1-11-9124/24 · 1-11-9124/24 · Tartu Ringkonnakohus

1-11-9124

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2012 Tartu Kriminaalasja number 1-11-9124 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kohtuistungisekretär Margit Mägi Kriminaalasi

G.E süüdistuses KarS § 424 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 20. septembri 2012 otsus Apellatsiooni esitaja

süüdistatav G.E kaitsja advokaat Marko Paabumets Prokurör ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Süüdistatav G.E

Elukoht: XXXXX Isikukood: XXX Karistatus: kriminaalkorras karistatud 3 korda, väärtegude eest karistatud 19 korda Kaitsja advokaat Marko Paabumets Kohtuistungi toimumise aeg 26. november 2012

RESOLUTSIOON:

1. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 20. septembri 2012

kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-9124 muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt

Advokaadibüroo In Jure kaudu 268,80 eurot, sealhulgas käibemaks 44,80 eurot,

advokaat Marko Paabumetsale tema poolt süüdistatav G.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

2

3. KrMS §-de 175 lg 1 p 4 ning 185 lg 2 alusel välja mõista G.E-lt

menetluskulu, s.o kaitsja tasu advokaat Marko Paabumetsa poolt osutatud õigusabi eest 268,80 eurot, riigituludesse.

4. G.E tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi

arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele

nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „G.E, 1-11-9124, menetluskulud“. Menetluskulud tasuda

30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 19. detsembril 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 20. detsembrist 2012.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 20. detsembrist 2012.

Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 20.09.2012 otsusega tunnistati G.E süüdi KarS § 424 järgi ning mõisteti talle karistuseks neli kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Karistusest arvati

maha Tartu Maakohtu 02.03.2011 otsusega kriminaalasjas 1-11-2878 kantud karistus ning karistati G.E 2 kuu ja 7 päevase vangistusega.

Maakohus arutas G.E-le KarS § 424 järgi esitatud süüdistust selles, et tema juhtis

11.12.2010 kella 3.10 paiku Võru linnas Jüri tänaval sõiduautot BMW 520

registreerimismärgiga XXXX, olles joobeseisundis, s.o isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,98 mg/l (+/- 0,09), lõplik tulemus 0,89 mg/l.

Seega kvalifitseeriti G.E tegu KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteona – mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Maakohtu põhjendused olid järgmised.

Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise 11.12.2010 protokoll tõendab, et Lõuna Prefektuuri pädev liikluspolitseinik A.M. , tegutsedes Politsei– ja Piirivalve seaduse § 724

alusel (alkoholijoobe kontrollimine ja tuvastamine kohapeal), selgitas halduskontrolli käigus menetlusalusele isikule G.E-le tema õigusi ning mõõtis mootorsõiduki juhi G.E

poolt väljahingatavas õhus alkoholisisaldust. G.E on andnud blanketile allkirja talle õiguste tutvustamise kohta.

G.E kui kontrollile allutatud isik on avaldanud sellel protokollil, et soovib joobeseisundi tuvastamist tõendusliku alkomeetriga ning on selle soovi allkirjastanud. Sama protokolli pöördel on andmed Lõuna Prefektuuri välijuhi Enn Virk poolt G.E

alkoholijoobe tuvastamise (alkoholi kogus väljahingatavas õhus) kohta tõendusliku

alkomeetriga. On märgitud aparaadi tüüp, alkomeetri lugem 0,98 mg/l, arvestades

3

mõõtemääramatust lõplikuks lugemiks märgitud 0,89 mg/l, mõõtmise teostaja (E. Virk), samuti mõõtmise teostanud isiku allkiri.

Käesoleval juhul on kinni peetud Siseministri määrusest „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ nõuetest. Korra

§ 5 lg 1 kohaselt on lubatud tõendusliku alkomeetri kasutamine dokumenteerida kas

väljatrükina või protokollina. § 5 lg 3 kohaselt väljatrüki või protokolli peab allkirjastama mõõtmist teostanud ametnik. Käesoleva juhul on Lõuna Prefektuuri välijuht E. Virk kui pädev

ametiisik täitnud eelnimetatud nõuded. Tõendina on asjas indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile lisana ka mõõteseadme väljatrükk, mis tõendab protokollis märgitud mõõtenäidu olemasolu.

Tunnistaja A.M. ütlused kohtuistungil kinnitavad, et tema kontrollis sündmuskohal Võru linnas G.E koos liikluspolitseinik G.R. ga. Nende kasutuses oli indikaatorvahend,

välijuhil oli tõenduslik alkomeeter. A.M. oli kontrollinud koos G.R. ga G.E alkoholijoovet; alkotest oli positiive ning nad kutsusid kohale välijuhi E. Virki. Tõendusliku alkomeetriga teostas G.E alkoholijoobe mõõtmise Lõuna Prefektuuri välijuht E. Virk. A.M. selgitas oma ütlustes, et joobeseisundi tuvastamise protokolli pöördel olevas lahtris on

tehtud parandus ja maha tõmmatud mõõtmisvahendi tüüp, mida antud juhul mõõtmistel ei

kasutatud, kasutatud on mõõtevahendit seerianumbriga ARBK-0034 ning seepärast ongi see täiendus juurde kirjutatud. See, mis oli maha tõmmatud, seda aparaati sel päeval ei kasutatud.

Tunnistaja G.R. ütlused kinnitavad sündmuskohal liiklusjärelvalve teostamise käigus G.E kinnipidamist ja A.M. poolt G.E-le alkotesti tegemist. Test näitas, et G.E

oli alkoholijoove. Alkoholijoobe mõõtmiseks kasutati täppisalkomeetrit. Antud juhul oli aparaadi number välja toodud ning aparaat oli kalibreeritud; kalibreerimistunnistusel ja dokumentides kirjas, et tegu on just selle aparaadiga.

Kahtlustatav G.E keeldus kohtus ütlusi andmast ning prokurör avaldas tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused KrMS § 294 p 1 alusel. Nendes ütlustes G.E tunnistas end süüdi 01.12.2010 Võru linnas alkoholijoobes olles auto juhtimises. Temal ei olnud siis ka mootorsõiduki juhtimisõigust. G.E oma ütlustes on kirjeldanud, kuidas politsei tema juhitava auto peatas ning kuidas temale alkotest

tehti ja alkoholijoovet mõõdeti, toimingud protokolliti. G.E on avaldatud ütlustes oma tegu kahetsenud.

Uuritud kohtulikud tõendid kinnitavad G.E-le esitatud süüdistuse põhjendatust, alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimist, G.E poolt KarS §-s 424 sätestatud kuriteo

toimepanemist. G.E on eelnevalt väärteomenetluses ja kriminaalkorras karistatud samasuguse süüteo eest.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus G.E süüd, kergendavate ja raskendavate

asjaolude puudumist, karistuse eemärke. G.E on pannud kuriteo toime katseajal.

Arvestades G.E varasemaid rikkumisi ja tema poolt toime pandud väärtegusid on

põhjendatud G.E karistamine vangistusega. Kergem karistusliik ei ole G.E-le mõjus ning ei hoia teda uute kuritegude toimepanemisest.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Apellatsiooni on esitanud G.E kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsuse ning G.E süüdistuses KarS § 424 järgi tõendamatuse tõttu õigeks mõista. Apellant leiab, et maakohus on vääralt hinnanud asjas olemasolevaid tõendeid ning vääralt kohaldanud menetlus- ja materiaalõiguse norme.

4

Apellant on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on indikaatorvahendi ja tõendusliku

alkomeetri kasutamise protokoll vastuolus seaduses sätestatuga, mistõttu menetlustoimingu tulemina saadud teabele tuginemine ei ole seaduslik.

Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise

dokumenteerimise korra § 5 lg 1 sätestab, et tõendusliku alkomeetri kasutamine dokumenteeritakse väljatrükina või protokollina. Protokoll peab mh sisaldama § 5 lg 2 p 3 kohaselt mõõtmiseks kasutatava tõendusliku alkomeetri nimetust ning § 5 lg 2 p 5 kohaselt mõõtmist teostanud ametniku ees- ja perekonnanime. Protokolli allkirjastamise kohustus on § 5 lg 3 kohaselt mõõtmist teostanud ametiisikul.

11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli järgi on märgitud joobeseisundi tuvastamiseks kasutatud alkomeetri numbriks „Alcotest 7110 MK II EST ARAF, protokollis on maha tõmmatud LION INTOXILYZER 8000 NR 80-004510/80- 004864. Käsitsi on tehtud protokollile märkus ARBK-0034. Protokollist ei nähtu, kelle poolt on nimetatud märkus tehtud, mis ajal ja millisel põhjusel. Tunnistajate ütlustega on kohtumenetluse käigus tuvastatud, et liikluspolitseinik A.M. oli kontrollinud koos liikluspolitseiniku G.R. G.E

alkoholijoovet indikaatorvahendiga, tõendusliku alkomeetriga tuvastas alkoholijoovet Lõuna Prefektuuri välijuht E. Virk.

Kaitsja sedastab, et 11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise

protokollist nähtub, et protokolli on allkirjastanud A.M. , mitte tõendusliku alkomeetriga mõõtmist teostanud ametnik E. Virk, mis on vastuolus eelpool toodud § 5 lg 3 sätestatuga.

Korra § 4 lg 2 kohaselt teostab tõendusliku alkomeetriga mõõtmist üksnes pädev mõõtja

mõõtmemetoodikat järgides. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, kas mõõtmist teostanud isik kvalifitseerub pädevaks isikuks § 4 lg 2 tähenduses.

Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise

dokumenteerimise korra § 1 lg 2 kohaselt peab alkoholijoobe kontrollimiseks ja

tuvastamiseks kasutatav indikaatorvahend olema regulaarselt kontrollitud ja tõenduslikul

alkomeetril peab olema täidetud mõõteseaduses (MõõteS) sätestatud taatluskohustus. MõõteS § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tagatud mõõtetulemuse jälgitavus. MõõteS § 5 lg 1 sätestab, et mõõtetulemuste jälgitavus on

tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille

taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud

etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. 11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ilmneb, et indikaatorvahend ALCO QUANT

6020 nr A111126 oli kalibreeritud kuni 03.2011. Alkoholikontsentratsiooni isiku

väljahingatavas õhus saab tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil, milleks pole aga

indikaatorvahend. Joobeseisundi tuvastamiseks kasutatud tõendusliku alkomeetri osas puudub teave vahendi taatluskohustuse nõuetekohasest täitmisest või kalibreeritusest. Seega ei ole käesolevas kriminaalasjas mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud.

Kaitsja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on kriminaalasjas tõendusliku alkomeetri

kasutamine tõendatud protokolliga, mille sisu on vastuoluline tõendusliku alkomeetri

nimetuse osas, millega mõõtmist teostati, ühtlasi ei ole protokolli allkirjastanud mõõtmist teostanud ametnik. Tõendatud ei ole tõendusliku alkomeetri taatluskohustuse täitmine. Seega

on 11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll seadusega

vastuolus, mistõttu ei ole tegemist kohase tõendiga isiku joobeseisundi tõendamisel.

Apellandi hinnangul on protokollis toodud puudused vaadeldavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli tõendina lubatavust ei ole maakohus kohtuotsuses analüüsinud.

5 Tulenevalt KrMS § 312 p 1 peab maakohus otsuses kajastama, millised asjaolud ja millele

tuginedes kohus tõendatuks luges. Apellant on seisukohal, et kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt ei ole kohtu seisukohad selged ja ammendavad. G.E KarS § 424 järgi

süüdi tunnistades rikkus maakohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, rikkudes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes.

Menetlusvigadega kogutud tõendite probleemi käsitleb kaitsja kahest aspektist: esmalt kohtualuse vaatepunktist, kelle kaitseõigust riivatakse tõendite kogumisel tehtud minetustega; teisalt avalik menetlushuvi jõuda asjas õige lahendini. Apellandi hinnangul ei ole protokoll ja

sealt avalduv tõendusliku alkomeetri näit usaldusväärne tõend G.E

inkrimineerimisel KarS § 424 järgi, sest tulenevalt 11.12.2010 protokollist ei ole üheselt selge tõenduslik alkomeeter, millega mõõtmist teostati ja selle vastavus mõõteseaduses sätestatule ning protokolli ei ole allkirjastanud mõõtmist teostanud isik, mistõttu ei ole kinnitust leidnud ka mõõtmistulemus.

Isiku kriminaalvastutusele võtmiseks KarS § 424 järgi peab olema objektiivse koosseisu

tunnusena tuvastatud mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Apellant on seisukohal, et

tõendusliku alkomeetri kasutamisega ei ole usaldusväärselt tõendatud piirmäärasid ületavat

alkoholikontsentratsiooni G.E veres või väljahingatavas õhus LS § 20 lg 3 1 järgi.

Riigikohus on leidnud, et indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. See tähendab,

et isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel

tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni. Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tõendiks on asjas indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli lisana ka mõõteseadme väljatrükk, mis tõendab protokollis

märgitud mõõtenäidu olemasolu. Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise

ning nende kasutamise dokumenteerimise korra § 3 lg 1 p 2 kohaselt protokollitakse indikaatorvahendi kasutamine ja näit indikaatorvahendi näidu kasutamiseks tõendina. Seega on tõendina käsitletav üksnes protokoll isiku joobeseisundi tõendamisel KarS § 424 järgi ning

mõõteseadme väljatrükk ei ole kohtmenetluses käsitletav iseseisva tõendina tõendamaks protokollis märgitud mõõtenäidu olemasolu.

Apellant on seisukohal, et eelnimetatud menetlusõiguse olulised rikkumised annavad alust

mõista G.E õigeks kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise motiivil, kuivõrd

G.E süüditunnistamisel on tuginetud ainuüksi ja määravas ulatuses menetlustoimingu protokollile.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Süüdistatav G.E ringkonnakohtu istungile ei ilmunud. Kohtukutse ja apellatsiooni

koopia on tal käes. Kaitsja selgitas, et G.E on talle avaldanud, et ei soovi ringkonnakohtu istungil osaleda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 334 lg 1 p 1 ringkonnakohus arutas kriminaalasja ilma G.E osavõtuta.

Ringkonnakohtu istungil kaitsja jäi apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde ning palus maakohtu otsuse tühistada ja G.E õigeks mõista.

6 Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning palus maakohtu otsuse jätta muutmata. Tulenevalt apellatsioonis esitatud väidetest prokurör taotles politseiametnik E. Virgi pädevust kinnitava tõendina asja juurde võtta Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 23.11.2012 teatise nr 1.9-9/211098-1, mille kohaselt liiklusjärelevalvetalituse vanemliikluspolitseinik Enn

Virk on ajavahemikul 11.06.-18.06.2009 ja 30.11.2009 läbinud „Tõendusliku alkomeetri koolituse“ mahuga 9 akadeemilist tundi.

Selle kohta, et mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter oli taadeldud, esitas prokurör mõõtevahendi taatlustunnistuse nr TTRC-10/00052. Kaitsja vaidles nimetatud tõendite esitamisele vastu, leides, et need tulnuks esitada juba koos süüdistusaktiga. Prokurör leidis, et kuivõrd kaitsja kaitseaktis neid taotlusi ei esitanud, siis ei olnud vajadust nimetatud tõendeid koos süüdistusaktiga esitada. Prokurör märkis, et kauaaegse liikluspolitseiniku E. Virgi pädevust maakohtus ei vaidlustatud

ning see, et mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter oli taadeldud, nähtub maakohtule tõendina esitatud nimetatud tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist.

Ringkonnakohus rahuldas prokuröri taotluse ja võttis nimetatud tõendid asja juurde, sest

vastavad väited esitati apellatsioonis, kuid maakohtus kaitsja liikluspolitseinik E. Virgi

pädevust ei vaidlustanud ning see, et mõõtmisel kasutatud tõenduslik alkomeeter oli

taadeldud, nähtub tõepoolest juba maakohtule esitatud nimetatud tõendusliku alkomeetri kasutamise väljatrükist (lk 41).

Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette väidetavalt otsuses põhjenduste puudumist (KrMS § 339 lg 1 p 7), millest tulenevalt kohtu seisukohad ei olevat selged ja ammendavad. Samuti on kaitsja arvates maakohus rikkunud KrMS § 339 lg 2 sätteid, sest on süüdimõistva

otsuse teinud lubamatu tõendi (indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll) alusel. See tõend on kaitsja arvates lubamatu seetõttu, et ei vasta kehtestatud nõuetele (mahatõmbamised ja juurdekirjutused, vastava isiku allkirja puudumine). Ringkonnakohus märgib, et otsuses põhjenduste puudumine on KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt

selline kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis obligatoorselt toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks või uue kohtuotsuse tegemiseks saatmise.

Ringkonnakohus märgib, et kõigele eeltoodule vaatamata kaitsja ei taotle kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks või uue kohtuotsuse tegemiseks, nagu seda näeb ette KrMS § 341 lg 2 ja 4, vaid G.E õigeksmõistmist KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel.

Kuna apellatsioonis viidatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 sätete rikkumisele, siis tuleb

ringkonnakohtul enne õigeksmõistmise taotluse lahendamist kontrollida, kas maakohus on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud või ei ole.

Väidetavat põhjenduste puudumist kohtuotsuses saab kontrollida kohtuotsuse vastavusega KrMS § 312 p 1-3 nõuetele. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus (lk 63-64) vastab KrMS § 312 p 1-3 nõuetele ning seega pole tuvastatud KrMS § 339 lg 1 p 7 sätete rikkumine. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka KrMS § 339 lg 2 nõuete rikkumist.

7

Hinnangu väidetavalt lubamatu tõendi kasutamisele ja selle nõuetele vastavusele annab ringkonnakohus allpool tõendite hindamise käigus. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, siis saab edasi minna põhitaotluse – õigeksmõistmise– lahendamise juurde.

Lähtudes KrMS §-st 15 lg 2 saab ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ainult tõenditele, mida on: 1) ringkonnakohtus kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning

mis on protokollitud 2) maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Käesoleval juhul prokurör esitas eelpool märgitud 2 tõendit, mida vahetult ringkonnakohtus uuriti ning maakohtus uuritu kajastub avaldatud kohtuistungiprotokollis (lk 33-37).

Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-

le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonis esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud

maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid

täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama KrMS § 312

punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale

tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste

taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega.

Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega G.E süü tõendatuse kohta,

siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonis esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses kajastatut, mis tugineb kohtuistungil uuritud tõenditele.

Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine

vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine

on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja

vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (otsuse lk 2-3). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt

antud hinnang ka taotlusele G.E õigeks mõista, sest nimetatud taotlus oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (lk 36-37). Sama taotlust korratakse apellatsioonis. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis toodud väidetega.

Vastuseks apellatsioonile ringkonnakohus märgib järgmist.

8

Kaitsja leiab, et käesolevas kriminaalasjas on indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri

kasutamise protokoll vastuolus seaduses sätestatuga, mistõttu menetlustoimingu tulemina saadud teabele tuginemine ei ole seaduslik.

Kaitsja märgib, et 11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise

protokollis on märgitud joobeseisundi tuvastamiseks kasutatud alkomeetri numbriks

„Alcotest 7110 MK II EST ARAF, protokollis on maha tõmmatud LION INTOXILYZER

8000 NR 80-004510/80-004864. Käsitsi on tehtud protokollile märkus ARBK-0034.

Protokollist ei nähtu, kelle poolt on nimetatud märkus tehtud, mis ajal ja millisel põhjusel.

Nimetatud protokollist nähtub, et protokolli on allkirjastanud A.M. , mitte tõendusliku

alkomeetriga mõõtmist teostanud ametnik E. Virk, mis on vastuolus kehtestatud nõuetega,

mille kohaselt teostab tõendusliku alkomeetriga mõõtmist üksnes pädev mõõtja

mõõtmemetoodikat järgides. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud, kas mõõtmist teostanud isik kvalifitseerub pädevaks isikuks.

Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise

dokumenteerimise korra § 1 lg 2 kohaselt peab alkoholijoobe kontrollimiseks ja

tuvastamiseks kasutatav indikaatorvahend olema regulaarselt kontrollitud ja tõenduslikul

alkomeetril peab olema täidetud mõõteseaduses sätestatud taatluskohustus. 11.12.2010

indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ilmneb, et

indikaatorvahend ALCO QUANT 6020 nr A111126 oli kalibreeritud kuni 03.2011.

Joobeseisundi tuvastamiseks kasutatud tõendusliku alkomeetri osas puudub teave vahendi

taatluskohustuse nõuetekohasest täitmisest või kalibreeritusest. Seega ei ole käesolevas kriminaalasjas mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud.

Kaitsja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on kriminaalasjas tõendusliku alkomeetri

kasutamine tõendatud protokolliga, mille sisu on vastuoluline tõendusliku alkomeetri

nimetuse osas, millega mõõtmist teostati, ühtlasi ei ole protokolli allkirjastanud mõõtmist teostanud ametnik. Tõendatud ei ole tõendusliku alkomeetri taatluskohustuse täitmine. Seega

on 11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll seadusega vastuolus, mistõttu ei ole tegemist kohase tõendiga isiku joobeseisundi tõendamisel.

Kaitsja väidab, et 11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli tõendina lubatavust ei ole maakohus kohtuotsuses analüüsinud. Vastuseks eeltoodud väidetele ringkonnakohus märgib järgmist. Alkoholijoobe kontrollimist ja tuvastamist reguleerib siseministri 15.12.2009 määrusega nr 70 kinnitatud „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise kord“ (edaspidi „Kord“).

Selle alusel on välja töötatud „Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll“ (edaspidi „Protokoll“).

Nimetatud protokoll koos tõendusliku alkomeetri väljatrükiga ongi antud kriminaalasjas tõendiks (lk 40-41). Protokoll on täidetud käsitsi. Protokollist nähtuvalt liikluspolitseinik A.M. kontrollis 11.12.2010 kell 03.16 Võrus Jüri 15A

maja juures indikaatorvahendiga kontrollile allutatud sõidukijuht G.E

joobeseisundit, saades tulemuseks 0,91 mg/l. Edasi on protokollis täidetud vastavad kastikesed, mis kajastavad kontrollile allutatud isikul esinevaid joobeseisundile viitavaid tunnuseid (välimus, reaktsioonikiirus, kõne, aja-, isiku ja kohataju, teadvusseisund, mälu, koordinatsioon, käitumine).

Edasi nähtub protokollist, et G.E on soovinud tema joobeseisundi tuvastamist tõendusliku alkomeetriga.

9 Tunnistajate A.M. ja G.R. ütlustest (lk 34-35 pöördel) nähtub, et tõendusliku alkomeetriga mõõtmise teostamiseks nad kutsusid kohale välijuht E. Virgi, kes teostas vastava mõõtmise. Kuna tegemist on eeltäidetud protokolliga politsei kasutuses olevate tõenduslike alkomeetrite

markide ja numbrite kohta, siis E. Virk tegi lähtudes tema kasutada olevast konkreetsest

alkomeetrist protokollis olevad kasutatud alkomeetri nimetuse ja numbri kohta mahatõmbamised ja juurdekirjutused. Tunnistajad olid selle toimingu juures.

Edasi nähtub protokollist, et alkomeetri lõplik tulem oli 0,89 mg/l, et mõõtmise teostas E. Virk ja tema allkiri. Mõõtmistulemusi kinnitab ka vastav väljatrükk (lk 41). Maakohtus tõendite uurimise käigus kaitsja ei esitanud taotlust kontrollida E. Virgi pädevust tõendusliku alkomeetriga mõõtjana. Sellise kahtluse esitas ta alles kohtulikes vaidlustes (lk 36 pöördel-37 pöördel). Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 300 lg 1 kohaselt kohtuvaidluses võivad pooled tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele.

KrMS § 302 lg 1 annab küll võimaluse ka kohtuvaidluse käigus kohtuliku uurimise

uuendamiseks, kuid siis peab olema vajadus esitada uus tõend, mis võib kriminaalasja

lahendamist oluliselt mõjustada. Kaitsja ka kohtulikes vaidlustes ei esitanud taotlust uute

tõendite väljanõudmiseks ja maakohus omal algatusel ei pidanud vajalikuks kohtulikku uurimist uuendada. Kuna apellatsioonis jätkuvalt seatakse kahtluse alla E. Virgi pädevus, siis prokurör esitaski vastava teatise, mis kinnitab, et E. Virk on juba 2009 aastal läbinud tõendusliku alkomeetri koolituse. Ringkonnakohus leiab, et sellega on tõendatud E. Virgi vastavus „Korra“ § 4 lg 2 nõuetele, et

tõendusliku alkomeetriga teostab mõõtmist üksnes pädev mõõtja mõõtmismetoodikat järgides.

Edasi nähtub protokollist, et G.E joobeseisundi tuvastamise kohta taotlusi ja märkusi ei ole ning tema allkiri. Tunnistajana on alla kirjutanud G.R. ning nii kontrollija kui ka protokollijana A.M. . Ringkonnakohus leiab, et alusetu on kaitsja väide, et protokolli oleks pidanud A.M. asemel allkirjastama E. Virk.

Protokolli ülesehitust ja teostatud toimingute kronoloogiat vaadates oli A.M. see isik, kes

koostas indikaatorvahendi kasutamise kohta protokolli, kes teostas indikaatorvahendiga

mõõtmise, kes täitis joobeseisundile viitavate tunnuste kastikesed, kes kutsus tõendusliku alkomeetriga kohale välijuht E. Virgi ja peale viimase poolt mõõtmise teostamist küsis, kas

G.E on märkusi või taotlusi seoses joobeseisundi kontrolliga, märkis ära asjas olnud tunnistaja ning seejärel lõpetas protokolli koostamise, allkirjastades selle. E. Virk pidi „Korra“ § 5 lg 3 kohaselt allkirjastama ainult tõendusliku alkomeetri kasutamise tulemi ja väljatrüki ning seda ta ka tegi. Väljatrükk vastab „Korra“ § 5 lg 2 nõuetele.

Väljatrükil on märgitud, et tõenduslikule alkomeetrile nr ARBK-0034 on välja antud taatlustunnistus nr TTRC-10-00052 ning järgmine hooldus on 04.11. Nagu nähtub protokollist, kasutati alkomeetrit nr ARBK-0034. Seega olid toimikus andmed olemas, et tegemist oli taadeldud mõõtevahendiga ning prokuröri

poolt esitatud taatlustunnistus nr TTRC-10-00052 ainult kinnitab seda fakti. Täiendavalt

nähtub nimetatud tunnistusest ainult see, et mõõtevahend oli taadeldud 28.10.2010, seega

10 veidi enne käsitletavat sündmust.

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud dokumentide uurimisega on ka täidetud Riigikohtu

15.03.2012 otsuses nr 3-1-1-17-12 p 8.2 antud juhis, et olukorras, kus on vaidlustatud

mõõtevahendi kasutamise õiguspärasus, lasub kohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult.

Kaitsja väidab, et 11.12.2010 indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli tõendina lubatavust ei ole maakohus kohtuotsuses analüüsinud.

Ringkonnakohus märgib, et see väide ei vasta tegelikkusele, sest maakohus on toonud põhjendused, mille alusel kohus leidis, et nimetatud protokoll on tõendina lubatav ja vastab „Korra“ nõuetele (otsuse lk 3). Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tõendiks on asjas indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli lisana ka mõõteseadme väljatrükk, mis tõendab protokollis

märgitud mõõtenäidu olemasolu. Kaitsja märgib, et „Korra“ § 3 lg 1 p 2 kohaselt

protokollitakse indikaatorvahendi kasutamine ja näit indikaatorvahendi näidu kasutamiseks tõendina. Seega on tõendina käsitletav üksnes protokoll isiku joobeseisundi tõendamisel KarS § 424 järgi ning mõõteseadme väljatrükk ei ole kohtumenetluses käsitletav iseseisva tõendina tõendamaks protokollis märgitud mõõtenäidu olemasolu. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse kohaselt (selle lk 3) vastavalt „Korra“ §-le 5 lg 1

on lubatud tõendusliku alkomeetri kasutamine dokumenteerida kas väljatrükina või protokollina ning tõendina on asjas lisaks protokollile selle lisana ka mõõteseadme väljatrükk, mis tõendab protokollis märgitud mõõtenäidu olemasolu.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on õigesti viidanud „Korra“ §-le 5 lg 1 ning kaitsja poolt viidatud „Korra“ § 3 lg 1 p 2 ei tulene maakohtu otsusest ega puuduta väljatrükki. Kaitsja väidab, et G.E võimaliku süü suhtes on kõrvaldamata kahtlused, millised tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Ringkonnakohus ei tuvastanud G.E võimaliku süü suhtes kõrvaldamata kahtlusi, millised tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kaitsja esitas kaitsjatasu nõude 268,80 euro (sh käibemaks 44,80 eurot) ulatuses. Nõue koosneb apellatsiooni koostamisele kulunud ajakulust ja ringkonnakohtu istungist osavõtuga seotud ajakulust. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud.

Antud juhul tehti KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend ja seega peab menetluskulud 268,80 euro ulatuses hüvitama G.E.

Mati Kartau Aarne Sarjas Tiit Lõhmus