1-11-12896/21 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2012, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-12896 Kohtukoosseis

Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Pavel Gontšarov Kriminaalasi Raido Jänese süüdistuses KarS § 120, § 121, § 418 lg 1, § 199 lg 2 p 4,7,8, § 200 lg 2p 4, 8 - § 22 lg 3 ja § 214 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15. augusti 2012 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja adv Imbi Seimar Teised apellatsioonimenetluse pooled

Prokurör Natalia Miilvee, süüdistatav Raido Jänes, kannatanu Tarmo K Süüdistatav

Raido Jänes, isikukood 39102284242, emakeel eesti keel,

Eesti Vabariigi kodanik, põhiharidus, elukoht xxxxxxxxxxxx, juhutööd, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend elukohast lahkumise keeld Kaitsja Imbi Seimar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15. augusti 2012 otsus Raido Jänese suhtes muutmata ja kaitsja

apellatsioon rahuldamata.

2. Välja mõista Raido Jäneselt Eesti Vabariigi kasuks 182 (ükssada kaheksakümmend kaks)

eurot, s.h käibemaks 32 (kolmkümmend kaks) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või

Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Raido Jänes“, 1-11-12896, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

2(5)

Kohtuotsus tehakse teatavaks 27. novembril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 15. augusti 2012 otsusega lühimenetluses tunnistati R. Jänes süüdi KarS § 120 järgi enne Harju Maakohtu 04.11.2009 kohtuotsust toimepandud kuriteos ja karistati vangistusega 6

kuud, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks

karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti käesoleva otsusega mõistetud kergem karistus kaetuks Harju Maakohtu 04.11.2009 kohtuotsusega mõistetud raskema karistusega 10 kuud vangistust; süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 6 kuud; süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja karistustati vangistusega 6 kuud; süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 8 – § 22 lg 3 järgi ja karistati vangistusega 3 aastat; süüdi KarS § 214 lg 2 p 1 järgi ja karistati vangistusega 4 aastat ning süüdi KarS § 121 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks 4

aastat vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 2 aastat 8 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 04.11.2009 Harju Maakohtu kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 10 kuud vangistust võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3

aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistuse hulka kinnipidamiseaeg 22.10.2009-23.10.2009, 30.11.2009, 27.03.2011-29.03.2011, 09.12.2011 s.o 7 päeva ja kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 aastat 5 kuud 23 päeva vangistust. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt mõisteti R. Jäneselt riigituludesse välja sundraha 725 eurot, KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4, 3 alusel koopiakulud 21.16 eurot, kaitsjatasu 200 eurot ja ekspertiisikulud 62.63 eurot. Ülejäänud menetluskulud (osa kaitsetasu, tunnistajate sõidukulud) jäeti KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. R. Jäneselt mõisteti T. K kasuks välja 95.87 eurot (summa on väljamõistetud solidaarselt ka J. T, K. K, M. P Harju Maakohtu 20.09.2011 otsusega kriminaalasjas 1-10-15935).

2. R. Jänes tunnistati süüdi selles, et tema 07.08.2009 kella 02:00 ajal Keila vallas Keila-Joa alevikus Meremõisa bussipeatuse lähistel ähvardas M. K tervisekahjustuse tekitamisega, nimelt avas R. Jänes M. K kasutuses olnud sõiduauto Audi reg. nr xxxxxxx juhipoolse ukse, võttis põuest välja 40 cm pikkuse noa ja pani noa juhiistmel olnud M. Kriivale kõrile ning selliselt ähvardavalt nuga hoides käskis korduvalt M. K väljuda sõiduautost. Tõsiseltvõetava tervisekahjustuse tekitamise vältimiseks

tagurdas M. K järsult, eemaldudes selliselt R. Jänese juurest ja lõhkudes sõiduauto tagumist osa vastu puud, kuid tagades sellega endale ohutu lahkumise võimaluse; süüdi selles, et tema omamata tulirelva käitlemiseks Relvaseaduse § 32 ettenähtud relvasoetamisluba või Relvaseaduse § 34 ettenähtud relvaluba, valdas ja kandis ebaseaduslikult 25.11.2009 Tallinnas Kopli tn 98 asuva Tallinna Kopli Ametikooli läheduses ja selle ruumides poolautomaatset püstolit xxxxxxx, mis vastavalt ekspertiisiaktile nr TB-239-09/4771 kuulub tulirelvade hulka;

süüdi selles, et tema varem väljapressimise toime pannud isikuna 22.02.2010 kella 13.00 paiku

Tallinnas Viru Väljak 4 asuvas Viru Keskuses 4-ndal korrusel taaraautomaatide juures, osutas tahtlikult koos K. K ja M. P vaimset kaasabi röövimise toimepanemisele ning oma kohalolekuga võimendas T. K hirmutunnet samal ajal, kui J. T ähvardas T. K füüsilise vägivalla kasutamise ja noaga, kes ähvarduste mõjul andis J. T ära kullast sõrmuse väärtusega 1500 krooni, s.o 95,87 eurot;

samuti selles, et tema varem väljapressimise toimepannud isikuna, 26.02.2010 kella 15.00 paiku Tallinnas, Estonia pst. 9 asuva Solarise keskuse välisukse ees ähvardas M. P toetusel ähvardas T. K, et kui viimane ei anna temale teist kuldsõrmust, siis murrab ta T. K kondid või võtab püstoli ja laseb

3(5)

T. K maha, mis oli tervisekahjustuse tekitamise ähvardusena tõsiseltvõetav seoses T.K suhtes

22.02.2010 R. Jänese kaasaaitamisel toime pandud röövimisega. Kuna neile lähenes inimesi, ei andnud T. K sõrmust üle ning edasi käskis R. Jänes T. K tuua neile kahe päeva pärast 1500 krooni, s.o 95,87 eurot; süüdi selles, et tema varem varguse ja röövimise toime pannud isikuna 27.03.2011 kl 18:30 ajal koos N. N võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil tungis ukse lukustuse eemaldamise teel

Raplamaal Märjamaa vallas xxxxxxxxx xxxxxxxxxx asuvasse M. B kuuluvasse kuivatihoonesse,

kust varastas M. B kuuluvad asjad koguväärtusega 1606 eurot: tõstuki akumulaatori 90 euro väärtuses, kaks reduktorit koos mootoritega kokku 400 euro väärtuses, kaks ventilaatorit kokku 160 euro väärtuses, kaheksa metallplaati kokku 166 euro väärtuses, kaks tõstuki tõsteketti kokku 40 euro

väärtuse, kaks elevaatori otsa kokku 170 euro väärtuses, kaks tigutrantsportööri kokku 200 euro

väärtuses, kaheksa vitsa kuivati õhutorudele kokku 80 euro väärtuses, viis sõela kokku 80 euro väärtuses, elektrikarbi 50 euro väärtuses ja vähemalt 500 kg vanarauda kokku 170 euro väärtuses, tõstes võõrad asjad tema kasutuses olnud kaubabussi Ford Transit reg.nr xxxxxx ja lahkudes koos sõiduki ja asjadega kinnistu territooriumilt ning

veel selles, et tema 08.12.2011 kella 23:15 paiku xxxxxxxxxxx alkoholijoobes olles omavahelise

sõnavahetuse käigus tõukas abikaasa V. J magamistuppa voodile pikali ja lõi teda mitmel korral käega keha piirkonda ning kägistas püksirihma ja kätega kaelast. Kui V. J oli end lahti rabelenud ning saanud püsti tõusta, haaras V. J käsivartest, raputas ja tõukas teda ning umbes 10 minutit hiljem lõi naist püksirihmaga 5-6 korral vastu jalgu, põhjustades oma tegevusega V. J füüsilist valu.

3. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus R. Jänese kaitsja, kes leiab, et kohtuotsus on

osaliselt ebaõige ja süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4, 8 - § 22 lg 3 ja § 214 lg 2 p 1 järgi

põhjendamata. Palub apellatsioonis otsus osaliselt tühistada ja R. Jänes neis süüdistustes õigeks mõista. Apellandi argumendid on järgmised: R. Jänes ei tunnista kannatanu T. K suhtes toimepandud kuritegusid. R. Jänes on seletanud, et ei teadnud eelnevalt T. K röövimisest, ei osalenud röövimises

ega mingit kasu ei saanud. Kannatanu teda ei näinud ega tundnud ka ära. M. P ütlused on

vastuolulised ja ennast õigustavad, need on vastuolus kannatanu ja kõigi asjas ülekuulatud

menetlusosaliste ütlustega. Kaassüüdistatavad R. Jänest süüstavaid ütlusi andnud ei ole. Kohtu järeldus, et kannatanu pidas R. Jänese kohalolekut reaalseks ähvarduseks, ei ole leidnud tõendamist ning on meelevaldne. R. Jänes ei blokeerinud kannatanu võimalust ruumist lahkuda, kannatanu ei ole seda avaldanud.

26.02.2010 väljapressimise episoodis ei ole R. Jänes samuti oma süüd tunnistanud. Kohtumine kannatanuga toimus avalikus kohas ja paljude inimeste juuresolekul, sooviga saada täpsemalt teada 22.02.2010 juhtunu kohta. Ta ei ähvardanud ega soovinud T. K midagi. Kannatanu ütlused ei ole

tõenäolised ega ole leidnud tõendamist muude asjas kogutud tõenditega. Seletusest nähtuvalt ei

pidanud kannatanu talle väidetavalt esitatud nõudmisi tõsisteks. Tõendiks olevalt videolindilt on näha, et kannatanu kehakeel on rahulik, ta ei lahku ka siis, kui R. Jänes eemaldub. Kohtus kannatanu seletusi anda ei soovinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta vaidlustatud osas muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase

hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme

kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on

4(5) veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohus otsuses nr

3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav

motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav.

Kohus on põhjendanud, miks ta R. Jänese kõikides talle esitatud süüdistustes süüdi tunnistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Kaitsja on apellatsioonis vaidlustatud

episoodidesse puutuvalt korranud samu väiteid, mida ta esitas esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi

õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu

otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.

6. Apellandi väide, et R. Jänes ei ole ennast kannatanu T. K suhtes toime pandud kuritegudes süüdi tunnistanud, ei tulene kriminaalasja materjalidest. Kohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistatav on

enda süüd süüdistuses KarS § 200 järgi tunnistanud (V kd, tlk 48). Kohtukolleegium ei nõustu apellandi seisukohtadega selles, et kannatanu T. K ütlused 22.02.2012 ja 26.02.2012 tema suhtes R.

Jänese poolt toime pandud tegudes ei ole muude asjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud.

Samuti ei saa kohtukolleegium nõustuda apellatsioonis esitatud seisukohaga M. P ütluste vastuolulisusest kannatanu ja teiste asjas ülekuulatud menetlusosaliste ütlustega.

Lühimenetluses kohaldatakse üldmenetluse KrMS § 293 sätteid vaid siis, kui toimub süüdistatava ülekuulamine (KrMS § 237 lg 5). Käesolevas asjas on tegemist lühimenetlusega, millega R. Jänes

nõustus ning enda ülekuulamist kohtus ei taotlenud (V kd, tlk 43-64). Toimiku materjalidest nähtuvalt avaldati maakohtus kõik süüdistust KarS § 200 lg 2p 4, 8 - § 22 lg 3 ja § 214 lg 2 p 1 järgi tõendavad materjalid, m.h. ka kannatanu T. K (II kd, tlk 66-69, 70-71, 76-77, 82-84) ja tunnistaja M.

P (II kd, tlk 103-105) poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Tulenevalt KrMS § 3051

lg 2

sätestatule, oli kohtul seega õigus hinnata kõiki kannatanu ja teiste menetlusosaliste poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi kogumis teiste kogutud tõenditega ja otsustada, milliseid ütlusi eelistada. Kohtul puudus alus kahelda kannatanu ütlustes, sest need haakuvad nii videosalvestuste

kui tunnistajate ütlustega vaidlustatud episoodides. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-127-06 p-s 6 selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende

usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-88-06 p 11). See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel.

7. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas asjas on maakohus otsuses põhjendanud, miks ta R. Jänese 22.02.2010 röövimisele kaasaaitamises süüdi tunnistab, pidades usaldusväärseteks kannatanu ütlusi, keda ähvardati sõrmuse äravõtmisel noaga, mida kinnitavad ka tunnistajate M. P ja K. K ütlused, et R. Jänes viibis samal ajal K. K kõrval ning et kannatanu andis sõrmuse ära ähvarduse tõttu, enne kui

tema suhtes kasutati vägivalda. Vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine, mis

loob aluse asja ülemineku takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Oma kohalolekuga võimendas R. Jänes seega kannatanu hirmutunnet ajal kui J. T ähvardas kannatanut

5(5) füüsilise vägivalla ja noaga. Harju Maakohtu 20. septembri 2011 otsusega on M.P, K.K ja J.T selles kuriteos ka süüdi mõistetud.

Väljapressimine loetakse lõpule viiduks juba varalise kasu nõude esitamisega, kui sellega kaasnes vägivald. Kuigi otsusest (videosalvestuselt) nähtuvalt kohus möönas, et R. Jänes kannatanu suhtes

reaalselt füüsilist vägivalda ei kasutanud, tõendavad kannatanu ütlused, et R. Jänes kasutas kannatanu suhtes taas kord psüühilist vägivalda, ähvardades tal konte murda ja püstolist maha lasta.

Väljapressimine on lõpule viidud kannatanu suhtes vägivalla kasutamisega ähvardamise ja raha

nõudmisega. Kannatanu suhtes pani R. Jänes seega toime kuriteo kavatsetult. Seega nõustub

kohtukolleegium täielikult maakohtu otsuse põhjendustega kannatanu T. K suhtes R. Jänese käitumisele antud juriidilise hinnangu osas.

8. Maakohtu otsuse vaidlustas R. Jänese kaitsja, kes esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras kaitsjale välja maksta 182 eurot (s.h käibemaks 32 eurot).

KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2

sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend,

jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Et ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, jäävad menetluskulud R. Jänese kanda.

9. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 15. augusti 2012 otsus on täies

ulatuses seaduslik ja põhjendatud, apellatsiooni põhjendused R. Jänese süüditunnistamises ja karistamises KarS § 200 lg 2 p 4, 8 - § 22 lg 3 ja § 214 lg 2 p 1 järgi selle osaliselt tühistamiseks

alust ei anna. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab kohtukolleegium vaidlustatud otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Urmas Reinola Meelika Aava Pavel Gontšarov