4-12-4366/11 · Tallinna Ringkonnakohus

1 4-12-4366

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05. detsember 2012, Tallinn Väärteoasja number 4-12-4366 Kohtukoosseis eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Väärteoasi E.I väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10.09.2012 otsus Kaebuse esitaja

E.I (E.I) (ik: 3

7011260232, elukoht: xxxxxxxxxx ) kaitsja advokaat Katrin Prükk Istungil osalenud isikud E.I ja tema kaitsja adv Katrin Prükk RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 10.09.2012 kohtuotsus E.I (E.I) väärteoasjas nr 4- 12-4366 jätta muutmata. 2. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. 3. Kaitsjatasu jätta menetlusaluse isiku enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 05.12.2012. Kohtuotsuse peale

võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu.

Kassatsiooni esitamise soovist tuleb Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse

liikluspolitseinik Marek Pello poolt 08.09.2012 koostatud väärteoprotokolli nr AB 1321453

2 kohaselt juhtis E.I 08.09.2012 kella 11.15 ajal Harjumaal, Rae vallas, Tallinna ringtee 3. km-l, liikudes Peterburi tee suunas, mootorsõidukit Citroen Berlingo reg. märgiga xxxxxxx seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,74 mg/l. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus E.I eelpoolkirjeldatud teoga LS § 69 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Pidades vajalikuks karistada E.I arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (V™S) § 71 alusel Harju Maakohtule arutamiseks.

Kohtuväline menetleja taotles menetlusaluse isiku karistamist 7 päeva pikkuse arestiga ning juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks.

Maakohtu otsus 2. Harju Maakohus mõistis 10.09.2012 otsusega väärteoasjas nr 4-12-4366 E.I süüdi LS § 224 lg 2 järgi ning karistas teda rahatrahviga 80 trahviühikut, s.o 320 eurot. KarS § 68 lg 2 alusel arvati karistuse hulka E.I kinnipidamine 08.09.2012 kell 11.15 kuni 10.09.2012 kell 12.00, s.o 2 päeva, ehk 20 trahviühikut, ärakandmisele kuulus rahatrahv 60 trahviühikut, s.o 240 eurot. KarS § 66 lg 2 alusel määras kohus mõistetud karistuse tasumisele ositi 6 kuu jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 40 eurot. Kohtuotsuse kohaselt kuulus E.I vabastamisele kohtusaalist. Kohtuotsusega võeti vastavalt LS § 224 lg 3 p-le 1 E.I-lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 3 kuuks.

Kohus luges E.I poolt väärteo toimepanemise tõendatuks menetlusaluse isiku omaksvõtvate ütlustega, mille kohaselt ta tõepoolest juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, ta

jõi viina ja mõned õlled ning ei oska seletada, mis põhjusel asus joobes autot juhtima;

tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga, millest nähtub, et menetlusalusel isikul

tuvastati alkoholijoove 0,74 mg/l; tunnistaja M. L ütlustega, millest nähtub, et E.I juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes.

Karistuse mõistmisel võttis kohus karistust kergendava asjaoluna arvesse E.I

puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus märkis, et KarS § 56 lg 2 kohaselt võib karistusena mõista vangistuse (aresti) ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista

üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-24-07 p 8). Arvestades menetlusaluse isiku isikut ja süü suurust, ei ole kergemaliigilise karistuse võimalused kindlasti

ebapiisavad ega end ammendanud. E.I on isik, keda karistusregistri andmetel on varem 1 kord väärteokorras karistatud ning seda kaheksa aastat tagasi. Ta töötab ning tal on ülalpeetavad. Käesoleval juhul on seadusandja karistusena ette näinud rahatrahvi või aresti.

Karistuse mõistmisel antud sätte alusel tuleb seega erilise tähelepanelikkusega vaagida teo

tehiolusid. Kui isiku käitumises puuduvad vahetult väärtegu raskendavalt iseloomustavad

asjaolud, rikkumine oli pigem juhuslikku laadi, tuleb karistusliigi valikul reeglina esmalt

vaagida rahalist karistust (Riigikohtu otsus nr 3-1-185-04). Käesolevas väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja piisavalt põhjendanud, miks on vajalikuks peetud jätta kõrvale rahalise karistuse rakendamine ning miks soovitakse kohaldada antud väärteoasja tehioludel vabadust

piiravat karistust. Kohus leidis, et aresti kohaldamine ei ole kohane ega proportsionaalne, arvestades süü suurust ja menetlusaluse isiku isikut. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Kohus leidis, et

E.I on võimalik karistada rahatrahviga arvestades temale inkrimineeritud väärtegu ja

süü suurust, tema isikut ning karistust kergendava asjaolu olemasolu. Rahatrahv omab

ilmselgelt E.I suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, seega

3

pidas kohus vajalikuks mõista rahatrahvi. Ka üldpreventiivses mõttes pidas kohus menetlusalusele isikule mõistetud karistust rahatrahvi näol proportsionaalseks ja seaduslikuks.

Kohus nõustus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et E.I liiklusalase käitumise

mõjutamiseks tuleb tema suhtes lisakaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse

äravõtmist. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt pani ta väärteo toime tahtlikult. Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine on vajalik ühelt poolt õiguskorra ja teiste liikluses osalejate kaitsmise huvides, teiselt poolt selleks, et kaebaja ise mõistaks, et nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara ohustaval viisil käitumine liikluses on täiesti lubamatu. Kohtu

hinnangul üksnes rahatrahvi mõistmisest kaebajas sellise veendumuse kujundamiseks ja kinnistamiseks ei piisa.

Apellatsioon

3. Harju Maakohtu 10.09.2012 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku E.I kaitsja K. Prükk, kes palub tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja teha uue otsus,

ilma menetlusaluse isiku olukorda raskendamata. Apellant palub menetluskulud jätta kohtuvälise menetleja kanda. Apellatsiooni motiivides märgib kaitsja järgmist.

Kaitsja on seisukohal, et väärteoasjas on oluliselt rikutud menetlusaluse isiku põhiõigusi, sh õigust kaitsjale.

Menetlusalune isik peeti kinni 8.09.2012 kell 11:15. Seda tõendab isiku kinnipidamise protokoll. E.I vabastati 10.09.2012 kell 12:00. Seda tõendab vaidlustatud kohtuotsus. Seega peeti isikut kinni kauem kui 48 tundi. Sellega on rikutud põhiseaduse §-i 21 ja V™S §-i 44.

Kinnipidamisel sai menetlusalune isik võimaluse võtta telefoni teel ühendust kaitsjaga, misjärel tema mobiiltelefon võeti temalt ära. Kohtuvälise menetleja ametnik tagastas telefoni alles pärast kohtuistungi lõppemist. Isiku kinnipidamise protokollis puuduvad selgitused, mis põhjusel ja millisel õiguslikul alusel menetlusaluselt isikult tema telefon ära võeti. Kui seda tehti arestimaja sisekorraeeskirjade alusel, tuli isiklikud asjad tagastada hiljemalt arestimajast

lahkumisel. Ühegi äravõetud eseme puhul pole tegemist esemega, millega ei või siseneda

kohtusaali. Kindlasti tuli isiklikud asjad aga tagastada põhiseaduses ja V™S-s sätestatud kinnipidamistähtaja lõppedes. Käesoleval juhul seda ei tehtud.

Menetlusalune isik jäi mobiiltelefoni tähtaegse tagastamata jätmise tõttu ilma võimalusest kasutada kohtumenetluses kaitsja abi. Menetlusaluse isiku kinnipidamise ajal püüdis kaitsja

telefoni teel korduvalt kaitsealusega ühendust saada. Kuna telefon oli välja lülitatud, saatis kaitsja 10.09.2012 kell 9:43 kaitsealusele SMS-i teatega, mis puudutas kaitsja osalemist asja arutamisel kohtus. Selle tõenduseks on kaebaja esitanud kaitsja teleteenuste väljavõtte. Kaitsja arvestas sellega, et hiljemalt kohtuistungi alguseks tagastatakse menetlusalusele isikule tema

telefon. Menetlusalune isik sai kaitsja SMS-i kätte alles pärast seda, kui talle telefon

kohtuistungi lõppemise järgselt tagastati. Telefoni tähtaegse tagastamata jätmise tõttu jäi menetlusalune isik kohtumenetluses kaitsjata. Kohtuväline menetleja võttis menetlusaluselt isikult allkirja selle kohta, et ta ei vaja istungiks

advokaati. Kaitsealune nõustus sellist allkirja andma üksnes seetõttu, et telefoni tähtaegse

tagastamata jätmise tõttu ei teadnud ta sellest, et valitud kaitsjal oleks võimalik tulla kohtuistungile.

V™S § 44 lõike 1 punkti 3 kohaselt, kui isik toimetatakse aresti kohaldamiseks maakohtusse, võib ta vastulause oma kinnipidamise kohta esitada maakohtusse.

Menetlusalune isik ei olnud oma sellekohasest õigusest teadlik. Seda õigust talle ka ei

tutvustatud. Seega ei teadnud menetlusalune isik teostada oma vastulause esitamise õigust

maakohtus. Kaitseõiguse rikkumise tõttu ei saanud menetlusalune isik seda õigust kohtuistungil teostada ka läbi kaitsja.

4

Kaitsja esitas 08.09.2012 suuliselt ja e-kirja teel vastulause E.I kinnipidamise kohta

ning taotluse kaitsealuse viivitamatuks vabastamiseks (lisatud apellatsioonile). Seda

dokumenti kohtuväline menetleja maakohtusse ei saatnud. Sellega rikkus kohtuväline

menetleja V™S §-i 71. V™S kommenteeritud väljaandes on rõhutatud, et kohtuvälise

menetleja ametnik peab kohtule üle andma kõik senikogutud ja asja lahendamisel tähtsust omavad dokumendid. V™S § 44 lõike 1 punktist 3 tulenevalt on vastulause kinnipidamise

suhtes asja lahendamisel tähtsust omav dokument. V™S § 71 rikkumise tõttu ei saanud

maakohus vastulauset menetleda. Kaitsja palub nimetatud vastulause osas võtta seisukoht

apellatsioonimenetluses. Kehtiv õigus ei võimalda isikuid kampaania korras kinni pidada.

Otsustades jätta seadusega kohtuvälisele menetlejale jäetud diskretsioon kohaldamata ja taotleda kõigile septembri alguses joobes juhtimiselt tabatud isikutele aresti (apellatsioonile

lisatud väljatrükk ajalehest Õhtuleht 29. august 2012), on politsei kehtivat õigust jämedalt rikkunud.

Kaitsja esitas taotluse menetlusaluse isiku vabastamiseks 08.09.2012, tuginedes muuhulgas sellele, et puudub põhjus isiku kinnipidamiseks. V™S § 44 lõike 4 kohaselt tuleb juhul, kui selgub, et isikut ei ole põhjust kinni pidada, vabastada ta viivitamata. Sellest tulenevalt pidi

kohtuväline menetleja vaatama kaitsja taotluse viivitamata läbi. Kohtuväline menetleja taotlust läbi ei vaadanud. Ka ei saatnud ta kaitsja taotlust läbivaatamiseks kohtule, rääkimata selle viivitamatust saatmisest kohtule. Sellega on väärteomenetluses oluliselt rikutud seadust ja menetlusaluse isiku põhiõigusi.

Toime pandud vabadusõiguse rikkumist ei kõrvalda ka KarS § 68 kohaldamine. Samuti puudub võimalus riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seadusele tuginemiseks, sest nimetatud seadus käesolevale olukorrale ei laiene (§ 1 lg 1).

Sellest tulenevalt tuleks olulisi rikkumisi arvestada menetlusalusele isikule karistuse määramisel. Maakohus seda teinud pole.

Kaitsja taotleb menetlusaluse isiku suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmist. Kaitsealune

kahetseb oma tegu ja mõistab, et tema käitumine oli lubamatu. Tema igapäevatöö nõuab mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu ja lisakaristuse kohaldamine võib jätta ta karistuse kohaldamise ajaks sissetulekuta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Esitatud apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist põhjendustel, et menetlusalust isikut peeti kinni kauem kui 48 tundi, millega rikuti põhiseaduse §-i 21 ja V™S §-i 44; menetlusaluselt isikult võeti kinnipidamisel ära mobiiltelefon ja see tagastati talle alles

pärast kohtuistungi lõppemist, mitte aga põhiseaduses ja V™S-s sätestatud kinnipidamistähtaja lõppedes ning menetlusalune isik jäi mobiiltelefoni tähtaegse tagastamata

jätmise tõttu ilma võimalusest kasutada kohtumenetluses kaitsja abi; menetlusalune isik ei

olnud teadlik oma õigusest esitada oma kinnipidamise kohta vastulause maakohtule ning kaitseõiguse rikkumise tõttu ei saanud seda õigust kohtuistungil teostada ka läbi kaitsja; kaitsja

poolt e-kirja teel 08.09.2012 esitatud vastulauset E.I kinnipidamise kohta koos

taotlusega kaitsealuse viivitamatuks vabastamiseks ei saatnud kohtuväline menetleja maakohtusse, millega rikkus V™S §-i 71.

Ringkonnakohus on seisukohal, et apellandi eeltoodud väited ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks ja põhjendab oma seisukohta järgnevalt.

5

5. Esiteks leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas ei ole menetlusaluse isiku E.I kaitseõigust rikutud. Asja materjalidest nähtub, et enne E.I-lt mobiiltelefoni äravõtmist

võimaldati tal vastavalt V™S § 19 lg-le 2 kasutada oma mobiiltelefoni kaitsjaga ühenduse võtmiseks, mida kinnitab ka kaitsja oma määruskaebuses. Seda aga, et käesolevas asjas oleks rikutud V™S § 19 lg 2 sätestatud menetlusaluse isiku õigust kaitsjaga ühendust võtta alates tema kinnipidamisest või muu esimese menetlustoimingu tegemisest, toimiku materjalidest ei

nähtu. Asjaolu, et menetlusaluselt isikult võeti ära tema mobiiltelefon, ei ole käsitletav eelnimetatud V™S § 19 lg 2 sätestatud õiguse rikkumisena, kuivõrd menetlusalusel isikul on võimalik kaitsjaga ühendust võtta ka menetleja ametialaste sidevahendite teel. Kuid seda, et E.I

oleks taotlenud kaitsjaga ühenduse võtmist menetleja ametialaste sidevahendite teel, kuid talle seda ei võimaldatud, toimiku materjalidest ei nähtu. Oma õigusest kaitsjaga ühendust võtta aga pidi seejuures E.I olema teadlik, sest ta oli tutvunud V™S § 19 sätestatud menetlusaluse isiku õigustega, mida ta on kinnitanud oma allkirjaga väärteoprotokollil (tlk 2

pöördel). Toimiku materjalidest nähtuvalt on menetlusalune isik E.I kinnitanud oma allkirjaga ka seda, et ta kohtuistungile advokaati ei vaja (tlk 10). Kaitsja väidet, et E.I nõustus sellist allkirja andma üksnes seetõttu, et telefoni tähtaegse tagastamata jätmise tõttu ei

teadnud ta sellest, et valitud kaitsjal oleks võimalik tulla kohtuistungile, peab aga

ringkonnakohus paljasõnaliseks ja põhjendamatuks. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-6-07 avaldatud seisukohale on piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta.

Seega, kuivõrd käesolevas asjas menetlusaluselt isikult tema mobiiltelefoni äravõtmisega menetlusaluse isiku kaitseõigust ei rikutud, siis on alusetu ka kaebaja väide, et menetlusalune

isik ei saanud kohtuistungil teostada läbi kaitsja oma õigust enda kinnipidamise kohta maakohtule vastulause esitamiseks.

6. Teiseks leiab ringkonnakohus, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatud asjaolud, et menetlusalust isikut peeti kinni kauem kui 48 tundi, äravõetud mobiiltelefoni ei tagastatud talle

kinnipidamistähtaja lõppedes ning kohtuväline menetleja ei saatnud kaitsja poolt esitatud vastulauset maakohtusse, ei ole sellised, mis lükkaksid ümber maakohtu otsuse põhjendused

menetlusaluse isiku E.I poolt LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise tõendatuse ning selle väärteo eest karistuse mõistmise kohta, ega ole ka seega maakohtu otsuse tühistamise aluseks.

Harju Maakohus on käesolevas väärteoasjas kogutud tõenditega, sealhulgas menetlusaluse isiku omaksvõtvate ütlustega, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga ja tunnistaja M.

Luugi ütlustega, lugenud tõendatuks LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo

toimepanemise E.I poolt. Karistuse mõistmisel võttis kohus karistust kergendava

asjaoluna KarS § 57 mõttes õigesti arvesse E.I puhtsüdamlikku kahetsust, karistust

raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes kohus ei tuvastanud. Arvestades menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegu ja süü suurust, tema isikut ning karistust kergendava asjaolu

olemasolu, pidas maakohus põhjendatult otstarbekaks karistada E.I rahatrahviga. Samuti on maakohus ka põhjendatult arvesse võtnud vajadust õiguskorra kaitseks ning selleks, et süüdlane ise mõistaks, et nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara ohustaval viisil

käitumine liikluses on täiesti lubamatu. Kuivõrd kohtu hinnangul üksnes rahatrahvi

mõistmisest isikus sellise veendumuse kujundamiseks ja kinnistamiseks ei piisa, pidas

maakohus õigustatult vajalikuks kohaldada E.I-le lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks kuuks. Apellant palub jätta E.I-le lisakaristus kohaldamata, leides, et lisakaristusena kohaldatud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine võib E.I jätta karistuse ajaks sissetulekuta, kuivõrd tema igapäevatöö nõuab mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu. Seoses apellandi

6

väitega märgib ringkonnakohus, et kuivõrd isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusalaste teadmiste olemasolu, sealhulgas ka liiklusseaduse sätete tundmine, siis seega peab mootorsõiduki juhtimise õigust omav isik olema teadlik nii liiklusnõuetest kui ka nende nõuete

rikkumise eest oodatavast karistustest, sealhulgas lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmisest. Ka ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna juhtimisõiguse

vajalikkus seoses oma igapäevatööga. Sellest tulenevalt pidanuks isik piisavat hoolsust üles

näidates tegema kõik enesest oleneva, et vältida oma süülist käitumist ja sellega vältimatult kaasnevat karistust, mis paraku isiku majanduslikku olukorda negatiivselt mõjutab. E.I

teadlikult osales aktiivselt liikluses mootorsõiduki juhina joobeseisundis, s.o iseendale ja ka

teistele liiklejatele ohtlikus seisundis. Ringkonnakohus leiab, et sellise isiku liiklusest

kõrvaldamiseks lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamine on

seetõttu õigustatud ning on kooskõlas karistuspoliitikaga ja väljakujunenud kohtupraktikaga,

mille kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul

lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Käesoleva väärteoasja materjalidest aga ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise.

7. Apellant viitab, et menetlusaluse isiku vabadusõigust rikuti sellega, et tema kinnipidamise 48-tunnist tähtaega ületati. Kohtukolleegium märgib, et menetlusaluse isiku kinnipidamise 48- tunnise tähtaja ületamise puhul 45 minuti võrra, mis seejuures langes kohtuistungi toimumise

ajale, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitletava vabadusõiguse rikkumisega, nagu kaebaja väidab. Märkida tuleb siinjuures sedagi,

et E.I kinnipidamise algust on arvestatud ajast, mil tema juhitav sõiduk peatati,

kinnipidamise algus langeb kokku väärteo toimepanemise ajaga. Maakohus luges vastavalt KarS § 68 lg-le 2 menetlusaluse isiku E.I kinnipidamise aja, s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning apellandi väide, et toime pandud vabadusõiguse rikkumist ei kõrvalda ka KarS § 68 kohaldamine, on siiski alusetu ja põhjendamatu.

8. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse põhjendustega E.I süüdimõistmise ning talle mõistetud karistuse liigi ja määra osas. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatu ei anna alust selle kohtuotsuse tühistamiseks.

Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes V™S § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 10.09.2012 kohtuotsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad kulutused kaitsjatasule E.I enda kanda.

Malle Preimer Julia Katškovskaja Sten Lind