1-12-182/27 · Tallinna Ringkonnakohus

1-12-182

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2012. a Tallinn Kohtuasja number 1-12-182 Kohtukoosseis

Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuasi O.I süüdistuses KarS § 120, § 121 ja § 199 lg 2 p 9 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 8. oktoobri 2012. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava O.I kaitsja Sven Sillar

Prokurör Mairi Heinsalu Süüdistatav

O.I

isikukood XXX elukoht xxxxxxxxxx, töötab xxxxxxxxxxxxx, karistatus puudub

Kaitsja Vandeadvokaat Sven Sillar

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 8. oktoobri 2012. a kohtuotsus O.I suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

O.I poolt apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu jätta tema enda kanda.

Edasikaebe kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega.

2(7) Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 8. oktoobri 2012. a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati O.I süüdi ja karistati KarS § 120 järgi 6 kuu vangistusega, KarS § 121 järgi 1 aasta 2 kuu vangistusega ja KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 3 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 2 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga. O.I-lt mõisteti välja tsiviilhagid B. R kasuks 7,48 eurot ja M. Mi kasuks 207,71 eurot.

2. KarS § 121 järgi tunnistati O.I süüdi teise inimese kehalises väärkohtlemise, mis seisnes löömises, valu tekitamises ning tervise kahjustamises. Tema tegevus seisnes alljärgnevas:

1) O.I, viibides 17. oktoobril 2010. a kella 18:30 paiku Tallinnas Rõika tn 20 maja ees, lõi ühel korral näpitstangidega M M näkku vasaku põsesarna piirkonda, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse, so vasaku sarna piirkonna põrutuse ja haava.

2) Samuti tema, viibides 10. veebruaril 2012. a kella 15 paiku Tallinnas Rõika 20 maja hoovis, lõi jalaga M M parema käe piirkonda, tekitades talle füüsilist valu.

3) Samuti tema, viibides 14. veebruaril 2012 kella 13.15 paiku Tallinnas Rõika 20 maja hoovis, lõi jalaga vastu J Mi vasakut kätt, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustuse, so käe paistetuse.

KarS § 199 lg 2 p 9 järgi tunnistati T. Turner süüdi varguste toimepanemises süstemaatiliselt. Tema tegevus seisnes selles, et tema, ajavahemikul 21. jaanuarist 2011 kuni 18. veebruarini 2011. a

(so 21.01.2011, 27.01.2011, 28.01.2011, 31.01.2011, 02.02.2011 ning 18.02.2011) võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja süstemaatiliselt Tallinnas aadressil Rõika 20A ja

Rõika 20C elavatele M M, M. R ja B. R kuuluvast ühisest postkastist nende nimele saabunud

erinevaid postisaadetisi ning ajakirjandusväljaandeid ja nimelt M M nimele saadetud maksikirja sisuga „Windows XP CD“ maksumusega 156,58 eurot, M. R nimele saadetud maksikirja sisuga „CD Ray Charles“, maksumusega 6,39 eurot, ajakirja „Horisont“ 2011 jaanuarikuu numbri maksumusega 1,92 eurot, ajalehe Eesti Ekspress 03.02.2011.a numbri maksumusega 1,30 eurot ning B. R nimele

saabunud ajakirja „Kroonika“ kolm 2011 aasta numbrit (17.01.2011, 24.01.2011, 31.01.2011)

maksumusega 1 euro tükk, kogumaksumusega 3 eurot, ajakirja „Diivan“ 2011 aasta jaanuarikuu

numbri maksumusega 2,24 eurot ning ajakirja „Anne&Stiil“ 2011 veebruarikuu numbri maksumusega 2,24 eurot, tekitades oma tegevusega M M varalise kahju 156,58 eurot, M. R 9,61 eurot ning B. R 7,48 eurot.

KarS § 120 järgi tunnistati O.I süüdi tervisekahjustuse tekitamisega ja tapmisega ähvardamises, mis seisnes alljärgnevas.

O.I, viibides 3. veebruaril 2011 kella 12:50 paiku Tallinnas Rõika 20A välistrepi juures ja olles agressiivselt meelestatud, ähvardas sõnavahetuse käigus oma naabrit B. R tapmisega, lausudes B. R: „Ma löön su raisa maha, sa oled esimene kes siit majast läheb“. B. R oli alust karta ähvarduse täideviimist O.I varasema agressiivse ja vägivaldse käitumise tõttu.

Samuti tema, viibides 14. veebruaril 2012 kella 13.15 paiku Tallinnas Rõika 20 maja juures,

ähvardas J. M tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega, mis seisnes ähvarduses lüüa J M

kruvikeerajaga näkku ja tappa ta kirvega. J M oli alust karta ähvarduse täideviimist O.I

3(7)

varasema agressiivse ja vägivaldse käitumise tõttu, kuna ta oli teadlik O.I varasematest rünnakutest M M ning naabri J. K suhtes.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni motiivide kohaselt on maakohus andnud asjas kogutud tõenditele eksliku hinnangu, mistõttu mõisteti O.I põhjendamatult süüdi kuritegudes, mida ta toime ei pannud. Maakohus on süüdistatava ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus hindaks asjas kogutud tõendeid ja annaks neile maakohtust erineva hinnangu.

3.1 Kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et M M ja O.I vahelise kakluse algatas oli M M. Just tema ründas otsitud põhjusel O.I, kui viimane kolistas väravaga. Asjas ei ole tõendatud, et O.I lõhkunuks väravat või oleks tekitanud sellele mingeidki vigastusi. Järelikult ründas M M otsitud ettekäändel teist kinnisasja kaasomanikku. Alustades füüsilist rünnet,

võttis ründaja endale vastutuse, et rünnatav võib võtta seda rünnet, kui nõusolekut alustada

vastastikust kaklust, millega ründaja sisuliselt välistab vastastikuses kakluses põhjustatud valu aistingute tekitamise õigusvastasuse Kars § 27 mõttes. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-

60-09 väljendatud sisukohale, et alustades vastastikust kaklust, annab ründaja rünnatavale õiguse enda kahjustamiseks, mistõttu ei ole ründajale valu põhjustamine KarS § 27 mõttes õigusvastane. Ei

ole eluliselt usutav, et O.I oleks M M valu tekitanud, kui M M poleks ebaadekvaatselt reageerinud värava kolistamisele ja sel ettekäändel rünnanud O.I.

3.2 KarS § 199 lg 2 p 9 loeb süüteoks väheväärtusliku vallasja äravõtmise, kui see on toime pandud süstemaatiliselt. Süstemaatiline on vargus, mis on toime pandud vähemalt kolmandat korda, kuna

kaks episoodi annavad üksnes korduvuse. KrMS § 62 p 1 ja 2 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks kuriteo toimepanemise aeg, koht ja kuriteokoosseis. KrMS § 199 lg 2 p 9 kontekstis tähendab see seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata vähemalt 3 varguse fakti ning samuti tuleb igal juhul osundada mida ja millal siis varastati. Käesoleval juhu ei ole kohus tuvastanud ei neid kuupäevi ega neid konkreetseid asju, mis väidetavalt varastati. Seega on KrMS § 62 esitatud tõendamisese jäänud tuvastamata. Kuna kohus ei suutnud tuvastada neid kolme kuupäeva, millal ja mida O.I varastas, siis ei ole võimalik tuvastada, et O.I on pannud toime süstemaatilise varguse. Kannatanu M M väide, et tema postkastist on kaduma läinud hinnaline CD plaat, on paljasõnaline.

Tegemist on oletusega. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-68-11 väljendatud seisukoha kohaselt tuleb tõlgendada oletused süüdistatava kasuks.

3.3 O.I ei eita seda, et võis kasutada B. R suhtes vastastikuse sõimlemise käigus väljendit

„löön su raisa maha“. Kaitsja arvates ei saa sellise umbmäärase väljendi kasutamist vaadelda

konkreetse ähvardusena. Tegemist on ilmselgelt vihahoos, ilma mingite tagamõteteta, öeldud väljendiga. Apellandi arvates ei tekitaks sellise paljasõnalise, üldise ja konkretiseerimata ähvarduse

kuulmine objektiivsele kõrvalseisjale tõsikindlat veendumust, et ähvardusele järgneb fataalsete tagajärgedega vägivalla kasutamine. Arvesse tuleb võtta ka seda, et vastastikune sõimlemine leidis aset olukorras, kus süüdistataval puudus võimalus kannatanu ründamiseks, kuna kannatanu oli oma

kodus aknal ning süüdistatav õues. Kaitsjale jääb arusaamatuks, milliseid konkreetseid samme kannatanu kartis. Seega ei saa sellist üldsõnalist ähvardamist mingilgi viisil täide viia, mistõttu ei saanud kannatanul ka KarS §-s 120 nimetatud kartust tekkida. Kaitsja viitab siinjuures Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-59-11 väljendatud seisukohale, et tapmisega ähvardamise korral peab see ähvardus

olema niivõrd tõsine, et tekitab muret oma tervise pärast nii kannatanus kui objektiivses kõrvalseisjas.

4(7) 3.4 O.I tunnistab, et ta lõi M M fotoaparaadi käest, kuid eitab sõrme tabamist. Kaitsja leiab, et kui see nii isegi oli, siis ei teinud O.I seda mitte kaudse tahtlusega, vaid kergemeelsusega. Kergete kehavigastuste tekitamist kergemeelsusest seadus aga kuriteoks ei loe.

3.5

J Mi suhtes toime pandud kuriteod KarS § 120 ja § 121 järgi on usaldusväärselt tõendamata. Kannatanu J M ja M M ning M M on isa ja pojad. Ka kohus möönab, et nimetatud asjaolu seab tunnistajate usaldusvääruse kahtluse alla. Samas tuvastas kohus kuriteo toimepanemise O.I

käitumismustrile tuginevalt. Apellandi arvates ei ole käesoleval juhul tuginemine mingile

mustrilisele käitumismustrile põhjendatud, sest ta ei ole varem KarS § 120 või 121 järgi

kvalifitseeritavat tegu toime pannud. J Mi väide temale põhjustatud kehavigastuse kohta, ei ole

tõendatud objektiivsete tõenditega – nt arsti tõendiga. Jutt karistusõiguslikust ähvardamisest on paljasõnaline.

Kaitsja apellatsioonile on lisanud oma seisukoha süüdistatav O.I , kes taotleb samuti

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Ta märgib, et kõik intsidendid, mis on tekkinud, on

provotseeritud kaasomanikest naabrite poolt. Kokkuvõttes jääbki üle oodata hetke, kus selline kõikidest õigustest ilma jäetud inimene surutakse lõplikult nurka ja ta sooritabki midagi vägivaldset.

Siis saab riigi peaprokurör televisioonis jälle kommenteerida, et tegemist on kahetsusväärse olukorraga, kus ühte inimest põhjendamatult terroriseeriti.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning

kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste

ümberhindamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Siinkohal osundab kohtukolleegium

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul.

Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud

seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud

tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on

Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad

kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite väga põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja O.I suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks.

5.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava O.I ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanute ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest.

5(7) Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-

1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi

usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium

seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanute M Mi ja J Mi ning B. R ütlustega, sest need on omavahel kooskõlas ning kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja

kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Maakohus on prokuröri taotlusel põhjendatult avaldanud süüdistatava O.I kohtueelses menetluses antud ütlused ning on kõrvutanud neid tema poolt kohtuistungil antud ütlustega. Tema ütlusi on analüüsitud iga kuriteoepisoodi kohta eraldi. Maakohtu

otsusest nähtub väga selgelt, et O.I on andnud kohtueelses menetluses ühesuguseid ja

kohtuistungil teistsuguseid ütlusi. Kuna ta ei ole osanud oma ütluste muutmise põhjust veenvalt selgitada, siis on maakohus tema ütlused põhjendatult kõrvale jätnud.

5.3 Kaitsja väidab, et 17. oktoobril 2010. a O.I viibis M Me näpitstangidega näkku lüües hädakaitseseisundis, mistõttu tema tegu ei ole õigusvastane. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma hiljutises 3. detsembri 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-107-12

korranud oma varemaid seisukohti, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, so vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest

asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal. Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28

nõuetele, sealhulgas seda, kas tegemist pole hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2

tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks.

Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks

tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab

kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses. Pidades silmas eelpool refereeritud seisukohti ja maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid, on

apelleeritud kohtuotsuse 10-ndal leheküljel väga põhjalikult motiveeritud, miks ei tegutsenud O.I hädakaitseseisundis. Kannatanute M Mi ja B. R ütlustest nähtub, et M M tõukas O.I

kerge tõukega väravast eemale, et viimane oma lõgistamisega väravat ära ei lõhuks. O.I taganes vaid ühe sammu. Tõuke tagajärjel ta vigastusi ei saanud ega valu ei tundnud. Ta oli lihtsalt

ärritunud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et O.I ei olnud mingit põhjust M Me näpitstangidega näkku lüüa.

Seega on O.I kohtukolleegiumi hinnangul selles kuriteoepisoodis põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 121 järgi.

5.4 10. veebruari 2012. a kuriteoepisoodis leiab kaitsja, et O.I võis põhjustada teda fotoaparaadiga filmivale M Me füüsilist valu kergemeelsusest.

Kohtukolleegium ei nõustu ka selle seisukohaga, sest apelleeritud kohtuotsuse leheküljel 15 on maakohus väga põhjalikult motiveerinud O.I tegutsemist kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium

nõustub maakohtuga, et lüües jalaga M Mi käes olnud fotoaparaadi suunas, möönis ta igasuguse tagajärje saabumist, seega tegutses kaudse tahtlusega. Kohtupraktikas kaudse tahtluse piiritlemisel

omaksvõetud nõustumisehk heakskiiduteooriast tulenevalt on kergemeelsusega tegemist, kui toimepanija lootis konkreetsele faktilisele asjaolule tuginevalt, et tagajärg jääb saabumata. Kaitsja

apellatsioonist ei nähtu, millisele konkreetsele faktilisele asjaolule tuginevalt oli O.I alust loota, et tema jalahoop kannatanu kätt ei taba ja sellega talle füüsilist valu ei põhjusta.

6(7) Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et O.I pani 10. veebruaril 2012. a M Me jalaga vastu kätt lüües toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

5.5 Kaitsja leiab, et 14. veebruari 2012. a episoodis ei ole J Me kehavigastuse tekitamine ühegi

objektiivse tõendiga tõendamist leidnud, mistõttu tuleb O.I selles kuriteoepisoodis õigeks mõista. Kannatanu J Mi ütlustest nähtub, et O.I jalahoop põhjustas ta käele valu. Saadud löögist oli käsi punane ja paistes. Seda, et käsi oli punane ja paistes, kinnitavad M M ja M M. Seega on nende

ütlustega tõendatud, et kannatanu käsi oli punane ja paistes. Kohtukolleegium leiab, et sellise

faktilise asjaolu tõendamiseks ei pea kannatanu pöörduma arsti poole ja taotlema tõendit talle tekitatud vigastuste kohta.

Siinjuures kohtukolleegium selgitab, et KarS § 121 kehtestab vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. , Seega kuriteokoosseis KarS § 121 järgi ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuste tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud valu põhjustanud muu kehalise väärkohtlemise tõlgendamisel seisukohale, et valu põhjustanud muu

kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes

inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04 ). Seega oleks käesoleval juhul O.I käitumise KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ka juhul, kui J Mi käe paistetus ei oleks tõendamist leidnud.

5.6 Veel leiab kaitsja, et maakohus ei ole tuvastanud, millal ja mis postisaadetisi O.I varastas. Maakohtu otsusest nähtub, et kohtuistungil vaadati videosalvestust, millest nähtub, kuidas O.I süüdistuses esitatud kuupäevadel võõra postkasti lahti urgitses ja sealt endale iga kord midagi põue peitis. Kannatanud M M, B. R ja M. R on kohtuistungil üle kuulatud ja nad on selgitanud, millised

postisaadetised on neil nendel päevadel kadunuks jäänud. Seda, et kannatanud on endale sellised

ajalehed, ajakirjad ja postisaadetised tellinud, on tõendatud kohtutoimikusse võetud kirjalike tõenditega. Kuna videosalvestusel talletatu on kooskõlas kannatanute ütlustega ning kirjalike tõenditega, siis ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et maakohus ei ole välja selgitanud millal ja mida varastati. Seega on maakohus O.I põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi.

5.7 Kaitsja põhjendab B. R suhtes toime pandud kuriteos KarS § 120 järgi õigeksmõistmist sellega, et tapmisähvardus ei olnud reaalne ja oli öeldud vihahoos. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-07 ja 21. oktoobri

2011. a otsuses nr 3-1-1-59-11 on väljendatud seisukohta, et KarS § 120 järgi on tapmisega,

tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine

karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120

kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse

kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Lisaks on neis lahendites märgitud,

et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu

hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist

peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimati märgitu tõttu peab

ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta

7(7)

paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale.

Apelleeritud kohtuotsuse lehekülgedel 13-14 on maakohus ära näidanud need faktilised asjaolud, mille pinnal oli kannatanu B. Rl alust karta oma elu pärast. Eelkõige oli selleks süüdistatava varasem

agressiivne käitumine oma majanaabrite suhtes. B. R oli näinud pealt, kuidas O.I M Me kruvikeerajaga näkku lõi. Samuti oli ta näinud, kuidas O.I kirvega õues viibinud majaelanike

suunas viskas. Kohtukolleegium möönab, et maakohus mõistis O.I küll J. K kehalise

väärkohtlemise episoodis kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks, kuid see ei muuda olematuks fakti, et O.I majaelanike suunas kirvega siiski viskas. B. R elas üksinda ja oli oma sõnade kohaselt oma elu pärast väga hirmul, mistõttu kohtuistungi toimumise ajaks oli ta sellest majast ära kolinud. Tunnistaja M. Randlepa ütlustest nähtub samuti, et B. R oli oma elu pärast hirmul.

Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et O.I on põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 120 järgi B. R tapmisega ähvardamises.

5.8 Kaitsja väidab, et J Mi tapmisega ähvardamise episoodis KarS § 120 järgi ei ole põhjendatud

maakohtu väide, et kaudse tõendina tuleb arvestada O.I varasemat samasugust käitumist.

Nimelt peab kaitsja oluliseks seda, et O.I ei ole varem KarS §-de 120 ja 121 järgi süüdi mõistetud. Kohtukolleegium on seisukohal, et sellel asjaolul ei ole O.I süü tõendatuse seisukohast tähtsust. Oluline on vaid see, et varasemad vägivallateod on aset leidnud ja kannatanu on nendest teadlik. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kannatanu J M oli teadlik sellest, et O.I

oma majanaabreid pidevalt ähvardab. O.I oli ka talle vahetult enne seda jalaga vastu kätt löönud ja füüsilist valu põhjustanud. Samuti teadis ta seda, et O.I oli löönud tema pojale M Me kruvikeerajaga näkku. Seega on kohtukolleegium seisukohal, et O.I on põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 120 järgi J Mi tapmisega ähvardamises.

Kohtukolleegiumi hinnangul väärib tähelepanu ka O.I enda poolt kirjutatud kaitsja

apellatsioonile lisatud seisukoht, et kohtuotsuse muutmata jätmise korral võibki ta enesevalitsuse

kaotada ja midagi vägivaldset korda saata. See kinnitab maakohtu seisukohta, et O.I käitumine oli ümbritseva suhtes valdavalt ootamatu ja agressiivne.

6. Süüdistatava O.I valitud kaitsja esitas kohtukolleegiumile taotluse jätta õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemise korral KrMS § 181 kohaselt O.I-le apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulu riigi kanda. Kuna kohtukolleegium jättis O.I suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse muutmata ja kaitsja

apellatsiooni rahuldamata, siis jätab kohtukolleegium kaitsja taotluse õigusabikulu riigi kanda jätmiseks rahuldamata.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 8. oktoobri 2012. a otsuse O.I suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla