4-12-5763/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 05. detsember 2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Väärteoasja number 4 – 12 – 5763 Kohtukoosseis Kohtunik Leili Raedla Vaidlustatud lahend

T.S-i 12.11.2012.a. kaebus PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 22.10.2012.a. otsusele väärteoasjas 2376,12,006242 Kaebuse esitanud isik

T.S, isikukood xxx, elukoht: xxx Kohtuväline menetleja

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalitus, Rahumäe tee 6, 11316, Tallinn

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

Jätta rahuldamata T.S-i kaebus ja PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 22.10.2012.a. väärteoasjas 2376,12,006242 tehtud otsus sisuliselt muutmata.

KarS § 66 lg 1,2,3 kohaldades määrata, et mõistetud rahatrahv (800,00 eurot) tuleb tasuda

12 (kaksteist) kuu jooksul alates otsuse jõustumisest selliselt, et esimesed 11 kuud tuleb

tasuda 67,00 (kuuskümmend seitse) eurot kuus ja 12. kuul 63,00 (kuuskümmend kolm) eurot.

Osastatud rahatrahv tuleb tasuda PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse 22.10.2012.a. otsuses nr. 2376,12,006242 märgitud

Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011 SEB Pangas või 221023778606 Swedbankis. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220125297131.

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju

Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Väärteoasi nr. 4 – 12 – 5763

2

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg

Lodeikini 22.10.2012.a. väärteoasjas 2376,12,006242 tehtud otsusega tuvastati, et T.S

juhtis 27.09.2012.a. kell 12:10 Harju maakonnas, Kuusalu vallas, Tallinn-Narva maantee 30,8 kilomeetril mootorsõidukit Volvo V40 registreerimismärgiga xxx juhile keelatud

seisundis, kui ühes liitris juhi väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,34±0,05 mg, seega mitte väiksem kui 0,29 mg/l. Menetlusalune isik T.S rikkus seega liiklusseaduse § 69 lg 5 nõuet, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi. Väärteo toimepanek on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Kohtuväline menetleja arvestab otsuse tegemisel menetlusaluse isiku kahetsusega, kuid arvestab

ka asjaoludega, et sõiduki juhtimine alkoholipiirmäära ületavas seisundis on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selles seisundis liikuma asudes seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest

üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis

võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole

menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust. Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lg 1 määras kohtuväline menetleja T.S-ile LS § 224 lg 2 järgi karistuseks rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses s.o. 800,00 eurot ning KarS § 50 lg 1 p 1 alusel liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 järgi isakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 4 kuuks.

KAEBUSE SISU

T.S esitas 12.11.2012.a. Harju Maakohtule kaebuse, milles palub kergedada temale

PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 22.10.2012.a. väärteoasjas 2376,12,006242 tehtud otsusega mõistetud karistust. T.S põhjendab esitatud kaebust sellega, et tal ei ole võimalust maksta seda trahvi, sest ta on töövõimetu pensionär. Võimalus saada lisatulusid oli töötamine autojuhina. T.S avaldas, et ta ei soovi osaleda kohtuistungil.

KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

Kohtuvälise menetleja esindaja nõustus kohtule 27.11.2012.a. saadetud kirjalikus seisukohas väärteoasja nr 4 – 12 – 5763 (2376,12,006242) T.S-i kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Väärteoasjas tehtud otsuses jääb kohtuväline menetleja otsuses toodud seisukohtadele ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et T.S-i süüline käitumine

LS § 69 lg 5 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toimepandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 järgi.

T.S palub oma kaebuses tühistada PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini otsus väärteoasjas nr 2376,12,006242 ja teha uus otsus, millega kergendada otsusega väärteoasjas nr 2376,12,006242 määratud karistust. Taotlust põhjendab menetlusalune isik asjaoluga, et tal ei ole võimalik maksta 800 euro suurust rahatrahvi, kuna ta on töövõimetu pensionär. Seoses juhtimisõiguse ära võtmisega kaotas ta ka võimaluse teenida lisasissetulekut autojuhina.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et alus kaebuse rahuldamiseks puudub. Väärteootsuses

kajastatud faktilised asjaolud on kooskõlas väärteoasjas kogutud tõenditega. T.S-i

poolt toime pandud väärtegu on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega sh tunnistaja

3 Kaupo Luuri ja menetlusaluse isiku enda ütlustega, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja –väljatrükiga.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et käesoleval juhul pani kaebaja toime ohtliku väärteo.

Väärteoasjas koostatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja -väljatrüki kohaselt tuvastati kaebajal lubatud alkoholipiirmäära ületamine ning tal tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,34 mg/l, millest arvati maha laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ja tulemuseks saadi 0,29 mg/l kohta. Seega on tegemist mootorsõiduki juhile lubatud alkoholi piirmäära ületamisega väljahingatavas õhus. Karistusregistri andmetest nähtuvalt kaebaja näol ei ole tegemist süstemaatilise õiguserikkujaga,

millised asjaolud võiks tingida karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni alammäära

lähedasena või lisakaristuse kohaldamata jätmise. Samas asub kohtuväline menetleja

seisukohale, et kaebajale inkrimineeritud väärteo puhul on tegemist massiliselt toime pandava

väärteoliigiga ning kaebaja oli teadlik, et ta juhib mootorsõidukit olles varasemalt tarvitanud

alkoholi. Samuti nähtub karistusregistri andmetest, et kaebajat on varasemalt samalaadse rikkumise eest karistatud rahalise karistusega, kuid see on jäetud seadusega ettenähtud ajajooksul tasumata. Maanteeameti liiklusregistri väljatrükilt nähtub, et T.S on juhtimisõiguse

omandanud 05.06.2012.a. seega omab T.S esmast juhtimisõigust ja vähest

sõidukogemust. Teatavasti on juhtimisõiguse saamise üheks eelduseks liiklusreeglite ja liiklusseaduse tundmine, seega oli T.S-ile väga hästi teada, milline tagajärg sellise

teo toimepanemisel saabub. Olles taolisest riskist teadlik, peab isik ise valima sellise

käitumisviisi, mis ei tooks kaasa temale ebameeldivaid tagajärgi. Liikluses on suurimaks ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kui ka juhi kohustuste täitmist. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et arvestades menetlusalusele isikule määratud karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke on igati põhjendatud T.S-i karistamine antud

rikkumise eest rahatrahviga s.o. 200 trahviühiku 800 euro ulatuses ja lisakaristusena

mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 4 (neljaks) kuuks. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liikluseeskirja nõuete eiramine

ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karistatud. Eripreventiivselt aitab selline

karistus menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et lubatud liikumiskiiruse

ületamine on keelatud nii tema enda kui kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja et vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul temale tema õiguse ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg.

Arvestades eelpool toodut on kohtuväline menetleja seisukohal et vaidlustatud kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks või tühistamiseks puudub alus ning palub jätta kaebus rahuldamata

ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Kohtuväline menetleja ei vaidle vastu, kui kohus määrab rahatrahvi tasumise ositi maksimaalse aja jooksul.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja poolt esitatud seisukohtadega ja väärateoasja materjalidega, asub seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Liiklusseaduse § 33 lg 2 p 1 kohustab juhti enne sõidu alustamist veenduma, et tema terviseseisund lubab sõidukit juhtida.

Liiklusseaduse § 69 lg 1 kohaselt ei tohi juht olla joobeseisundis. Joobeseisund käesoleva liiklusseaduse tähenduses on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase

toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Liiklusseaduse § 69 lg 5 kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

4 Liiklusseaduse § 224 lõige 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi

või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi,

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist

kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud

Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on T.S-i poolt toimepandud tegu tõendamist leidnud: Menetlusaluse isiku poolt 27.09.2012.a. antud ütlustega tunnistab, et , milles T.S

26.09.2012.a. õhtul jõi kodus õlut. 27.09.2012.a. kella 06:30 paiku hakkasid koos AS sõitma Tallinnasse. Tema istus kõrvaistmel, kuna tundis, et ta ei ole veel kaine. Tema jäi magama ja

ärkas paugu peale ning nägi, et liiklusmärgid käisid vastu autot. Aleksandr läks hääletama ja sõitis ühe autoga minema. Tema ootas Aleksandrit tagasi mingi tund aega. Seejärel helistas ta

oma tuttavale VG, et too temale appi tuleks. Valeri tuligi oma autoga ja tema auto seoti pukseerimisköiega VG auto külge. Tema istus pukseeritava auto rooli ja hakati sõitma Tallinna poole, kuni politsei neid peatas. Kahetseb, et juhtis autot ebakaines olekus;

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri väljatrükiga,

millest nähtuvalt mõõdeti 27.09.2012.a. kell 14:05 – 14:09 T.S-i poolt

väljahingatavas õhus alkoholisisaldust tõendusliku alkomeetriga (mõõteseadmega) Dräger

Acotest 7110 EST, seerianumbriga ARBK – 0032 (taadeldud: 11.05.2012.a, taatlustunnistus

TTRC – 12/00031), mille lõplik lugem oli 0,34 mg/l, laiendmääramatus +/-0,05 mg/l, seega lõpptulemus 0,29 mg/l;

Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, millest nähtub, et PPA Põhja Prefektuuri

piirkonnapolitseinik Kaisa Kajo otsustas 27.09.2012.a. kõrvaldada T.S-i mootorsõiduki Volvo V40, registreerimismärgiga XXX juhtimiselt liiklusseaduse § 91 lg 2 p 2

alusel, kuna oli alust arvata, et isiku veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud

piirmäära või et ta on joobeseisundis. T.S kõrvaldati sõiduki juhtimiselt kuni kainenemiseni. T.S on sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kätte saanud samal kuupäeval ja seda oma allkirjaga kinnitanud.

Kohus on seisukohal, et T.S-i poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseeritud. Karistuse määramisel on kohtuvälise menetleja poolt arvestatud T.S-i poolt süü tunnistamist, varasemat liiklusalast käitumist ja temal kehtivate karistuste puudumist. Samuti ka menetlusaluse isiku kahetsust.

Liiklusseaduse § 224 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni.

Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 1 annab nii kohtule kui ka kohtuvälisele menetlejale õiguse kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Kohtuväline menetleja on eelnimetatud asjaolusid hinnates jõudnud järeldusele, et T.S-i

on võimalik karistada rahatrahviga sanktsiooni keskmises määras. Lisakaristuse kohaldamisel algab lisakaristuse kohaldamise tähtaeg antud juhul kolmest kuust. Kohus peab vajalikuks märkida, et LS § 33 lg 2 p 1 paneb juhile kohustuse enne sõidu alustamist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Joobeseisund on isiku terviseseisund, mille esinemisel ei tohi isik juhtida mootorsõidukit. T.S on menetlusaluse isikuna ülekuulamisel avaldanud, et oli eelneval õhtul tarvitanud alkoholi.

T.S oli teadlik, et ta oli eelmisel päeval tarvitanud alkoholi. Samuti oli T.S teadlik asjaolust, et alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima asumine on keelatud. Kohtu

5 hinnangul on T.S pannud süüteo toime kaudse tahtlusega, kuna ta pidas võimalikuks asjaolu, et ta võib olla juhile keelatud seisundis. Sisuliselt oli T.S veendunud, et ta ei

tohi oma tervisliku seisundi tõttu mootorsõidukit juhtima asuda. Antud juhul ei ole võimalik rääkida ettevaatamatusest. Kohtus nõustub kohtuvälise menetleja poolt avaldatud seisukohaga, et juhul, kui menetlusalusel

isikul on seoses tööülesannetega vaja mootorsõiduki juhtimise õigust, peaks menetlusalusel isikul iga päev liikluses osaledes see meeles olema ning sundima teda hoiduma liiklusreeglite rikkumisest. Seega peaks menetlusalune isik ise tegema kõik selleks, et ta järgib liiklusnõudeid, säilitades sellega nii juhtimisõiguse kui ka rahalised vahendid.

T.S on kaebuses avaldanud, et ta on töövõimetu pensionär ja võimalus teenida lisatulu oli töötamine autojuhina.

T.S teadis, et elatusvahendite hankimiseks on tal vajalik mootorsõiduki juhtimise õigus. Nimetatud asjaolud, et motiveerinud teda mingil moel loobuma mootorsõiduki juhtimisele

asumisest. Selle asemel otsustas T.S hoopis käituda vastupidiselt ja asuda mootorsõiduki juhtimisele, arvestamata asjaoluga, et ka pukseeritava mootorsõiduki roolis olev isik on käsitatav juhina. Kohtu hinnangul ei ole alust tühistada otsust ka lisakaristuse osas, kuna kohtuväline menetleja on

arvestanud T.S-i isikut kui ka tema poolt väljendatud kahetsust ning kohaldanud

lisakaristust minimaalses määras. Kohtuväline menetleja on lisakaristuse kohaldamist põhjendanud ning kohus ei pea vajalikuks korrata esitatud põhjendusi. Kohus peab vajalikuks ka osundada EV Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-26-03, milles riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide

süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega.

Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et mõistetud karistus ja lisakaristus on proportsionaalsed toimepandud rikkumisega ning nende suurus muutmisele ei kuulu.

KarS § 66 lg 1 kohaselt võib kohus, mõistes rahalise karistuse, aresti või kuni kuuekuulise

vangistuse, süüdlase perekondlikku, tööalast või tervislikku seisundit arvestades määrata

karistuse tasumise või kandmise ositi. Korraga ärakantava vangistuse või aresti kestuse või

rahalise karistuse osade suurused määrab kohus. Järjest kantava karistuse kestus peab olema vähemalt kaks päeva. KarS § 66 lg 2 ja 3 kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline

menetleja võib mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ning ositi tasutava või ärakantava karistuse täitmise tähtaeg ei tohi ületada ühte aastat. T.S on kohtule esitatud kaebuses avaldanud, et ta on töövõimetu pensionär, mistõttu

ei ole ta suuteline tasuma 800,00 euro suurust rahatrahvi koheselt, seoses asjaoluga, et tal oli võimalik saada sissetulekut töötades autojuhina. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on võimalik määrata rahatrahv tasumisele KarS § 66 lg 3 sätestatud maksimaalse tähtaja s.o. 12 kuu jooksul. Eeltoodust lähtudes jätab kohus T.S-i kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 22.10.2012.a.

väärteoasjas 2376,12,006242 tehtud otsuse sisuliselt muutmata, kuid KarS § 66 sätteid kohaldades määrab rahatrahvi tasumiseks igakuuliste maksetena 12 kuu jooksul.

Kohus juhindub V™S § 120 lg 1, 132 punktist 1, § 133, § 134; KarS § 66 lg 1,2,3

Leili Raedla Kohtunik

6