4-12-5030/8

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsembril 2012. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-5030 Kohtunik Peet Teidearu Väärteoasi

B.Z-i kaebus Lõuna Prefektuuri 21. septembri 2012. a otsusele väärteoasjas nr 2602,12,005778 Kaebuse esitaja B.Z (isikukood: XXX, elukoht:XXXX Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) §-dest 132 – 135, kohus

OTSUSTAS:

Rahuldada B.Z-i kaebus osaliselt.

Tühistada Lõuna Prefektuuri 21. septembri 2012. a otsus väärteoasjas nr 2602,12,005778

osas, millega määrati B.Z-ile LS § 227 lg 5 p 2 alusel lisakaristus, s.o sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks (3) kuuks. Ülejäänud osas jätta väärteootsus muutmata.

Rahatrahv tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisel 15-ne päeva jooksul Rahandusministeeriumi

arveldusarvele nr 10220034796011 (SEB Pank) või 221023778606 (Swedbank), märkides viitenumbriks 10220125264407.

Rahatrahvi vabatahtlikult tasumata jätmisel nimetatud tähtaja jooksul pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust saab kassatsioonikorras vaidlustada, teatades sellest kirjalikult seitsme (7) päeva

jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest alates Tartu Maakohtule.

Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Asjaolud ja menetluse käik

Lõuna Prefektuuri 21. septembri 2012. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,005778 (tl 4-5) karistati B.Z-i liiklusseaduse (LS) § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõude rikkumise eest LS § 227 lg 3 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut, s.o 400 eurot ning LS § 227 lg

Tartu maakonnas Ülenurme vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 196 km-l

mootorsõidukit asulavälisel teel kiirusega 138 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 43 km/h. Sellega rikkus B.Z LS § 15 lg 1 p 1 nõuet

ja pani toime LS § 227 lg 3 sätestatud väärteo. Väärteo toimepanemine on otsuse

kohaselt tõendatud tunnistaja ütlustega, liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme

kasutamise protokolliga ja menetlusaluse isiku ütlustega. Otsuse kohaselt puuduvad

B.Z-i puhul karistust raskendavad asjaolud, karistust kergendava asjaoluna on arvestatud tema kahetsusega.

palub temale Lõuna Prefektuuri 21. septembri 2012. a otsusega väärteoasjas nr

2602,12,005778 määratud rahatrahvi vähendamist ja selle tasumise võimaldamist

osamaksetena võrdsetes osades ühe kvartali jooksul. Samuti palub kaebuse esitaja

temale määratud lisakaristuse tühistamist. Kaebuse esitaja ei vaidle vastu väärteo

toimepanemise asjaolude tõendatusele, kuid leiab, et temale määratud põhi- ja

lisakaristus ei ole põhjendatud. Tema suhtes on tehtud samasuguse rikkumise eest ligikaudu kuu aega enne kõnesolevat otsust ka teine väärteootsus, milles olid sarnased põhjendused, kuid tol korral ei peetud lisakaristuse kohaldamist vajalikuks, kuivõrd isikut ei ole varem karistatud. Kuna nimetatud väärteootsus on vaidlustatud ja seega ei ole veel jõustunud, siis on sisuliselt nüüdki tegemist esmase väärteorikkumisega ning

seetõttu ei ole lisakaristuse kohaldamine jätkuvalt põhjendatud. Samuti on

juhtimisõiguse olemasolu kaebuse esitajale igapäevaselt vajalik töö- ja kodukoha

vahel liiklemiseks ja uurimistöö korraldamiseks, kuivõrd läbitav vahemaa on ligikaudu 30 km ja bussiühendus lähima 3 km ulatuses puudub. Kaebuse esitajale jääb ka selgusetuks, miks on kohtuväline menetleja võtnud raskendava asjaoluna arvesse

KarS § 58 loetlemata raskendavaid asjaolusid nagu kiiruse ületamise ulatus ning peatumisteekonna ja ohuolukorra võimalikud traagilised tagajärjed, märkides samas, et raskendavad asjaolud menetlusaluse isiku puhul puuduvad. Kaebuse esitaja palub

võtta arvesse ka asjaolu, et kiiruseületamine toimus teisest sõidukist möödumisel.

Kaebusele on lisatud ka Lõuna Prefektuuri 22. augusti 2012. a väärteootsus nr

2602,12,005167 (tl 6-7), kus kohtuväline menetleja on määranud B.Z-ile

asulavälisel teel lubatud sõidukiiruse ületamise eest mitte vähem kui 55 km/h rahatrahvi 115 trahviühikut, s.o 460 eurot ning jätnud lisakaristuse kohaldamata.

Prefektuuri kirjalik seisukoht B.Z-i kaebusele (tl 21). Kohtuväline menetleja leiab, et kohaldatud karistus on kooskõlas isiku süü raskuse ja karistuse eesmärkidega.

Tegemist on raske rikkumisega ning sellisel kiirusel möödasõit ei ole õigustatud, vaid

paneb ohtu ka teised liiklejad. Samuti leiab kohtuväline menetleja, et arvestades

kaebuse esitaja poolt toimepandud rikkumise raskust ja ohtlikkust on põhjendatud kohaldada tema suhtes lisaks juhtimisõiguse äravõtmist sanktsiooni minimaalmääras.

Seejuures leiab kohtuväline menetleja, et on põhjendatud arvestada iseloomustava

materjalina ka kaebuse esitaja eelmist samalaadset rikkumist, mille ta on küll

vaidlustanud, kuid millest ta oli enne uue rikkumise toimepanemist teadlik. Samuti tuleb arvestada sellega, et isikule omistati juhtimisõigus alles 2011. a oktoobris ning

kuivõrd tegemist on esmase juhtimisõigusega, siis peab isik olema liikluses eriti

hoolikas ja tähelepanelik, kuna ilmselt on ka tema ohutunne ja sõiduki valitsemise kogemus mõneti puudulikumad kui aastaid juhtimisõigust omaval isikul. Kohtuväline

menetleja leiab, et juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks ei saa olla iseenesest ka ainuüksi asjaolu, et isik kaotaks vastasel juhul töökoha.

Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 30) nähtub, et B.Z-i poolt juhitud mootorsõiduki XXXX liikumiskiiruseks on 29. augustil 2012. a kell 11.06 Tartumaal Ülenurme vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa

mnt 196 km-l kiirusemõõteseadmega Stalker DSR 2X DP 009642 mõõdetud asulavälisel teel 138 km/h laiendmääramatusega +/- 5 km/h, samas kui suurim lubatud sõidukiirus on mõõdetaval teelõigul 90 km/h.

Tunnistaja M.M. ütlustest nähtuvalt fikseeris tema motopatrulli teenistuses olles 29. augustil 2012. a kella 11.06 ajal paigalt seistes Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 196 km-l möödasõitu sooritava XXXX sõidukiiruseks 138 km/h, samas kui lubatud oli 90

km/h. Kiiruseületajale anti sinise-punase vilkuriga peatumismärguanne ja kontrollimisel selgus, et sõidukit juhtis B.Z, kes tunnistas möödasõidul kiiruse ületamist.

Kohtuotsuse põhjendid

Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et B.Z-i kaebus on põhjendatud temale Lõuna Prefektuuri 21. septembri 2012. a

otsusega väärteoasjas nr 2602,12,005778 määratud lisakaristuse osas, kuid ei ole põhjendatud temale määratud põhikaristuse osas.

LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ja

tunnistaja ütlustest nähtub B.Z-i poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas

mootorsõiduki juhtimine, kui kiirusemõõteseadmega mõõdeti tema sõiduki liikumiskiiruseks 138 +/- 5 km/h. Samuti nähtub kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, et suurim lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kuna ka B.Z-ise on oma rikkumist tunnistanud, siis tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses toodud ajal ja kohas LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõude rikkumine.

LS § 227 lg 3 sätestatud väärteokoosseis kujutab endast mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist 41–60 km/h.

Kuna Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli B.Z-i poolt rikkumise toimepanemise ajal kasutataval asulavälisel teelõigul suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ning temal mõõdeti

sõidukiiruseks 138 +/- 5 km/h, siis tuleb järeldada, et B.Z ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 43 km/h. Seega tuleb lugeda tõendatuks B.Z-i poolt LS §

toimepanemine Lõuna Prefektuuri 21. septembri 2012. a otsuses väärteoasjas nr 2602,12,005778 märgitud ajal, kohas ja viisil.

Subjektiivsest küljest tegutses B.Z LS § 227 lg 3 sätestatud väärteokoosseisu

toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega. Arvestades tema poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise ulatust ja tema poolt Lõuna Prefektuurile edastatud

kahetsuskirjas (tl 33) antud selgitusi, tuleb järeldada, et ta teadis, et ületab lubatud suurimat sõidukiirust ning paneb sellega toime vastava väärteokoosseisu, kuid sellest hoolimata otsustas ta siiski sellise tegevuse kasuks.

Kohus ei ole tuvastanud B.Z-i puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist.

Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning

karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus ei ole tuvastanud, et B.Z-i puhul esineks karistust raskendavaid

asjaolusid, kuid kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada tema kahetsusega.

LS § 227 lg 3 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni.

KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut. LS § 227 lg 5 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS 227

lg 3 sätestatud süüteo eest lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 6 kuuni.

Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada B.Z-i LS § 227 lg 3

järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga ning ka kohus peab

nimetatud karistusliiki põhjendatuks. Samuti peab kohus põhjendatuks määratud rahatrahvi suurust, s.o 100 trahviühikut, arvestades seejuures nii kaebuse esitaja poolt

suurima lubatud sõidukiiruse ületamise ulatust, asjaolu, et tegemist on olulise rikkumisega, mis seab lisaks rikkujale endale ohtu ka teiste isikute elu, tervise ja vara

kui ka isiku kahetsust ja varasemate karistuste puudumist. Kuigi materjalidest nähtavalt on B.Z-i suhtes enne Lõuna Prefektuuri 21. septembri 2012. a otsuse

koostamist tehtud ka teine väärteootsus samalaadses rikkumises, siis nõustub kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et kuna karistus ei ole jõustunud, siis tuleb arvestada, et

isik on varasemalt karistamata. Vaatamata isiku varasemate karistuste puudumisele leiab kohus, et sanktsiooni keskmääraline karistus on isiku suhtes siiski põhjendatud.

Samuti leiab kohus, et B.Z tuleb temale määratud rahatrahv tasuda täies

ulatuses korraga ning ei ole põhjendatud määrata selle tasumist osade kaupa. KarS § 66 lg 2 lähtuvalt saab isikule rahatrahvi ositi tasumist määrata vaid mõjuvate põhjenduste olemasolul. Väärteoasja materjalidest selliseid asjaolusid ei ilmne ning ka kohtule esitatud kaebuses on B.Z palunud vaid võimalust tasuda rahatrahv osade kaupa ühe kvartali jooksul, põhjendamata seejuures oma taotlust. Seega ei ole kohus

tuvastanud, et isiku suhtes esineks asjaolusid, mis annaksid aluse määrata talle rahatrahvi tasumine osade kaupa.

Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks kohaldada B.Z-ile väärteo toimepanemise eest ka lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol 3 kuuks. Kohus nõustub, et arvestades rikkumise raskust ja sellega kaasnevaid potentsiaalseid ohte, võib isiku suhtes olla vajalik lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmise

läbi lisakaristuse kohaldamine. Samas aga tuleb seejuures arvestada, kas isikut on võimalik mõjutada ka ilma lisakaristust kohaldamata või on lisakaristuse kohaldamine karistuse eesmärkide täitmiseks vajalik. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on sisuliselt isiku esmase karistusega, siis ei ole lisakaristuse kohaldamine tema suhtes käesoleval

juhul vajalik ega põhjendatud. Seega tuleb Lõuna Prefektuuri otsus B.Z-ile lisakaristuse kohaldamise osas tühistada.

Peet Teidearu Kohtunik