4-12-4514/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.11.2012.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-12-4514 Kohtukoosseis Kohtunik Merle Parts Kohtuistungi sekretär Aive Uueni Kohtuasi

Vaidlustatud lahend

P.T (ik: XXX) väärteokaebus nr 4-12- 4514

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse 21.08.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,12,011814

Asja läbivaatamise kuupäev 14.11.2012.a.

Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja P.T

kohtuvälise menetleja, PPA Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

Jätta P.T kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse 21.08.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2302,12,011814 muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja

vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult

kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil

kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav Liivalaia kohtumaja kantseleis (asuk. Tallinn, Liivalaia 24). Kohtuotsus on kättesaadav 04.12.2012.a.

Väärteoasi nr. 4-12-4514

2 Asjaolud ja menetluse käik

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse

liikluspolitseinik L. Lilleste koostas 02.08.2012.a. AB 1321401 P.T-le väärteoprotokolli

selle eest, et tema 02.08.2012.a. kella 14.35 ajal Harjumaal, Saue vallas, Tallinn- Pärnu mnt 26. km-l, liikudes Tallinna suunas, juhtis mootorsõidukit Mercedes-Benz E270 CDI, reg. nr. XXX asulavälisel teel kiirusega 182 ± 7 km/h, millega ületas lubatud 110 km/h mitte

vähem kui 65 km/h, samuti möödus eesliikuvast sõidukist teepeenra kaudu. Nimetatud tegevusega rikkus P.T protokolli kohaselt LS § 50 lg 5 p 3 ja § 52 lg 2 p 3 nõudeid,

pannes sellega toime väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 227 lg 4 ja § 242 lg 1 järgi.

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse menetlusteenistuse vanem, politseileitnant Kairi Palits, karistas P.T väärteoasjas nr. 2302,12,011814 21.08.2012.a. koostatud otsusega, juhindudes KarS § 56 lg-st 1 ja § 63 lg-st 1, LS § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 175 trahviühiku ulatuses, summas 700 eurot ning LS § 227 lg 5 p 3 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.

Harju Maakohtule esitatud palub kaebuse esitaja tühistada kohtuvälise menetleja otsus kaebuses lisakaristuse osas ning jätta see kohaldamata või vähendada selle määra. Kaebuse kohaselt on P.T tunnistanud, et 02.08.2012.a. ületas ta lubatud suurimat sõidukiirust. Selle põhjustena on märgitud, et ta pidi jõudma Pärnust töökohta, kuid enne sõidu alustamist pidi ta sõidukil rehvi vahetama. Ta sõitis kogu tee lubatud kiirusega, kuni 28 km enne Tallinna kella 14.30 ajal ületas

kiirust, kartes, et hilineb tööle, kuna tema vahetus algas 14.50. Kaebuse esitaja arvab, et protokollis märgitud kiirus 182 ± 7 km/h sai olla ainult möödasõidul. Kaebuses on märgitud, et

kuna käesoleval ajal on väga raske töökohta leida, siis ta riskis ja sõitis lubatust kiiremini.

Kaebuse esitaja on viidanud, et ta kahetses juhtunut, sai aru rikkumisest ja palus temalt

juhtimisõigust mitte ära võtta, kuid tema arvates väärteomenetleja ei ole arvestanud tema

puhtsüdamliku kahetsusega. Kaebuse kohaselt ei oma ta ühtegi kehtivat karistust ning lubab

edaspidi järgida liiklusnõudeid. Samuti on märgitud, et sõiduki juhtimine on tal igapäevaselt hädavajalik tööl käimiseks ning Tallinnas elava kõrges eas isa abistamiseks. Kaebuse esitaja on viidanud, et ta elab Rapla linnas, tema töökoht asub Rae vallas ning töögraafikust tulenevalt ei ole tal võimalik ühistranspordiga õigeks ajaks tööle jõuda. Kaebuse esitaja on märkinud, et ei soovi töökohta kaotada, kuna enne tööleasumist oli ta pikka aega töötu. Samuti on märgitud, et

tal on kolm alaealist poega, kes elavad küll alaliselt oma emaga, kuid tulenevalt ühisest

hooldusõigusest viibivad periooditi ka kaebuse esitaja juures ning seega on nende transportimiseks auto kasutamine hädavajalik.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta andis ütlusi selle kohta, et oma süüd ta ei vaidlusta. Ta selgitas, et protokollis on märgitud, et ta sõitis 182 km/h, kuid kiirust mõõdeti möödasõidu hetkel. Tegemist oli teega, kus ühes suunas oli kaks sõidurada ning lubatud kiirus

oli 110 km/h. Enda sõnul kiirustas ta tööle ning möödasõidu ajal kiirusmõõdiku näitu ei vaadanud. Ta kinnitas, et peab oma isa igapäevaselt vaatamas käima. Isa elab Õismäel ja tema Raplas. Ta möönis, et juhtimisõiguse puudumisel isa juures käimisega probleeme ei oleks, kuid

ta töötab vahetustega ja vahel lõppeb töö kell 3 öösel ning seega ei saaks tööl käimiseks ühistransporti kasutada. Kaebuse esitaja kahetses juhtunut.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et kaebuse esitaja on esitanud hulgaliselt täiendavaid

tõendeid, millest nähtub, et tal tekivad juhtimisõiguse äravõtmisel suured probleemid. Kohtuvälise menetleja esinda oli seisukohal, et antud juhul võib lisakaristuse osas isikule vastu tulla, kuivõrd isikule on ka juba määratud 700 euro suurune rahatrahv.

3 Kohus kohtuistungil uuris järgmisi tõendeid:

Kohtuistungil kuulati üle kaebuse esitaja P.T, kelle seiskohad on leidnud kajastamist eelpool.

Kirjalikest tõenditest uuriti:

- kohtuvälise menetleja 21.08.2012.a. otsust väärteoasjas 2302,12,011814 (tl 48-49); - väärteoprotokolli (tl 36-37); - liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli (tl 38-); - karistusregistri väljavõtet (tl 43); - kaebust täiendavaid materjale (tl 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20-23, 24-25, 26-28).

Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks.

Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele.

Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja P.T on toime pannud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärteod. Kaebuse esitaja tunnistas kohtuistungil antud väärtegude toimepanemist, kinnitades, et fikseeritud kiirus mõõdeti möödasõidul, mil ta kiirusemõõdikut ei

jälginud (tl 53). Kaebuse esitaja on vaidlustanud üksnes kohtuvälise menetleja otsusega

mõistetud lisakaristust ning palunud jätta see kohaldamata või vähendada lisakaristuse määra. Kohus leiab, et väärteoasja tühistamiseks kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus. Kohus peab väärteokaebuse lahendamisel lähtuma V™S §-st 133 ning vastavalt V™S § 123 lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest,

kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid

kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud väärtegude

toimepanemine P.T poolt. P.T poolt juhitud sõiduki kiiruse suurus ning

mõõtmistingimused on fikseeritud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis, mille on koostanud politseiametnik N. Toming (tl 38). Kohtul puudub igasugune alus kahelda selles, et

esineks menetluslikke rikkumisi kiirusemõõtmisel ja selle tulemuste fikseerimisel. Kohtus ei

leidnud tõendamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis märgitud menetlusaluse isiku ütlused, kajastatud on konkreetse rikkumise asjaolud (tl 38, 38 pö) ning neist

andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (tl 48-49). Kiirusmõõteseadme protokollis on märgitud vajalikud andmeväljad, sh mõõtmise tingimuste, sõiduki ja seda juhtinud

kohta. Samuti nähtub liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist, et kiirust

mõõdeti testitud ja kontrollitud seadmega ja see oli taadeldud (tl 38). Protokollis kajastatut

kinnitavad ka kaebuse esitaja poolt kohtus antud ütlused ning tema poolt kaebuses esitatud seisukohad, milles ta selgitas, et oli antud ajal ja kohas möödasõidul, kui kiirus fikseeriti (tl 53,

1). Eeltoodust lähtuvalt tuleb järeldada, et P.T on ka ise möönnud, et ta ületas lubatud

suurimat sõidukiirust. Kohus on seisukohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis

märgitud andmed on õigesti leidnud kajastamist ka väärteoprotokollis, mille on koostanud politseiametnik L. Lilleste.

4 Samuti leiab kohus, et tõendamist on leidnud P.T poolt väärteoprotokollis märgitud LS §

52 lg 2 p 3 rikkumine, s.o möödasõit teisest sõidukist teepeenra kaudu, kui tegu ei ole

möödumisega sõidukist, mis on vasakvõi tagasipöördel. Kohus märgib siinkohal, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli tegemist kohaga, kus pärisuunas oli 2

sõidurada, kus oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks 110 km/h. Kohtu hinnangul on üldteada

asjaolu, et teelõikudel, kus on suurendatud piirkiirust 110 km/h-ni, ei ole liiklusohutuse

seisukohast lähtuvalt jäetud võimalust otse sõidurajalt sooritada vasakpööret või tagasipööret.

Viiteid taoliste manöövrite sooritamisele teiste liiklejate poolt, liiklusnõudeid eirates, ei nähtu

väärteoasja materjalidest ega ka poolte seisukohtadest. Seega tuleb asuda seisukohale, et

pärisuunavööndis teepeenra kaudu möödasõitu lubavaid tingimusi ei esinenud ning selline manööver ei olnud lubatav. Kohus on seisukohal, et möödasõit teepeenra kaudu on tõendamist

leidnud ka P.T poolt antud rikkumise omaksvõtuga – isik ei ole sellise manöövri

sooritamisele vastu vaielnud ning väärteoprotokollis antud ütluste kohaselt möödus ta (eesliikunud sõidukist) paremalt seetõttu, et vasakusse sõiduratta keeras ette üks Jeep (tl 36).

Kohus on seisukohal, et antud juhul on väärteoprotokollis õigesti kajastatud P.T poolt toimepandud LS § 50 lg 5 p 3 rikkumine (keeld sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest), kuivõrd suurendatud piirkiirus (asulavälisel teel üle 90 km/h) saab olla lubatav ainult

vastava liikluskorraldusvahendi olemasolul. Samuti on väärteoprotokollis õigesti kajastatud P.T

poolt toimepandud LS § 52 lg 2 p 3 rikkumine (keeld mööda sõita teisest sõidukist

teepeenra kaudu, kui tegu ei ole möödumisega sõidukist, mis on vasakvõi tagasipöördel), asjaolu, et tegu oli keelatud manöövriga, leidis kajastamist eespool. Antud rikkumised on kohtu

hinnangul õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 ja LS § 242 lg 1 järgi, s.o vastavalt

mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 km/h ja mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub LS §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 või 226–241 sätestatud väärteokoosseis.

Kohus asub seisukohale, et P.T poolt LS § 227 lg 4 ja LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus

õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Isik on väärteod toime pannud vähemalt otsese tahtlusega. Kuivõrd P.T on möönnud, et ületas lubatud suurimat sõidukiirust, kuna oli tööle hilinemas, vasakule rajale reastunud sõiduki tõttu möödus sellest paremalt, tuleb asuda seisukohale, et ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastavaid asjaolusid, ja on seda vähemalt

möönnud. Sõidukiiruse ületamine tuvastamist leidnud ulatuses (vähemalt 65 km/h üle lubatu)

pidi olema isikule tajutav, samuti isik teadlikult möödus eesliikunud sõidukist paremalt,

teepeenra kaudu. LS § 50 lg 5 p 3 ja LS § 52 lg 2 p 3 rikkumised on väärteootsuses õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg 4 ning LS § 242 lg 1 järgi.

Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud,

kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja tuvastanud isiku kahetsuse. KarS § 63 lg-st 1

lähtuvalt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis

määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seda nõuet on kohtuvälise menetleja otsuses samuti täidetud. Kohus on seisukohal, et

kohtuvälise menetleja otsusega P.T-le määratud karistus, rahatrahv 175 trahviühiku

ulatuses, summas 700 eurot ning lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 6 kuuks, on

põhjendatud. LS § 227 lg 4 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Seega tuleb järeldada, et põhikaristusena kohaldatud rahatrahv on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras. LS § 224 lg 5 p 3 näeb ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist LS § 227 lg-s 4 sätestatud süüteo eest kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega tuleb järeldada, et kohtuväline menetleja kohaldas lisakaristust võimalikust madalaimas määras. Lisakaristust puudutavalt nõustub kohus täielikult

5

kohtuvälise menetleja otsuses toodud põhjendustega selle kohta, et lubatud sõidukiiruse

ületamine väärteomaterjalis märgitud määral ja möödudes sealjuures eesliikuvatest sõidukitest

teepeenra kaudu on tegevus, mis ohustab nii isiku enda, kui kaasliiklejate elu, tervist ja vara.

Niisamuti kohus peab põhjendatuks väärteootsuses märgitud põhjendust, et isik, kellel on juhtimisõigus ja on seega teadlik liiklusnõuetest, peab olema teadlik ka sellest, et liiklusnõuetega

vastuolus olev käitumine võib tuua kaasa juhtimisõiguse äravõtmise. Kohtu hinnangul pidid isiku poolt kaebuses ja sellele lisatud tõendites (tl 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20-23, 24-25, 26-28) märgitud perekondlikud ja tööalased asjaolud olema kaebuse esitajale teada ka rikkumise ajal, mistõttu pidi ta ette nägema, et raskema liiklusalase rikkumise puhul võib temalt juhtimisõiguse

karistusena ära võtta. Kohus viitab ka kohtupraktikas väljendatud seisukohale, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (RKKKo 3-1-1-26-10, p 7.3). Antud juhul

ei kasuta isik mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega KarS § 50 lg-st tulenevat

juhtimisõiguse äravõtmiseks välistavat asjaolu ei esine. Kohtu hinnangul on isik toimepandud

teo hukka mõistnud ning kahetsenud juhtunut. Kohtu hinnangul ei ole tuvastamist leidnud, et kohtuväline menetleja, otsuse tegemisel, ei oleks arvestanud antud kergendavat asjaolu. Kahetsus

ning rikkumisest arusaamine ei muuda asjaolu, et isik ületas lubatud sõidukiirust erakordselt

suures ulatuses, seades enese huvid (õigeaegne töökohta jõudmine) kõrgemale kaasliiklejate elust, tervisest ja varast, mida antud kiiruseületamine ohustas. Kohus märgib, et antud juhul on lubatud suurima sõidukiiruse ületamine tuvastamist leidnud määras (65 km/h üle lubatu, sõites vähemalt 175 km/h) kahtlemata üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi, kuivõrd seadusandja on sellekohase hinnangu andnud juba LS § 227 lg 4 koosseisus, nähes taolise rikkumise eest ette liiklusalaste väärtegude hulgas ühed rangeimad võimalikud karistused.

Kohus viitab, et olukorras, kus raskete liiklusalaste rikkumiste toimepanemine ühiskonnas on

sage, tuleb karistuse määramisel lähtuda ka üldpreventiivsetest kaalutlustest, mistõttu tuleb

väljendada selget hoiakut, et raskemate rikkumistega kaasnevad ka rangemad karistused.

Karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamine peab tagama selle, et isik ei asuks toime

panema uusi süütegusid. Kohtu hinnangul omab liiklusalaste süütegude eest mõistetavate karistuste puhul just juhtimisõiguse äravõtmine tugevat mõju karistuse preventiivsete eesmärkide

saavutamiseks. Seega, kohtuväline menetleja on oma otsuses põhjendatult leidnud, et

lisakaristuse kohaldamine on vajalik, lähtuvalt ohutu liikluse tagamise (õiguskorra kaitsmise)

huvidest. Seadusandja on LS § 227 lg 5 p-s 3 ette näinud LS § 224 lg 4 rikkumise korral lisakaristuse kohaldamise korral selle minimaalse määra – 6 kuud. Kuivõrd eelnevalt on leidnud

tuvastamist, et lisakaristuse kohaldamine on vajalik, on kohtuvälise menetleja oma otsusega määranud, et lisakaristust kohaldatakse siiski madalaimas võimalikus määras. Eeltoodut arvesse

võttes leiab kohus, et ka kohtuvälise menetleja otsuses ettenähtud lisakaristuse määr on põhjendatud.

Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks ka karistuse osas. Kohus juhindub V™S § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156.

Merle Parts Kohtunik