4-12-6010/8 · Tartu Ringkonnakohus

4-12-6010

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-12-6010 Kohtukoosseis Mati Kartau Väärteoasi O.E väärteoasi jahiseaduse § 58 järgi Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 26. novembri 2012 määrus tähtaja ennistamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

menetlusaluse isiku O.E (O.E) kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjaki määruskaebus

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 196 lg 2 tühistada Tartu Maakohtu 26. novembri 2012 määrus väärteoasjas nr 4-12-6010 ja saata menetlusaluse isiku O.E kaitsja kaebus Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale menetluse jätkamiseks. Edasikaebamise kord Käesolev määrus on V™S § 198 kohaselt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Asjaolud

Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor M.L. 18.10.2012 otsusega määrati O.E-le jahiseaduse § 58 järgi karistuseks rahatrahv 300 eurot. 23.11.2012 esitas O.E kaitsja vahendusel kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale,

milles palub kohtuvälise menetleja otsus tühistada ning lõpetada väärteomenetlus O.E suhtes.

Kaebuse kohaselt on kohtuväline menetleja oluliselt rikkunud menetlusaluse isiku menetlusõigusi. Nimelt ei tutvustatud menetlusalusele isikule väärteoprotokolli, mille tõttu ei

olnud menetlusalusel isikul võimalik teostada oma kaitseõigust. Samuti pole üle kuulatud tunnistaja T.T. , kes väidetavalt kinnitas asjaolu, et menetlusalune isik on keeldunud protokolli

vastuvõtmisest ning allkirjastamisest. Kuna O.E-le ei tutvustatud väärteoprotokolli, ei olnud ta teadlik kohtuvälise menetleja otsuse tegemise ajast ning seega ka vaidlustamise tähtajast.

Kaebuses paluti vaidlustamistähtaja ennistamist juhul, kui kohus leiab, et kaebetähtaeg on möödunud.

2

Esimese astme kohtu määruse sisu

Maakohus jättis O.E kaitsja poolt märgitud tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

Maakohus leidis, et kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ning kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ei ole mõjuvat põhjust.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-99-10 selgitanud, et V™S § 114 lg 4 kohaselt tuleb

üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise 15-päevast

tähtaega hakata lugema päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele

kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. V™S § 70 lg 1 ja 2 kohaselt tuleb väärteoprotokolli koopia anda menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Menetlusaluse isiku

protokolli koopia vastuvõtmisest ja sellega tutvumisest keeldumise korral teeb menetleja

protokollile vastava märke. Sellisel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise

poolt kätte saaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast (V™S § 70 lg 2). Väärteoprotokolli kantakse ka kohtuvälise menetleja otsuse kättesaadavaks tegemise kuupäev.

Selle toiminguga loetaksegi väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks. Sellest tulenevalt on V™S § 114 lg 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus

kohtuvälise menetleja juures kättesaadav, mitte aga kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamisel. Regulatsioon ei tee erandit menetlusalusele isikule, kes on väärteoprotokolliga tutvumisest, selle allkirjastamisest ja vastuvõtmisest keeldunud ning menetleja on keeldumise

nõuetekohaselt fikseerinud. Kuigi seadusest sellist nõuet ei tulene, oleks kohtu arvates

vaidluste vältimiseks otstarbekas, kui kohtuväline menetleja püüaks protokolli

allkirjastamisest keeldumise fakti fikseerida täiendavalt ka tunnistaja allkirjaga. Juhul, kui

menetlusalune isik väidab, et sai väärteoprotokolli sisust ja sellele järgnevast karistamisotsusest teada alles pärast otsuse kätte saamist ning sellest tingitult esitab ta kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale V™S § 114 lg 4 sätestatud tähtajast hiljem, tuleb isikul alati taotleda kohtult kaebuse esitamise tähtaja ennistamist seaduses ettenähtud korras.

Kaebuse kohaselt oli O.E 27.09.2012 kohtuvälise menetleja juures. Varem oli ta

väärteomenetluses üle kuulatud menetlusaluse isikuna. Kaebusele lisatud väärteoprotokolli andmetel on kohtuväline menetleja 27.09.2012 koostanud väärteoprotokolli (koostamise koht XXX), millest nähtub, et O.E-le on tehtud teatavaks V™S § 19 ettenähtud õigused ja kohustused. Real, kus on menetlusaluse isiku allkirja koht, on märgitud: „keeldus allkirjast“ ning kohtuvälise menetleja ametniku allkiri. Väärteoprotokolli viimasel leheküljel on märge, et kohtuvälise menetleja lahend on kättesaadav 18.10.2012 XXX ning kohtuvälise menetleja

ametniku allkiri. Menetlusaluse isiku allkirja kohal on märgitud: „keeldus allkirjast“ ja kuupäev 27.09.2012, seejärel on märge: „isik keeldus protokolli vastu võtmast“ ja kohtuvälise menetleja ametniku allkiri. Protokolli lõpus on keskkonnakaitse juhtivinspektor T.T. märkus:

„O.E keeldus protokolli allkirjastamisest ja vastuvõtmisest“, allkiri ja kuupäev 27.09.2012. 07.11.2012 ja 08.11.2012 O.E ning kohtuvälise menetleja esindaja Helgi Laaritsa vahel

toimunud e-kirjavahetusest nähtub, et kohtuväline menetleja saatis O.E-le teate kohtuvälise menetleja otsuse jõustumisest ja määratud karistuse maksetähtajast. Kaebetähtaja ennistamise põhjendustest järeldub, et O.E suhtes oli väärteomenetlust alustatud enne 27.09.2012 tema menetlusaluse isikuna ülekuulamisega. V™S § 58 lg 2 järgi teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt V™S §-le 19 esimest menetlustoimingut tehes. Seega on küllaldane alus järeldada, et 27.09.2012 olid O.E-le

tema õigused ja kohustused menetlusaluse isikuna teada. Väärteoprotokollist on näha, et O.E keeldus 27.09.2012 allkirja andmast, kui temale oli veelkord V™S §-s 19 sätestatud

3 õigusi ja kohustusi tutvustatud. Kaebuse kohaselt küsiti O.E-lt täiendavaid selgitusi seoses toimunu asjaoludega ning tema ütlusi vastandati tunnistajate ütlustega. O.E on seda

pidanud temale kui menetlusalusele isikule etteheidete tegemiseks. Väärteoprotokollis sisalduvast teabest tulenevalt on ta reageerinud allkirjade andmata jätmise ja väärteoprotokolli vastu võtmata jätmisega. Eeltoodust asjaoludest on alust järeldada, et kohtuvälise menetleja juures 27.09.2012 koostati väärteoprotokolli O.E juuresolekul, kuid O.E ei soovinud sellest osa võtta.

Märked väärteoprotokollis on kohtuvälise menetleja ametniku poolt allkirjastatud ja

dateeritud. Menetlusaluse isiku allkirjast keeldumist väärteoprotokollil ja väärteoprotokolli vastuvõtmisest keeldumist on kinnitanud kaks kohtuvälise menetleja ametnikku. Seega ei ole väärteoprotokolli koostaja ainuisikuliselt tuvastanud allkirjast keeldumise fakti, vaid seda on kinnitanud ka tunnistaja. Kohtuvälise menetleja ametnikud on toiminud vastavalt Riigikohtu 17.12.2010 otsuses 3-1-1-99-10 antud suunistele. Nii V™S § 70 lg 2 ja 5 kui ka Riigikohtu suunistest lähtudes tuleb väärteoprotokolli ärakiri lugeda O.E-le kätteantuks 27.09.2012

ning samast kuupäevast loetakse talle teatavaks tehtuks kohtuvälise menetleja otsuse kättesaamise kuupäev.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse menetlusaluse isiku O.E kaitsja, kes

palub rahuldada menetlusaluse isiku taotlus kaebetähtaja ennistamiseks ja võtta menetlusse

menetlusaluse isiku kaebus kohtuvälise menetleja 18.10.2012 otsusele väärteoasjas nr 940011000135.

Kaitsja on seisukohal, et maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-1-1-99-10 ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv. Riigikohus on nimetatud lahendis selgitanud, millisest hetkest

alates tuleb hakata lugema kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise tähtaega

juhul, kui menetlusalune isik on keeldunud väärteoprotokolli vastuvõtmisest. Käesoleval juhul ei ole aga menetlusalune isik väärteoprotokolli vastuvõtmisest keeldunud, vaid teda pole väärteoprotokolli koostamisest üldse teavitatud. Kaitsja on seisukohal, et põhjendamatud on ka maakohtu lakoonilised järeldused. Kaitsja ei

nõustu, et kuna V™S § 58 lg 2 järgi teatatakse menetlusalusele isikule tema õigused ja kohustused vastavalt V™S §-le 19 esimest menetlustoimingut tehes, siis seega on küllaldane

allus järeldada, et 27.09.2012 olid O.E-le tema õigused ja kohustused menetlusaluse isikuna teada. Kaitsja märgib, et abstraktne õiguste ja kohustuste teatamise nõude olemasolu

seaduses ei võimalda teha järeldusi selle nõude järgimise kohta mingis konkreetses

situatsioonis. Samuti olukorrale, mil isikule on tema V™S §-s 19 sätestatud õigused ja kohustused teada, ei ole võimalik rajada järeldusi vastavate õiguste ja kohustuste järgimise ja täitmise kohta.

Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti järeldanud, et 27.09.2012 koostati kohtuvälise

menetleja juures O.E juuresolekul väärteoprotokoll, kuid O.E ei soovinud sellest

osa võtta. Kaitsja märgib, et maakohtu järeldused on rajatud mitterelevantsetele ja

mitteküllaldastele alustele. Asetades kõrvale väärteoprotokollis menetlusaluse isiku keeldumise kohta sätestatu, kuivõrd see asjaolu ongi ise tervikuna vaidluse esemeks, on

maakohus sisuliselt järeldanud O.E kohalolekut väärteoprotokolli koostamise juures

sellest, et kõnealusel kohtumisel küsiti O.E-lt täiendavaid selgitusi toimunu asjaolude

kohta ning tema ütlusi vastandati tunnistaja ütlustega. Selline järeldusmisseos ei ole aga aktsepteeritav.

Käesoleval juhul peab kohus selleks, et otsustada küsimus kaebetähtaja ennistamise

põhjendatusest, järgima kohtupraktikas korduvalt väljendatud põhimõtet, st ab ovo

kontrollima kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi asjaolusid (vt nt

Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-30-05; 3-1-1-19-04; 3-1-1-49-04; 3-1-1-2-05), st eelkõige üle

4

kuulama tunnistaja T.T. . Selle küsimuse lahendamine ei ole aga võimalik üksnes

väärteoprotokolli enese pinnalt. Olukorras, kus menetlusalune isik kinnitab, et teda ei ole väärteoprotokolli koostamisest ja olemasolust õigel hetkel teavitatudki, mistõttu ei saa ta olla

keeldunud väärteoprotokolli vastuvõtmisest ning vastav märge väärteoprotokollis on

meelevaldne ja ebaõige, ei saa menetlusaluse isiku väidet ümber lükata osutusega, et

vaidlusalusest väärteoprotokollist nähtub teisiti. Sellise kohtu seisukoha kohaselt ei olekski

võimalik mitte midagi vaidlustada ega seeläbi isikute õigusi ja vabadusi tagada. Selline käsitlus jätab riigivõimu omavolile täiesti vabad käed, mis on vastuolus nii seaduse sõna kui ka mõttega.

Seega selleks, et tuvastada käesoleval juhul vaidlusaluse väärteoprotokolli koostamise

asjaolud (vastavalt siis RKKKo 3-1-1-99-10 juhistele), peab kohus rakendama uurimisprintsiipi ning tegema vajalikud täiendavad sammud asjaolude tuvastamiseks ehk üle kuulata T.T. .

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 26.11.2012 määrus tuleb tühistada ja saata menetlusaluse

isiku O.E kaitsja kaebus maakohtusse menetluse jätkamiseks, lähtudes V™S 12. peatüki sätetest. Määruskaebus kuulub rahuldamisele. Maakohus jättis määrusega rahuldamata menetlusaluse isiku O.E kaitsja taotluse tähtaja

ennistamiseks kaebuse esitamiseks Keskkonnainspektsiooni 18.10.2012 otsuse peale. Seega on käesolevas asjas esmaseks küsimuseks, kas menetlusaluse isiku O.E kaitsja kaebus kohtuvälise menetleja 18.10.2012 otsusele on esitatud tähtaegselt või kas esinevad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. V™S § 199 lg 1 kohaselt kohtuvälises menetluses tehtud otsus jõustub, kui selle peale ei ole kaebust esitatud ja kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. V™S § 114 lg 4 kohaselt kohtuvälise menetleja üldmenetluses tehtud otsuse peale esitatakse

maakohtule kaebus 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuvälise menetleja otsus on menetlusosalisele kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. V™S § 70 lg 1 sätestab, et väärteoprotokolli koopia antakse menetlusosalisele kätte allkirja vastu.

V™S § 70 lg 2 sätestab, et menetlusosaline annab väärteoprotokolli koopia kättesaamise

kohta väärteoprotokollile allkirja, märkides kättesaamise kuupäeva. Kui menetlusosaline

keeldub väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, teeb menetleja väärteoprotokollile selle kohta märkuse, märkides keeldumise kuupäeva ning oma allkirja ja

ametinimetuse. Sel juhul loetakse väärteoprotokolli koopia menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast. VMTS § 70 lg 5 kohaselt kui väärteoasja lahendamine on kohtuvälise menetleja pädevuses

märgitakse menetlusosalisele väärteoprotokolli koopia kätteandmisel väärteoprotokollile ja

selle koopiale kuupäev, mil kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav.

Seega on oluline, et väärteoprotokollis oleks märgitud kuupäev, mil kohtuvälise menetleja

lahend on tutvumiseks kättesaadav. Nimetatud kuupäev on ühtlasi ka kaebetähtaja arvestamise alguseks. Järelikult on oluline fikseerida, et menetlusalune isik oleks teadlik

väärteoprotokolli koostamisest ning oleks selle kätte saanud, et tal oleks reaalne võimalus

kasutada oma kaebeõigust kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse esitamiseks kaebetähtaja jooksul.

Keskkonnainspektsiooni 27.09.2012 väärteoprotokollist väärteoasjas nr 940011000135

leheküljelt 3 nähtub, et kohtuvälise menetleja lahend on menetlusalusele isikule ja tema

5

kaitsjale tutvumiseks kättesaadav alates 18.10.2012. V™S § 114 lg 4 kohaselt tuleb nimetatud kuupäevast arvates arvestada kaebetähtaja kulgemist. Seega oli viimaseks kaebuse

esitamise päevaks 02.11.2012. O.E kaitsja kaebus saabus Tartu Maakohtusse 23.11.2012, seega ei olnud tegemist tähtaegse kaebusega.

V™S § 38 lg 1 kohaselt kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses järgitakse

menetlustähtaegade ja menetluskulude arvestamisel ning menetlustähtaja ennistamisel kriminaalmenetluse sätteid.

KrMS § 172 lg 1 sätestab, et mõjuval põhjusel on kaebetähtaega võimalik ennistada uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtumäärusega, kelle menetluses kriminaalasi on.

Menetlusaluse isiku O.E kaitsja maakohtule 23.11.2012 esitatud kaebuses taotleti ka

kaebetähtaja ennistamist. Kaebuse kohaselt ei teavitatud O.E väärteoprotokolli koostamisest ning kaebetähtaja ennistamine on põhjendatud.

Eelnevast tulenevalt on käesolevas asjas oluline kindlaks teha, kas menetlusalune isik

O.E tõepoolest oli väärteoprotokolli koostamisest teadlik. Keskkonnainspektsiooni

keskkonnainspektori M.L. 27.09.2012 koostatud väärteoprotokollist seda ei nähtu. Väärteoprotokolli leheküljel 3 on tehtud märge, et menetlusalune isik „keeldus allkirjast

27.09.2012“. Samuti on märgitud, et isik „keeldus väärteoprotokolli vastu võtmast ning põhjust ei öelnud“.

Väärteoprotokolli leheküljel 3 on märgitud ka kinnitus, et „O.E keeldus protokolli

allkirjastamisest ja vastuvõtmisest“ ning märkuse on allkirjastanud 27.09.2012 keskkonnakaitse juhtivinspektor T.T. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus menetlusalune isik järjekindlalt väidab, et

talle pole võimaldatud väärteoprotokolliga tutvuda, ta pole isegi olnud teadlik selle

koostamisest ning seega ei olnud ta ka teadlik kuupäevast, millest on võimalik kohtuvälise

menetleja lahendiga tutvuda ning kaebetähtaja kulgemisest, peab maakohus eriti hoolikalt kontrollima väärteoprotokollis märgitut – et isikule on väärteoprotokolli tutvustatud, kuid ta on keeldunud selle kohta allkirja andmast ning seda vastu võtmast.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu kontrollimiseks on käesolevas asjas vajalik üle

kuulata tunnistaja T.T. , kes on väärteoprotokolli märkinud, et O.E keeldus protokolli

vastu võtmast. Tunnistaja ütlustega on võimalik selgitada ja kinnitada või ümber lükata väärteoprotokollis märgitud väited, mida menetlusalune isik vaidlustab. Menetlusalune isik O.E väidab, et väärteoprotokolli märgitud andmed on ebaõiged, s.o

ebaõige on väide, et ta on keeldunud väärteoprotokolli allkirjastamisest ning selle vastuvõtmisest. Seega leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus nende väidete kontrollimiseks

on võimalik üle kuulata tunnistaja, ei ole piisav vaid samadele väärteoprotokollis sisalduvatele väidetele tuginemine, mille ekslikkusele menetlusalune isik järjepidevalt viitab.

Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul tuleb

väärteoprotokolli menetlusalusele isikule tutvustamise asjaolude väljaselgitamiseks üle

kuulata tunnistaja T.T. ning seejärel võtta seisukoht kaebetähtaja ennistamiseks mõjuva

põhjuse olemasolu osas. Kui maakohus leiab, et kaebetähtaja ennistamine on põhjendatud, tuleb kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale lahendada sisuliselt. Seega tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata asi maakohtule edasiseks menetlemiseks.

Mati Kartau Tartu Ringkonnakohtu kohtunik