasmetsa DNA sattus leivakotile pelgalt seetõttu, et ta võttis leivakotist leiba. Kohtule on arusaamatu, mil muul viisil, kui mitte käega võtab tavaelus inimene leiba kilekotist välja. Kui nüüd kõrvutada kõrvale Juhansoni ja Riiu tegevus pakendamise osas ja nimelt on tuvastatud, et kanepitaimi pakendasidki nad suures osas leiva-saiakottidesse, siis on ka mõistetav, miks peale leiva lõppemist neid kotte minema ei visatud. Haljasmetsa DNA-d leiti ka kummikinda seest, millelt leiti jälgi THC-st. Prokuröri hinnangul on nimetatu tõsikindel argument, et Haljasmets omas seetõttu kokkupuudet kanepitaimedega, kuivõrd kummikindalt ei tuvastatud Riiu ja Juhansoni DNA-d. Kohus aga märgib, et ekspertiisiaktis jõutakse järeldusele, et ei saa välistada Rainer Haljasmetsa DNA sisaldumist segaproovis. Segaproov on proov, mis sisaldab DNA-d vähemalt kahelt erinevalt indiviidilt. Eksperdiarvamuse p.11: kummikindal nr 1 (pakend nr 3) võetud proovist (proov A116013) saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit

9

enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada Rainer Haljasmetsalt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Ain Juhansoni võrdlusproovist määratletud DNA profiil ei ole seostatav sellest proovist saadud DNA segaprofiiliga. Vambo Riiult pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta selles segaproovis ei saa teha usaldusväärseid järeldusi. Ehk siis kohtu hinnangul sellise arvamuse tulemusel ei saa ümber lükata ka kahtlust, et kummikinnast on kasutanud veel keegi kolmas tuvastamata isik, kes võis olla seotud kanepitaimedega ning Haljasmetsa puutumus kummikindaga oligi pelgalt juhuslik.

Seega jõuab kohus järeldusele, et esitatud tõendid on ebapiisavad tõendamaks, et Rainer Haljasmets oli teadlik kanepikasvatusest ning aitas kaasa kanepitaimede pakendamisele ning ta tuleb süüdistuses KarS§ 184 lg.1-§ 22. lg.3 järgi õigeks mõsta.

KarS prg. 418 lg 2 p. 3 järgi oli Vambo Riiule ja Ain Juhansonile esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla selles, et nemad grupis omandasid täpselt tuvastamata ajal ebaseaduslikult, omamata relvaseaduse §32 sätestatud luba tulirelva ja laskemoona omandamiseks, laskekõlbuliku tulirelva - poolautomaatse püstoli Bersa 62 nr 66956 ning tulirelva laskemoona - 61 tk 5,6 mm kaliibrilist ääretulepadrunit. Tulirelva ja selle laskemoona hoidsid V. Riiu ja A. Juhanson Läänemaal, Hanila vallas, XX külas asuvas XX talus kuni 21.11.2011. a, mil püstol ja padrunid talus teostatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti.

KarS prg. 420 lg 1 järgi oli Vambo Riiule ja Ain Juhansonile esitatud süüdistus ja nad anti kohtu alla selles, et nemad grupis omandasid ebaseaduslikult – omamata relvaseaduse §22 lg 4’1 sätestatud relvaluba - tuvastamata ajal, kohas ja isikult helisummuti s.o. relvaseaduse § 22 lg 1 p 3, lg 5 mõistes tsiviilkäibes keelatud tulirelva lisaseadise. Tulirelva helisummutit hoidsid V. Riiu ja A. Juhanson Läänemaal, Hanila vallas, XX külas asuvas XX talus kuni 21.11.2011. a, mil helisummuti talus teostatud läbiotsimisel leiti ja ära võeti.

Maakohus leidis, et eelnimetaud kuriteod pani Vambo Riiu toime üksi. Ain Juhansoni mõistis maakohus KarS prg. 418 lg 2 p.3 ja 420 lg 1 järgi õigeks. Kohtu põhjendused on järgmised. Vambo Riiu ei ole kunagi eitanud tulirelva ja tulirelva laskemoona ebaseaduslikku käitlemist ning tulirelva helisummuti ebaseaduslikku käitlemist, kuid ta selgitas, et Ain Juhanson ei teadnud sellest midagi. Kohtuistungil andis ütluseid, et soetas tulirelva vara kaitseks, kuivõrd talus käis kährikuid ja marutaudis rebaseid. Relva soetas ammu, 2003.aastal, varasemalt asus see isa talust, kus see oli peidus. Tulirelva omandas üksinda, see oli ammuaegse tuttava oma. Täpselt ei oska öelda, millal viis relva talusse. Helisummuti oli relva küljes. Ain Juhanson ei olnud tulirelva olemasolust teadlik. Tulirelva padrunipidet hoidis kogu aeg tulirelva kõrval. Ain Juhanson eitas tulirelva ja tulirelva laskemoona ebaseaduslikku käitlemist ning tulirelva helisummuti ebaseaduslikku käitlemist. Ta selgitas kohtuistungil, et tema silmanägemine ei ole väga hea, prillid on umbes +10 tugevusega, tema nägemine on lähemalt vaadates kehvem. Meetri kauguselt ta ei tee vahet kandilisel metallesemel või püstoli salvel. Ta ei olnud teadlik relva ja selle osade olemasolust Kopli talus. Püstolisalve asukoha sai teada siis, kui see ära võeti, ta isiklikult ei näinud, kust see ära võeti, ütluste järgi asus salv riietekapi üleval väikses kapis, kus oli veel lisaks uksehingi, elektrikorke, igasugust pudi-padi. Talutöid tehes tal võis sinna kappi asja olla. Talus ta püstolit puudutanud ei ole, kuid tema käsi võis kogemata vastu minna, kui ta otsis kapist omale vajalikke tööriistasid.

Kirjalike tõenditena on kohtule esitatud XX talu läbiotsimise protokoll, mille kohaselt 21. novembril 2011. a elumaja ruumist nr 2 leiti sahtlist püstol Bersa, mille külge

10

polnud kinnitatud salve. Püstoli külge oli seevastu kinnitatud helisummuti. Samuti leiti samast ruumist ahjulõõri pealt kaks karpi padrunitega. Samuti on kohtule esitatud ekspertiisiakt nr 11E-TB0153, milles esitatud eksperdiarvamuse kohaselt ekspertiisi esitati laskekõlbulik 5,6 mm kaliibriline poolautomaatne püstol Bersa 62 nr 66956 padrunisalvega ning teadmata tootja valmistatud helisummuti. Püstol kuulub tulirelvade hulka, summuti on relva osa, 61 ääretulepadrunit kuuluvad tulirelva laskemoona hulka. Järelpärimise kohaselt ei ole Ain Juhansonil ega Vambo Riiu kantud relvaregistrisse, nende nimele ei ole registreeritud tulirelvi. Kohtule on esitatud kirjalik tõend selle kohta, et Ain Juhansoni silmanägemine ei ole väga hea – silmaarst dr. M J tõend, et Ain Juhansonile on kirjutatud prillid tugevusega +9,0. Ekspertiisiakti nr 11E-GE1230 tulemusel leiti jälgi V. Riiu DNA-st nii leitud padrunitelt, padrunisalvelt, relva kukelt kui relva päästikult (p.3, p.4, p.6, p.8, p.13). Jälgi A. Juhansoni DNA-st leiti aga padrunisalvelt, milles oli kokku üheksa padrunit (p.6). Ekspertiisiakti p. 6 on sõnastatud järgnevalt: padrunisalvelt (milles oli üheksa padrunit, pakend 20) võetud kolmandast proovist (proov A116036) saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada Vambo Riiult ja Ain Juhansonilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis, punktis 8 kohtaselt ei saa Ain Juhansonilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovis teha usaldusväärseid järeldusi.

Prokuröri väitel pidi relvasalve puudutanud ning selle sahtlisse relva juurde asetanud isik olema teadlik ka relva olemasolust, samuti olukorras, kus vähemalt ühelt relvaga seotud esemelt – relvasalvelt – leiti jälgi mõlema süüdistatava DNA-st, olid mõlemad süüdistatavad teadlikud relva, summuti ja padrunite olemasolust. Kohus leidis, et ainuüksi Ain Juhansoni DNA leidumine relvasalvelt ei saa olla kindlaks tõendiks, et Ain Juhanson on toime pannud talle süüks arvatavad kuriteod. Nii Ain Juhansoni kui ka Vambo Riiu ütlused kattuvad olulisel määral – Riiu selgitas põhjalikult, millal ja kuidas ta relva omandas, kus ta seda hoidis ning ka asjaolu, et Juhanson ei olnud teadlik, et Kopli talus asub relv koos relvasalve ja padrunitega. Samamoodi on Ain Juhanson kinnitanud, et ta ei teadnud relva ega relvasalve ja padrunite olemasolust. Kohtul ei ole alust kahelda Vambo Riiu ega Ain Juhansoni ütluste usaldusväärsuses, samuti leiab kohus, et Ain Juhansoni ja Vambo Riiu ütlusi ei tule jätta kõrvale põhjusel, et need ei ole olulise vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Asjaolu, et Vambo Riiu kohtueelses menetluses eitas oma seost relva ja selle summutiga, ei anna alust jätta tema ütlused täielikult kõrvale, sest esialgne süü eitamine võib olla ka isiku kaitsetaktika. Ekspertiisiaktis kasutatud mõiste selgituse kohaselt tähendab isiku DNA sisaldumist ei saa välistada, et segaprofiilis on esindatud kõik võrdlusisikul esinevad alleelid ja DNA profiili geomeetria arvestamisel ei ole võrdlusisiku DNA sisaldumine selles segaproovis ebatõenäoline. RK on lahendi nr 3-1-1-63-08 p-s 17.4 leidnud, et kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Samas väljend "/--/ ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi Ain Juhansonilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides" - ei ole siiski käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena, kuna selles ei sisaldu ühtegi järeldust. Seega tulenevalt eeltoodust ei ole välistatud ka versioon, et Ain Juhansoni DNA sattuski relvasalvele täiesti juhuslikult siis, kui ta otsis kapist endale vajalikke tööriistu või esemeid. Kohus ei kahtle asjaolus, et Ain Juhanson vajab nägemiseks abivahendeid ning seetõttu ei pruugi eristada padrunisalve muust metallesemest. Kuivõrd Ain Juhansoni süü talle etteheidetud kuritegudes on tõendamata ning kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, tuleb Ain Juhanson KarS § 418 lg 2 p 3 ja § 420 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes õigeks mõista. Kuivõrd Ain Juhansoni süü on tõendamata, tuleb ümber kvalifitseerida ka Vambo Riiule süüks arvatav kuritegu KarS § 418 lg 2 p 3 asemel KarS § 418 lg 1 järgi, samuti

11

on tõendatud Vambo Riiu süü KarS § 420 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kohus märgib, et eelnev ümberkvalifitseerimine ei kahjusta ega raskenda mingil määral Vambo Riiu olukorda.

Ain Juhansonile oli süüdistuses KarS prg. 184 lg 2-1 p.1 järgi esitatud süüdistuses inkrimineeritud ka kuriteoepisood, mis seisnes alljärgnevas.

Samuti omandas ta eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult 65,25 grammi psühhotroopset ainet GHB-d sisaldavat vedelikku (milles puhast GHB-d 29,4 grammi). Omandatud GHB-d hoidis A. Juhanson enda elukohas Tallinnas, aadressil XX kuni 22.11.2011. a, mil see tema elukoha läbiotsimise käigus leiti ja ära võeti.

Maakohtu otsuses selle kuriteo episoodi kohta põhjendused motiveerivas osas puuduvad ja kuna A.Juhanson on mõistetud süüdi ka teises narkootikumide ebaseadusliku käitlemise episoodis, siis ei ole ka resolutiivosast võimalik välja lugeda, kas süüdi ta selles episoodis mõisteti. Õigeks ei ole resolutiivosa kohaselt mõistetud.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Prokurör vaidlustab maakohtu otsust Eda Lukksepa õigeksmõistmises KarS §184 lg 2 p 1 tunnustega kuriteo toimepanemises, Ain Juhansoni süüdimõistmine KarS §184 lg 2 p 1 tunnustega kuriteo toimepanemises ning tema õigeksmõistmine KarS § 418 lg 2 p 3 järgi ja KarS § 420 lg 1 sätestatud kuritegudes, Vambo Riiu süüdimõistmine KarS §184 lg 2 p 1, 2 tunnustega kuriteo toimepanemises ning KarS §418 lg 1 sätestatud kuriteo toimepanemises, R. Haljasmetsa õigeksmõistmine KarS §184 lg 1 - §22 lg 3 sätestatud kuriteo toimepanemises ning R. Konontšuki süüdimõistmine KarS §184 lg 2 p 2 sätestatud kuriteo toimepanemises ning taotleb kriminaalasja tagastamist Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Prokuröri hinnangul on maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, oluliselt rikkunud menetlusnorme ning on süüdistatavatele mõistnud karistused, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

Kõige olulisemate - KrMS §339 lg 1 p 7 ja 8 nimetatud - menetlusnormide rikkumisena tõstab prokurör esile asjaolu, et maakohus pole otsuses võtnud seisukohta kuriteoepisoodi osas, mis puudutab A. Juhansonile esitatud süüdistust kuni 22.11.2011. a tema elukohas Tallinnas, aadressil XX toimepandud suures koguses psühhotroopse aine GHB ebaseaduslikus käitlemises. Nimetatud kuriteoepisoodiga seonduvalt pole kohus täitnud mitte ühtegi KrMS §306 sätestatud kohustust jättes tuvastamata isegi asjaolu, kas GHB ebaseaduslik käitlemine üldse toime pandi või mitte.

Teise olulise rikkumisena pole maakohus A. Juhansonile, V. Riiule ja R. Konontšukile karistuse mõistmisel järginud KarS §56 sätestatut. Nii pole kohtuotsusest üheselt arusaadav, kas kohus on süüdistavatele karistuse mõistmisel kaalunud karistust kergendavaid asjaolusid, samas pole kohus lubamatult tuvastanud süüdistatavate karistust raskendavaid asjaolusid. R. Konontšukile pole kohus mõistnud karistust, mis mõjutaks teda edaspidi kuritegusid mitte toime panema. Seega pole maakohus nõuetekohaselt motiveerinud ka süüdistatavatele mõistetud karistusi.

Nii pole A. Juhansonile ja R. Konontšukile karistuse mõistmisel kohus esile toonud, kas ja milliseid kergendavaid asjaolusid kohus nende puhul karistust kergendavateks loeb. Asjaolu, et R. Konontšuk on toimepandud teo keelatusest aru saanud (kohtuotsuse lk 30), ei viita mitte mingil viisil tema poolt toimepandu reaalsele kahetsemisele. V. Riiu puhul on kohus karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud puhtsüdamlikku kahetsust motiveerimata aga, milles V. Riiu puhul teo puhtsüdamlik kahetsemine seisneb.

12

Olukorras, kus kohus on nii A. Juhansoni, V. Riiu kui R. Konontšuki poolt tuvastanud kuriteo toimepanemise varalise kasu saamise eesmärgil (V. Riiu puhul on kohus lugenud tõendatuks kanepi müügist 1050 euro teenimise, lk 18; A. Juhansoni ja V. Riiu puhul väitnud, et isikud ei otsinud peale R. Konontšuki tabamist enam uusi kliente, lk 18, tuvastanud A. Juhansoni poolt R. Konontšukilt 1500 euro teenimise, lk 29 ning R. Konontšuki puhul tuvastanud kanepi müügist kasu saamise T. Tlt ja K. Mlt, lk 29), jääb arusaamatuks, miks pole kohus ühegi süüdistatava puhul karistust raskendava asjaoluna tuvastanud KarS §58 p 1 sätestatud karistust raskendavat asjaolu – tegutsemist omakasu ajendil. A. Juhansoni ja R. Konontšuki puhul kohus karistust raskendavate asjaolude tuvastamata jätmist ei märgi, V. Riiu puhul viitab eelnevale aga selgelt (lk. 30).

Samuti pidanuks kohus V. Riiule ja R. Konontšukile karistuse mõistmisel lisaks karistuse eripreventiivsetele eesmärkidele arvesse võtma ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Kanepi kasvatamine, samuti suures koguses kanepi ebaseaduslik käitlemine kuulub KarS 12. ptk s.o rahvatervisevastaste süütegude hulka.

Võrreldav ei ole tänavadiilerite tegevus narkootiliste ainete levitamisel ning narkootiliste ainete valmistajate tegevus, kelle tegutsemise tulemusena jõuavad narkootilised ained oluliselt enamate isikuteni. Samamoodi ei ole võrreldav tänavadiilerite tegevuse selliste isikute tegevusega, kes tegelevad narkootilise aine hulgimüügiga. Seetõttu tuleb narkootiliste ainete valmistajate, samuti narkootiliste ainete hulgimüügiga tegelevate isikute tegevust hinnata oluliselt rangemalt, kui kergemas vormis narkokuriteo toimepanijate tegevust. Lähtudes kuriteo raskusest on arvestades KarS §56 lg 1 sätestatut võimalik karistada käesolevas kriminaalasjas süüdistatavaid ainult reaalse vangistusega.

Riigikohus otsuses nr 3-1-1-99-06 märkinud, et süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174). Arvestades R. Konontšukil etteheidetud kuriteo olemust – tegu oli sadade dooside narkootilise aine käitlemisega teiste inimeste tervise arvel, isikliku rikastumise eesmärgil – ei saa kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades kindlasti põhjendatud olla R. Konontšuki tingimisi karistamine. Asjaolu, et R. Konontšukil endal on narkootikumidest tekkinud sõltuvusprobleeme ning see, et ta õpib ülikoolis, ei saa aga olla kaalukad asjaolud, mis tingivad tema karistusest tingimisi vabastamise.

Olukorras, kus kohtu hinnangul oli põhjendatud R. Konontšuki karistamine tingimisi vangistusega, pidanuks kohus kaaluma ka talle katseajaks KarS §75 lg 2 p 2 nimetatud lisakohustuste määramist. Kohus pidanuks R. Konontšuki puhul kaaluma ka KarS §75 lg 2 p 7 nimetatud lisakohustuse määramist.

Vastavalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-77-11 märgitule, on karistuse mõistmist puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka RKKKo 3-1-1-27-08, p 16).

Olukorras, kus V. Riiu vähendab ütluseid andes enda vastutust ning ilmselgelt valetab andes toimunu kohta selgitusi, mis pole eluliselt usutavad, ei saa järeldada, et V. Riiu toimepandut puhtsüdamlikult kahetseb.

Arusaamatuks jääb ka, millise karistusega otsustas kohus karistada Roman Konontšuki. Nii leiab kohus otsuse resolutiivosas, et R. Konontšuki tuleb karistada 4 aasta pikkuse vangistusega (lk 3), kuid R. Konontšukile mõistetud karistust

13

motiveerides märgib, et R. Konontšuki tuleb karistada vangistusega sanktsiooni minimaalses määras (lk 30). Erinevalt kohtu märgitust on KarS §184 lg 2 p 2 sanktsiooni minimaalseks määraks aga kolm, mitte neli aastat vangistust.

R. Konontšukile karistuse mõistmise osas on maakohtu otsus vastuolus kohtupraktikaga. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 20 ja 26. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-07, p 13). Eelnevast tulenevalt on maakohus ka R .Konontšukile karistust mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, on see hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-3-07). Olukorras, kus kohtuotsuse põhiosas tuvastatuks loetud asjaolud on omavahel vastuolus, ei olegi võimalik neist resolutiivosas loogilist järeldust teha.

Maakohus on otsuse tegemisel lubamatult tuginenud tõenditena süüdistatavate A. Juhansoni, V. Riiu ja E. Lukksepa mitteusaldusväärsetele ja kohtueelse menetlusega vastuolus olevatele ütlustele, rikkudes sel viisil muid olulisi menetlusnorme (KrMS §339 lg 2 nimetatud muu olulise menetlusnormi rikkumine).

Nii on maakohus V. Riiu ütlustele tuginedes tuvastanud V. Riiu ja A. Juhansoni süü KarS §188 lg 2 p 1 ja §188 lg 2 p 1, 2 tunnustega kuriteo toimepanemises. Kuigi kohus on kanepikasvatuse rajamist puudutavas osas A. Juhansonile ja V. Riiule esitatud süüdistuses asunud õigele seisukohale selles, et A. Juhanson ja V. Riiu tegelesid tõepoolest Läänemaal, XX külas, XX talus grupis kanepi ebaseadusliku kasvatamisega, ei saa V. Riiu ütluseid kanepikasvatuse rajamise ning üksinda kanepi kasvatamise osas pidada hoolimata kohtu teistsugusest seisukohast pidada usaldusväärseteks. Erinevalt maakohtu poolt märgitust (kohtuotsuse lk 30) ei saa V. Riiu puhul kohtuistungil ütluste andmist pidada toimepandud teo puhtsüdamlikuks kahetsemiseks.

Tuginedes kohtupraktikale tulnuks V. Riiu ütlused tõendina täielikult kõrvale jätta, kuivõrd tema kohtuistungil antud ütlused olid kardinaalses vastuolus kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Kuigi kohus on otsuses (lk 12, lk 16) samuti esile toonud asjaolu, et V. Riiu on kohtueelsel menetlusel olnud talle etteheidetud teo osas kardinaalselt erineval positsioonil ning tuvastanud ka asjaolu, et ka V. Riiu kohtuistungil antud ütlused pole isegi eluliselt usutavad (lk 14), ei ole kohtu hinnangul ometi olnud alust V. Riiu ütluste kõrvale jätmiseks. Kohtuotsusest puuduvad põhjendused, miks kohus V. Riiu ütluseid hoolimata ilmselgetest vastuoludest tegelikult tuvastatud asjaoludega endiselt usaldusväärseks loeb. V. Riiu ütluseid oleks lubatav tõendina arvestada ainult juhul, kui V. Riiu oleks erinevates menetlusetappides erinevate ütluste andmist usutavalt ja arusaadavalt selgitada (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-113-06). V. Riiu ütluste tõendina arvesse võtmine, samuti põhjenduste puudumine tema ütlustega arvestamisel on käsitletavad KrMS §339 lg 2 sätestatud menetlusnormide olulise rikkumisena.

Samuti on kohus muu hulgas A. Juhansoni ja V. Riiu ütlustele tuginedes asunud seisukohale, et süüdistatavatele ei saa ette heita narkootiliste ainete käitlemist suure varalise kasu saamise eesmärgil (KarS §184 lg 2’1 p 1 sätestatud kuritegu), vaid ainult suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikku käitlemist (KarS §184 lg 2 p 1 sätestatud kuritegu).

14

Kohtuotsusest nähtuvalt on süüdistatavate subjektiivset koosseisu suure koguse narkootilise aine käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärgil võimalik tuvastada tuginedes muu hulgas süüdistatavate enda ütlustele (andes muu hulgas hinnangu süüdistatavate arvamusavaldustele teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda, lk 18). Nii on kohus lähtudes A. Juhansoni ütlustest asunud seisukohale, et olukorras, kus A. Juhansoni sissetulekud olid piisavad, puudus A. Juhansonil vajadus tegeleda kanepiga kauplemisega (lk. 18). Lisaks on kohus tuginedes V. Riiu ütlustele leidnud, et V. Riiu soovis kanepit kasvatada just isiklikuks tarvitamiseks (lk. 18). Kokkuvõttes on kohus süüdistatavate ütluseid tõendina arvestades järeldanud, et V. Riiu ja A. Juhanson ei vallanud kanepit suure varalise kasu saamise eesmärgil.

Samas on kohus tuvastanud, et V. Riiu ütlused on osas, mis puudutavad juba valmis kanepi käitlemist, kardinaalses vastuolus kohtueelsel menetlusel antud ütlustega (tl. 16). A. Juhansoni ütlused kanepi käitlemise motiivide ning käitlemise viisi kohta pole aga kohtu hinnangul usaldusväärsed (tl. 18). Jääb arusaamatuks, kuidas kohus eelnevat märkides jõudis siiski täiesti vastupidisele järeldusele ning pidas V. Riiu ütluseid kanepi isiklikuks tarvitamiseks varumise kohta siiski usaldusväärseks. Samuti jääb arusaamatuks, miks peab kohus A. Juhansoni ütluseid töökoha olemasolu kohta usaldusväärseteks (tl 18), kui vara konfiskeerimise küsimuse lahendamisel peab kohus A. Juhansoni ütluseid töökoha ja sealt saadud tulu osas mitteusaldusväärseteks (tl. 29).

Kohus on tuginedes peamise tõendina just A. Juhansoni ja V. Riiu ütlustele, mõistnud A. Juhansoni õigeks KarS §418 lg 2 p 3 ja §420 lg 1 sätestatud kuritegude toimepanemises, V. Riiu aga süüdi KarS §418 lg 1 ja KarS §420 lg 1 sätestatud kuritegude toimepanemises. A. Juhansoni õigeksmõistmisel ja V. Riiu süü tuvastamisel tulirelva, samuti selle summuti ebaseaduslikus käitlemises, on kohus olulise tõendina tuginenud just süüdistatavate ütlustele nimetatud kuriteoepisoodi toimepanemise osas.

Kohtu hinnang V. Riiu ütlustele tulirelva ja selle summuti käitlemise osas on vastuoluline. Nii märgib kohus esmalt, et V. Riiu pole kunagi eitanud tulirelva, laskemoona ja summuti ebaseaduslikku käitlemist (lk. 22), kuid lisab otsuses ka seda, et V. Riiu eitas kohtueelsel menetlusel enda seotust nii relva kui summutiga (lk. 23). Seega on kohtuotsuses kajastatud V. Riiu kohtueelsel menetlusel ning kohtuistungil antud ütluste vastuolu.

Kohtu hinnangul on usaldusväärsed ka A. Juhansoni ütlused. Kohtu hinnangul on usutav, et kehva nägemisega, prille kandev A. Juhanson võis püstoli osaks olevat padrunipidet puudutada lihtsalt põhjusel, et ta ajas selle segi mõne teise metallist esemega (lk 23, 24). Prokuröri hinnangul pole A. Juhansoni sellised väited ka eluliselt usutavad.

V. Riiu ning A. Juhansoni ütluseid aluseks võttes ning neid usaldusväärseks lugedes (lk. 23) leidis kohus, et tuginedes V. Riiu ütlustele saab tulirelva, selle laskemoona ning summuti käitlemisega seostada vaid V. Riiut.

Ka E. Lukksepale KarS §184 lg 2 p 1 alusel esitatud süüdistuses osas on kohus seisukoha võtnud tuginedes E. Lukksepa ja A. Juhansoni ütlustele ning peamiselt just süüdistatavate A. Juhansoni ja E. Lukksepa kohtuistungil antud ütlustele tuginedes asunud seisukohale, et E. Lukksepp pole narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega seotud.

Nii pidas kohus usaldusväärseks E. Lukksepa ütluseid ning luges tõendatuks asjaolu, et A. Juhanson on E. Lukksepa elukohast võtnud kaasa minigrip kilekotte. Samuti pidas kohus usaldusväärseks A. Juhansoni ütluseid selle kohta, et R. Konontšukile

15

edasiantud kanepi pakkimiseks kasutatud kilekotid võttis ta E. Lukksepa elukohas asuvast kapist. Kuivõrd kohtu hinnangul polnud võimalik A. Juhansoni ja E. Lukksepa ütluseid ümber lükata (lk 26), tuleb ütluseid kohtu hinnates ka tõendina kasutatavaks pidada, isikute käitumisele hinnang anda aga peamiselt just nende ütlustele tuginedes.

Samuti on just V. Riiu ja A. Juhansoni ütluseid aluseks võttes kohus leidnud, et pole tõendatud R. Haljasmetsa süü narkokuriteole kaasaaitamises. Nii on V. Riiu ja A. Juhanson kohtuistungil eitanud R. Haljasmetsa kokkupuuteid kanepiga ning väitnud, et R. Haljasmetsa DNA sattus kanepiga täidetud leivakotile seetõttu, et R. Haljasmets sõi talus leiba.

Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta veel mitmeid süüdistatavate kohtuistungil antud ütluste vastuolusid kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Nii on kohus tähelepanuta jätnud A. Juhansoni GHB valdamisega seotud ütluste vastuolu (kohtueelsel menetlusel tunnistas A. Juhanson GHB valdmist, kohtus eitas). Kohus on tähelepanuta jätnud E. Lukksepa ütlustes esinenud olulised vastuolud (kohtueelsel menetlusel seostas E. Lukksepp A. Juhansoni kanepi kasvatamisega, kohtus mitte; kohtueelsel menetlusel seostas E. Lukksepp A. Juhansoni tegevust P. Pga, kohtus mitte; kohtueelsel menetlusel andis E. Lukksepp selgitusi tema kodust leitud kanepiseemnete kohta, kohtus aga mitte).

Kõigi eelnimetatud kuriteoepisoodide puhul on maakohus põhjendamatult lugenud usaldusväärseteks just süüdistatavate poolt kohtuistungil antud ütluseid jättes tähelepanuta aga süüdistatavate ütluste ilmsed vastuolud kohtueelsel menetlusel antutega. Arusaamatuks jääb ka asjaolu, miks annab kohus süüdistatavate ütlustele erinevaid kuriteoepisoode puudutavates osades erineva hinnangu. Nii pole kohus kanepikasvatamist puudutavas osas pidanud V. Riiu ja A. Juhansoni ütluseid eluliselt usutavateks, kanepi edasiandmist ja valdamist puudutavas osas, samuti tulirelvaga seotud kuriteoepisoodi puhul aga on.

Süüdistatavate ütluste ilmselgeid vastuolusid märgates, samuti süüdistatavate ütluseid osalt sisuliselt mitteusaldusväärseks lugedes, pidanuks maakohus lähtudes kohtupraktikale (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-89-06, 3-1-1-13-12) lugema süüdistatavate ütlused tervikuna mitteusaldusväärseteks. Eelnevast lähtudes oli lubamatu ka kohtuotsuse rajamine A. Juhansoni, V. Riiu ja E. Lukksepa mitteusaldusväärsetele ütlustele. Kohtuotsuse rajamine aga ebausaldusväärsetele ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt Riigikohtu seisukohale endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.

Vaidlustatud maakohtu otsuses on vastuolud kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludes ning nendel asjaoludel tuginevates järeldustes, Riigikohtu otsuses (3-1-1- 55-06 ja 3-1-1-13-07) on aga korduvalt avaldatud seisukohta, et kohtuotsus peab olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Seega on kohus prokuröri hinnangul otsuse tegemisel rikkunud KrMS §399 lg 1 p 8 sätetatud menetlusnorme.

Nagu apellatsioonis eelnevalt märgitud, ei ole vaidlustatud maakohtu otsusest üheselt arusaadav, millise hinnangu annab kohus süüdistatavate A. Juhansoni ja V. Riiu ütlustele. Nii on kohus tuvastanud, et A. Juhanson ja V. Riiu on kohtuistungil andnud ütluseid, millega vähendavad enda rolli kuritegude toimepanemises (lk. 15), nende ütlused pole eluliselt usutavad (lk. 14) või pole usaldusväärsed (lk. 18). Samas peab kohus usutavaks A. Juhansoni ütluseid nt töötamise ja piisava sissetuleku saamise kohta, tulirelvast mitteteadmise ja selle tajumise võimatuse kohta (lk 23, 24) ning V. Riiu ütluseid oskuse kohta kanepitaimede sugu eristada (lk 15), kanepi enda tarbeks varumise kohta (lk 18), tulirelva, laskemoona ja summuti käitlemise kohta (lk 23).

16

Arusaadav pole ka asjaolu, kuidas kohtu hinnangul sai olulise nägemispuudega A. Juhanson (A. Juhansonile on välja kirjutatud prillid kangusega +9,0) olla suuteline küll osalema kanepitaimede kasvatamises (lk 15), juhtida varjatud jälgimise käigus sõiduautot (varjatud jälgimise protokoll), pakkida kanepit minigrip kilekottidesse (lk 26), oli suuteline allkirjastama menetlustoimingute protokolle (nt kohtuistungil uuritud kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, läbiotsimisprotokolle jne), kuid ei suutnud kohtu hinnangul eristada püstoli padrunipidet teistest metallesemetest (lk. 24).

Kuigi kohtuistungil ei osanud V. Riiu nimetada tema poolt kasvatatavate kanepitaimede sorte ning väitis, et märgistas erinevates sortidest ning sugudest kanepitaimi kriipsukestega lillepottidel tuvastas kohus, et Kopli talus teostatud läbiotsimise käigus leiti talust hoopis käsitsi kirjutatud kirjadega, kanepisortide nimetustega kleebistega lillepotte. Ometi pidas kohus tõendatuks asjaolu, et just V. Riiu oskas kanepikasvatamises kogenult ära tunda nii kanepi isas- kui emastaimi, samuti oskas just V. Riiu kanepisorte märgistada.

Vastuoluline on kohtu järeldus ka selles, et A. Juhansoni DNA puudumine R. Konontšukile edasiantud kanepikottidelt kinnitab kanepi pakkimist ainuisikuliselt A. Juhansoni, mitte aga E. Lukksepa poolt. Nii on kohus esmalt pidanud tõendatuks asjaolu, et A. Juhanson võttis E. Lukksepa elukohast kanepi pakkimiseks vajalikke minigrip kilekotte, kuid pakkis kanepit juba kindaid kasutades jätmata seega kilekottidele jälgi enda DNA-st. Jääb arusaamatuks, kuidas kohtu hinnangul vältis A. Juhanson enda DNA kilekottidele sattumist olukorras, kus tema valdusest on kummikindaid leitud vaid Läänemaal asuvast talust, mitte aga Tallinnas. Kohtu seesuguse mõttekäigu korral pidanuks A. Juhanson vähemalt E. Lukksepa elukohast kottide võtmisel jätma neile jälgi enda DNA-st, kuivõrd E. Lukksepa elukohast kilekotte võttes ei saanud A. Juhansonil kindaid kaasas olla, leitud kilekottidelt tuvastati aga ainult jälgi E. Lukksepa DNA-st. Hüpoteetiliselt võib küll esitada väite, et A. Juhanson puhastas kilekottide äratoomise järel need ära, kuid sellisel juhul pidanuks kilekottidelt puuduma ka E. Lukksepa DNA.

Maakohus on otsuse tegemisel teinud lubamatult järeldusi, mis pole kooskõlas kohtuistungil uuritud tõenditega. Nii väidab kohus, et olukorras, kus E. Lukksepa elukohast leiti läbiotsimisel minigrip kilekotte mõõtudega 12x19,5 ja 18x26,5 cm, on võimalik eeldada, et A. Juhanson võttis E. Lukksepa kapist ära viis viimast minigrip kilekotti mõõtudega 23x34 cm. Samas pole ei E. Lukksepp, ega A. Juhanson ütluseid andes väitnud, et E. Lukksepal oli kodus viis teistest erineva mõõduga kilekotti, ka A. Juhanson pole viie, eraldiseisva ja teistest oluliselt suurema minigrip kilekoti kaasavõtmise kohta ütluseid andnud. Mitte ükski menetlusosalistest pole kohtuistungil eelnevat väitnud, seega on kohus E. Lukkseppa õigustava hüpoteesi mõelnud välja omal initsiatiivil. Seega on kohus ka eelnimetatud osas teinud järeldusi, mis pole kooskõlas tuvastatud asjaoludega.

Samamoodi on kohus lubamatuid järeldusi teinud R. Konontšukilt äravõetud sularaha kohta. Kuigi kohus on tõendatuks lugenud just K. M ja T. T ütlused selle kohta, et R. Konontšuk müüs kanepit hinnaga 11-12 eurot grammi ning lugenud tõendatuks ka R. Konontšuki poolt kokku 236 grammi kanepi müümise, on kohus hoolimata uuritud tõenditest leidnud, et R. Konontšuk võis kanepit tunnistajatele müüa ka kõrgema hinna eest (lk 29). Olukorras, kus kohtuistungil uuritud tõenditega on tõendatud ca 2600 euro teenimine R. Konontšuki poolt vahetu kanepi müümisega, on kohus lubamatult kohaldanud KarS §83’1 lg 1 sätestatud alust vara konfiskeerimiseks kogu R. Konontšukilt leitud raha ulatuses leides, et R. Konontšuk on kanepit müünud keskmiselt hinnaga ca 16 eurot gramm.

17

Ka R. Haljasmetsale KarS §184 lg 1 - §22 lg 3 alusel esitatud süüdistuse osas on kohus pidanud usaldusväärseks küll V. Riiu, A. Juhansoni ja R. Haljasmetsa ütluseid jättes andmata hinnangu aga menetluse käigus kogutud asitõenditele. Nii pidanuks kohus andma hinnangu R. Haljasmetsa väidetele kanepijälgedega kinda äraviskamise kohta hinnates ütluseid kooskõlas DNA ekspertiisi aktis kajastatuga. Nii leiti jälgi R. Haljasmetsa DNA-st kinda siseküljelt. R. Haljasmets pole andnud ütluseid selle kohta, et oleks Kopli talus puudutanud kummikindaid sisekülgedelt, seega tulnuks kohtul anda hinnang ka sellise väite usutavusele, mille kohaselt sattus R. Haljasmetsa DNA kinda sisse kinda eemale viskamise käigus. Tuleb märkida, et ristküsitluse käigus ei mäletanud R. Haljasmets üleüldse mingite kinnaste leidumist või puudutamist Kopli talus ning väitis vaid prokuröri küsimusele vastates, et kinnaste kui prahi olemasolu korral viskaks ta kindad eest. Seega tegi kohus lubamatult ka kategoorilise järelduse, et R. Haljasmets viskaski tal ees olnud kindaid minema.

Lisaks eelnevale on kohus rikkunud ka materiaalõigust. Nii on erinevalt prokuröri taotletust mõista A. Juhanson ja V. Riiu süüdi KarS §184 lg 2’1 p 1 sätestatud kuriteo toimepanemises, mõistnud kohus A. Juhansoni süüdi KarS §184 lg 2 p 1 ja V. Riiu süüdi KarS §184 lg 2 p 1, 2 tunnustega kuriteo toimepanemises.

Prokuröri hinnangul tulnuks kohtu olukorras, kus kohus tuvastanud nii asjaolu, et V. Riiu ja A. Juhansoni valduses olnud narkootiliste ainete väärtus ületas 29000 eurot (lk 17), asjaolu, et süüdistatavad olid asunud enda valduses olevat kanepit realiseerima vastavalt R. Konontšuki ütlustele hinnaga vähemalt 6 eurot gramm ning asjaolu, et süüdistatavate A. Juhansoni ja V. Riiu valduses olid ka kinnipidamise päeval esemed, mida kasutatakse just narkootikumide levitamisel (lk 18) jääda seisukohale, et kogu kanep oli varutud eesmärgiga see edasi müüa ning suurt varalist kasu saada. Kohtuistungil uuritud tõenditest nähtub, et V. Riiu ja A. Juhanson on algselt kanepi varunud eesmärgiga see tervikuna realiseerida ning seda eesmärki ka täitma asunud. Seega ei saa järeldada, et olukorras, kus R. Konontšuki ja A. Juhansoni kinnipidamise vahelisel ajal pole ühtegi V. Riiu ja A. Juhansoni klienti tuvastatud, et süüdistatavad enam narkootikumi realiseerida ei soovinud. KarS §184 lg 2’1 mõttes ei ole oluline ajavahe, mille jooksul teo toimepanija soovib varalist kasu saada, vaid oluline on tema tegevuse eesmärk – soov suurt varalist kasu saada. Olukorras, kus V. Riiu ja A. Juhanson tegelikkuses kanepi müügist kasu saada ei soovinud, puudus neil vajadus nii kanepi alles hoidmiseks, kui ka selle edasiandmiseks vajalike esemete alleshoidmiseks. Arvesse võttes asjaolu, et süüdistatavad jätsid kanepi ometi enda valdusesse viitab siiski nende soovile see tulevikus realiseerida. Olukorda, kus ei tuvastatud A. Juhansoni ja V. Riiu teisi kliente, ei saa koheselt asuda seisukohale, et süüdistatavad on kuriteo toimepanemisest loobunud. Seega tulnuks kohtul eelnimetatud asjaolusid tuvastades jääda seisukohale, et A. Juhanson ja V. Riiu panid toime KarS §184 lg 2’1 p 1 tunnustega kuriteo.

Teisalt tulnuks maakohtul olukorras, kus kohtu arvates ei vallanud A. Juhanson ja V. Riiu narkootilist ainet suure varalise kasu saamise eesmärgiga, kvalifitseerida ka A. Juhansoni tegevus KarS §184 lg 2 p 1, 2 järgi. Nii näeb KarS §184 lg 2 p 2 ette vastutuse suure koguse narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest olukorras, kus isik on varem toime pannud KarS 12. ptk. 1. jaos sätestatud kuriteo. Harju Maakohus on õigesti tuvastanud, et suure koguse narkootilise aine valdamisele Läänemaal, XX talus, eelnes talus kanepi kasvatamine ehk KarS §188 sätestatud kuriteo toimepanemine. Tegemist on KarS 12. ptk. 1. jaos sätestatud kuriteoga. Olukorras, kus A. Juhanson asus grupis V. Riiuga peale kanepi kasvatamist ka kanepitaimi kuivatama, kanepipuru valmistama ning kanepit müüma, pani ta toime juba uue, eraldiseisva kuriteo. Seega tulnuks kohtul ka A. Juhansoni tegevus narkootiliste ainete käitlemisel tuvastada korduvana.

18

E. Lukkseppa KarS §184 lg 2 p 1 sätestatud kuriteo eest õigeks mõistmisel on Harju Maakohus märkinud, et KarS §184 lg 2 p 1 sätestatud tegude eest saab isiku vastutusele võtta ainult tema tegude kogumi korral – narkootilise aine valdamise korral jagamisel ja pakendamisel grupis. Kuivõrd E. Lukksepale esitati süüdistus ainult narkootilise aine pakendamises grupis, ei ole võimalik tuvastada E. Lukksepa grupilist tegevust. (lk 26) Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust – nii on KarS §184 lg 2 p 1 kuriteokoosseis täidetud ükskõik, millise nimetatud sanktsiooni teokirjelduses nimetatud osateo toimepanemisel, mitte aga mitut osategu – suure koguse narkootikumide valdamist, jagamist ja pakendamist – korraga toime pannes.

Süüdistatava A.Juhansoni kaitsja vaidlustab kohtuotsuse osaliselt, so osas, millega mõisteti Ain Juhanson süüdi KarS § 188 lg 2 p 1 järgi ning KarS § 184 lg 2 p 1 järgselt rakendatud sanktsiooni määra. Apellandi on seisukohal, et maakohus on tõendeid vääralt hinnates oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, millest omakorda tuleneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Arusaamatu on, mil viisil ja kuidas ning milliste seostega jõudis kohus oma siseveendumusele. Lisaks viitab kohus elulise usutavuse aspektide hindamisele, et anda tõenditele objektiivne hinnang. Kohtu põhjendused on rajatud eeldusel, et Ain Juhanson on alates kanepi kasvatamisest olnud üks teovalitsejatest ja teos süüdi. Ütlused, mis viitavad Ain Juhansoni süütusele on saanud juba ettemääratult negatiivse tõeväärtuse. Kohus on expressis verbis rõhutanud, et Ain Juhanson´i ja Vambo Riiu ütlustega püütakse süüd vähendada ja välistada karistust, st et nende ütlused ei oma võrdset tõeväärtust teiste samas protsessis osalenud isikute ütlustega, mis on nii süütuse presumtsiooni kui in dubio pro reo põhimõtte oluline rikkumine Süü (sh süüd välistavate asjaolude) tõendamise kohustus kriminaalmenetluses on süüdistajal, mistõttu ühelgi tõendil ei tohi olla ettemääratud jõudu ja kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on küll tõendite loetelus ära märkinud XX talus läbiotsimisel tehtud videosalvestuse, kuid apellandi hinnangul ei kajastu salvestise sisu õiget ja õiglast hindamist kohtu poolt tehtud järeldustes. Nii on kohus videosalvestist vaadeldes leidnud, et talu on ümberehitatud kanepi kasvatamiseks, kuid jätnud tähelepanuta asjaolu, et salvestatud on vaid võimaliku kuriteoga seotud asjad ja ruumid. Apellant refereerib maakohtu järeldusi, millistega ta ei nõustu. Kogu kohtumenetluse vältel ei tekkinud vaidlust, ei olnud kahtlust ega vaieldud ka sellele vastu, et läbiotsimisel ära võetud kanepit kasvatati just XX talus. Samuti ei olnud vaidlust selle üle, et vähemalt osasid leitud esemetest kasutas Vambo Riiu kanepi kasvatamisel. Samas tuleb tõdeda, et taimevarsi ei ole võimalik kasutada kasvatamisel, so KarS § 188 süüdekoosseisu objektiivse tunnuse teo mõttes. Taimepotte, mulda, väetist ja putukatõrje vahendeid on kindlasti võimalik kasutada ja kasutatakse enamuses muudel otstarvetel, kui kanepi kasvatamine. Hoonetesse ladustatud ehitusmaterjal oli ja on ettenähtud hoone renoveerimiseks ja parendamiseks, millele viitasid kohtulikus menetluses ka süüdistatavad. Üleseatud lambid samas ei pruugi pelgalt tähendada kanepi kasvatamist või ainult kanepi kasvatamist, st nt keskmisest tugevama võimsusega lampide kasutamine täpsust vajaminevate tööde puhul on samuti eluliselt usutav ning igati normaalne nähtus. Kohtus on leidnud kinnitamist ka fakt, et kirjeldatud seadmed tõi XX tallu Vambo Riiu salaja, st Ain Juhanson´i teadmata ning varjas neid kuni Ain Juhanson´i poolt kuivava kanepi avastamiseni. Seega kohtu poolt nimetatud esemed olid küll talus reaalselt kasutuses, kuid kindlasti mitte 100 %-liselt kanepi kasvatamise eesmärgil ja kõnealune asjaolu ei tõenda kuidagi Ain Juhanson´i seotust kasvatamise protsessiga;

On tõsi ja puudub vaidlus selle üle, et kuni kinnipidamiseni kasutasid enim XX talu just süüdistatavad Vambo Riiu ja Ain Juhanson. Vähem teised isikud, nt Ain Juhanson´i abikaasa. Talu omanike ringi ei kuulunud ega kuulu kumbki süüdistatavatest, mistõttu on mõlemad isikud talu valdajad AÕS § 33 lg 2 mõttes. Ain Juhanson´il oli rendisuhe oma ämmaga, st talu omanikuga ja Vambo Riiu´l üürisuhe talu rentniku Ain

19

Juhanson´iga. Viimases lepingulises suhtes sisuliselt tasus Vambo Riiu oma tööga üürilepingust tulenevaid kohustusi. Ühestki kohtus uuritud tõendist ega antud ütlustest ei selgu, et Vambo Riiu oleks tegutsenud AÕS § 33 lg 3 järgse isikuna. Vastupidiselt, ta omas õigusi teostada talus toiminguid oma äranägemisel ja üürisuhte kohustuste hulka kuulus vaid loomade eest hoolitsemine. Hoonete parendus- ja hooldustööd olid, samaselt teiste valdajatega, tema enese huvides, millisega paranes elukvaliteet. On tõesti loogiline, et Vambo Riiu´l eksisteeris eelnev üürikokkulepe Ain Juhanson´iga talu kasutamise osas elamiseks, kuid ebaloogiline, et Ain Juhanson´i oleks justkui valdajana pidanud andma Vambo Riiu´le nõusoleku kanepi kasvatamiseks. Maakohtu hinnangul seisnes nõusolek justkui ruumide eraldamises kanepi kasvatamiseks, samuti märtsis 2011 Ain Juhanson´i tahet müüa septembris 2001 kanepit. Asja kaasvaldajalt ei saa eeldada, et ta annab oma nõusoleku või teab teise kaasvaldaja ebaseaduslikust tegevusest. Eelmainitud eeldus peab kohtumenetluses olema leidnud tõendite ja ütlustega kindla kinnituse, mis aga käesolevas kaasuses kinnitust leidnud ei ole. Kirjeldatud asjaoludel võib hetkel eksisteerida pelgalt vaid eeldus/kahtlus, mis tuleb tõlgendada in dubio pro reo printsiibil kahtlustatava kasuks.

Ain Juhanson juhib transpordifirmat ja oli enamuse ajast seotud oma töö ning perekonnaga Tallinnas, st viibis talust eemal. Kaugsõite tehes viibis ta mitte ainult Eestist ja perest, vaid ka XX talust pikka aega, mitmeid nädalaid järjest (Kasastani puhul isegi kuid) eemal ega omanud kokkupuudet Läänemaal asuva valdusega. Ajalises mõttes oli tema valdus Vambo Riiu valdusest kümnetes/sadades kordades väiksem. Kanepit aga kasvatati eraldi ruumis kuhu argielus keegi ei sattunud, vähemalt ei ole ühtegi põhjust, miks sinna oleks pidanud keegi niisama minema (kõrvalhoone). Kanepi taime kasvamine võtab aega kuni neli kuud, kasvatamine toimus kevad–suvel, millal on kõige kiirem aeg aiatöödel ja suurema mahuline tellimuste aeg transpordiettevõttes. Kanepi taimede kasvatamine ei nõua suuri ruume ega keerulisi tehnoloogiaid. Maaelamises, eraldi ruumides, mis on täis kõikvõimalikke seadmeid, vahendeid, tööriistu saab detaile märgata ainult erihuvi korral. Vastasel juhul pidanuks kanepikasvatusest olema teadlikud ka kohalikud elanikud (nt naabrimehed, külaelanikud, traktoristid jt), kes erinevatel põhjustel väisasid majapidamist ning seda üldjuhul tihedamini, kui Ain Juhanson. Juhul, kui inimene ei eelda, et keegi kasvatab kanepit, ei ole ta kindlasti võimeline taime ainult lõhna järgi tuvastame, järeldamaks, et kõrvalhoones kasvatatakse kanepit. On loomulik, et Ain Juhanson kasutas ja puutus oma valduses erinevaid asju ja esemeid, mis aga ei eelda, et ta oleks pidanud seda tegema kanepi kasvatamiseks. Ülatoodust kogumina on pahauskne ja kallutatud kohtu seisukoht, et eluliselt ei ole usutav, et Ain Juhanson ei teadnud midagi kanepi kasvatamisest kuigi oli reaalse valduse omaja. Ain Juhanson´i süüdistatakse kanepikasvatamises kuigi samas kohtuasjas on tõendatud ja selle eest ka eelnevalt karistus määratud Vambo Riiu`le, kes elas, tarbis ja kasvatas oma vajaduste rahuldamiseks kanepit. Kohus eeldas, et Vambo Riiu sai talu kasutada ja seal kanepit kasvatada üksnes Ain Juhanson`iga eelneval kokkuleppel, mis on meelevaldne hinnang ja vastuolus in dubio reo printsiibiga. Maakohtu poolt KarS § 188 järgset episoodi käsitledes on ära märgitud sisuliselt kõik kriminaalmenetluses vaadeldud ja uuritud tõendid, sh 21. Novembril 2011.a-l Läänemaal Kopli talus läbiotsimise käigus ära võetud ja 22. Novembril 2011.a-l Ain Juhanson´i elukohas Tallinnas XX läbiotsimise käigus äravõetud asjad. Apellant on seisukohal, et pea kõik nimetatud tõenditest võivad küll tõendada KarS § 184 järgset tegu (valdamine, edasiandmine, ebaseaduslik käitlemine/pakendamine), kuid kindlasti mitte KarS § 188 järgset kanepi kasvatamist. Siinjuures ei ole kohus kirjeldanud ühtegi põhjuslikku seost tõendite ja kanepi kasvatamise vahel, sh kaasaaitamine või kaastäideviimine.

Apellandil puudub igasugune arusaam, mida kohus seostab järgnevate tõenditega Kohtuotsuse KarS § 188 käsitlevas episoodis on kohus viidanud ka kummikindale,

20

millelt leiti Ain Juhanson´i DNA jäljed ja sellest tulenev järeldus – ta on osalenud kanepitaimede töötlemisel. Ka kõnealune tõend ei viita kuidagi kanepi kasvatamisele, sh puuduvad igasugused ajalised kinnitused THC sattumise kohta kindale. Kuna bioloogiliselt alustab emane kanepitaim THC tootmist alles taime õitsemise ajal ja seda ainult juhul, kui isastaim pole teda tolmnenud, välistab ka see fakt kummikinda sidumise kanepi kasvatamisega. DNA jäljed kummikindal, ei tõenda teovalitsemist, need tõendavad, et Ain Juhanson on omanud kokkupuudet kummikinnastega, mitte aga osalenud seemnete külvamisel, kanepitaimede hooldamisel või Vambo Riiu suhtes mõjuvõimu ja kontrollfunktsiooni täitmisel. Ain Juhanson ei saanud omada kontrolli kanepitaimede kasvatamise üle, kui ta ei olnud sellest teadlik. Kõik tõendid viitavad kinnaste ja kottide kokkupuutele kuivatatud taimepuruga, mitte taimede kasvatamisega. Maakohus on pidanud Ain Juhanson´i väiteid ebausaldusväärseteks osas, milles ta väidab, et tema elukohast Tallinnas XX leitud digitaalkaal ei töötanud. Kohtualune väitis, et kaal ei töötanud juba selle saamisel, ega usu, et töötab ka praegu. Kohus ei ole seostanud kuidagi süüdistatavate Ain Juhanson´i ning Roman Konontšuk´i ütlusi, kus mõlemad ei teadnud üleantud koguste kaalu täpselt. Sh Ain Juhanson´i väideid üleantava kaalulise koguse umbkaudsusest (sisult samane ka Roman Konontšuk´i puhul) ja väiteid selles osas, et ei ole kunagi kanepit kaalunud. Arvestades ka Ain Juhanson´i teekonda kanepi üleandmisele, so Tallinnas XX otse Asula tänavale, ei ole logistiliselt loogiline sõita Kopli tänavale mittetöötavat kaalu katsetama. Järelikult on kohtu seisukoht Ain Juhanson´i ütluste osalisest ebausaldusväärsusest ühepalgeline, millega ei ole arvestatud kõiki asjas uuritud olulisi tõendeid. Antud asjas ei esine ühtegi objektiivset asitõendit ega ütlust, mille põhjal saaks järeldada, et Ain Juhanson kasvatas kanepit, st oleks teadlikult külvanud kanepi seemneid ja taganud taime agronoomilise arengu. Paljalt asjaolu, et tal oli talu kaudne valdus ja ta andis purustatud kanepiõisikuid edasi, võib tekitada kohtul kahtluse kanepi kasvatamise koosseisu subjektiivse külje osas, kuid ei aita kuidagi kaasa objektiivse koosseisu tõendamisele. Paljalt kahtlus või vastuoluline eluline usutavus ei saa olla aluseks isiku süüdi mõistmisele, selleks peavad olema otsesed või siis kaudsed tõendid kogumis. KarS § 188 süüteokooseisu objektiivne tunnus on kanepi kasvatamine – seemne teadlik külvamine ja taime arengu tagamine. Koosseisu subjektiivne tunnus on täidetud vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtluse olemasolul peab süüdlane teadma või pidama võimalikuks, et kasvatab kanepit ning samuti teab selle kasvatamise keeldu. Taimedega kokkupuutumine peale nende maha lõikamist ja kuivatamist ei ole enam taime kasvatamine, sest kasvatada saab ainult elustaimi, mitte purustatud lehti ja õisi (elutuid taime osi). Samuti ei ole üheski episoodis tõendatud, et Ain Juhanson oleks soovinud kasvatada kanepitaimi, mistõttu Ain Juhanson´i käitumises puuduvad süüteokooseisu subjektiivsed tunnused. Eelmainitut kinnitavad kohtualuste ütlused, mille kohaselt Ain Juhanson avastas kuivamas taimed, so elutud ja koristatud/maha lõigatud ning ka töödeldud kanepit. Seega kanepi eelnevat kasvatamist teada saades puudus Ain Juhanson´il igasugune reaalne ja loogiline võimalus isegi kaudsele tahtlusele, objektiivse tunnuse täitmisele ja hilisema kokkuleppe sõlmimisele, millega ta justkui lubaks Vambo Riiu´l varasemalt kanepit kasvatada. Kohus on leidnud samas otsuses samadel asjaoludel Eda Lukksepp´a süüdistuses, et kõrvaldamata kahtlused tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega tõlgendada süüdistatava kasuks. Antud juhul loeti kõrvaldamata kahtluseks põhjuslikku seost minigripp kilekotilt leitud DNA jälje ja kanepi kaalumise vahel. Eelkirjeldatust tulenevalt on apellant seisukohal, et Ain Juhanson´i poolt ei ole täidetud üksi KarS § 188-le vastav süüteokoosseisu tunnus, mistõttu tuleb süüdistatav selles episoodis õigeks mõista. Maakohus on jätnud tähelepanuta Ain Juhanson´i ja Vambo Riiu ütlused osas, mis puudutab Ain Juhanson´i poolt kanepi ebaseaduslikku kasvatamist, põhistades seda

21

eluliselt mitteusutavusega. Samas ei nõustu kohus ka prokuröri seisukohaga, mille kohaselt on mainitud isikute kõnealused ütlused ebausaldusväärsed. Juba nimetatud asjaolu peab apellant vastuoluliseks. Eluliselt mitteusutavust põhistab kohus seigaga, et Ain Juhanson on kanepit edasi andud ja jätnud oma DNA leivakotile, millest järeldub teadmine kanepi väljanägemisest. Ka seda põhistust peab apellant vastuoluliseks, sest kasvatamine oli eelnev tegevus kanepi edasiandmisele, millest johtuvalt Ain Juhanson ei saanud olla ajaliselt hilisema tegevuse ajendil teadlik varasemalt toimunust. Samuti eelmainitud DNA, mille puhul kohtumenetlusest ei selgu, mis eesmärgil Ain Juhanson puutus kokku leiva kilekotiga (söömine või kanepi pakendamine?) ja millal jälg on kilekotile jäetud (kas kanepi kasvatamise ajal või hilisemalt?) Seega ei saa pelgalt vastuoluliste põhistuste baasil jätta osaliselt süüdistatavate ütlused tähelepanuta, sealjuures lugeda eelnevalt samased ütlused kokkulangevaks ja tõepäraseks.

Kohtu poolt on otseselt viidatud vaid ühele kaudsele tõendile, so DNA ekspertiisiaktile nr 11E-GE1230, p. 5 ja 7. Kohus on samas asjas Rainer Haljasmets´a süüdistuse lahendamisel leidnud: „kilekott kirjaga „Must Vormileib“, milline sisaldab Rainer Haljasmets’a DNA-d ja viitab seetõttu prokuröri hinnangul otsesele kokkupuutele kanepitaimega, on kohtu hinnangul pigem meelevaldne ja tuletuslik. Kohtule on arusaamatu, mil muul viisil, kui mitte käega võtab tavaelus inimene leiba kilekotist välja.“ Samuti on meelevaldne ja tuletuslik eeldada Ain Juhansoni poolt kanepi kasvatamist ainult põhjusel, et kilekottidelt kuhu Vambo Riiu oli paigutanud kanepi, leiti tema DNA- d. Vambo Riiu kasutas Ain Juhanson`i poolt majapidamisse toodud vara, k.a. kilekotte, mistõttu ei ole kilekottidelt Ain Juhansoni DNA leidmine asjaolu, mis viitaks kanepi kasvatamisel.

Kohtuotsuses on toodud valikuliselt välja nii teovalitsemise kui kaastäideviimise teoreetilised alused ja põhimõtted. Paraku on nii teovalitsemise kui kaastäideviimise teooria rakendamisel Ain Juhansoni puhul tuginetud järjekordselt samadele suunatud ja meelevaldsetele tõenditele, mis ei ole rakendatavad in dubio reo printsiibist tulenevalt. Unustatud on asjaolu, et kanepi valdamise, käitlemise ja üleandmisega seotud tõendid ei ole rakendatavad kanepi kasvatamise juures, kuna kanepi kasvatamine on täiesti eraldi süüteokooseis erinevate tunnuste ja sanktsiooniga. Tõendid, millega on loetud tõendatuks kanepi valdamine ja üleandmine ei ole ilma selge põhjusliku seoseta kasutatatav kanepi kasvatamise juures. Kanepi valdamise ja üleandmise süüteokoosseisu esinemine KarS § 184 lg 2 p 1 järselt ei saa olla tõenduslikuks aluseks kanepi kasvatamisele, st KarS § 188 lg 2 p-le 1 kohaselt. Paljalt fakt, et isik andis kanepipuru üle teisele isikule ei ole piisav, et täita kanepikasvatamise objektiivseid ja subjektiivseid süütekoosseisu tunnuseid ning teha sellest tulenevalt isik kaastäideviijaks teos, mis seisneb seemnete külvamises ja taime hooldamises. Kohtuotsus sisaldab teooriat, mille kohaselt Eesti karistusõiguses valitseva ja Riigikohtu praktikas tunnustatud teovalitsemise teooria kohaselt paneb teo täideviijana toime isik, kes hoiab koosseisutunnustele vastava sündmuse kulgemist enda kontrolli all. Seejuures võib teovalitsemine esineda kolmes vormis: süüdistatav võib täita koosseisu ise ja vahetult; saavutada teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu või panna teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga. Millegagi pole tõendatud Ain Juhanson´i tahet kasvatada kanepitaimi kasutades selleks oma mõjuvõimu Vambo Riiu üle. Kuskilt ei tulene, et Ain Juhanson oleks Vambo Riiu´t kontrollinud, juhendanud või kanepi kasvatamisele kaasaaidanud. Negatiivse tähenduse andmine talukohale, et ilma talukohta pakkumata poleks olnud võimalik kanepitaimi lillepottides kasvatada on samuti otsitud ja eluliselt ebaloogiline, sest talukohta elukohaks pakuti talutööde vastutegemise eest (loomade hooldamine), mitte kanepi kasvatamiseks.

22

Kohtualune Ain Juhanson on kohtueelsel ja kohtumenetluses ise ausalt tunnistanud oma süüd KarS § 184 lg 2 p 1 järgses kuriteos. Ta on selles osas teinud puhtsüdamliku ületunnistuse, saanud aru oma teo keelatusest ning selle tagajärgedest ja kahetsenud oma tegu. Ain Juhanson möönab, et kogu kanepikoguse korraga äraandmine oma sisult on hulgimüük. Kanepi edasiandmisel oli ta aru saanud, et selle tarbijaks on vaid Roman Konontšuk ning äärmisel juhul tema lähedased sõbrad. Kohtumenetluses selgus, et ka Roman Konontšuk tegeles hulgimüügiga ja seda kordasid arvestades mitmeid kordi enim. Seevastu Ain Juhanson´i poolt toimus kanepiõisikute üleandmine sisuliselt ühe kuu vältel vaid kahel korral, kokku saab kohtualust seostada ca 700 grammi kanepiõisikutega. Eeltoodu alusel ei saa teha kuidagi ühest järeldust, et Ain Juhanson´i süü oleks teistest kaassüüdistatavatest oluliselt suurem – vastupidiselt – arvestades edasiandmise kordasid ja mahte on Ain Juhanson´ile inkrimineeritav süü oluliselt väiksem teistest. Kohtualusel on pere, kuhu kuulub lisaks abikaasale ka 9 aastane poeg. Kohtu poolt karmi karistuse - suure sanktsiooni ärakandmisel võõranduks Ain Juhanson oma perest, eriti pojast pikaajalise lahusoleku tõttu. Ain Juhanson on KarRS mõttes kriminaalkorras karistamata isik ja ta ei ole kunagi olnud seotud narkokuritegudega. Seega on tema puhul tegemist esmase eksimusega. KarS § 184 lg 2 p 1 järgse süüteo, mis on edasiandmine, eksis ta vaid kahel korral ja seda vähem, kui ühe kuu vältel. On kindel, et kui Ain Juhanson oleks teadnud Roman Konontšuk´i vahistamisest, oleks ta viinud oma esimese mõtte teoks, so hävitanud kanepi põletamise teel. Maakohtu poolt mõistetud karistus käesolevas kaasuses ei ole proportsionaalne toimepandud süüteoga. Apellant palub eeltoodut lugeda muuhulgas ka karistust kergendavateks asjaoludeks.

Süüdistatava Vambo Riiu kaitsja adv. O.Nišajev on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel rikuti menetlusõiguse norme ning kohaldati vääralt materiaalõigust. Ta taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega mõista V.Riiu õigeks KarS prg.184 lg 2 p.1,2 järgi ning mõista V.Riiule kergem karistus nii üksikkuritegude eest, kui ka liitkaristus. Vambo Riiu leiab, et tema süüdi mõistmine KarS § 188 lg 2 p 1,2 järgi ei ole õige tulenevalt asjaolust, et kanepit Kopli talus kasvatas Riiu üksi mitte aga grupis Juhansoniga. Samuti Riiu leiab, et 6 aastat vangistust on alusetult karm karistus olukorras, kus keskmiseks määraks on 5 aastat. Riiu on seisukohal, et tema süüdi tunnistamine KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi on alusetu. Süüdistus ja kohtuotsus Riiu osas põhineb konstruktsioonil, mille kohaselt kanepiosade eraldamist loetakse marihuaana kui omaette narkootilise aine valmistamiseks. Apellant ei pea nimetatud konstruktsiooni õigeks ega senise kohtupraktikaga (marihuana kasvatamise osas) kooskõlas olevaks. Süüdistuse kohaselt ainsaks kanepiks, millega Riiu puutus kokku oli ainult Kopli talus Riiu poolt kasvatatud kanep. Kanepi edasiandmist pole Riiule inkrimineeritud. Teisisõnu Riiu leiab, et kogu tema kokkupuutumus kanepiga antud kriminaalasja raames on “kaetud” KarS §-iga 188 lg 2 p 2. Ka väidetakse apellatsioonis, et KarS § 418 järgi on mõistetud V.Riiule liiga karm karistus – 2 aastat vangistust. Apellandi arvates mõistis kohus tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest V.Riiule nii vormiliselt kui ka sisuliselt ikkagi KarS § 418 lg 2 p 3 järgi ning ka selles osas kuulub kohtuotsus tühistamisele. Nimelt tunnistas maakohus ekslikult esialgu V.Roiu süüdi KarS prg. 418 lg 2 p. 3 järgi, millise vea hiljem parandas, kuid karistus jäi samaks.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid nende endi poolt esitatud apellatsioone. Prokurör vaidles vastu süüdistatavate A.Juhansoni ja V.Riiu kaitsjate poolt esitatud apellatsioonidele. Kaitsjad ei toetanud ka prokuröri apellatsiioni.

23

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja kuulanud ära menetlusosalised apellatsioonikohtu istungil, teeb järgmised järeldused esitatud apellatsioonide osas.

1. Esmalt käsitleb kohtukolleegium prokuröri poolt esitatud apellatsiooni ja märgib selles osas järgmist. Vaidlust ei ole selles, et apellatsioonikohtule ei ole prokuröri apellatsiooniga antud volitusi uue – süüdistatavate olukorda raskendava otsuse tegemiseks. Prokuröri poolt esitatud apellatsiooni taotlusest lähtudes peab kohtukolleegium otsustama, kas maakohtu otsuses on tuvastatavad sellised olulised menetlusõiguse rikkumised, millised vältimatult toovad kaasa kohtuotsuse tühistamise (KrMS prg.339 lg 1) ja kriminaalasja tagastamise maakohtule uueks arutamiseks või sellised muud olulised rikkumised, milliseid apellatsioonikohtus pole võimalik kõrvaldada (KrMS prg.339 lg 2). Sellisel seisukohal on olnud ka Riigikohus, märkides oma otsuses 3-1-1-7-00, et kuna apellatsioonkaebuse resolutiivosas taotleti kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis - tulenevalt AKKS § 20 lg-s 1 sätestatust ja kooskõlas selle sätte rakenduspraktikaga - oleks ringkonnakohtu poolne õigeksmõistetu süüdi tunnistamine olnud välistatud. Seega oli ringkonnakohus U. ja J. S. poolt esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamisel pädev otsustama vaid selle üle, kas on aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis tingiks kriminaalasja tagastamise uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Seejuures ei saa jääda tähelepanuta, et seaduse järgi on apellatsioonikohtul õigus tühistada maakohtu otsus menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ka osaliselt ( KrMS prg.337 lg 2 p.2). Eeltoodu tähendab seda, et kui maakohtu otsuses on näiteks ühe episoodi osas jäänud otsus motiveerimata, siis tagastatakse kriminaalasi ainult selles episoodis uueks arutamiseks. Kui teiste episoodide osas ei esine olulist menetlusõiguse rikkumist, siis nendes episoodides puudub selline otsuse tühistamise alus, mis annab seadusliku aluse nende episoodide osas kriminaalasja uueks arutamiseks saata. Sellise osalise kohtuotsuse tühistamise korral tuleb kindlasti arvestada, kas on võimalik kriminaalasja eraldi arutamine ja kohtuotsuse tegemine osas, milles saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks, et selline eraldi arutamine ei mõjutaks kriminaalasja objektiivset läbivaatamist, s.h. teiste samas kriminaalasjas süüdistatavate süüküsimust jms. Kogu otsus kuulub loomulikult tühistamisele sellistel juhtudel, kui näiteks puudub istungi protokoll, kriminaalasja on arutanud ebaseaduslik kohtukoosseis, pole kohtuniku allkirja. Kui ühe süüdistatava osas on tuvastatud kaitseõiguse rikkumine ning asjaolusid, mis välistaksid tema osas uue arutamise maakohtus ilma teiste süüdistatavate suhtes otsust tühistamata ei esine, siis võib otsuse tühistada ja kriminaalasja tagastada ainult selle süüdistatava suhtes. Ainus Riigikohtu poolt tehtud n.ö. ettekirjutus selles osas puudutab olukorda, kui karistus on jäänud motiveerimata ja selles osas on Riigikohus asunud seisukohale, et siis tuleb tühistada kohtuotsus ka süü osas kuna neid kahte küsimust – süü ja karistus – ei ole võimalik eraldi arutada (3-1-1-27-08). Eelkirjeldatud osaline kohtuotsuse tühistamine ja selles osas kriminaalasja tagastamine maakohtule ei ole mitte ainult n.ö. tühi seadusesäte, vaid tegemist on kohtupraktikas omaksvõetud praktikaga, mida on 20 aastat praktiseerinud ringkonnakohus ning selliseid lahendeid on teinud ka Riigikohus (näit.3-1-1-31- 11). Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks rõhutada seda, et ringkonnakohtu ja Riigikohtu volitused uue otsuse tegemisel on oluliselt erinevad ja seejuures on ringkonnakohtu volitused kordades laiemad. Oluline on siinjuures märkida, et Riigikohus ei saa süüdistatavate olukorda raskendada mitte mingisugustel tingimustel. Ringkonnakohtule on see võimalus seaduses antud, kui sellise volituse annavad kas prokurör või kannatanu oma

24

apellatsiooniga. Riigikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid, ringkonnakohtul selline võimalus on ja ringkonnakohus saab ning maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vigade tuvastamisel isegi peab tõendeid ümberhindama ning võib sellisel juhul teha maakohtu otsusega diametraalselt vastupidise otsuse. Kõik eeltoodud seisukohad on Riigikohtu kestvas praktikas korduvalt kajastamist leidnud ning need on väljaloetavad paljudest Riigikohtu otsustest. Samamoodi on Riigikohus korduvalt esitanud oma seisukoha küsimuses, mida tähendab KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes motiveerimata esimese astme kohtuotsus ja mida tähendab KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 sätestatud rikkumine. Nii on Riigikohus selgitanud, et motiveerimata on selline maakohtu otsus, milles üldse motiivid e. tõendite analüüs puudub (3-1-1-46-07 p.6.2). Motiveerimata kohtuotsusest ei ole aga alust rääkida siis, kui maakohus on oma põhjendused esitanud ja järeldused vastavad esitatud motiividele, kuid apellant ei nõustu maakohtu seisukohtadega e. maakohtu seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda veel otsuses motiivide puudumist (3-1-1-79-01;3-1-1-139-05). Riigikohus on korduvalt selgitanud ka oma seisukohta selles, mida mõista KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 sätestatud rikkumise all e. mida tähendab olukord, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Oma otsuses 3-1-1-106-06 on Riigikohus märkinud, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Veel selgitab kohtukolleegium, et ringkonnakohtul on tõesti õigus tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ka muid menetlusnormide rikkumisi, mis jäävad väljaspoole KrMS prg. 339 lg 1 kataloogi, kuid seejuures õigus kriminaalasja tagastamiseks tuvastatud menetlusnormi rikkumise tõttu on ringkonnakohtul vaid ja ainult siis, kui ringkonnakohus ei saa ise seda rikkumist kõrvaldada. Kui rikkumine on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt ja ringkonnakohus ikkagi saadab kriminaalasja tagasi, siis on Riigikohus pidanud sellist otsustust ringkonnakohtu poolt menetlusnormide oluliseks rikkumiseks. Riigikohus selgitab oma otsuses 3-1-1-37-11 p.-s 13 : Kolleegium märgib siinjuures, et isegi menetluslike nõuete rikkumise tunnistamine oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses ei anna ringkonnakohtule alati alust esimese astme kohtulahendi tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 2 kohaselt võib apellatsioonikohus sellise otsustuse teha vaid juhul, kui oluliseks tunnistatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Taoline regulatsioon lähtub muu hulgas arusaamast, et väljaspool KrMS § 339 lg-s 1 nimetatud ja juba seadusandja poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisteks rikkumisteks loetud minetusi, peab läbi viidud kohtuliku arutamise kordamiseks esinema vältimatu vajadus. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik. Seejuures on Riigikohus ka korduvalt rõhutanud, et kui maakohus on tõendite hindamisel teinud vigu, siis selline rikkumine on ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav ja sel alusel kriminaalasja tagastamine maakohtule ei ole põhjendatud. Ka on Riigikohus heitnud korduvalt ringkonnakohtule ette menetlusnormi olulist rikkumist, mis seisneb selles, et ringkonnakohus on tühistanud kohtuotsuse ja saatnud kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule mitte menetlusnormide rikkumise tõttu vaid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Otsuses 3-1-1-37-11 p.-s 13.1 selgitab Riigikohus: Ringkonnakohtu pädevus olukorras, kui tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud KrMS §-s 340. Nimetatud sätte kohaselt võib ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse

25

alusel või sõltumata kaebusest, kui tuvastamist on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral ühelgi juhul ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule, vaid viimase poolt teole antud õigusliku hinnangu muutmist ringkonnakohtu enda otsusega. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Karistuse mõistmine ja KarS prg.56 esitatud asjaolude arvestamine ning arvestamata jätmine on samuti karistusõiguse e. materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kui prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, näiteks KrMS prg.339 lg-s 1 sätestatud alustel ja samas sisuliselt ei nõustu ka maakohtu poolt süüdistatavate liialt leebe karistusõigusliku kohtlemisega – leiab, et kvalifikatsioon peaks olema raskem, karistus rangem vms.- siis selleks, et maakohtul oleks uuel kriminaalasja arutamisel volitused ka raskema karistuse mõistmiseks tuleb apellatsioonis esitada ka vastavad sisulised väited ja põhjendused. Seejuures ei muutu aga eeldus, et üldse saab kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtus taotleda peale otsuse tühistamist vaid siis, kui esineb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohtukolleegium on ka veendunud selles, et ringkonnakohus ei saa tagastada kriminaalasja KrMS prg.339 lg 2 alusel väitega, et ei saa ise kõrvaldada maakohtu poolt tehtud vigu näiteks tõendite hindamisel põhjusel, et apellatsioonikohtul pole prokuröri apellatsioonist tulenevalt volitusi ise rikkumist kõrvaldada. Selline lahendus oleks kohtukolleegiumi arvates kindlasti vastuolus võistleva menetluse põhitõdedega, aga ka kohtu erapooletuks olemise nõudega. Arvestades eeltoodud põhjendusi, on kohtukolleegium seisukohal, et prokuröri poolt esitatud apellatsiooni alusel saab kohtukolleegium tunnistada kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks apellatsioonis ära toodud rikkumise, mis puudutab A.Juhansonile inkrimineeritud episoodi GHB käitlemises ja milles maakohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses üldse seisukohta võtnud. Ülejäänud prokuröri poolt käsitletud väidetavad rikkumised kujutavad endast, kas materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga mittenõustumist, millised ei anna seaduslikku alust kriminaalasja tagastamiseks maakohtule, kas uue otsuse tegemiseks või uueks arutamiseks. Võimalus nende rikkumiste pinnalt uue otsuse tegemiseks süüdistatavate olukorda raskendavas suunas aga kohtukolleegiumil puudub ja seda tulenevalt apellatsioonis esitatud taotlusest ja selle sisulistest põhjendustest lähtudes. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium kõiki apellatsioonis esitatud väiteid igas vaidlusaluses küsimuses eraldi. 2. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooniga selles, et maakohus on oma otsuses jätnud käsitlemata A.Juhansonile esitatud süüdistuse episoodi, mis puudutab GHB käitlemist ja selles osas puuduvad maakohtu otsuses igasugused põhjendused. Tegemist on ilmselgelt KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega ning vaidlust selles olla ei saa. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohtuotsuses absoluutselt igasuguste motiivide puudumine on KrMS prg. 339 lg 1 p.7 rikkumine. Kuna maakohus ei ole GHB ebaseadusliku käitlemise episoodi oma otsuses üldse käsitlenud, siis arusaadavalt ei ole A.Juhansoni ka selles episoodis süüdi mõistetud ja karistatud. Kohtukollegium leiab, et selles osas kuulub kohtuotsus tühistamisele ja kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks samale maakohtule samas kohtukoosseisus. Kohtukolleegiumi arvates puuduvad sellised asjaolud, mis takistaks samal kohtukoosseisul käsitletavas episoodis kriminaalasja arutada ja otsust teha. Samale kohtukoosseisule kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine on ka seaduses lubatud ja nimelt annavad selleks seadusliku aluse KrMS prg. 341 lg 2 ja 4. Olenemata sellest, et maakohus on küll kohtuliku

26

uurimise käigus uurinud tõendeid ja ka küsitlenud A.Juhansoni temale esitatud süüdistuse episoodis GHB evaseaduslikus käitlemises, peab kohtukolleegium õigeks siiski saata maakohtule selles osas kriminaalasi uueks arutamiseks. Kohtukolleegiumi arvates ei saa olukorras, kus isikut ei ole uuesti arutamisele tulevas süüdise episoodis süüdi mõistetud ja temale ei ole selle eest ka karistust mõistetud, tulla kõne alla seaduses antud võimalus (KrMS prg. 341 lg 4) ainult uue e.motiveeritud kohtuotsuse tegemiseks. Kuna prokurör on esitatud apellatsioonis kõrvuti taotlusega tunnistada eeltoodud rikkumine oluliseks menetlusnormi rikkumiseks KrMS prg. 339 lg 1 p.7 mõttes, mida selline rikkumine ka vaieldamatult on, käsitlenud ka sisuliselt neid asjaolusid, millistega ta ei nõustu e. A.Juhansonile mõistetud karistuse määr ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine e. korduvuse kvalifitseeriva tunnuse alusel süüdi mõistmata jätmine, siis on maakohtul uuel asja arutamisel ja kohtuotsuse tegemisel kõik volitused selles osas ka A.Juhansoni olukorra raskendamiseks (KrMS prg. 341 lg 6). Kui maakohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse A.Juhansoni osas GHB ebaseadusliku käitlemise süüdistuses ja mõistab talle selle eest karistuse, siis tuleb liitkaristus mõista KarS prg. 65 lg 1 alusel e. kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsi reguleerivate sätete alusel. Sellisel juhul on tegemist isiku süüdimõistmisega kuriteos, mis on toime pandud enne eelmise e. enne 4.10.2012.a. kohtuotsuse tegemist. KarS prg. 65 lg 1 annab kohtule õiguse mõista liitkaristus samade põhimõtete järgi nagu KarS prg. 64 lg 1 e. mõistetud karistuste täieliku liitmise, osalise liitmise või katmise teel. Ja kui kohus uuel asja arutamisel tuvastab, et enne seda kuriteoepisoodi, milles ta A.Juhansoni süüdi mõistab, on A.Juhanson pannud toime KarS 12.ptk-s ettenähtud kuritegusid, näiteks, kui uue kohtuotsusega tuvastatud kuriteoepisood on toime pandud peale KarS prg.188 või vaidlustaud kohtuotsusega tuvastatud KarS prg.184 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid, siis on tegemist ka raskendava asjaoluga. 3. Prokuröri apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus R.Konontšuki osas järgmistest küsimustes. Kuigi prokurör oma apellatsioonis väidab, et vaidlustab apellatsioonis Harju Maakohtu 04.10.2012. a otsust R. Konontšuki süüdimõistmises KarS §184 lg 2 p 2 sätestatud kuriteo toimepanemises (apellatsiooni lk 2), ei loe kohtukolleegium välja apellatsioonist enamat, kui seda, et prokurör ei nõustu R.Konontšukile mõistetud karistusega – et see on mõistetud KarS prg. 74 sätteid kohaldades, et eiratud on Riigikohtu seisukohta küsimuses, et määratud katseaeg ei tohiks olla lühem, kui seda on ärakandmisele mõistetud vangistusmäär ja et ei ole kohtu poolt pandud piisavalt kohustusi katseajaks R.Konontšukile. Ka leiab prokurör, et maakohus on R.Konontšukilt KarS prg. 83-1 lg 1 alusel konfiskeerinud üleliia raha. Oluliseks menetlusnormi rikkumiseks KrMS prg.339 lg 1 p. 8 mõttes peab aga prokurör vastuolu otsuse motiveeriva ja resolutiivosa vahel, mis seisneb selles, et maakohus on R.Konontšukile karistuse mõistmisel leidnud, et teda on võimalik karistada sanktsiooni minimaalmääras aga mõistnud karistuse, mis ületab siiski aasta võrra sanktsiooni alammäära. Kohtukolleegium on seiskohal, et selline kohtuotsuse sõnastus ei kujuta endast KrMS prg. 339 lg 1 p.8 sätestatud rikkumist. Nimetatud säte loeb kohtu poolt menetlusseaduse oluliseks rikkumiseks asjaolu, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Esiteks on kohtukolleegium seisukohal, et süüdistatavale mõistetav karistusmäära näol ei ole tegemist tõendamiseseme tuvastatud asjaoluga. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida endast kujutab KrMS prg. 339 lg 1 p.8 sätestatud rikkumine. Riigikohus on seisukohal, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa

27

rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (3-1-1- 13-12;3-1-1-23-11). Praeguses kohtuasjas pole maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad. Tegemist on kohtukolleegiumi arvates pigem erinevate inimeste erineva sõnakasutusega – kes nimetab täpselt alammääras mõistetavat karistust minimaalmäärale vastavaks ja selle läheduses olevat karistusmäära minimaalmääras mõistetavaks, kes mõistab minimaalmääras mõistetava all aga just minimaalsele vastavat. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. Vaidlust ei saa olla selles, et kõik ülejäänud R.Konontšuki osas eelloetletud küsimused kuuluvad materiaalõiguse valdkonda ja sisuliselt prokurör ei nõustu maakohtu poolt materiaalõiguse kohaldamisega R.Konontšuki karistamise ja temalt vara konfiskeerimise osas. Arusaamatuks jääb, miks sellises olukorras prokurör ei ole esitanud apellatsiooni oma vastavate põhjendustega, millised on ta ära toonud ka käesolevas apellatsioonis ja taotlenud apellatsioonikohtult R.Konontšuki rangemat karistamist. Oma olukorra kergendamist vara konfiskeerimise osas R.Konontšuki poolt vaidlustatud ei ole, mis annab kohtukolleegiumile aluse teha järelduse, et R.Konontšuk nõustus sellise otsustusega ja maakohtu järeldustega. Selle asemel, et sellist seaduses lubatud süüdistatava olukorra raskendamise taotlusega apellatsiooni esitada, on prokurör püüdnud pingsalt põhjendada seda, et maakohus ei ole oma otsust R.Konontšuki karistamises põhjendanud ja selles osas on maakohtu poolt rikutud KrMS prg. 339 lg 1 p.7 sätteid. Kohtukolleegium kordab, et Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtu otsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (3-1-1- 23-11; 3-1-1-139-05) ja KrMS prg. 330 lg 1 p.7 rikkumine maakohtu poolt R.Konontšukile mõistetava karistuse põhistamisel tähendaks seda, et kohtuotsuses ei ole üldse põhistatud mõistetud karistust. Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohus põhjendanud, miks mõistab karistuse minimaalmäära lähedase ja miks leiab, et R.Konontšuk ei pea kandma reaalset vanglakaristust. Ka on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-77-11 ja seda just süüdistatavale mõistetud karistuse muutmiseks ringkonnakohtu volitusi käsitledes öelnud, et kuigi maakohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti, tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Seda põhjusel, et kui ringkonnakohus oleks kriminaalmenetlusõigust järgides apellatsiooni väiteid sisuliselt käsitlenud, oleks ta pidanud KrMS § 340 lg-st 1 tulenevalt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ise kõrvaldama, mitte saatma kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule. Ka prokurör on oma apellatsioonis viidanud samale Riigikohtu otsusele, kuid jätnud tähelepanuta, et tema poolt tsiteeritud Riigikohtu poolt tehtud etteheide, on tehtud ringkonnakohtule. Mis aga puudutab viidet Riigikohtu otsusele 3-1-1-27- 08, siis selles kriminalaalasjas tuvastas ringkonnakohus, et maakohus ei ole oma otsuses mitte ühtegi sõna märkinud põhjendamaks süüdistatvale lisakaristuse mõistmst (vt. 3-1-1-27-08 p.5.2 ja samas kriminaalasjas tehtud maakohtu ning ringkonnakohtu osus). Kui viidatud otsuses oli kohtuotsust vaidlustanud kaitsja ja jutt käib karistuse kergendamisest, siis sama kehtib ka karistuse raskendamise osas ja selleks peavad olema ringkonnakohtul volitused, millised annab prokuröri või kannatanu apellatsioon. Nõustudes sisuliselt sellega, et maakohus on läinud ärakandmisele kuuluva vangistusmäära ja katseaja pikkuste osas vastuollu Riigikohtu poolt otsuses 3- 1-1-59-07 antud selgitustega, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem, on siiski ka see küsimus materiaalõiguse valdkonda kuuluv ja kujutab endast materiaalõiguse rikkumist. Riigikohus märgib seda küsimust analüüsides otse, et Obiter dictum korras peab kriminaalkolleegium käesolevas asjas vajalikuks käsitleda karistuse mõistmisega seotud materiaalõiguslikku probleemi (3-1-1-59-07 p.13). Küll

28

nõustub kohtukolleegium süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonikohtus esitatud seisukohaga, et maakohtu otsuses on viga, mis seisuneb selles, et maakohus ei ole resolutiivosas mõistnud R.Konontšukki õigeks KarS prg. 184 lg 2 p. 1 järgi, millises osas prokurör loobus süüdistusest. Seda viga saab ringkonnakohus oma otsusega parandada (3-1-1-87-09) maakohtu otsuse resolutiivosa täpsustamisega. Eeltoodut arvestades puudub kohtukolleegiumi arvates seaduslik alus R.Konontšuki osas maakohtu otsuse tühistamiseks ja tema osas kriminaalasja saatmiseks uueks arutamiseks maakohtule. Samal seisukohal on kohtukolleegium ka süüdistatavatele A.Juhansonile ja V.Riiule mõistetud karistuste osas, mida prokurör on pidanud põhjendamatult leebeks. Maakohus on neile mõistetud karistusi põhistanud ja kui maakohus ei ole arvestanud mõne raskendava asjaoluga või muu KarS prg. 56 sätestatud asjaoluga, siis on see materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, mis ei anna alust kriminalaasja tagastamiseks maakohtule nagu seda taotleb prokurör. 4. Prokurör ei ole nõustunud ka maakohtu järeldusega selles, et süüdistatavad A.Juhanson ja V.Riiu ei tegutsenud narkootilise aine käitlemisel suure varalise kasu saamise eesmärgil e. et nende tegevus ei ole kvalifitseeritav KarS prg.184 lg 2-1 p.1 järgi. Prokurör on esitanud apellatsioonis omapoolse tõendite analüüsi ja tulnud maakohtu järeldusega vastupidisele seisukohale. Samas ei ole prokurör esitanud taotlust süüdistatavate süüdimõistmiseks KarS prg. 184 lg 2-1 p.1 järgi e. süüdistatavate olukorra raskendamiseks. Ka selles osas puudub kohtukolleegiumi seisukohast seaduslik alus maakohtu otsuse tühistamiseks kohtuotsuses motiivide puudumise tõttu, sest maakohtu vastav järeldus on kohtuotsuses põhistatud. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid, esitanud omapoolse tõendite analüüsi ja tulnud prokurörist erinevale järeldusele. Isegi, kui ringkonnakohus ei nõustuks maakohtu poolse tõendite analüüsi tulemil tehtud järeldusega, on ringkonnakohtul õigus samade tõendite baasil hinnata neid ümber selliselt, et teha maakohtu otsuses toodud järeldusele vastupidine järeldus, kuid sellisel juhul tuleb ära näidata, milliseid vigu on maakohus teinud tõendite hindamisel. Ringkonnakohtul peab olema aga nagu varem juba korduvalt rõhutatud, prokuröri apellatsiooniga antud volitus süüdistatavate olukorra raskendamiseks. Ehk siis, on täiesti võimalik ja praktikas tunnustatud, et ringkonnakohus tuvastab maakohtu tõendite hindamise protsessis KrMS prg. 339 lg 2 mõttes muu olulise menetlusõiguse rikkumise, mis seisneb tõendite ühekülgses või puudulikus hindamises, kuid arvestades seda, et apellatsioonikohtul on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus sellisel juhul esitada omapoolne tõendite analüüs ja näidata ära maakohtu vead tõendite hindamisel, on ringkonnakohtul ka kohustus need vead ise kõrvaldada ja seetõttu ei saa ringkonnakohus eeltoodud alusel saata kriminaalasja tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga ka selles, et maakohus on oma järelduse süüdistatavate subjektiivse koosseisu tuvastamisel, milleks KarS prg. 184 lg 2-1 sätestatud eesmärk vaieldamatult on, rajanud ainult süüdistatavate ütlustele. Maakohtu otsusest on üheselt väljaloetav, et maakohus on hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid ning kuriteo tehiolude pinnalt on tulnud järeldusele, et süüdistatavatel puudus neile inkrimineeritud eesmärk. 5. Prokuröri apellatsiooni läbivaks väiteks, millega on püütud põhjendada kohtutosuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist maakohtule on nii eelmises punktis käsitletud küsimuses, kui ka alljärgnevates, see, et maakohus on süüdistatavate ütlusi nende süüküsimuse otsustamisel KarS prg. 188 ja 184 järgi hinnanud ebausaldusväärseteks ning seejärel teistes episoodides jälle neid arvestanud. Prokurör leiab, et maakohus tuvastanud, et süüdistatavate ütlused on mingis osas ebausaldusväärsed, peab need täies ulatuses kõrvale jätma ning otsustama nende süüküsimuse muude tõendite hindamise tulemil. Seega leiab prokurör, et just süüdistatavate ütluste usaldusväärsuse hinnangu andmisega on maakohus eksinud tõendite hindamisel. Kohtukolleegium

29

märgib, et kui selline viga on tuvastatav, siis annaks see aluse maakohtu otsuses tehtud järeldustega diametraalselt vastupidiste järelduste tegemiseks e. süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks õigeksmõisvates kuriteoepisoodes. Jällegi ei saa kohtukolleegium mööda minna valitsevast Riigikohtu seisukohast, et selliste maakohtu poolt tõendamisprotsessis tehtud vigade puhul nagu seda väidab esinevat prokurör, on ringkonnakohtul õigus teha maakohtu otsusega diametraalselt vastupidine otsus, näidates ära oma otsuses nii maakohtu poolt tehtud vead, kui ka esitades omapoolne tõendite analüüs. Selliste vigade esinemine maakohtu süüdimõistvas otsuses annab kohtukolleegiumile aluse KrMS prg.339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusseaduse olulist rikkumist tunnistades teha ise õigeksmõistev kohtuotsus ja seadus võimaldab seda teha nii vasatava apellatsiooniväite esinemisel, kui ka apellatsiooni piiridest väljumisel kuna see on n.ö. süüdistatva olukorda kergendav. Samade vigade tunnistamine maakohtu õigeksmõistvas kohtuotsuses on vastupidise e. süüdimõistva kohtuotsuse tegemine aga võimalik vaid prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel, milles taotletakse ringkonnakohtult süüdistatavate olukorra raskendamist e. nende süüdimõistmist. Kuna õigeksmõistva kohtuotsuse apellatsioonimenetluses läbivaatamine süüküsimuse osas saab toimudagi vaid prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel, siis kohtukolleegium kordab, et kriminaalasja tagastamine uueks arutamiseks vaid põhjendusega, et prokurör pole ringkonnakohtule volitusi süüdistatava olukorra raskendamiseks andnud, ei ole võimalik ja oleks kohtukolleegiumi arvates hinnatav kohtukolleegiumi poolt menetlusseaduse olulise rikkumisena just KrMS prg. 14 lg 1 mõttes. Kohtukolleegium ei nõustu ka prokuröri väitega, et maakohus on oma seisukohad kujundanud e. võtnud tõendite hindamisel aluseks süüdistatavate ebausaldusväärsed ütlused. Esiteks, kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus süüdistus rajaneb kõigis allpool käsitletavates episoodides ainult ühele kaudsele tõendiliigile e. DNA ekspertiisiga tuvastatud jälgedele, kas ühel või ka mitmel esemel – kilekott, minigripp kott, padrunisalv, vms. ja süüdistatavate kaitseväited rajanevad seisukohal, et need võivad olla nendele esemetele jäetud ka muul viisil, kui n.ö. kuritegu toime pannes – kilekottidele näiteks igapäevases elus kätega tegutsemisel jms., siis on kohtu kohustus arvestada tõendite analüüsimisel ja hindamisel ka kaitseväiteid ning asjakohased kaitseargumendid tuleb süüdimõistvas otsuses ümber lükata. Ainult sellisel juhul saab rääkida tõendite igakülgsest ja objektiivsest hindamisest. Nii on Riigikhus oma otsuses 3-1-1-10-11 p.-s 26 märkinud, et . kohtuotsustes tuleb põhjendada, miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Seega, paratamatult tuleb selliselt tõendeid analüüsides käsitleda ka kohtuotsuses süüdistatavate kaitseväiteid, teisiti ei ole võimalik neid ei ümber lükata ega ka nendega nõustuda. Teiseks, isegi, kui nõustuda prokuröri arusaamaga, et maakohus ei tohiks isegi mitte arvestada süüdistatavate kaitseväiteid ja kõik ütlused tuleb lihtsalt kõrvale jätta ning nende refereerimine iseenesest juba on nendega arvestamine, siis selline tõendite analüüs ei loo mingilgi määral juurde tõendeid e. süüküsimus tuleb maakohtul otsustada ikka nendesamade olemasolevate tõendite hindamise teel ja ikka jäävad hindamiseks needsamad kaudsed tõendid e. sisuselt sõrmejäljed. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinjuures rõhutada, et maakohtu seisukoht kõigis õigeksmõistmisega päädinud episoodides on üks ja see on süü tõendamatus e. sellised tõendid, mis usaldusväärselt kinnitaks süüdistatavate süüd nendes episoodides – puuduvad. Mööda ei saa nendes episoodides kohtukolleegiumi arvates minna ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-15-12 esitatud seisukohast, et sõrmejälg üksiktõendina ei anna muud teavet, kui see, et isik, kes selle jälje jättis, on n.ö. selle esemega, millelt see leiti, kokkupuutes olnud, mis ei ole aga piisav tunnistamaks kõigi tõendamiseseme asjaolude esinemist e. isiku süüd temale inkrimineeritud kuriteos. Kolmandaks, KrMS § 61 lg 2 kohaselt hindab kohus

30

tõendeid nende kogumis; ringkonnakohus leiab, et ka üksiktõendit tuleb käsitleda terviklikult ning seega ei saa ka ühte isikulist tõendiallikat käsitleda lähtuvalt põhimõttest „kas kõik või mitte midagi“ (sellist seisukohta toetavad ka Riigikohtu otsuse 3-1-1-15-12 p-des 23-24 ning 3-1-1-85-07 p.8.3). Isikulised tõendiallikad ning nende poolt avaldatud teabe usaldusväärsuse küsimus tuleb seega asetada tõendite terviklikku konteksti, arvestada nende andmise asjaolusid, tähendust tõendiallika enda jaoks, arvestada tuleb mh nendes ütlustes sisalduvat detailirohkust, isiku poolt edastatavat teavet tuleb kõrvutada teiste uuritud tõenditega jne. Ehk teisisõnu – kriminaalkolleegiumi hinnangul on võimalik olukord, kus isiku ütlused kohtus loetakse teatud osas tõele mittevastavaks, teatud muus küsimuses aga jätkuvalt asjakohaseks ning usaldusväärseks. Oluliseks tunnismärgiks selle kohta, et isik annab (vähemalt osaliselt) tõele vastavaid ütlusi, peetakse erialakirjanduses sedagi, kui ütlustes sisaldub samaaegselt isikut ennast süüstav/inkrimineeriv teave ning isik on teadlik enda ütluste sellisest tähendusest. Sarnaseid seisukohti on apellatsioonikohtud oma otsustes ka varem tunnistanud ning need on väljendatud jõustunud kohtuotsustes, millistele esitatud kassatsioonid ei ole Riigikohtult menetlusluba saanud (1-11-7347;1-08-3124). Ka ei nõustu kohtukolleegium prokuröri seiskohaga, et olukorras, kus süüdistatav on kohtueelses menetluses oma süüd eitanud täielikult ja kohtumenetluses on oma süüd tunnistanud ja seda kasvõi üksiktäideviijana kaastäideviimise vormis esitatud süüdistuses, tuleb tema ütlused, kui ebausaldusväärsed e. kui erinevatel menetlusetappidel kardinaalselt vastupidised, täielikult kõrvale jätta. Kohtukolleegiumi arvates on sellisel juhul tegemist olukorraga, kus ütluste muutmise põhjus tuleb tunnistada põhjendatuks – isik on oma süüd tunnistanud ja teeb seda enda olukorra kergendamise eesmärgil e. karistuse mõistmisel kergendava asjaolu arvestamise eesmärgil. Seega on süüdistatava süüd tunnistavad ütlused tema süüküsimuse otsustamisel arvestatavad tõendite hindamisel ning asjaolu, et nad ei loo n.ö. lisatõendit kuriteo kaastäideviija süüküsimuse otsustamisel, ei oma seejuures tähtsust. Andes ütlusi kuriteo toimepanemise kohta kaastäideviijana e. grupis, raskendab süüdistatav ka enda olukorda. Ja neljandaks, kui kohtueelse menetluse käigus saab selgeks, et kujuneb olukord, kus süüdistusversioon baseerub olulisel määral vaid ühele kaudsele tõendile, esitab see erilisi nõudeid ka kohtueelsele uurimisele. Sellistes situatsioonides ei ole tõendite eriliseks kontrollimiseks kohustatud seega mitte ainult kohus, nagu seda nõuab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestev praktika, vaid ka prokuratuur peab tegema maksimaalselt kõik, et teha kindlaks sellise süüstava tõendi asjaolud/väited ja nende vastavus tegelikkusele. Kohtupraktika on olnud seejuures kestvalt seda meelt, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses (vt RKKKo 3-1-1-24-06); tegemist on tõendamiseseme seisukohalt tähendust omavate asjaolude parimal võimalikul määral väljaselgitamise nõude/kohustusega, mis lasub prokuratuuril (vt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 1-06-15449, nr 1-08-835, nr 1-08-2006). Selline seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-21-09: kohtueelne menetlus peab kulgema nii, nagu see on tervikuna esimese astme kuriteo puhul ootuspärane, mis tähendab muuhulgas ka seda, et teha tuleb maksimaalselt jõupingutusi, kogumaks ainukese süüstava tõendi kinnitavaid täiendavaid (sh kaudseid) tõendeid. Kaude on tuletatav selline arusaam ka KrMS § 211 lg-st 2. Arvestades käesolevas kriminaalasjas vaidlusalustes õigeksmõistva otsusega päädinud kuriteoepisoodides kogutud tõendite vähesust ja nende kaudsust, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et süüdistatava ütlused pole eluliselt usutavad. Selliselt toimides oleks kohus oma seisukoha süü tuvastatuse kohta rajanud oletustele, mitte seda

31

kinnitavatele tõenditele. Sellisel juhul tuleb põhjendada, miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et esinevad kõrvaldamata kahtlused, et süüdistatavad A.Juhanson (relvadega seotud kuritegudes), E.Lukksepp ja R.Haljasmets võisid oma sõrmejäljed jätta esemetele ka tavaelus nendega muul moel kokku puutudes, kui seda väidab süüdistus ja kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo on maakohus need kahtlused tõlgendanud süüdistatava kasuks. Kriminaalkolleegiumi täiskogu on oma otsuses 3-1-1-10-11 leidnud, et selliste kahtluste korral just isikut süüdi tunnistades rikub kohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni, mis omakorda oleks hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. 6. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröri apellatsioonis esitatud väidetega, et maakohtu poolt on jäetud motiveerimata süüdistatvate E.Lukkseppa ja R.Haljasmetsa õigeksmõistmine. Maakohus on oma sellekohaseid järeldusi motiveerinud, on esitanud omapoolse tõendite analüüsi ja see on ka kohtuotsuse lugejale jälgitav ja arusaadav. Asjaolu, et prokurör nende järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohus oleks kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Ka ei ole käesoleva otsuse p.-s 5 esitatud põhjendustel tuvastatavad maakohtu poolt sellised rikkumised kohtuotsuse tegemisel, millised oleks hinnatavad KrMS prg. 339 lg 2 alusel muu olulise menetlusõiguse rikkumisena. Küll peab kohtukolleegium vajalikuks välja öelda oma arvamuse maakohtu otsuses esitatud seisukoha osas, mis puudutab E.Lukkseppale esitatud süüdistust materiaalõiguse kohaldamise seisukohast. Maakohus märkis oma otsuses, et KarS § 184 lg 1 dispositsioon näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. Seega on tegemist dispositsiooniga, milline annab täpse loetelu tegudest. Maakohtule jäi ebaselgeks, millises osas nimetatud dispositsioonist siis Eda Lukksepp’ale süüks arvatakse, kuivõrd narkootiliste ainete ebaseaduslik käitlemine pelgalt pakendamist ei hõlma. Kohtu hinnangul tulnuks süüdistus formuleerida selliselt, et oleks tuvastatav Eda Lukksepp’a osalus grupilises tegevuses. Motiveerides kuriteo toimepanemist isikute grupis, leiab kohus, et selleks tuleb pidada narkootilise aine valdamist narkootilise aine jagamisel ja pakendamisel. Eda Lukksepp’ale ei ole aga süüks arvatud ei valdamist ega ka jagamist. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses 8.veebruarist 2007.a. kriminaalasjas 1-06- 7211 märkinud, et KarS § 184 lg 1 näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu ebaseadusliku käitlemise eest. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste "käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Kohtukolleegium leiab, et kuriteo objektiivsete tunnuste realiseerimiseks piisab näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult pakitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata, seda valdamata , hoidmata ja ka pärast edasiandmata e. narkootilise aine pakkimine on käsitletav muu ebaseadusliku käitlemisena. Kui selle seisukoha juurde lisada veel Riigikohtu otsuses 3-1-1-23-10 p.-s 11.3 öeldu ja nimelt, et arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1 kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa

32

loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt ka 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt kaastäideviimise vormis. Ehk siis, süüdistuse järgi pakendas E.Luksepp grupis A.Juhansoniga narkootilist ainet e. käitles ebaseaduslikult narkootilist ainet. A.Juhansonile on süüdistuse järgi inkrimineeritud marihuaana ebaseaduslik valmistamine, pakendamine, edasiandmine ja hoidmine. Seega, sisuliselt, kui oleks tõendatud E.Lukkseppa poolt marihuaana pakendamine koos A.Juhansinoga, siis mingeid vastuolusid süüdistuses, millised välistanuks tema süüdimõistmise narkootilise aine ebaseaduslikus grupilises käitlemises, ei esine. 7. Ka ei nõustu kohtukolleegium prokuröriga ja seda eelnevalt p.des 5,6 esitatud põhjendustel, selles, et maakohus on motiveerimatult mõistnud A.Juhansoni õigeks KarS prg.-des 418 ja 420 sätestatud kuritegudes, mis puudutavad tema poolt grupis V.Riiuga tulirelva, padrunite ja helisummuti omandamist ja hoidmist. Selle süüdistuse osas tahab aga kohtukolleegium prokurörile ette heita ka juba eelpool p.-s 5 väljaöeldut ja nimelt seda, et kohtukolleegiumi arvates ei ole prokurör suutnud põhjendada, miks tuleb süüdistuse versiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui kaitseväiteid. Arvestades vaidlusaluses kuriteoepisoodis A.Juhansoni vastu kogutud tõendite vähesust ja nende kaudsust, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et süüdistatava ütlused pole eluliselt usutavad. Süüdistuse kohaselt omandasid süüdistatavad grupis nii tulirelva, padrunid, kui ka helisummuti. Siinjuures ei saa kohtukolleegium jätta märkimata, et KarS prg. 418, mis on blanketne norm ja selles etteheidetava käitlemise mõiste on avatud Relvaseaduses, milline omakorda ei tunnista käitlemise viisina omandamist. Relvaseaduse prg.-s 1 lg 2 esitatud kataloogis on n.ö. relva saamise viisideks soetamine, leidmine, pärimine. Selles osas on tegemist puuduliku süüdistusega ja seda on analoogilisel juhul tunnistanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-18- 07 p.-s 8,9. Kohus ei tohi ise asuda otsima süüdistuses etteheidetud tegevusele relvaseadusest vastavat käitlemisviisi. V.Riiu puhul ei oma see puudus sellist tähendust, et tingiks tema õigeksmõistmise keelatud esemete omandamises, sest V.Riiu on seletanud, et ta soetas relva 2003.a. e. V.Riiu sisustas ise oma ebaseadusliku käitlemisviisi vastavuse relvaseadusele. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-18-07 p.-s 8 leidnud, et puuduliku süüdistuse korral põhjust süüdistatava õigeksmõistmiseks on siis, kui esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Ka ei ole prokurör esitanud oma nägemust, kuidas süüdistusversiooni kohaselt see grupis omandamine - soetamine toimus ja millal sündis ühine teootsus. Prokurör on väitnud, et A.Juhansoni DNA leidmine padrunisalvelt, millelt leiti ka V.Riiu DNA tõendab seda, et mõlemad olid teadlikud nii relva, summuti kui ka padrunite olemasolust. Kas prokuröri arvates omandasid – soetasid - nad ühise teootsuse alusel n.ö. käsikäes kõik need keelatud esemed ja seejärel asusid ka ühiselt hoidma. Kui nii, siis selle kohta puuduvad igasugused tõendid ja see on ainult oletuslik versioon. Sellist seisukohta ei ole käesoleval juhul võimalik teisiti tõendada, kui ainult süüdistatavate sellise versiooni jaatamisega, mida nad aga ei tee. V.Riiu väiteid, et tema soetas vaidlusalused keelatud esemed juba 2003.a., ei ole ühegi tõendiga ümber lükatud. Kohtuotsust oletustele rajada ei saa. Kui aga prokurör arvab, et kõik need keelatud esemed soetas eelnevalt üksi näiteks V.Riiu ja peitis need kappi e. asus neid ka hoidma ja mingil momendil puudutas kapis relvasalve ka A.Juhanson, siis, miks peab ta sellest momendist need esemed süüdistavate poolt grupis soetatuks ja hoituks.

33

Tegelikult ei ole välistatud ka olukord, kus kumbki süüdistatav käitleb neidsamu keelatud esemeid üksiktäideviijana – V.Riiu soetas need, peitis kappi ja A.Juhanson leidis need esemed ja asus neid ka eraldi hoidma siis, midagi V.Riiule ütlemata. Prokuröri tegematajätmisest tekkinud tühimikku ei saa kohus ise täita. 8. Süüdistatava A.Juhansoni kaitsja apellatsioonis esitatud väidetega kohtukolleegium ei nõustu. Kohtukolleegiumi arvates ei anna apellatsioonis esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja A.Juhansoni õigeksmõistmiseks KarS prg. 188 lg 2 p.1 järgi. Maakohus on oma otsuses piisava põhjalikkusega motiveerinud A. Juhansoni süüdimõistmist grupilises kanepi kasvatamises ja teinud seda süüdistatava kaitseversiooni arvestades e. lükanud umber süüdistatava väited, et ta ei teadnud toimivast kanepikasvatamisest talus. Ka on maakohus põhjendanud, miks on A.Juhansonile omistatav vaidlusaluse kuriteo toimepanemine kaastäideviimise vormis. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhistustega selles osas ja ei pea neid vajalikuks oma otsuses üle korrata. Maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et arvestades kasvatatud kanepi kogust, selle kasvatamiseks loodud tingimusi ja kasutatavat atribuutikat aga ka A.Juhansoni teojärgset käitumist e. hilisemat marihuaana valmistamist ja edasiandmist, mis kinnitab tema otsest huvitatust kanepitaimede kasvatamiseks, ei ole eluliselt usutav, et A.Juhanson, kellel oli püsiv suhe taluga, ei teadnud midagi nagu ta väidab, seal toimivast kanepikasvatamisest. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole kuidagi rikkunud tõendite hindamisel KrMS § 7 lg 3 sätteid ehk teisisõnu eksinud in dubio pro reo põhimõtte vastu. Maakohus on otsuses õigustatult lähtunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-12-07 väljendatud seisukohast, milles on selgitanud põhimõtte in dubio pro reo olemust ning sedastatud järgmine. Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (otsuse p 8). Eeltoodust tuleneb aga seegi, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel; kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Veel on Riigikohus selgitanud oma otsustes 3-1- 1-21-09 p.-s 8 ja ka 3-1-1-68-11 p.-s 9.1, et kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas selle põhimõtte vastu eksitud ja maakohtu otsus vastab täielikult nendele nõuetele. Tulenevalt ülaltoodud seisukohast on kriminaalasja menetleva kohtu ülesanne hinnata kõiki tõendeid nende kogumis ning neile antava tervikhinnangu alusel otsustada, kas isiku süü on tõendatud või mitte. Enda kujunenud siseveendumus ja mõttekäik tuleb seejuures esitada kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitavalt. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab

34

uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses esitatud kohtu seisukohad on selged, ammendavad ja vastuoludeta ning põhjalikult motiveeritud. Esitatud apellatsioonis ei nõustu apellant maakohtu otsuses toodud järeldustega ja sisuliselt taotleb tõendite ümberhindamist in dubio pro reo põhimõtte taustal ringkonnakohtu poolt ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et ei ole võimalik kasutada analoogiat tõendite hindamisel kaitsja poolt vaidlustatud kuriteoepisoodis ja eelnevalt kohtukolleegiumi poolt käsitletud õigeksmõistvate kuriteoepisoodide tõendite hindamise võrdlemisel. Käsitletava kuriteo tehiolud on eelpool käsitletud kuriteo tehiolude poolest sedavõrd erinevad, et ei saa kaasa tuua tõendite hindamise tulemil sarnaseid lahendeid. Kanepitaimede kasvatamine teatud suuruseks on aeganõudev, töömahukas ja jälgimist vajav tegevus ning see ei saanud kuidagi jääda märkamatuks A.Juhansonile. Kohtukolleegium välistab sellise võimaluse ja on veendunud, et see toimus mitte ainult A.Juhansoni teadmisel, vaid ka tema huvides. Karistus, milline on A.Juhansonile mõistetud on KarS prg. 184 lg 2 sanktsiooni keskmäär ning selle kergendamiseks puudub alus. Liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud seaduses ettenähtud kergeimat põhimõtet e. karistuste katmist. Maakohus on oma otsuses põhjendanud nii vangistuse määra, kui ka selle reaalse ärakandmise vajadust, põhjendatud on ka seda, miks ei pea kohus võimalikuks karistada A.Juhansoni sanktsiooni miinimumi lähedase karistusega. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks alust kergendada mõistetud karistust. KarS prgh. 184 näeb ette erinevad narkootiliste ainete käitlemise viisid – A.Juhanson on mõistetud süüdi nii valmistamises, pakendamises, hoidmises edasiandmises, milline tegevus iseloomustab A.Juhansoni süü suurust nagu ka äravõetud marihuaana kogus. 9. Kohtukolleegium ei nõustu V.Riiu kaitsja väitega, et V.Riiule KarS prg.184 järgi inkrimineeritud tegevus on tegelikult hõlmatud KarS prg. 188 e. kanepi kasvatamisega. KarS prg. 188 järgi inkrimineeritud tegevus võib hõlmata KarS prg. 189 ettenähtud kuritegeliku käitumise, kuid mitte KarS prg. 184 ettenähtud kuriteo. Kanepi kasvatamine lõppes taimede n.ö. kasutamiskõlblikuks kasvamisega ja edasine tegevus on hinnatav juba marihuana e. narkootilise aine ebaseadusliku valmistamisena. Arvestades aine suuri koguseid aga ka aine pakendamise protsessi, toimus see edasiandmise eesmärgil.V.Riiu on ka ise maakohtu istungil omaks võtnud, et ta valmistas narkootilist ainet e. kuivatas kanepitaimi ja et tema teadmisel võttis ka A.Juhanson marihuaanat linna kaasa müügiks. Tema ütles A.Juhansonile, et viimane müüks nii palju, kui saab müüa. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks ka taotlust vähendada

35

V.Riiule mõistetud karistust, s.h. KarS prg. 418 lg 1 järgi mõistetud 2 aastast vangistust, millist kaitsja peab mõistetuks sisuliselt KarS prg. 418 lg 2 sanktsiooni järgi. On tõsi, et maakohtu otsuse resolutiivosa kohaselt oli esialgselt V.Riiu mõistetud ekslikult süüdi KarS prg. 418 lg 2 p.3 järgi. Kohtuotsuse motiveerivas osas oli makaohus tunnistanud vajadust kvalifitseerida tema poolt toimepandu ümber KarS prg. 418 lg 1 järgi kuna A.Juhansoni süü tõendamist ei leidnud. Maakohus parandas selle vea oma määrusega 26.oktoobrist 2012.a. Määruse kohaselt jäi karistus samaks. Kohtukolleegium leiab, et selline vigade parandus, arvestades kohtuotsuse motiveerivas osas tehtud järeldust, on lubatav. Õige ei ole küll juhindumine KrMS prg.-st 431 kuna nimetatud säte reguleerib ebaselguste jms. lahendamist juba jõuustunud kohtuotsuses täitemenetluses ning juhinduda tulnuks KrMS prg.306 lg-st 5, kuid sisuliselt see midagi ei muuda. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et olenemata sellest, et padrunite kogus oli ebaoluline, on ka nende kätilemine karistatav käesoleva juhul KarS prg. 418 järgi, sest neid käideldi koos tulirelva ebaseadusliku käitlemisega. V.Riiule mõistetud karistus - 2 aastat vangistust - on üle sanktsiooni keskmäära, kuid seda ei saa lugeda liialt karmiks karistuseks. Selline seisukoht on tuletatav ka Riigikohtu otsuses 3- 1-1-158-05 p.-s 12 esitatus seisukohast. Riigikohus nimelt märgib, et karistusseadustiku § 418 on abstraktne ohudelikt, millega kaitstakse ühiskonnas üldiselt eksisteerivat turvalisust. Esemed, mille käitlemine on antud sättega kriminaliseeritud, on määratletud laialt - nendeks on tulirelv, selle oluline osa ja ka laskemoon. Kuna juba neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult erinev, on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni, milleks on rahaline karistus või kuni kolm aastat vangistust. Karistuse mõistmisel antud sätte alusel tuleb seega erilise tähelepanelikkusega vaagida teo tehiolusid ning hinnata, millise kaalukusega oli konkreetse eseme käitlemine õigushüve kahjustamise seisukohalt. Reeglina on antud koosseisu tähenduses tulirelv õigushüve enam kahjustava olemusega kui seda on laskemoon. Seejuures võivad tähendust omada sellised tunnused nagu eseme käitlemise eesmärk, valduse tekkimise asjaolud, kogus jne. V.Riiu hoidis üheaegselt nii tulirelva, kui ka laskemoona, mis on ohtlikum, kui tulirelv ilma laskemoonata või ainult laskemoon, sest on kasutatavad sihtotspäraselt e. tulistamiseks. Keelatud esemeid hoidis ta pikka aega – alates 2003.a. Kohtukolleegium leiab, et puudub ka põhjendatud alus maakohtu poolt V.Riiule KarS prg. 184 lg 2 p.1,2 järgi mõistetud karistuse kergendamiseks. Maakohus on mõistetud 9-aastast vangistust põhjendanud ja kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Ülejäänud paragrahvide järgi – 188, 418, 420 – mõistetud karistused on kõik loetud kaetuks raskeima üksikkaristusega. Sisuliselt tähendab see seda, et olukorras, kus seadus võimaldas mõista liitkaristuse ka karistuste täieliku liitmise teel e. 17,5 aastat, mõistis kohus V.Riiule peaaegu poole vähem e. 9 aastat vangistust. Seega ei saa rääkida ka üleliia karmist karistusest. 10. Tunnistades vajadust osaliseks maakohtu otsuse tühistamiseks ja selles osas kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks kohtulikuks arutamiseks peab kohtukolleegium vajalikuks lahendada nimetatud küsimus kohtuotsusega, mitte määrusega nagu sellise lahendi tegemist justkui nõuab KrMS prg. 337 lg 2 p.2. Tegemist on kohtupraktikas korduvalt tõusetunud probleemiga, mida käesoleva ajani ei ole oma lahenditega suutnud lahendada ega selgitada ka Riigikohus. Riigikohtu seisukohad ja praktika ei ole selles osas selgust toonud ja on pigem erinev. KrMS prg. 337 lg 2 p. 2 alusel võib määrusega tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses või osaliselt ja saata kriminaalasja uuesti arutamiseks esimese astme kohtule. Probleemi ei teki, kui maakohtu otsus tühistatakse täies ulatuses. Just osaline maakohtu tühistamine ringkonnakohtu poolt ei ole käesoleva ajani leidnud ühetaolist ja seejuures mõistlikku kohaldamist. Kohtukolleegium on veendunud, et refereeritud seadusesäte on maakohtu

36

osalise tühistamise korral kohaldatav vaid olukorras, kui maakohtu otsust oligi vaidlustatud vaid selles osas, millises osas apellatsioonikohus leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kriminaalasi selles osas tuleb saata tagasi maakohtusse. Kui aga vaidlustatakse kohtuotsust näiteks täies ulatuses ja apellatsioonikohus leiab, et osaliselt tuleb kriminaalasi tagasi saata ja ülejäänud osas lahendab apellatsioonis tõstatud süüküsimuse vms., siis ei saa apellatsioonikohus KrMS prg.337 lg 2 p.-s 2 antud õigust kasutada. Sellisel juhul tuleb teha kohtuotsus, mida kohtukolleegiumi arvates seadus ei välista. Esiteks, on KrMS prg.-s 337 lg 2 p.-s 2 alusel määruse tegemine ringkonnakohtule antud õigus, mitte kohustus. Teiseks, kuidagi ei saa eirata kriminaalmenetluse seadustikus reguleeritud üldist arusaama, et isiku süüküsimust saab kohus lahendada vaid kohtuotsusega. Et tegemist ei ole väljamõeldud probleemiga ja see küsimus on n.ö. sisuliselt reguleerimata ja pigem hägune, siis oma seisukoha kinnituseks peab kohtukolleegium vajalikuks analüüsida kohtuprakikat, s.h. Riiigkohtu sellekohaseid lahendeid. Juba 2.mai 2005.a. kohtuotsuses kriminaalasjas nr. nr.2-1/194/05 tegi Tallinna Ringkonnakohus kohtuotsuse, millega tühistas osaliselt maakohtu otsuse suures osas varguseepisoodides, millises osas saatis kriminaalasja tagasi maakohtule arutamiseks. Ühes varguse episoodis ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavas episoodis jäi maakohtu otsus jõusse. Kohtukolleegium põhjendas omapoolset otsustust teha just kohtuotsus järgmiselt : Kohtukolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb teha kohtuotsus, mitte määrus nagu seda võimaldab KrMS prg. 337lg 2 p.2. Selle põhjenduseks on asjaolu, et tühistades vaidlustatud kohtuotsuse enamustes varguseepisoodides, peab kohtukolleegium mõistma ühe varguse eest, milles kohtuotsus jäi muutmata A.E-le uue karistuse, samuti mõistma ka uue liitkaristuse nii KarS prg. 64 lg 1 , kui ka prg. 65 lg 2 alusel. Need küsimused saavad kohtukolleegiumi arvates olla lahendatud vaid kohtuotsusega. Sellest arusaamast jätkus ka edasine kohtupraktika. Nii tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse kriminaalasjas 1-07-3940 13.veebruaril 2008.a. kohtuotsusega ja seda ainult maakohtu poolt täielikult motiveerimata jäetud süüdistatavale mõistetud lisakaristuse osas. Muus vaidlustatud osas e. süüdistatava süüküsimuses ja karistamises, jättis kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse kuna leidis, et karistuse, s.h lisakaristuse mõistmine ja selle põhjendamine, ei ole võimalik asja uue sisulise arutamiseta ja saatis kriminaalasi tagasi maakohtule täies ulatuses uueks arutamiseks. Muuhulgas aga märkis Riigikohus oma otsuses 3- 1-1-27-08 ja selgitas oma seisukohta just seoses käsitletava probleemiga, öeldes, et : Tuvastades kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, tuleb ringkonnakohtul juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 obligatoorselt maakohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohtu pädevust kohtulahendi tegemisel reguleerib KrMS § 337 sätestatu. Olukorras, mil maakohtu otsus tühistatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel otsuses põhjenduste puudumise tõttu osaliselt ja kriminaalasi saadetakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 2 p-le 2 kohtulahend vormistada määrusena. Ringkonnakohus on käesoleval juhul maakohtu otsuse tühistanud ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatnud kohtuotsusega. Sellist võimalust aga kriminaalmenetluse seadustik ette ei näe. Selline Riigikohtu seisukoht, mis tegelikult omab käesoleva ajani KrMS prg. 2 lg-s 4 omistatud seaduslikku jõudu, tõi kaasa ebaselguse kohtupraktikas ning ei leia olenemata sellest, et peaks olema ringkonnakohtule kohustuslikuks, tegelikult absoluutset rakendamist ei apellatsioonikohtu poolt ega järgimist ka Riigikohtu enda poolt sisuliselt. Erineva kohtupraktika tõestuseks on ringkonnakohtute viimasel ajal tehtud määrused kriminaalasjades 1-10-4280;1-11-3040. Kohtuotsusega on analoogne olukord lahendatud kriminaalasjades 2-1/194/05; 1-04-52; 1-07-

37

8224 -15.10.2008.a. otsus; 1-07- 3684 – 17.04.2007.a. otsus). Mida tegelikult tähendab vaidlusaluse olukorra lahendamine määrusega? Tegelikult tähendab see seda, et edasine süüküsimuse või karistuse vaidlustamine Riigikohtus saab toimuda vaid määruskaebemenetluses, mis aga edasi arutledes tähendab seda, et olukorras, kus Riigikohus leiab, et alamaastme kohtud on näiteks ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja isik tuleb õigeks mõista, siis pole sisuliselt Riigikohtule selliseid volitusi antud. Nii nagu kohtukolleegium aru saab ei oma ka Riigikohus volitusi määruskaebemenetluses kohtuotsuse tegemiseks ega mõista ka isikut õigeks kohtumäärusega. Siinjuures ei saa mööda minna ka Riigikohtu otsustest, mis on tehtud nii enne, kui pärast eelrefereeritud Riigikohtu otsust 3-1-1-27-08. Riikohus on apellatsioonikohtu lahendeid otsuse vormis mitte ainult tunnistanud, vaid saanud ka sisuliselt volitused otsuse tegemiseks e. isiku õigeksmõistmiseks osas, milles ringkonnakohtu poolt jäeti maakohtu otsus muutmata. Sellised otsused on näiteks Riigikohtu otsused 3-1- 1-46-07 ja 3-1-1-83-09. Jääb vaid üle retoorilises vormis küsida: Mida oleks teinud Riigikohus, kui ringkonnakohus oleks teinud nendes kriminaalasjades määruse ? Otsust nagu Riigikohus seda antud asjades tegi, ei oleks saanud teha. Samas ei ole Riigikohus ka leidnud, et esinevad sellised menetlusõiguse rikkumised, mis annaks aluse kriminaalasja tagasisaatmiseks. Tegemist on segadust tekitava ja ebaselge olukorraga ja seda kinnitavad kasvõi advokaatidest kaitsjate poolt Riigikohtule esitatud määruskaebused kriminalaasjades 1-10-4280;1-11-3040. Mõlemas määruskaebuses tõstatavad kaitsjad sama küsimuse, kui taotlevad oma kaitsealuste õigeksmõistmist Riigikohtult. Kriminaalasjas 1-11-3040 määruskaebus menetlusluba ei saanud, kriminalaasjas 1-10-4280 on määruskaebus Riigikohtu loakogu otsustuse ootel. 11. Apellatsioonikohtu istungil esitasid taotluse õigusabikulude hüvitamiseks süüdistavate R.Konontšuki lepinguline kaitsja advokaat Aadu Luberg ning süüdistavate E.Lukkseppa ja R.Haljasmetsa määratud korras kaitsjad adv. Talvi Vaske ja adv. Urmas Simon. Esmalt märgib kohtukolleegium et kõikide nimetatud süüdistatavate apellatsioonimenetluse kulud jäävad riigi kanda. Selleks aluseks on KrMS prg. 185 lg 2 teine lause, mis sätestab, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskuld riik. Seega tuleb kohtukolleegiumi otsustada, a) kas R.Konontšuki lepingulise kaitsja poolt esitatud õigusabi kulude hüvitamise taotlus on põhjendatud ja seda just taotletavate summade mõistliku suuruse osas ning milline summa kuulub süüdistatavale riigi poolt hüvitamisele ja b) kas riigi õigusabi korras süüdistatavaid kaitsnud kaitsjate poolt esitatud taotlused on põhjendatud ning kas neile on taotluses märgitud summa väljamõistmine riigieelarvelistest vahenditest põhjendatud. E.Lukkseppa kaistja sdv. T.Vaske taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 115,20 eurot. Ajakulu on põhjendatud järgmiselt : prokuröri apellatsiooni selgitamine kaitsealusele 0,5 tundi; maakohtu otsusega ja prokuröri apellatsiooniga tutvumine 1 tund; ettevalmistumine vaidlusteks 0,5 tundi ja kohtuistungil osalemine 1 tund – kokku 3 tundi e. 96 eurot, millele lisandub käibemaks 19,20. Kohtukolleegium peab taotletavat summat põhjendatuks. R.Haljasmetsa kaitsja adv. U.Simon taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 153,60 eurot. Ajakulu on põhjnedatud järgmiselt: kohtuotsusega tutvumine 1 tund; apellatsiooniga tutvumine ja ettevalmistus kohtuistungiks 1,5 tundi ja osalemine kohtuistungil 1 tund – kokku 4 tundi e.128 eurot, millele lisandub käibemaks 25,60 eurot. Kohtukolleegium peab põhjendatuks taotlust 3 tunni ulatuses e. võrdselt E.Lukkseppa kaitsjaga. Mõlemal juhul on tegemist ühe episoodiga, maakohtu otsuse põhjendused õigeksmõistmisel on sarnased ja prokuröri apellatsiooni põhjendused samuti sarnased. Süüdistatatava R.Konontšuki lepinguline kaitsja adv. A.Luberg taotleb õigusabikulude hüvitamist summas 939,00 eurot. Taotlusele on lisatud nn spetsifikatsioon, mille kohaselt on kaitsja kulutanud

38

aega apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks 7,5 tundi. Tunni hind ilma käibemaksuta on taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt 100 eurot (koos käibemaksuga 120 eurot – kokku 900 eurot). Õigusteenuskulude peale on kulunud 32,50 eurot (koos käibemaksuga 39 eurot). Otsustamaks hüvitamisele kuuluva kaitsjatasu mõistliku suuruse üle, märgib kohtukolleegium, et ei pea taotletavat summat mõistlikuks. Põhjendatuks peab kohtukolleegium õigusteenuskulude hüvitamist 32,50 eurot (käibemaksuga 39 eurot), samuti on põhjendatud taotlus hüvitada apellatsioonikohtu istungil osalemise eest (taotluse kohaselt 45 minutit). Põhjendatud on maakohtu otsuse analüüsi peale kulunud aja eest makstud tasu hüvitamine 105 minutit (1 tund ja 45 minutit). Prokuröri apellatsiooniga tutvumise eest peab kohtukolleegium põhjendatuks hüvitada ajakulu eest 1 tunni ulatuses. R.Konontšuki osas on vaidlustatud vaid karistus. Ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamiseks kulutatud ajakulu taotluses 200 minutit e. 3 tundi ja 20 minutit peab kohtukolleegium ka põhjendmatult suureks. Hüvitamisele kuulub 90 minutit e.1,5 tundi. Kokku peab seega kohtukolleegium põhjendtuks ajakulu – 45 minutit, 105 minutit, 60 minutit, 90 minutit e. kokku 300 minutit e. 5 tundi e. 500 eurot ja koos käibemaksuga 600 eurot pluss õigusteenuskulud 39 eurot. Seega mõistab kohtukolleegium käesoleva otsusega süüdistatava kasuks Eesti Vabariigilt välja 639 eurot.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 185 lg. 1; 337 lg 1 p.2 ja lg 2 p.2; 338 p.3; 339 lg 1 p.7 tühistab kohtukolleegium osaliselt maakohtu otsuse ja saadab tühistatud osas kriminaalasja tagasi samale maakohtu koosseisule uueks arutamiseks, täpsustab maakohtu otsuse resolutiivosa ja mõistab Eesti Vabariigilt R.Konontšuki kasuks välja osaliseltlepingulisele kaitsjale makstud tasu.

Julia Katškovskaja Urmas Reinola Sten Lind

39