4-12-3116/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2012, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-12-3116 Kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretär Helju Rebane Väärteoasi Lõuna Prefektuuri 18.06.2012 otsus nr väärteoasjas nr 2602,12,003648 Väärteo kvalifikatsioon Liiklusseadus § 239 lg 2 järgi

Taotluse sisu B.S kaebus Lõuna Prefektuuri 18.06.2012

otsuse peale väärteoasjas nr 2602,12,003648 otsuse tühistamiseks Kohtumenetluse pooled

kaebuse esitaja/menetlusalune isik: B.S

(isikukood XXX; elukoht XXXX), kaitsja

advokaat Maano Saareväli (advokaadibüroo Sirk ja Saareväli; e-post: maano.saarevali@sirk.ee) kohtuväline menetleja: (registrikood Lõuna Prefektuur

70008760; asukoht Riia 132, Tartu), esindaja Urmas Solovjov Kohtuistungi toimumise aeg 19. november 2012 RESOLUTSIOON Väärteomenetluse seadustiku § 132 p 1 alusel jätta B.S kaebus rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri 18.juuni 2012 otsus väärteoasjas nr 2602,12,003648 muutmata. Jätta B.S kaitsekulud tema enda kanda.

Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 221023778606 (AS Swedbank), nr 10220034796011 (AS SEB Pank), nr

17001577198 (№rdea Bank) või nr 333416110002 (Danske Bank), viitenumber

10220125166071. Rahatrahvi on võimalik vabatahtlikult tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul.

2 Edasikaebamise kord

Maakohtu kohtuotsust ei saa apellatsiooni korras vaidlustada. Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada

Tartu Maakohtu kohtuotsusele kassatsioonkaebus Riigikohtule. Kui eelpool nimetatud

isikud soovivad kasutada kassatsiooniõigust, peab sellest kirjalikult teatama Tartu

Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättesaamisele järgnevast päevast. Kassatsioonkaebus tuleb esitada Riigikohtule läbi Tartu Maakohtu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Olulised asjaolud ja kaebuse sisu

Lõuna Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinik T. Säälik

koostas 24.05.2012 väärteoprotokolli AB1282072, mille kohaselt B.S juhtis 24.05.2012 kell 15.42 Tartus Aardla tn mootorsõidukit; ta ei olnud nõuetekohaselt kinnitatud

turvavööga, olles eelnevalt sellise teo eest karistatud. Antud teoga rikkus B.S liiklusseaduse (LS) § 33 lg 3 nõudeid (tlk 14).

Lõuna Prefektuuri 18.06.2012 otsusega väärteoasjas 2602,12,003648 määrati B.S-ile

karistuseks LS § 239 lg 2 alusel rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Otsuse

põhjenduste kohaselt juhtis B.S mootorsõidukit, ei olnud sõidu ajal nõuetekohaselt kinnitatud turvavööga, olles eelnevalt sellise teo eest karistatud. Kohtuväline menetleja, olles tutvunud väärteoasjas kogutud materjalidega, on seisukohal, et menetlusalune isik on toime pannud temale süüks arvatud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. Tunnistaja K.V. selgitab tunnistaja ülekuulamise protokollis selgelt, kuidas ta nägi temast mööduva sõiduki reg nr XXXX juhil oli vöö maas ja turvavöö metallist kinniti rippus uksepiida kohal. Seejärel

oli näha läbi sõiduki peegli kuidas juht tõmbab turvavööd peale. Menetlusalune isik on

väärteoprotokolli kirjutanud omakäelised ütlused: turvavöö oli kinnitatud, sügasin parema käega vasakut õlga. Võrreldes tunnistaja K.V. ja menetlusaluse isiku ütlusi, on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku ütlused ei ole eluliselt usutavad. Otsuse kohaselt kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik vastulauset ei esitanud (tlk 16). 04.07.2012 esitas B.S kaitsja adv M. Saareväli Tartu Maakohtule kaebuse PPA Lõuna

Prefektuuri 18.06.2012 otsuse peale väärteoasjas nr 2602,12,003648, milles menetlusalune isik palub tühistada kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetada väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel ning mõista riigieelarve vahenditest kaebuse esitaja kasuks välja tema poolt kantud kulutused tasulisele õigusabile (tlk 1-4).

Menetlusalune isik vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses põhjusel, et menetlusaluse isiku teos puuduvad LS § 239 lg 2 kohase väärteo koosseisu tunnused. Kaebuses avaldab menetlusalune isik, et tema turvavöö oli kinnitatud. Tunnistaja K.V. , kes

otsuse kohaselt väga detailselt kirjeldab, kuidas ja millistel asjaoludel ta lahtist turvavööd nägi, pidi eksima. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb tõenditevahelised vastuolud ja kriminaalasjas

(ka väärteoasjas) kerkinud kahtlused tõlgendada kahtlustatava või süüdistatava (ka menetlusaluse isiku) kasuks. Käesolevas väärteoasjas on kohtuväline menetleja kogunud kaks tõendit – menetlusaluse isiku ütlused ja tunnistaja ütlused. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli tal turvavöö kinnitatud. Seega välistavad menetlusaluse isiku ütlused tema teos

väärteokoosseisu esinemise. Tunnistaja K. V. ütluste kohaselt oli turvavöö lahti – seega

kirjeldab tunnistaja olukorda vastupidiselt menetlusalusele isikule. Sisuliselt on tegemist üheliigiliste tõenditega e. ütlustega. Samaliigiliste tõendite vastuolu korral tuleks juhinduda

3 KrMS § 7 lg 3 põhimõttest ja vastuolud tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. Kohtuväline menetleja seda teinud ei ole.

KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Nimetatud põhimõtte kohaselt ei tohi ühtegi tõendit eelistada teisele tõendile e. tõendi allikast a priori

tulenevalt. Seega ei saa tunnistaja K. V. ütlustele omistada suuremat tõenduslikku jõudu ainuüksi seetõttu, et tõendi allikaks on politseiametnik või menetlusaluse isiku ütlustele väiksemat tõenduslikku jõudu ainuüksi seetõttu, et tegemist on menetlusaluse isikuga.

Kohtuväline menetleja on oma otsuses võrrelnud ütluste sisu ja välja toonud, et tunnistaja

K. V. on andnud selgeid ütlusi selle kohta, kuidas turvavöö metallist aas rippus uksepiida kohal ning kuidas tunnistaja läbi sõiduki tahavaatepeegli nägi, kuidas juht tõmbab turvavöö peale. Menetleja on tsiteerinud ka menetlusaluse isiku ütlusi, mille kohaselt oli menetlusaluse

isiku turvavöö kinnitatud ja menetlusalune isik sügas parema käega vasakut õlga. Ütlusi võrreldes on kohtuväline menetleja järeldanud, et menetlusaluse isiku ütlused ei ole eluliselt usutavad. Samas ei ole kohtuväline menetleja viidanud ühelegi tõendile, mis võiks parema

käega vasaku õla sügamise muuta eluliselt ebausutavaks. Kaitse leiab, et menetleja

sellekohane järeldus on otsitud ega baseeru ühelgi tõendil. Kaitse märgib lisaks, et ka menetlusaluse isiku ütlused kinnitatud turvavöö ja õla sügamise kohta on selged ja üheselt mõistetavad. Samuti on piisav põhjus arvata, et menetlusalune isik, viibides sõidukis ja olles turvavööga kinnitatud, tajus nimetatud fakti üsnagi vahetult ja selgelt, mis omakorda välistab temapoolse eksimise võimaluse. Menetleja ei ole viidanud ka ühelegi muule asjaolule, mille alusel võiks arvata, et menetlusaluse isiku ütlused ei vasta tõele. Olukorras, kus kohtuväline menetleja on ühe tunnistaja ütlusi lugenud usaldusväärsemaks võrreldes menetlusaluse isiku ütlustega, sellist ühe tõendi eelistamist teisele sisuliselt ja usutavalt põhjendamata, on kaitse arvates tegemist KrMS § 61 lg 1 ja KrMS § 7 lg 3 sätestatud tõendite hindamise ja süütuse presumptsiooni põhimõtete rikkumisega.

Kaitse märgib, et tunnistaja K. V. pidi vaatamata oma detailsetele ütlustele siiski eksima. Tegelikkuses ei lange tunnistaja K. V. ütlused kokku ka faktiliste asjaoludega. Nimelt ei ripu menetlusaluse isiku sõiduki juhipoolse turvavöö metallist kinnitusotsik uksepiida kohal, vaid asub turvavöö vabastatud olekus ukse kõrval asendis, kus metallist otsik jääb täielikult juhi keha varju ega paista selle tagant välja. Samuti ei ole usutav tunnistaja tähelepanek eessõitva sõiduki tahavaatepeegli kaudu turvavöö sulgemise märkamise kohta, kuivõrd menetlusaluse

isiku kasutatud sõiduki toonitud ja reklaamkirjadega tagaklaasist ei ole selgelt näha isegi

tahavaatepeeglit ennast. Seetõttu ei saa usaldusväärselt järeldada, et liikumine, mida

tunnistaja tinglikult näha võis, tähendas just turvavöö sulgemist või juhi mõnda muud liigutust. Kaitse arvates tulnuks kohtuvälisel menetlejal koguda vastuoluliste tõendite korral täiendavaid tõendeid, näiteks sündmust fotografeerida või videosalvestada, mitte rajada oma otsust vaid ühele vastuolulisele tõendile. Ülaltoodule tuginedes leiab kaitse, et menetlusaluse isiku teos ei ole LS § 239 lg 2 kohase

väärteo tunnused usaldusväärselt tõendatud ning juhindudes KrMS § 7 lg-st 3, tuleb

tõenditevahelised vastuolud tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks ning väärteomenetlus lõpetada V™S § 29 lg 1 p 1 alusel.

II Kohtuistungil tuvastatud asjaolud

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja esitatud kaebuse juurde. Kaebuse esitaja ütluste kohaselt

sõitis ta sel kuupäeval kiirusega 50 km/h Võru poolt üle raudteesilla ringteele ja siis läks vasakule Elva poole. Nägi politseiautot juba enne ringi. Nad viibivad üsna tihti seal, kus on

4 väike sopp ja plastmassist konteinerid, teeservast kuni 10 m kaugusel. Juba enne ringi pani

B.S enda sõnul käe kaela juurde, kuna kaelal on vana vigastus. Sõitis ringilt ära,

politseiautost mööda. Mingi hetk nägi vilkurit taga, nad tulid järele. Peatus paremal pool katlamaja teeotsal, kuskil keskel ehk politsei peatumise kohast 50 m. Olerexi parkla ja

katlamaja vahel on umbes 100 m. Peatasid teeotsas kinni, tegid protokolli. Sel ajal kui ta politseiautos kirjutas, käis juht tema auto juures, autol oli aknaklaas all. Politseile ütles, et sügas või masseeris. Pärast läks auto juurde ja nägi, et turvavöö oli puseriti ja sama detail oli üleval. Enne politsei poolt sõiduki peatamist oli turvavöö kinnitatud. Turvavöö oli kinnitatud ka siis kui läbis ringteed ja sõitis Elva suunas. Kinnipidamise hetkel oli tal kiire ja seega oli

häiritud. Tahtis asja kaelast ära saada ja edasi minna. Vöö asend on üldjuhul sama, saab ülespoole tõsta ja 15 cm allapoole. Tavaliselt on turvavöö kinnituse kõrgus all, sest siis on täpselt õla peal nagu olema peab. Uuemal Toyotal on topelt aas ja siis jääb aas seisma, aga tema autol ei ole ning seetõttu libiseb maha.

Tunnistajana kohtus üle kuulatud K.V. ütluste kohaselt ootas ta koos paarimehega patrullautos Ringtee tn Olerexi tankla juurest väljasõitu. Samal ajal sõitis Aardla tn - Ringtee ringilt suunaga Aardla tn Selveri poole sõiduk Toyota. Tunnistaja kinnitas, et selgelt oli läbi salongi esiklaasi näha, et juhil oli turvavöö lahti. Autode kaugus oli sel hetkel umbes 3 m.

Isik tõstis neid märgates käe näo juurde, püüdes seda varjata. Tunnistaja sõnul järgneti politseiautoga kohe sellele sõidukile, et viimane peatada. Vahemaa võis olla 2-3 m. Kuna ilm

oli ilus ja nähtavus hea, siis nägi tunnistaja sõiduautole Toyota järele sõites läbi Toyota juhipoolse küljepeegli, kuidas juht vööd peale tõmbas. Tunnistaja kinnitab, et ta märkas, et

B.S ei olnud turvavöö kinni, turvavöö metallist klõps, mis käib alla lukusti sisse, rippus õla kõrgusel ukseposti juures. Kui vöö on peal, siis on õla juurest näha, et vöö on peal. Juhil olid tol päeval seljas heledamad riided. Sõiduki peatumisel selgus, et vöö oli peal.

Kaitsja toetas kaebuse esitaja kaebust ning taotles selguse huvides ja vastuolude kõrvaldamiseks korraldada vaatlus. Kaitsja asus seisukohale, et tunnistaja ütlused selle kohta,

kuidas ta sündmust tajus ja millised olid tema tajumis- ning nägemistingimused läbi eessõitva sõiduki juhipoolse tahavaate peegli, ei vasta tõele. Kaitsja arvates baseerub kogu tõendamise atribuutika vaidlusaluses väärteoasjas ütlustel, s.o tunnistaja ja kaebuse esitaja

ütlustel. Mõlemad on ütlused on üksteisele risti vastukäivad. Tunnistaja on veendunud, et kaebuse esitajal oli turvavöö lahti. Kaebuse esitaja on veendunud, et turvavöö oli kinnitatud. Uurides asjaolusid, kas tunnistaja sai tajuda lahtist turvavööd selliselt nagu tema ütlustes on kirjeldanud, siis tunnistaja neid asjaolusid, tajuda ei saanud. Tunnistaja võis midagi näha ja

arvata, et kaebuse esitajal oli turvavöö lahti ja see arvamus võis kujuneda veendumuseks. Tunnistaja andis kohtus ütlusi selle kohta, et ta nägi konkreetselt metallist aasa. Katsega on

üheselt selge, et metallist kinnitust tegelikult näha ei olnud. Ükskõik millises kõrguses oli

turvavöö kõrguseregulaator, sõltumata ka sellest, milline on ilmastik. Tegelikult läbi juhi tahavaate peegli ei ole näha, mida juht sees teeb. B.S on algusest peale väitnud, et tal

oli turvavöö kinni. Tulenevalt süüteomenetluse õiguse ühest olulisemast põhimõttest, s.o

süütuse presumptsioonist tuleb vastuolud, mis on kerkinud ja mida ei ole õnnestunud

kohtumenetluse ja väärteomenetluse käigus kõrvalda tõlgendada B.S kasuks ja möönda, et antud juhul väärteo toimepanemine ehk lahtine turvavöö ei ole tõendatud. Ka on Riigikohus öelnud, et menetleja ei saa olla tõendi allikaks.

Kohtuvälise menetleja esindaja leiab, et tunnistaja K. V.selgitas, kus ta politseiautoga paiknes, kuidas nägi kaebaja poolt juhitud Toyotat, mis liikus nende poole ja turvavöö oli

kinnitamata. Nägi, kuidas B.S pani käe näo ette ja kui asusid järele sõitma, siis nägi

külgvaatepeeglist, et B.S kinnitab turvavööd. Kui B.S on selline tervislik

probleem ja ta õlga pidevalt masseerib, siis ütluste tõendamiseks oleks B.S võinud

5 esitada arstitõendi. Siseveendumus on selline, et B.S pani rikkumise toime. Tunnistaja andis üksikasjalikud ütlused, kuidas ta seda nägi. Kohtuväline menetleja taotleb jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

III Kohtu seisukoht

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 sätestab väärteo arutamise piirid, mille kohaselt kohus arutab väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. LS § 33 lg 3 sätestab juhi üldkohustuseks, et sõidukis, millel on turvavööd, peab juht olema sõidu ajal turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. LS § 239 lg 2 sätestatab vastutuse sõiduki juhi poolt turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest ja selle eest võib juhti karistada rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. V™S § 31 lg 1 sätestab, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades V™S 5.peatükis sätestatud erisusi. Tunnistaja K.V. ütluste kohaselt oli ta 24.05.2012 Tartu linnas töö koos Tarvo Säälikuga. Kell 15.42 Aardla 107 parklast (Olerexi tankla) välja sõites nägi tunnistaja, kuidas neist möödus XXXX, mille juhil oli turvavöö lahti. Tunnistaja kinnitas kohtus, et turvavöö metallist kinniti (või metallist aas) rippus uksepiida kohal. Sõiduk tuli Ringtee – Aardla ringilt suunaga mööda

Aardla tn maja nr 113a poole. K.V. selgitas kohtus, et politseiautoga sõiduautole Toyota

järele sõites oli näha läbi viimatinimetatud sõiduki juhipoolse küljepeegli, et juht tõmbab turvavööd peale. Sõiduk peatati siniste-punaste vilkuritega. Autot juhtis B.S, kes ütles, et ta sügas selga ja vöö oli peal. Tunnistaja kinnitas, et sõiduki kinnipidamise hetkel oli B.S turvavöö tõesti kinnitatud. Sarnaseid ütlusi andis K.V. nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule.

Menetlusalune isik B.S väitis nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule, et tema turvavöö oli kinnitatud ja ta sügas sõidu ajal parema käega vasemat õlga. Kaitsja on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-82-10, kus märgitakse, et ainsaks tõendiks

õiguserikkumise tuvastamisel ei saa olla ühe politseiniku ütlused tunnistajana. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaitsja viide asjakohane, sest see politseiametnik, kes

sõiduki kinni pidas, ei tuvastanud rikkumist. Riigikohtu vastav lahend viitab, et menetlustoiminguid teinud politseiametnik ei tohi olla samal ajal ka tunnistajaks. Antud juhul ei ole menetleja teostanud liiklusjärelvalvet üksinda. Menetleja ei ole antud väärteoasjas tunnistajana ütlusi andnud. Väärteoprotokolli on koostanud liikluspolitseinik T. Säälik, kes on tunnistajana üle kuulanud K.V. i.

Riigikohus otsustes nr 3-1-1-85-00, nr 3-1-1-21-09, nr 3-1-1-109-10, nr 3-1-1-15-12 märkinud, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemine vaid ühele

tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Vaid ühele tõendile tugineva süüdimõistmise suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Senises kohtupraktikas on aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul otsestele tõenditele tuginemist. Sündmust vahetult tajunud tunnistaja ütlused on otsesed tõendid.

6

Väärteoasjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et B.S juhtis 24.05.2012 kell 15.42 Tartu linnas Aardla tänaval mootorsõidukit Toyota. Väärteoasjas on vaidluse objektiks asjaolu, kas B.S juhtis mootorsõidukit kinnitatud või kinnitamata turvavööga. Menetlusalune isik väidab, et tal oli turvavöö kinnitatud. Tunnistaja K.V. ütlustest nähtub, et ta nägi selgelt, et hetkel kui Toyota politseiautost möödus, oli selle juhil turvavöö kinnitamata ning juht kinnitas turvavöö hiljem sõitmise ajal.

Kohus peab sellistes olukordades esmalt hindama nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistaja

ütluste usaldusväärsust. Kohtul on kohustus hinnata ütluste elulist usutavust kui ka tõendiallika kui terviku usaldusväärsust. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti

kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt RKKKo 3-1-1-3-10).

Kohtumenetluse käigus taotles kaitsja väärteoasja menetlemise käigus vaatluse teostamist. Kaitsja ettepanek seisnes selles, et menetlusosalised ja ka kohtunik saaksid veenduda, mida tunnistaja sai politseiautos sõites näha nii hetkel kui Toyota politseiautost möödus, kui ka sel hetkel kui Toyota sõitis politseiauto ees. Menetlusaluse isiku ja kaitsja poolt esitatud versiooni kohaselt ei saanud tunnistaja näha ei lahtioleva turvavöö metallist aasa ega saanud ka näha eessõitva sõiduki juhipoolsest kõrvalpeeglist seda, et juht tõmbas turvavöö sõidu ajal peale.

Kohus nõustus kohtumenetluse käigus vaatluse teostamisega. Vaatlus protokolliti eraldi

istungiprotokolli lisana. Vaatluse käigus vaadeldi sõidukeid XXXX. Sõidukite kaugus teineteisest oli orienteeruvalt 5 m. Viimatinimetatud sõiduk valiti vaatluseks nii kohtuvälise

menetleja kui ka B.S ja tema kaitsja kokkuleppel, sest 24.05.2012.a. kasutasid

politseiametnikud sarnast sõidukit. Vaatluse käigus paigutas B.S ja tunnistaja sõidukid

esmalt asendisse, mis oli sarnane 24.05.2012.a. politseinike poolt B.S poolt juhitava sõiduki järele sõitmisel. Istudes sõiduauto Škoda Superb juhi istmel, oli võimalik kõigil

menetlusosalistel veenduda selles, mida on võimalik näha eesseisva Toyota juhipoolsest ja

kõrvalistujapoolsest küljepeeglist. Eraldi oli võimalik jälgida vaadet nii hetkel kui juhi

küljeaken oli suletud kui ka siis kui see oli avatud. Samuti palus kohtunik juhil turvavöö

eespoolkirjeldatud vaatluse käigus peale tõmmata. Teine osa vaatlusest seisnes selles, et Škoda peatus Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja alumise parkla väljasõidutee alguses ( so risti Kalevi tänavaga) ja Toyota sõitis mööda kalevi tänavat ( suunaga Riia tänava poolt) peatunud

Škoda eest läbi. Kaitsjal ja kohtuvälise menetleja esindajal ning kohtunikul oli võimalus

veenduda selles, et mida on võimalik möödasõitva auto puhul märgata seoses turvavöö asendiga. Kohus möönab seda, et tegemist oli oma olemuselt toiminguga, mille eesmärk oli katseliselt selgitada, kas tunnistaja sai tajuda sündmusi nii nagu ta on neid kirjeldanud, seega

olid vaatlusel uurimiseksperimendi tunnused. Samas tuleb rõhutada, et kuivõrd puudus võimalus luua täpselt samasuguseid ilmastikuolusid (valgus, sõidukite asend jms), siis puudus võimalus eksperimendi teostamiseks. Menetlustoimingu eesmärgiks oli kontrollida tunnistaja ja menetlusaluse isiku ütluste elulist usutavust.

Kohtunik veendus vaatluse tulemusena järgmises. Tuleb lugeda eluliselt usutavaks, et tunnistaja, kes asus väärteoprotokollis kajastatud (kohtus tunnistaja koostas ka skeemi) kohas,

võis näha möödasõitva sõiduauto Toyota juhi turvavöö asendit, muuhulgas ka rippuvat

metallist aasa. Kohtuistungi raames teostatud vaatluse käigus oli kinnitamata turvavöö

metallist aas vähemalt kohtunikule nähtav. Samuti veendus kohtunik ja ka teised menetlusosalised selles, et teatud tingimustes, so näiteks siis kui juhi aken oli avatud või ka juhi kõrvalistujapoolsest kõrvalpeeglist, oli võimalik näha eessõitva sõiduki juhi nägu ja mingit osa tema käe liikumisest. Seega on eluliselt usutav, et mingi osa turvavöö kinnitamisel

7 tehtavast tegevusest võis olla tunnistaja poolt vaadeldav. Samas ei olnud võimalik vaatluse hetkel olevate ilmastiku ja ka valgustingimustes näha suletud juhipoolse akna puhul ei juhi nägu ega ka tema käe liikumist. Vaid juhipoolsest kõrvalpeeglist pole võimalik näha ka kogu turvavöö kinnitamisega seotud tegevust. Tunnistaja K.V. selgitas kohtus, et 24.05.2012.a. oli ilus ilm ja päike paistis ning nähtavus oli

hea. Tunnistaja kinnitas, et sündmuse toimumise ajal sõitis Toyota umbes kiirusega 20-30 km/h. Tunnistaja põhjendas lubatud kiirusest väiksemat kiirust sellega, et Toyota tuli ringilt

maha ja alles hakkas kiirendama. Tunnistaja on nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtus kinnitanud, et juht tegi käega nina juures mingi liigutuse (sügas nina) alles siis kui politseid märkas ja seejärel oli nähtav juhipoolsest peeglist, et juht tegi turvavöö kinnitamiseks käega liigutuse. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja K.V. ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja on

ühetaolisi ütlusi andnud nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil. Kuivõrd

kohtuistungil oli võimalik tunnistajat põhjalikumalt küsitleda siis on tema ütlused kohtus

põhjalikumad, kuid oma sisult ei erine varem antud ütlustest. Kohus on seisukohal, et

tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad ja tema poolt tajutu ei ole vastuolus ka mingite

loogikareeglitega. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja ütlustes, sest patrullauto ja menetlusaluse isiku auto vahemaa oli väike 2-3 meetrit. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli auto

enne ringteed tunnistajale 20-50 m nähtav, mis on küllalt pikk aeg, et fikseerida, kas on

turvavöö kinnitatud või mitte. Tunnistajat on hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 alusel

ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatakse kriminaalkaristust. Kaebajat tunnistaja ei tundnud, varasemaid kokkupuuteid tal menetlusaluse isikuga ei olnud, millest tulenevalt puudub kohtu arvates tunnistajal igasugune huvi anda menetlusaluse isiku vastu pahatahtlikke ütlusi. B.S ütlused selle kohta, et ta sõitis ilmselt juba ringteele (ja ka sealt maha) selliselt, et

tema parem käsi oli asetatud kaela piirkonnas seljale, ei ole kohtu arvates usutavad. Sõit

ringteele ja sealt maha eeldab manöövrite tegemist. Ringteelt mahasõit eeldab omakorda

suunatule sisselülitamist. Kohus ei pea usutavaks, et juht, kes enda väidete kohaselt juba

eemalt märkas politseiautot, peaks mõistlikuks päevasel ajal, kus liiklustihedus on reeglina suur, sõita sellises asendis nagu menetlusalune isik oma ütlustes on kirjeldanud. Kohus hinnanud menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlusi kogumis, sealhulgas nende ütlustes

väljendatud asjaolude elulist usutavust, leiab, et kohtuvälise menetleja poolt on B.S

käitumine, mis seisnes selles, et ta juhtis sõidukit turvavööd nõuetekohaselt kinnitamata, õigesti kvalifitseeritud väärteona LS § 239 lg 2 järgi, mis näeb ette vastutuse turvavarustuse nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest. B.S on 18.02.2010.a karistatud LS § 74 64 lg 1 järgi (varemkehtinud LS). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et esitatud kaebus tuleb

jätta rahuldamata ning Lõuna Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse 18.06.2012 otsus väärteoasjas nr 2602,12,003648 muutmata. Kohus märgib, et KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu

tegu. B.S tegu on õigusvastane, kuna vastab väärteokoosseisule ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid käesolevas väärteoasjas ei esine. B.S on LS § 239 lg 2 sätestatud

väärteo toimepanemises süüdi, ta on süüvõimeline ja süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Samuti ei esine V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid ja V™S § 30 sätestatud väärteomenetluse lõpetamise aluseid. LS § 239 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut s.o kuni 400 eurot. B.S on karistatud 50 trahviühiku suuruses määras. Vastavalt KarS § 47 lg 1 sätestatule on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi miinimummäär kolm trahviühikut ja trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on neli eurot.

8 Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid. B.S vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud väärteoasjas puuduvad.

Kohus leiab, et kuigi KarS § 56 lg 1 ei sätesta karistamise alusena otseselt süüdlase isiku arvestamist, on selle kindlakstegemine oluline, et määrata, millised on võimalused mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitse huvides. B.S süü suuruse ja karistuse eripreventiivse mõju hindamisel arvestab kohus, et B.S on

nähtuvalt karistusregistri teatisest (tlk 17) viimase aasta jooksul enne käesoleva väärteo toimepanemist kahel korral karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on kohtuväline menetleja jõudnud järeldusele, et B.S

on võimalik karistada rahatrahviga, mis jääb sanktsiooni keskmisesse määra, s.o 50

trahviühikut. Karistuse määramisel on ilmselgelt arvestatud asjaolu, et antud juhul ei kaasnenud rikkumisega raskeid tagajärgi.

Kohus leiab, et mõistetud karistus on proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuna

karistuse määra valikul tuleb kohtu arvates lähtuda peale süü suuruse ka KarS § 56 lg 1

sätestatud teistest karistust mõjutavatest asjaoludest, nt võimalusega, et määratud karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Peale selle saavad oluliseks karistuse määra valikut mõjutavaks teguriks ka olla õiguskorra kaitsmise huvid.

Väärteoasja materjalidest ja otsusest nähtub, et kaebuse esitaja toimepandud liiklusalase väärteo iseloom viitab kaebuse esitaja ükskõiksele suhtumisele liikluskorda ja liiklusohutusse. B.S ei kasutanud turvavarustust tiheda liiklusega alal, s.o linna piirides. Kahtlematult

on sellises olukorras turvavarustuse kasutamata jätmine ohtlik nii menetlusalusele isikule endale kui ka avarii juhtumi korral teistele liiklejatele. Sellest on otsuse koostamisel lähtunud ka kohtuväline menetleja ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohtadega karistuse määra osas.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse

muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus tühistamata.

IV Kohtu seisukoht kaitsja tasu hüvitamise osas Tulenevalt kohtu otsusest ei kuulu menetlusaluse isiku taotlus - menetluse lõpetamise korral hüvitada menetlusalusele isikule tema poolt kaitsjale makstud tasu - rahuldamisele.

Kohtunik